Tutvusin setudega ja nende kultuuriga, kui tegin harjutusuurimust Tampere ülikooli etnomusikoloogia osakonnas. 1996. aasta kevadel käisime nädala Setumaal välitöödel. Selle töö tulemusena kirjutasin aruande setu naiste etnilise identiteedi moodustumisest.(1) Samas küsitlesin setu noori, et selgitada nende huvi pärimuse ja omakultuuri vastu. Tulemustes torkas silma tähelepanuväärne sarnasus saami noortega. See leid pakkus mulle suurt huvi, sest olen isa poolt saam ja mul on olnud põhjust mõtiskleda oma rahvusega seostuvate küsimuste ja probleemide üle. Kui sain setudest, nende kultuurist ja olukorrast rohkem teada, mõistsin, et tänapäeva setud elavad ligikaudu samas olukorras kui minu rahvas, saamid. See innustas mind uurimistööd jätkama.(2)

Peamiseks uurimisvahendiks Setumaal olid küsimustikud ühtekokku 16 punktiga. Enamikus neist oli rohkem kui üks küsimus ja ka mitmeid etteantud vastusevõimalusi. Küsitluskava kasutamine uurimistöös osutus heaks meetodiks, võimaldades läheneda setudele nende keelt tundmata. Folklorist Vaike Sarv tõlkis mu küsimused eesti keelde ja sel kombel sain tegutseda iseseisvalt, sõltumatult keeletundjate ajakavast Setumaal.(3) Mõnel korral oli siiski vaja minu intervjuusid vahendada, et täiendada küsimustiku abil esiletulnud fakte. Hiljem tegin sarnase küsitluskava saami noortele. Järgnev jutt põhineb saadud vastuste analüüsil.

Saamid (sámit) on Põhjala põlisrahvas, kes erineb enamusrahvast mitte ainult keele ja kultuuri poolest, vaid isegi välisilmelt. Saamid nimetavad Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa põhjaosas paiknevat elamispiirkonda nimega Sápmi, Saamimaa. Sellele vaatamata, et saamid elavad neljas eri riigis, on nende ühtsustunne tugev. Saami rahvuspäeva peetakse kuuendal veebruaril, neil on oma lipp ja hümn. Silmatorkav väline tunnus on saamide rahvarõivas gákti, millesse kuulub lisaks põhikostüümile mitmeid erinevaid osi. Saami käsitööl on pikad ja katkematud traditsioonid, samuti saami pärimuslikul muusikal, joiul. Joig (juoiggus, luohti) on säilinud peaaegu muutumatult läbi aastasadade, isegi aastatuhandete.

Setud (setukesed) elavad Kagu-Eestis kahe riigi, Eesti ja Vene piiril. Piirijoon jagas 1991. aastal setud kahe maa vahel nii, et neil pole võimalust kohata "valel poolel" elavaid sugulasi ja tuttavaid. Ka setud on etniline vähemus, kes erineb enamusest samuti kui saamid. Setud kuuluvad apostlikku õigeusu kirikusse ja kõnelevad eesti kirjakeelest erinevat murdekeelt. Sarnaselt saamidega on setudelgi omad rahvarõivad, mida kasutatakse peamiselt pidupäevadel. Setude traditsiooniline muusika on mitmehäälne rahvalaul.

Setude ja saamide olukorras on palju sarnast. Neid kultuure ühendab kuuluvus vähemuse hulka, samuti traditsioonilised elatusviisid (saamidel põdrakasvatus, setudel põllumajandus), hõimu ja sugulaste oluline osa inimese elus, paiknemine äärealadel ja sellega kaasnev tööpuudus, valitseva kultuuri halvustav, isegi türanniseeriv suhtumine. Ometi on selles kontekstis tunnistatud oma kuulumist rahvusvähemuse hulka. Aegade jooksul on nii setusid kui saame püütud alla suruda ning see pole jätnud mõjutamata tänapäeva noorte ega nende vanemate suhtumist oma kultuuri ja traditsiooni. Eriti tugevalt valitses assimileerimistendents peale Teist maailmasõda ja kestis õigupoolest 1990. aastate alguseni. Viimasel aastakümnel on toimunud märgatav muutus nii valitseva kultuuri suhtumises vähemusrahvastesse kui ka vähemusrahva enesehinnangus. Tänapäeval on rahvuslikkus omamoodi mood, erinevatest vähemustest on hakatud uuel viisil huvituma. See ilmneb muuhulgas taastõusnud huvis rahvamuusika vastu ja selle publikuedus. Ka ajakirjanduses on vähemusrahvusi üha enam tähele pandud.(4)

Tänapäeval on rahvusvähemusse kuuluvatel noortel omamoodi luba olla nemad ise ja tunda uhkust sellegi üle, et nad on teistest erinevad. Küsitluskavade põhjal tuli selgesti esile seik, et tänapäeva noorte ja nende vanavanemate vahel on sugupõlv, kes on sündinud ja kasvanud keskkonnas, kus polnud võimalust olla erinev.(5) Tänased saami ja setu noored on sirgunud "uute tuulte keskel" - nad ei häbene oma rahvust, vaid on selle üle uhked ja püüavad seda säilitada. Noorte vanavanemad on traditsiooni kandjad, olles sündinud ajal, mil nende õigust erinevusele polnud veel kahtluse alla seatud. Nende lapsed taas sattusid elama ajal, mil oli "peenem" kuuluda enamuse hulka, kõnelda selle keelt, järgida selle tavasid ja sarnaselt riietuda. Pärimus osalt katkes, kuna selle säilitamiseks ei tundunud olevat mingit põhjust. Nii setudel kui saamidel võib tüüpiliste ilmingutena esile tuua käsitöö osalist unustamist, oma keele, kultuuri, kommete ja positsiooni halvustamist ja püüet käituda ja elada samuti kui enamusrahva esindajad.

Tänased noored julgevad kõnelda oma keelt, kanda rahvarõivaid, tunnistada end vähemuse hulka kuuluvaks. Rahvarõivaste kasutamine on setudel tugevasti seotud rahvamuusikaga: setu lauljad panevad alati laulmiseks selga rahvarõivad ja enamasti ongi rahvarõivad säilinud neis perekondades, kus lauldakse. "Kadunud sugupõlv", tänaste noorte vanemad, rahvarõivaid ei kanna, neid peetaksegi enamasti vanade laulunaiste esinemisrõivaiks.

Saamidel on rahvarõivaste kandmine tähelepanuväärselt üldisem. Sellega kaasneb etnilise identiteedi teadvustamine ja omamoodi etniline ärkamine. Oma etnilise kuuluvuse tunnistamine ja mõistmine on saami noorte keskel üldisem kui setudel. Identiteedi ülesehitamist mõjutab ka elukoht: Setumaal või Saamimaal elavad noored on ühest küljest paremas, teisest küljest halvemas olukorras kui mujal asuvad hõimlased. Rahvuslik eneseteadvus kasvab ehk tugevamaks, kui ümberringi on rohkesti oma kultuuri esindajaid, aga kuna nii Setumaa kui Saamimaa on perifeersed alad, kus tööpuudusaste on kõrge, tuleb noortel sageli minna õppima ja/või tööle mujale.(6)

Kuigi ajad ja olud on muutunud ning traditsioonid pakuvad enam huvi kui varem, on vähemuse noorte hulgas veel palju selliseid, kes ei hooli oma rahvusest. Kuigi üldine arvamus ja riiklik kultuuripoliitika on pikkamööda muutunud ja muutumas ehk veelgi leplikumaks, jääb suhtumises veel palju soovida. Erinevus on rikkus, aga see võib olla ka koorem. Paljud asjad mõjutavad identiteedi arengut ja see ei toimu ühe hetkega.

Vähemuskultuurid teevad praegu läbi suurt muutust ja võitlevad üha sarnasemaks muutuva maailma haardes oma olemasolu eest. Muutus on loomulik osa igast kultuurist, ilma uute mõjudeta tarduksid need paigale ega areneks. Iga kultuur peaks ometi säilitama oma põhielemendid, sest kui need hävivad, ühtlustub kultuur liialt, kaotades omapära ja võimaluse ise hakkama saada. Lisaks muutusele elavad vähemuskultuurid nüüd ärkamise ja oma tähtsuse mõistmise aega. On eriti tähtis, et noored oskaksid tähele panna pärimuse ja oma kultuuri ning keele tähtsust, sest nemad on ju tulevikus, vana sugupõlve lahkumise järel, traditsioonide jätkajad. On selge, et kirjeldatud vähemuskultuurid ei säili endistena. Eriti suured muudatused toimuvad setu kultuuris, sest Setumaa tühjeneb vaikselt ja endised tugevad külad lagunevad.(7)

Tagasi esilehele

1. Setukaisnainen - setukulttuurin tukipiilari. - Musiikin suunta. Suomen etnomusikologinen seura ry:n julkaisema tieteellinen mielipidelehti. 1997, nr 3, lk 11-16.
2. Tampere ülikooli etnomusikoloogia kateedri, Tampere kunsti- ja kommunikatsiooni kolledzhi ja Tampere linna kultuuriameti ühistööna valmis multivisiooni-, foto- ja helimaastike näitus "Setukainen. Nainen, juhla, traditio", mis oli üleval Tampere Vana raamatukogu Emil-saalis 28.9.-11.10.1996, külalisnäitusena Tartus Kirjandusmuuseumis, Võru raamatukogus, Obinitsa ja Meremäe koolides aprillis 1997.
3. Käesoleva artikli on tõlkinud ja joonealuste kommentaaridega täiendanud samuti Vaike Sarv.
4. Näituse "Setukainen…" selgitavates tekstides kirjutas setu ekspeditsioonil osalenud dr Helmi Järviluoma: "Kuidas uurijad ja teised setu kultuuri huvilised võiksid parimal viisil aidata setusid rännakul tulevikku? Kuidas setud võivad aidata meid samal rännul? Minevikku ja selle jõudu ei saa unustada, kuid triivimine mütologiseerimise ja romantiseerimise lainetel ei aita setusid. Setu tugevad naised ja nende loov laulutraditsioon on üks kindel pind, millele võib toetuda."
5. Obinitsa kooli õpilaste vastustest selgus, et emad tahavad õpetada lastele võimalikult puhast kirjakeelt, sest nende lapsepõlves kiusati neid murdekeele kõnelemise pärast. Samal ajal kõnelevad lapsed vanavanematega setu murdekeelt ja kasutavad seda ka omavahelise suhtlemiskeelena.
6. Kuna Setumaal säilitatakse ranget vahet naiste ja meeste tööde vahel, riivab tööpuudus eriti valusasti mehi. Naistel jätkub tegemist kodus perekonna keskel.
7. Setu traditsioonilise kultuuri selgroo moodustavad praegu vanad naised, kes elavad üksikutena tühjenevates külades. Tulevik on ilmselt noorte naiste kätes, sest nemad kannavad põhilist vastutust pärimuse säilimise eest.