Baltimaades ei ole õieti üldse tegeldud mustlaskultuuri uurimise või jäädvustamisega. Huvi vähesuse põhjusi leidub nii mustlas- kui ka valitsevates kultuurides. Mustlaskultuurid ei ole varasematel aegadel väärtustanud kooliskäimist ega kirjutamist. Pidevalt on kaitstud oma kultuuri väliste mõjude eest. Üldiseks kartuseks on olnud see, et täpsemad teadmised on soodsad võimulolijale: valitsev kultuur võib andmeid kasutada oma huvides. Aga uurimistöö vähesusele on mõju avaldanud ka valitseva kultuuri hoiakud. Näiteks folkloristid on olnud üldiselt huvitatud ennekõike oma rahvuslikest kultuurinähtustest. Nii ongi rahvusvähemused ja "maata rahvad" pälvinud vähem tähelepanu.

Siinsesse artiklisse on kogutud põhiandmeid Baltikumi ja ennekõike Eesti mustlaste ajaloost enne Teist maailmasõda. Teine maailmasõda oli Euroopa mustlaste elus suureks veelahkmeks. Natsid hävitasid mustlasi samade põhjendustega nagu juute, ühtekokku umbes pool miljonit inimest. Peale selle muutsid mustlaste elamistingimusi ja -võimalusi sõjajärgse Euroopa ümberkorraldumine ja riigipiiride muutused.

Mustlaste saabumine Ida- ja Põhja-Euroopasse

Mustlased saabusid Euroopa ida- ja põhjaosadesse peamiselt Balkani kaudu. Enne kaugemale Euroopasse siirdumist olid mustlased veidi pikemaks ajaks peatuma jäänud Bütsantsi riiki. Sellest annavad tunnistust mustlaskeele murrete laensõnad kreeka keelest. Samuti viitavad armeenia ja pärsia keele laensõnad, et kontaktid nende piirkondadega olid tihedad (Fraser 1995: 39).

Euroopasse ümberasujate hulk hakkas suurenema 14. sajandil. Euroopasse siirdumise kaks põhjust on tuletatud Osmani impeeriumi (Türgi) laienemisest. Esimese seletuse järgi põgenesid mustlased türklaste eest ja kandusid sel põhjusel üha kaugemale Kesk- ja Ida-Euroopasse. See seletus sobib, kui võrrelda andmeid türklaste vallutustest ning teateid mustlaste ilmumisest Balkanile ja kaugemale Euroopasse. Ajaloosündmuste toimumisajad klapivad (Fraser 1995: 48).

Teise seletuse järgi olid Euroopasse laialipaiknemise põhjuseks liikumist nõudvad ametid. Ehkki mustlasi loeti Osmani impeeriumis orjade hulka kuuluvaiks, oli neil suhteline liikumisvabadus (Fraser 1995: 58). Töö nõudis liikumist ja lõpuks tulid vastu riigipiirid. Asumine väljapoole Osmani impeeriumi piire tähendas tegelikult seda, et oldi juba üsna sügaval Euroopas. Impeerium nimelt piirnes kõige kaugemal läänes ja loodes Saksa-Rooma riigiga, põhjas Poola-Leeduga ja idas Musta merega (Raun 1989: 32-33).

Olgu algne põhjus milline tahes, järgneva eest hoolitsesid pagenduskäsud. Hoiak mustlaste suhtes muutus Kesk-Euroopas üsna kiiresti negatiivseks. Rändureid hakati taga kiusama ning seadused ja määrused tegid paigalpüsimise võimatuks. Rände algperioodil, 15. sajandi saabudes, suhtuti uustulnukatesse kohati positiivsemalt. See oli omal kombel ka eelduseks, et mustlased üleüldse uutele aladele liikuma pääsesid. 16. sajandil olid Kesk-Euroopa seadused juba rangemad ja mustlasi sunniti asuma mujale (Crowe 1996: XI-XII).

Mustlased kandusid samal perioodil ka Venemaale. Varaseimate andmete järgi siirdus mustlasi Kesk-Aasiasse juba 10.-11. sajandil, kuid Mustast merest põhja poole jäävatel Venemaa aladel on esimesi mustlastest kõnelevaid teateid 15. sajandi alguse Ukrainast ja Moldaaviast (Crowe 1996: 151). Tulijad pärinesid Balkanilt - ennekõike valahhid, Rumeenia mustlased. 18. sajandi alguses oli Ukrainas nii paikseid kui ka rändavaid mustlaste rühmi ning jätkus ümberpaiknemine Baltikumi aladele, Kesk-Venemaale ja Lääne-Siberisse.

Esimesed mustlased Eestis

Varaseimad andmed Eesti aladel liikunud mustlastest pärinevad aastast 1533. Tallinna linna ametnikud andsid siis turbekirja e soovituskirja Claws von Rottenberchile ja tema vennale Cristofferile (Ariste 1966: 35). Keskaegses Euroopas olid ametnike antud soovitused ja liikumisload eelduseks sellele, et rändaja võiks liikuda ühelt maalt teisele. Tänapäeval võiks neid mingis mõttes võrrelda passi ja viisaga.

Nagu kirjapanekust näha, olid rändajad saabunud Saksamaalt Rothenburgi linnast. See sobib hästi kokku 15.-16. sajandi alguse poliitilise olukorraga. Ennekõike Kesk-Euroopas oli kehtestatud liikumist piiravaid seadusi ja mustlastel tuli siirduda mujale (nt Crowe 1996: 152). Teiseks kuulusid praegused Läti ja Eesti alad 13. sajandist alates Saksa-Rooma keisririigile. Kõigele lisaks olid Baltikumil tihedad kaubandussuhted Saksa hansalinnadega (Raun 1989: 32-33). Nii ei ole mingi ime, et ka mustlasi siirdus Euroopa keskosast kaugemale kirdesse.

Eesti alade valitsejavahetused muutsid ka mustlaskonna koosseisu. Rüütliordu haare Liivimaal oli nõrgenenud 16. sajandi keskpaigaks. Ümbritsevate maade ja rüütliordu vaheliste keeruliste sõdade tulemusena vallutas praegused Läti ja Eesti alad Rootsi. Sellega algas Rootsi aeg ja peaaegu kogu Läänemere ümbrus kuulus samasse riiki.

Suur-Rootsi aeg oli mustlastele tähendusrikas, sest oletatavasti hakkas siis Skandinaavia mustlasi Baltikumi siirduma. Põhjuseks oli siin taas, vähemalt osaliselt, pagenduspoliitika. Rootsi pagendas mustlasi oma riigi idaossa, praeguse Soome aladele, millel oli Baltikumiga otsene maaühendus Karjala kannase ja Ingeri kaudu. Eesti mustlasmurdeist vanima, Laiuse mustlasmurde rikkaliku rootsi ja soome keele laensõnavara vanim kihistus on pärit sellest ajast. Kontaktide algusaja määramine ei ole, tõsi küll, nii lihtne, sest Põhja-Eestil ja ennekõike Tallinnal olid juba kaua enne Rootsi võimu aega tihedad kaubandussidemed Soome ja Skandinaaviaga.

Rootsi võimu ajal rännati ümber Läänemere ka teises suunas. Suur-Rootsi pagendas mustlasi ka Mandri-Euroopasse. Sel puhul pidid rändajad püüdma naasta oma kodukanti teist teed. Selleks teiseks teeks oli maatee ümber Läänemere - Baltikumi, Ingeri ja Kannase kaudu Skandinaaviasse (Vehmas 1961: 53-67). Tagasiminek Skandinaaviasse tähendas tõesti tagasiminekut kodukanti. Teadlased nimelt oletavad, et Skandinaavia mustlased eraldusid ülejäänud Euroopa mustlastest juba üsna varakult (Kovalcsik 1994: 129). Selle tõlgenduse järgi oleksid nad moodustanud enam-vähem ühtse rahvakillu, millest oleks niisiis pärit osa Eesti mustlaste vanimast asustusest.

Kujunevad Laiuse, Venemaa ja Läti mustlaste rühmad

Vene võimu aeg 19. sajandil oli Eesti mustlaskonna kujunemise suhtes otsustavaks ajaks. Eesti ühendati Venemaaga 1721. aastal, Põhjasõja järel, 1809. aastal ühendati ka Soome, ja tee ida poole oli avatum kui varem. Soome ajakirjanduses kirjutati paljudest mustlasrühmadest, kelle hulgas oli Serbiast ja Ungarist tulnud mustlasi (Halén 1986: 251). Liiguti ka ida suunas, näiteks Soome mustlased käisid Eesti aladel kaubitsemas (von Schoultz 1955: 133). Hiljemalt siis tekkis Kannasel püsivam Soomest pärit mustlasasustus.

Eesti mustlaste jagunemine kolmeks eri rühmaks kujunes välja 19. sajandil. Algimpulsiks sündmuste ahelale oli Vene tsaari käsk 1839. aastal, mille järgi Venemaa mustlased pidid 1841. aasta lõpuks asuma kindlaksmääratud kohtadele (Ariste 1959: 24). Tsaari käsk teostus Eestis 1844. aastal ja piirkonnas liikuvad mustlased koondati Laiuse kihelkonda. Samas teostati inimeste üleskirjutamine. Kirja pandud perekonnanimed olid Indus, Maddisson, Lam (hiljem Laaman), Gurun (hiljem Koron), Welber (hiljem Vilberg) (Ariste 1967).

Laiusele paigutatud mustlased liikusid ennekõike eestikeelsetes kihelkondades. Nad kõnelesid lisaks mustlaskeelele ka eesti keelt ja olid selle sajandi alguseks juba tugevasti eestistunud, mh segaabielude tõttu. Suurim osa pidas oma kodupaigaks Raaduvere küla Laiuse naabruses. Laiuse mustlasi on elanud ka Põhja-Eestis Rakvere linna naabruses (Ariste 1940b, Ariste 1959: 24).

Paigaleasumiskäsu järel siirdus Eesti aladele uusi mustlasrühmi, kellest aegamööda kujunesid välja Venemaa ja Läti mustlaste rühmad (Ariste 1959: 25). Osa Eesti Venemaa mustlastest siirdus Eestisse alles siis, kui Petseri maakond 1920. aastal Eestiga ühendati. Venemaa mustlased liikusidki kõige enam Petseris ja mujal Peipsi järve ümbruses Eesti idaosas. Nad kõnelesid lisaks mustlaskeelele ka vene keelt ning püsisid seetõttu venekeelsetel aladel. Lätist tulnud mustlaste rühmad liikusid algul Eestimaa Läti-poolses lõuna- ja edelaosas. Läti mustlaste perekonnanimed olid näiteks Siiman, Kozlovsk ja Burkeevits (Ariste 1967).

Laiuse, Venemaa ja Läti mustlased ei elanud üksteisest sellises eraldatuses, nagu eelneva põhjal oletada võiks. Rühmi ühendasid vastastikused abiellumised, rühmad rändasid koos ja kogunesid suurtele laatadele. Venemaa ja Läti mustlasrühmad on lisaks kõigele lähisugulased ka murrete alusel. Erinevus nende ja Laiuse mustlasmurrete vahel oli suur, isegi nii suur, et üksteisest oli raske aru saada (Ariste 1959: 25).

Eesti Vabariigi aeg

Tsaariaeg lõppes Venemaa bolshevistliku revolutsiooniga, millele järgnevas segases poliitilises olukorras tekkis Läänemere ümber hulk uusi iseseisvaid riike (1917. a Soome, 1918. a Eesti, Läti ja Leedu). Tartus sõlmiti 1920. a rahuleping, algas kakskümmend aastat kestnud Eesti Vabariigi aeg.

Vabariigi ajal kirjutati esimesed uurimused Eesti mustlastest (Ariste 1940a). Teemaga tegelesid keeleteadlased. O. W. Masing ja mõned teised olid, tõsi küll, juba eelmisel sajandil kogunud mustlaskeele sõnavara, kuid seda teemat ei olnud analüütiliselt kuidagi käsitletud. Alles Tartu akadeemik Paul Ariste, kes oli Laiuse mustlastega läbi käinud ja nende murde ära õppinud, alustas teaduslike kirjutiste seeriat.

Tuli Teine maailmasõda ja purustas Ariste unelmad. Nimelt kirjutas Ariste hiljem, et ülikooli ringkonnad ja üliõpilased kavatsesid just enne sõda alustada mustlaskultuuride uurimisprojekti (Ariste 1967). Läks siiski teisiti: kõigepealt venelased, siis sakslased ja veel kord venelased okupeerisid maa. Sõjajärgses Eesti NSV-s oli alles vaid käputäis mustlasi. Ariste jätkas harvade kirjutistega mustlastest ja avaldas sel teemal üldkäsitlusi kuni surmani (nt Ariste 1966, Ariste 1984).

Soome keelest tõlkinud Urmas Oras

Tagasi esilehele

Kirjandus

Aspelin, J. R. 1994. Suomen mustalaiset. Kirjoitussarja H. A. Reinholmin aineiston pohjalta Uudessa Suomettaressa 1894-95. H. Halén (toim.). Helsinki: Tuohivirsu.

Ariste, Paul 1940a. Über die Sprache der finnischen Zigeuner. - Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1938, Tartu, S. 206-221.

Ariste, Paul 1940b. Laiuse mustlased. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis B. Kd L1. Tartu.

Ariste, Paul 1959. Mustlastest. - Eesti Loodus, nr 1, lk 22-28.

Ariste, Paul 1966. Mida on teada mustlastest ja nende keelest. - Küsimused ja Vastused, nr 1 (81), lk 33-38.

Ariste, Paul 1967. Tükike lõunamaad Laiusel. - Punalipp, 15.04.

Ariste, Paul 1984. Laiuse mustlasi meenutades. - Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 223-225.

Crowe, David M. 1996. A History of the Gypsies of Eastern Europe and Russia. New York: St. Martin's Griffin.

Fraser, Angus 1995. The Gypsies. Oxford: Blackwell.

Grönfors, Martti 1981. Suomen mustalaiskansa. Helsinki: WSOY.

Halén, Harry 1986. Kulkumiehiä. Keuruu: Otava.

Kovalcsik, Katalin 1994. On the European Gipsy Groups and their Folk Music. - Bruno B. Reuer ja Lujza Tari (toim.). Perspektiven der Musikethnologie. Dokumentations techniken und interkulturelle Beziehungen. Beiträge des Internationalen Symposiums in Budapest (22.-26. April 1990). München: Verlag Südostdeutsches Kulturwerk.

Niitemaa, Vilho, Hovi, Kalervo 1991. Baltian historia. Helsinki: Tammi.

Raun, Toivo U. 1989. Viron historia. Helsinki: Otava.

Schoultz, Karl von 1955. Huoleton heimo. Lahti.

Vehmas, Raino 1961. Suomen romaaniväestön ryhmäluonne ja akkulturoituminen. Turun yliopiston julkaisuja. Sarja B, osa 81.