Kangelase võitlus müütilise lohega on andnud fabuleerimisainest nii rahvajuttude pühale kui profaansele poolele. Müüt lohemao tapmisest esineb kõigis mütoloogiates, kus lohe figureerib iseseisva olendina - lohe surmamisega päästab kangelane valla lohe allaneelatud vee, vabastab valvatud aarde või röövitud inimese, enamasti noore neiu (MNM: 394). Sageli markeerib lohetapmine teatud piirisituatsiooni - mingi korra (linna, riigi, ajastu, religiooni) loomist või millegi lõpetamist (Röhrich 1981: 788).(1) Mitmed autorid on näinud lohevõitluses iidse initsiatsiooniriituse peegeldust (vt nt Propp 1986: 225).

Lohe välimus on - nagu mitmete muude imaginaarsete olenditegi puhul - kirjanduses korduvalt kirjeldamist leidnud. Selleks on põhjust andnud kasvõi lohekuju mastaapsus; tegu pole mitte lihtsalt suure olevusega, vaid suurimaga neist. Näiteks nimetatakse piiskop Isidoruse seitsmenda sajandi tuntud entsüklopeedia Etymologiae 20. köites lohet suurimaks nii madude (serpent) kui ka elavate loomade seas üldse (Okken 1985: 88). Tuntus kirjanduses muutis imaginaarse olendi omamoodi "reaalseks" - veel XIX sajandil on lohesid leidunud loodusteaduslike sõnaraamatute lehekülgedel (Järvinen 1997: 167).

Lohemao funktsioneerimine sakraalnarratiivi alguses või lõpus, samuti tema suurim-mõõtmelisus viitavad, et tegemist on millegi äärmisel piiril seisvaga ning et võitlus temaga on võitlus ülivõrdes. Nii võib lahing lohega tähistada universaalset printsiipi üleüldse, igasuguse hea jagusaamist igasugusest halvast. Kristluses hakkas lohe võitmine sümboliseerima võitu paganausu üle ning võeti kasutusele legendides. Lohe võitja au on omistatud rohkem kui kuuekümnele erinevale katoliku pühakule. Kristlikus kaanonis on Püha Miikaeli ning Püha Margareeta kõrval eriliselt tuntuks saanud Püha Georg e Püha Jüri, keda kujutatakse ka enamikul selleteemalistest pühapiltidest (Röhrich 1981: 795-796, 810-812).

Kui liigume Lauri Honko (1989: 26) "zhanrikastis" fabuleeritud juttude osas müütidest-legendidest veelgi "vähempühama" ainese poole, leiame end muinasjutualalt. Võitlus lohega on siingi üldtuntud ning esineb vähemalt poolteisekümnes muinasjututüübis (vt Röhrich 1981: 798). Just lohetapmisepisoodi sisaldavat süzheed peab Vladimir Propp (1969: 81) imemuinasjutu põhivormiks, mille variantideks kõik teised jututüübid on. Kuigi seesugune kujutlus kõikeesindavusest ehk pisut liig üldistuspüüdlik paistab, paigutavad imemuinasjutte enamaikski süzheegruppideks jaotanud uurijad (nt Jason 1977: 39; Meletinski 1969: 162) "Lohetapja" representeerima rohkemaid või vähemaid muinasjututüüpe.

Lohetapja Püha Jüri legendile (vt nt Tarand 1995: 75) põhisisult kõige lähedasem on Aarne-Thompsoni tüübikataloogis imemuinasjuttudest esimene - "Lohetapja" (AT 300). Järgnevas püütakse anda lühike ülevaade muinasjututüübi AT 300 eesti variantidest ning ühtlasi avada tegelasparadigma abil selle erinevat tähendust võrreldes legendi ja müüdiga. Põhjalikuma vaatluse alla võetakse valekangelase roll.(2)

1. Levik ja liited Eestis

Eesti variantide üldiseloomustusena toogem esmalt ära "Lohetapja" lühike kokkuvõte. Jutu peakangelane lahkub kodust ning läheb teise linna, mis üleni leinavärvides. Seal kuuleb ta, et vastavalt iga-aastasele tavale viiakse peagi koletislikule maole tütarlaps, kelleks nüüd on liisuga sattunud kuningatütar. Plaanitud ohverdamine peab toimuma mere ääres, kus kangelane koletisega võitlusse asub ja ta lõpuks surmab (muinasjutule iseloomulikult võib võitlusi olla ka kolm). Pärast sangaritegu kaob kangelane mingiks ajaks tegevusest, võtmata vastu kuningatütre kätt ning poolt kuningriiki. Kuningatütre saatja otsustab ise vabastaja rollis esineda ja sunnib tütarlast valet tunnistama; määratakse kindlaks pulma-aeg. Täpselt pulmadeks aga naaseb tegelik sangar tegevusse, tarvilike tõendite ettenäitamise järel ennistatakse ta kangelasena ning pälvitatakse abieluga kuninglikust soost kõrgusega.

Eesti arhiivitekstide põhjal on "Lohetapja" muinasjutt väga tuntud. ERA muinasjutukartoteegist - mis ei peegelda kindlasti kõiki jäädvustatud variante - võib leida 126 üleskirjutust (levikukaart joonisel 1).

Üldpildi põhjal võib öelda, et jututüübi levik on ülemaaline. Kihelkonnad, kust üleskirjutusi on koguni kuus või kaheksa, ei paikne ühes piirkonnas - niisiis ei ilmne mingit dominant-ala. Oma panuse on andnud suurkogujad - nimetagem ennekõike Jaan Sandrat "Lohetapja" kümnekonna üleskirjutusega Setu aladelt. Mitu teksti pärineb ka näiteks köstrilt ja kooliõpetajalt Mihkel Kampmannilt Tõstamaalt ning Nikolai Sõrmuselt Setust (viimaseid võib kahtlustada küll omafabuleeringute edastamises).

Eestis esineb ka "Lohetapja" alatüüpi AT 300A "Võitlus sillal" - niisiis toimub võitlus teistsuguses paigas, iseloomulikuks on kangelase uinunud kaaslaste äratamine tema visatud saapaga. Olles valinud vaatluseks ennekõike legendilähedase süzhee, jätame need variandid siinkohal kõrvale.

"Lohetapja" kontaminatsioonidest on suhteliselt palju liitumisi tüüpidega AT 502 ("Metsik mees" - 9 varianti), AT 315 ("Truudusetu õde" - 5), AT 301A ("Kolm röövitud kuningatütart" - 5), AT 567 ("Imelind" - 4). Kõige rohkem esineb Eestis "Lohetapja" liitumisi muinasjututüübiga AT 303 "Kaks venda" (ka "Kasuvennad" - 16). Selle sündmustikus osalevad üleloomulikul moel sündinud vennad (kala söömisest viljastuvad nii mõisaproua, teenija kui koduloom - hobune/koer/kass jne), kellest üks satub lohet tapma. Lohe tapmisega seotud episoodid pärinevad AT 300st ning päädivad pulmadega. Pärast pulmi aga jääb lohe võitja uuel rännakul taas hätta ning muudetakse nõia poolt kiviks. Verevendliku märgi peale (puusse löödud nuga värvub veripunaseks) ilmub teine vend, saab kavalusega nõiast võitu ning lõpuks saavutavad mõlemad kangelased taas õnne.

Tähelepanu väärib, et muinasjutus tavaliselt peategelasele tasuks määratud pulmad saabuvad siin juba narratiivi keskel - selgub, et süzheel on lisaks lohevõitlusele varuks teinegi vastasseis (vrd 'õîä' Proppil - 1969: 83). Seesugune "tüüp tüübis"-konstruktsioon tundub viitavat lisategevustiku keerdumisele varasema valmissüzhee ümber. Oma mahukas monograafias (FFC 114) ühtekokku enam kui tuhandet erinevate maade AT 303 ning AT 300 varianti vaadelnud Kurt Ranke on igatahes jõudnud veendumusele, et "Kahe venna" lohevõitlus vastab "Lohetapjale" (Ranke 1934: 309). Seevastu lohevõitlust mittesisaldav osa Eestis (ja näiteks Soomes) eraldi kuigi levinud pole, enamik "Kahe venna" teisendeist kannabki tüübimäärangut AT 303+300. Mõninga kõhklusega oleme seesugused ühendvariandid siinkohal siiski vaatluse alla võtnud, juhul kui AT 300 osa neis ei piirdu ainult teatega stiilis "tappis lohe", vaid on süzheeline arendus.

2. Lohetapja ise

Niisiis oleme piiritlenud tegevustiku tuuma ning asume vaatlema, keda on jutustajad valinud tegelasrollide (Proppi 'tegevusring' - êðóã äåéñòâèÿ, 1969: 72) täitjaks. Kuna toimub heroiline võitlus hiigelkoletisega, on muinasjututüübis AT 300 peakangelane alati meessoost: noor mees (noorim poeg, kolmas poeg), kes reeglina vaene (vaese mehe poeg, saunamehe poeg), mõnedes variantides teenistusest tulnud soldat. Kontaminatsioonide puhul võib peakangelasena esineda ka kuninga noorim poeg - näiteks AT 502 puhul satub lohet tapma (karistuseks) kodust lahkunud kuningapoeg, kes seene seest leitud ja kuninga külaliste lõbustamiseks vangi pandud väikese mehikese kogemata vabastanud oli.

Eraldi tähelepanu vääriksid isikunimestatud kangelased Peeter ja Jüri. Peeter on juba XV sajandist eesti "laiatarbenimeks" (Rajandi 1976: 143), algselt samuti võõrlaenulist Jüri aga võib viimased paar sajandit "käsitada lausa eesti eesnimena" (ibid.: 91). Kuigi mõlemad nimed on seetõttu muinasjuttudesse ülisobivad, kasutatakse Peetrit - nagu pisut hiljem näeme - siinkohal kirjanduslaenulisena alles möödunud sajandist alates. Teise nime kasutamist on ilmselt mõjutanud Püha Jüri legend, mida Setus tuntakse veel tänapäevalgi (vt nt Saarlo 1996: 115). Mõnikord ei meenutagi arhiivis jututüübina AT 300 noteeritud säärased tekstid muinasjuttu, vaid tunduvad pigem legendina (või selle lühikonspektina), nagu näiteks järgmine tekst Kullamaalt:
Olnd üks ermus suur madu, ta söönd iga pää inimese ära. Viimaks liisk langend kuningatütre peale ja madu pidand tema ära sööma. Aga Juri olnd vahva mees ja võitnd mao ära. Selle määlestuseks pandud juripää.(3)

Ühes üleskirjutuses Koerust on Pühal Jüril võitluses (traditsiooniliste koerte asemel) abiks Püha Jüri kutsikad (=hundid) ning kangelane lahkub ilma tasuta.(4) Muide vääribki märkimist, et pühakunime ei kasutata AT 300s sugugi ainult ikonograafilise mõjustatusega Setus, vaid ka näiteks Kesk-Eestis.(5) Ilmsesti seondub nime ja legendireliktide püsimine ka jüripäeva olulise kohaga eesti rahvakalendris (vt Hiiemäe 1998: 123-130). Pikema kirjapaneku muinasjutu-Jüri seosest rahvakalendri ning pühakutega saame Jaan Sandralt. Kui viimane saadab Jakob Hurdale kimbukese setukeste jüripäevakombeid, esitab ta selgituseks ühe "targemba taadi" jutustuse, kus muinasjutulise arendusega segunenud legendiomane välimusteave (tävveste sõamehe rõivih, kullane mõõk puusa pääl valge-hobese säläh iste ja maad ilma pite sõit nink hüvvi inemise hoit ja päst).(6)

3. (Lohe)madu

Kuningatütart himustava olendi välimust eesti rahvajuttudes eriti ilmekalt ei kirjeldata. Seda ei tehta mujalgi - Satu Apo möönab, et soome (täpsemalt Satakunna piirkonna) muinasjutuvariantides on lohe kuju küllalt kahvatu ning värvitu võrreldes ta "vene ning ungari ametivendadega" (Apo 1986: 268). Seevastu vene uurija Vladimir Propp (1986: 216) on kinnitanud, et ka ehtsas vene rahvajutus ei kirjeldata lohemadu kunagi. Usutavasti pole tegemist siiski sellega, et omamaiseid olevusi peaksime loomuldasa vähem värvikaks. Ometi tuleb tõdeda, et Eestigi variantides kujutatakse võidetavat koletist üsna üksluiselt - enamatel kordadel mitmepealine madu(7) (suur madu; üks lendav madu), kuri vaim (kolme piaga kuri vaim; vanahalv; 12-peaga metsaline), mis tihti seotud veega (mereelukas; mere vana tont; merekurat). Ainult kolmel korral on koletist iseloomustatud pisut üksikasjalisemalt. Jaan Sandra kirjapanekutes kohtame meremadu, kel kuus pääd otsah oll, ja silmä pääh kui tõrvase palli ning merevaimu irmsa kuvve pääga, kelle ega üte kukru pääl, kui hiigla kikkal, ilmatu suur punane-hari veretas.(8) Samuti on mainitud kahejalgset saatanat, madu pea otsas ja imelised sarvet peas ja suled seljas.(9)

Kuigi abstraktne lohekuju on sootu, aimub sellest võimsast olevusest maskuliinsust - sellele viitab ka variant, kus igal aastal selgitatakse seerepi (=liisuvõtmine) abil välja, kelle kord "hirmsalõ madulõ "mehele minnä"".(10) Lohet seostab meessooga ka Bengt Holbek, uskudes, et kõigile muinasjututegelastele leidub vaste jutustamisühiskonna reaalelust.(11) Samas on muinasjuttude lohekuju peetud pigem "ekstreemkujuks" kui eksisteerivaks olevuseks (nt Röhrich 1981: 800) ning ei maksa arvata, nagu oleksid jutustajad tingimusteta lohe olemasolusse uskunud. Siiski on Satu Apo (1986: 260) täheldanud soome muinasjuttudes koletise "ökotüübistumist", asendumist uskumusolenditega. Sarnaselt kohtame "Lohetapja" eestigi variantides madu, puuki, vanahalba. Variantides, kus koletise rolli on jutustaja paigutanud vana halva ning lohetapja ossa sünkroonselt nt Püha Jüri,(12) võib oletada, et kristlik taustsüsteem on suurendanud muinasjutu "tõenavõetavust". Viimativiidatud zhanrikuuluvuselt kirev teade Setust kordab lõpus üle: Pühäs-Jüris naati tedä tuu peräst kutsma, et ta hirmsa meremadu, vai vanahalva - mis ta muud oll, - arr surmas, ja viil parhillaki kõiki vanu inemisi vanahalva võimuse ja väe iist kaits.

Teisalt pole eesti imemuinasjuttudes vanapagan üldse kuigi haruldane ning näiteks soome "Lohetapjas" esineb kurat 'piru' lohega (või maoga) pea samal määral (SK: 475). Ranke andmeil esinebki vanakurat AT 300 ja AT 303 võidetava rollis ennekõike balti aladel, kuid ka Eestis ning Põhjamaades (vt Ranke 1934: 202).

Lisaks puugile võideldakse "ökotüübistunud" olevustest ühes tekstis ka konnaga.(13) Tundub aga, et jutustajat on sel puhul mõjutanud kirjanduslik muinasjutt "Põhja konn" Kreutzwaldi kogumikus "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Kreutzwald võttis aluseks küll traditsioonilise lohetapmismuinasjutu, kuid soovis August Annisti (1966: 182) arvates lohe omadused eestipärasemale olevusele - konnale - üle kanda.

Mainitud näitest aimub kirjandusmõjulisust veelgi - kui lohe tapjat aitavad sageli imelisel moel saadud loomad, siis kõnesolevas variandis kõlavad kolme koera nimed "Lõhu rauad", "Murra maha" ning "Too süüa" väga sarnaselt nimedega Kreutzwaldi teisest muinasjutust "Õnne rublatükk", mis samuti "Lohetapja"-süzheele toetub. Kreutzwaldil on koerte nimedeks Jookse-too-süüa, Murra-maha, Lõhu-rauad! (EREJ: 334). Seesuguseid nimesid sisaldavad arhiivis küll üsna mitmed üleskirjutused eri paikadest,(14) kuid kõigis neis variantides on suured kokkulangevused Kreutzwaldi tekstiga - kangelase nimi on mitmel juhul Peeter, hukkamisele viidavat kuningatütart kohtab kangelane tõllas jms. Ka kõigis neis variantides kangelasele kingitav õnneraha esineb August Annisti (1966: 200) kinnitusel "tavaliselt teistsugustes juttudes".

Pole ime, et mitmed meie vaadeldud "Lohetapjaist" on oma lätte või vähemalt mõjutused saanud Kreutzwaldi töötlustest - ka hästituntud muinasjutu "Tuhkatriinu" (AT 510A) puhul on Eda Kalmre (1989: 138) täheldanud, et sellesuunaline mõju on "kõige tuntavam ja otsesem".

4. Lohe tapmine: müüt ja muinasjutt

Stith Thompsoni motiivi-indeksis tähistust B 11.11 kandev motiiv "Võitlus lohega" on heroiline võitlus, see pole kuningatütre (tagasi)varastamine "mere käärus lamava lendava mau"(15) käest nagu näiteks muinasjututüübis AT 653.

Imemuinasjutu teoreetilises ideaalvariandis kinnitavad meile kangelase kvaliteetsust iselaadse parallelismina kolm katset (vt nt Meletinski et al 1969: 90-91): eelkatse (kangelane saab tasuks "õige" käitumise eest võlueseme või imeabilised, nt koerad, kelle abil sooritada põhikatset), põhikatse (nt lohetapmine) ja täiendav katse (kangelane identifitseeritakse). Eleazar Meletinski, püüdes juttude sisu võimalikult lühidalt avada nelja opositsioonipaari abil, paigutab "Lohetapja" alajaotusse, kus põhikatse on müütiline ning sisuks ühiskondlikku (st mitte isiklikku) kasu toov võitlus (Meletinski 1969: 161-162). Võime kunagist müütilist tausta silmas pidades ilmselt uskuda, et kuningatütar kehastab ambivalentselt ka riiki, olles staatuselt viimase võrdkujuks. Reeglina ei maini "Lohetapjas" jutustajad, et linna (=riigi) rahvas oleks tundnud varasematel andamiaastatel suurt kurvastust "lihtrahva" seast pärit tütarde ohverdamisest. Seevastu annab just linna mustarüütatus (=üldine lein) sinnasaabunud kangelasele teada lohe-probleemist.

Jan de Vries (1954: 156) on müütidest, muinasjuttudest ning kangelassaagadest ühtesid ja samu motiive otsides (ning leides) välja toonud, et erinevuseks on nende puhul kangelase saatus - muinasjutus kangelane abiellub. Nii mõistame, miks kuningatütar on heroilise imemuinasjutu struktuuri seisukohalt vältimatu vastassooline kangelanna - abielu on "muinasjutuväärtuste hierarhia peaväärtuseks" (Meletinski 1970: 284). Kangelase ning kuningatütre vahelist armusidet aimub juba enne lohevõitlust, kui kuningatütar mitmetes variantides uinunud kangelase "pead otsib".(16) Nagu teistes muinasjuttudes nii ka "Lohetapjas" on kangelane sageli kuulnud kuninga poolt väljakuulutatud tasust, nagu näiteks: ühe oma tütardest naiseks ja pool kuningriiki; annab tütre naiseks ja ka kuningriigi pärast surma; võtab ühe koia (=kuningakoja) jäuks; saab täda omale naiseks; 10 miljonit rubla. Osana vormellikust tasust kuulub kuningatütar riigi tulevase valitseja "ametihüvede" hulka. Seevastu eelnevalt mainitud juhtudel - kui kangelane asub kuningatütart päästma "niisama" - võiks arvata, et "müütiline kiht" on jäänud põhjast enam paistma.

5. Ebaloogiline samm: kangelane lahkub lavalt

Muinasjutu rääkimisel oli peale lihtsa lõbustamise ilmselt teisigi eesmärke, olgu see siis algusajal mütoloogiliselt "tootmismaagiline" või käesoleval sajandil lastejuttudes didaktiline. Võitlusel lohega peab mingi tähendus - näiteks kui muinasjutu lõpposas kirjeldatakse paljusõnaliselt kangelase hoolitsevat tagasipöördumist vanemate juurde, pole "Lohetapja" niisuguse variandi "sõnumiks" ilmselt vaid kurjast lohest võitu saamine.(17) Kas aga on mingit AT 300 "üldist" tähendust, mis aimub soome koolkonna otsitud "algkujus"?

Imemuinasjuttude interpreteerimisse süüvinud Bengt Holbek nendib Ranke mainitud monograafia kohta: see on kasutu, kuna küsimust tähendusest on soome koolkond vältinud (Holbek 1987: 560) - Ranke uurib enam kui tuhandet varianti, tundmata "vähimatki huvi", mida tähendas lohe jutustajale (Holbek 1987: 250). Teose suhtes on kriitilist meelt ilmutanud ka näiteks Vladimir Propp, kes tsiteerib muinasjuttude lohekuju vaadeldes toetavalt Aleksander Nikiforovi 1936. aasta kirjutist kogumikust "Ñîâåòñêèé ôîëüêëîð": "Ranke suurt raamatut ei või kuidagi nimetada uurimuseks. See on variantide bibliograafia ja nende formaalne skemaatiline klassifikatsioon" (Propp 1986: 223-224).

Seesugune suhtumine on mõistetav. Soome koolkonna esindajana teeb eri rahvaste "Lohetapja"-motiive vaadelnud Ranke ränkrasket tööd ennekõike kõnesoleva muinasjutu "algkuju" selgitamiseks, jõudes veendumusele selle indoeuroopa päritolus (Ranke 1934: 378). Monograafia kasulikkust tuleb aga tunnustada kasvõi kvantitatiivse üldpildi saamiseks erinevate rahvaste arvukate variantide süzheesuundumustest. Nimelt saame Rankelt teada, et tema vaadeldud kogumist vaid sajal juhul - mis moodustab statistiliselt siiski vähemõõdulise kümnendiku - abiellub kangelane kuningatütrega kohe lohevõitluse (või siis väikese seiklustega täidetud tähtaja) järel (Ranke 1934: 231).(18) Enamasti aga kaob kangelane pärast lohetapmist tõestava tunnismärgi hankimist tegevusest, lükates auga väljateenitud tasu (abielu kuningatütrega) aastaks või mitmeks edasi.

Mispärast kangelane seesuguse ebaloogilise sammu astub? - Süzheekäigu seisukohalt taandub kangelane, tehes ruumi valekangelasele: Kutsar kai sedä asja pääld ja mõtel, kudas ennäst selle au osalises saas tettä, et temä kuninga tütre ärä om pästan.(19) Lohevõitluse juures kaasasolnud tegelane (olgu ta seal viibinud pelga pealtvaataja või planeeritava päästjana) reageerib pärast võitja kadumist ootamatult. Surmaga ähvardades sunnib see Vale-Jüri kuningatütart teda enda päästjaks tunnistama; kindluse mõttes nõuab ta vale kinnitamist vandega. Kuigi motiiv valetapja paljastamisest esineb küll ka näiteks Kreekas Peleuse kangelasloos (vt de Vries 1954: 149), tundub see episood nimelt lohetapmis-muinasjutus olulisena süzheekäiku kuuluvat. Ehk aitab just valekangelase persoon mõista ka kogu muinasjutu tähendust?

6. Valekangelase valik

Valekangelane on muinasjutu sündmustikku astunud juba siis, kui kuningatütart lohe juurde viiakse, tema valelikkus selgub aga alles pärast päriskangelase taandumist (toogem siinkohal võrdluseks kriminaalromaani zhanri tava, milles tegelik kurjategija osaleb sündmustikus samuti juba varakult). Ometi pole mõned jutustajad raatsinud end "tagasi hoida" ning näiteks viidanud juba varem valekangelase rollis kutsari halbusele: Sageli mainitakse, et valekangelane jälgib võitlust hirmuga eemalt.

"Lohetapja" vaadeldud eesti variantides esinevad valekangelase rollis kutsar (kuninga kutsar), sõjaväelane (vana soldat, vana kindral, noor kindral, sõa ülemp, kaksteist kindralit, noor ja ilus pealik, päilik ja undervits) või muu õukondlane (kokk, toapoiss) . Reeglina on AT 300s valekangelasi üks (see on loogiline, kuningatütrega abielluda saab ju korraga vaid üks mees). Neil kordadel, mil Vale-Jüriks pürib üle ühe tegelase, on tegemist kontaminatsioonidega: muinasjututüübiga AT 466 (kolm vägimeest) ning AT 301A (ühes variandis kokk ja toapoiss, teises - kus AT300le iseloomulik kumab üsna nõrgalt - päilik ja untervits). AT 303+300 esindav variant Vastseliinast, kus valekangelase rolli täidavad kolm kõgõ perämäist joodikõt,(20) on ilmselt erandlik üleskirjutus,(21) esitaja lõbus interpretatsioon - pseudopäästjatele saab kuninga loal osaks hüvitus linna kõrtsides: "Neil kolmõl joodikõl piät nu olõma kõik süömine ni juomine liinah ilma massulta ni kõik kõrtsi ni trahteri olgu näile vallalõ". Ühes variandis tuleb petumõte kõige ülembale mererannas olnud kaheteistkümnest kindralist.(22)

Joonis 2. "Lohetapja" varieeruvad peategelased - kuningatütre kosilased. Hurda kogu valekangelasega variantide (39) põhjal: lohe (esimene ilmumiskuju) - valekangelane - kangelane.

Näeme, et erinevates juttudes on valekangelane suhteliselt kinnistunum kui peakangelase või ta vastase rollide täitjad. Kõige rohkem esineb valekangelase osas kuninga kutsar ning üsna paljudes juttudes sõjaväelane. Eesti Vale-Jüridest sõjaväelaskond siiski varieerub, olemata nii kinnistunud, nagu näiteks taani muinasjuttudes valekangelase rolli täitev 'Ridder Rød'.(23) Et viimane kuju esineb vaid Põhjamaade jutuvariantides, peab Kurt Ranke (1934: 239) seda hilisemaks lisanduseks; muinasjutu algkujus olevat valekangelase rolli täitnud justnimelt kutsar.(24)

Muinasjutus saavad tegelased tähenduse nende suhte järgi peakangelase staatusega - valekangelane on protagonisti "ebatõeline" variant, kellega tal osa tunnuseid kattub, mingi parameeter aga puudu jääb (vrd Novik 1975: 244-245). Peamiselt jääb valekangelasel puudu headest omadustest, samas on ta aga mõnikord kangelasest sotsiaalselt "astme võrra" kõrgemal. Näiteks on peategelaseks noor soldat ning valekangelaseks vana kindral(25) või peategelaseks kroonuteenistuses Antsu poeg Jüri ning valekangelaseks noor kindral.(26) Muidugi esindab sarnast tegelaskonda ka juba mainitud kontaminatsioon jututüübiga AT 301A, kus soldati tasu pälvida püüavad pealik ning untervits.

Millised sarnased tunnused on aga enamlevinud kooslusel - vaesel poisil ja kutsaril? Juba Ranke (1934: 239) on täheldanud, et nii nagu valekangelase rollis sõjaväelasedki, kuulub kutsar õukonna juurde, niisiis sinna, kuhu kangelane pürgib. Just tema on seni viibinud kuningatütrele lähemal kui kangelane kunagi. Muidugi tekib tal soodsate võimaluste avanedes kiusatus oma elu parandada ning ise lohetapja au (ja hüvede) osaliseks saada - erinevalt kangelasest pole abielu talle pea ühelgi juhul eesmärk, vaid abinõu.

Kui arvestada Vale-Jüri paiknemist lohevõitjast sotsiaalselt kõrgemal tasemel (taaskord torkab silma kolme joodiku "sobimatus"), võiksime just jutustaja suhtumises valekangelasse näha võimulolijate-vastast sotsiaalset kriitikat. Nii näiteks Lev Barag on pidanud AT 300A lohevõitleja ning ta valekangelasest vendade klassivastuolu mütoloogilise süzhee hilisemaks lisanduseks (Barag 1981: 169). Joonisel 2 on "Lohetapja" varieeruvad tegelased grupeeritud nende sotsiaalse positsiooni alusel (mõnikord on peategelaste sotsiaalne staatus jutus määratlemata). Sama variandi tegelased on tähistatud sama värviga, tumedusastme aluseks on valitud valekangelase positsioon. Näeme, et juhul kui kangelane on kuninglikust soost või sõjaväelane, on valekangelane valitud valdavalt sõjaväelaste hulgast ning juhul kui kangelaseks saunamehe poeg, on valekangelaseks kutsar (nii ka Kreutzwaldil). Juhtudel, kus kangelase sotsiaalne staatus on määramata, võib valekangelane olla valitud erinevatest sotsiaalsetest kihtidest. Jutustajad polegi (vähemasti Eestis) niivõrd pahaks pannud kõrgemalseismist kui kõrgemalseisja-poolset sundimist pettusele ning kuningatütrelt sellesisulise vande võtmist. Seda kinnitab edasine sündmustik - päästetu palve tõttu edasilükatud pulmade hakul ilmub õige lohetapja välja, kangelase ära tundnud kuningatütar tahab valekangelasele antud vandest vabaneda. Osas eesti variantidest kostab otsekui rõhutatuna episood, kus kuningatütar vandest üle kardab astuda ja preester/kuningas selgitab, et seesugune vägivaldselt nõutud vanne on juba algusest peale "õigustühine". Sarnane motiiv esineb ka Kreutzwaldil (EREJ: 342), seega võib episood olla kirjanduslaenuline.

Reeglina saab eesti variantides sangar oma koha kuningatütre kõrval tagasi viimase ütluse põhjal. Seevastu on vähemusse jäänud need variandid, kus kangelane kinnitab järjekordse vägiteoga võitu valekangelase üle, näiteks suudab erinevalt valekangelasest tõsta kivi, mille alla peitis lohe jäänused.(27) See viitab asjaolule, et lõpliku - ja "õige" - valiku kosilaste vahel teeb päästetud kuningatütar. Nagu paljudes imemuinasjuttudes on lõpposas aktiivseim peakangelase tulevane abikaasa (Holbek 1987: 431).

Lõpuks saab valekangelane karistada. Tavaliselt küsib kuningas temalt, mida peaks tegema ülekohtuselt teise kohale asujaga. Vale-Jüri mõistagi ei tea, et küsimusega peetakse silmas teda ennast ning tema edasist saatust, ja pakub välja üsna koleda nuhtlusviisi.(28) Et valekangelase tegu on tõesti taunitud, seda näitab jutustajate fantaasialend karistuse määramisel: surmani vangikongi heitmine ning härgade vahel lõhkikiskumine on väljapakutuist veel üsna leebed; jutustajad lasevad valekangelasel näiteks "kuuma' ravvatse' kängä' jalga panda ja nii kavva laske karata, ku är kooles" või "käed ja jalad kinni, keel suust rasike aval välja lõigutud, siis raudkonks lõua alt sisse, võllasse".(29)

Valekangelasele valitud piinades on nähtud küll lihtsalt muinasjuttudele iseloomulikku üledoseerimist (Lutz Röhrich). Meenutame aga, et lohe kirjeldust kui muinasjutus ebaolulist ei esitatud; sel juhul võiksime valekangelase mällusööbiva karistuse põhjal järeldada, et valekangelase tegu on jutustajale olnud äärmiselt taunimisväärne ning kangelase õigsust kõige värvikamalt põhjendav.

7. Muinasjutu "Lohetapja" interpretatsioon valekangelase abil

Müüdiga juba tuttavale, samuti muinasjutu üldisest tegevuskäigust ülevaadet omavale kuulajale võib "Lohetapjas" lohest võitusaamine enam-vähem ootuspärane olla. Vladimir Propp on rõhutanud, et lohemadu teab kuidagi teda hukkama tuleva kangelase olemasolust ning teab sedagi, et hukkub just selle kangelase käe läbi. "Kangelase ja lohemao vahel on mingisugune side, mis on saanud alguse juba muinasjutu eel." (Propp 1986: 221).(30) Seevastu lohevõitluse järel tegevusse asuv valekangelane võib muinasjutu kuulajas tekitada enamat teadmatustunnet edasise süzheekäigu kohta.

Ei taha siinkohal küll tõsta AT 300 olulisimaks kangelaseks Vale-Jüri rolli täitjat. Ometi on näiteks Bengt Holbek (1987: 503) nentinud, et erinevalt valekangelasest ei ole lohe tegelikult kangelase võistleja - kuna ta ei püüa kuningatütrega abielluda, vaid viimast ära süüa. Sellisel juhul võiks kangelase olulisimat vaenlast näha ehk hoopis valekangelases ning muinaslugu saab teise tähenduse kui aimub tüübinimetusest.

Muinasjuttudes on sageli põhikatse "muinasjutuline" ning lisakatse "reaaleluline" (vrd Meletinski et al 1969: 91). Kui põhikatse puhul on vastaseks "muinasjutuilmne" tegelane - sooritatavaks abstraktne ülesanne, siis viimaseks mõõdetakse kangelase oskusi vastastamisel inimilmse tegelasega, "päris"-persooniga (niivõrd, kuivõrd "päris" muinasjututegelane muidugi üldse olla võib). Kas see katse muinasjutu lõpu eel ei ole reaalellu naastes koguni kõige tähtsam?

Oleks vast liig uskuda, et AT 300 rääkijad/kuulajad võisid võitlust lohega võtta metafoorsena ning järgnevat jõukatsumist lihast ja luust tegelasega mittemetafoorsena. Ometi suudab suurteo kordasaatnud kangelane alles valekangelast paljastades tõestada, et saab oma õiguste eest seismisega hakkama ka inimeste maailmas - ehk mitte ainult idee tasandil, vaid ka praktiliselt. Kui pulmad on imemuinasjutu "narratiivse diskursuse apoteoosiks", mis rääkijal "püsivalt algusest lõpuni silme ees" (Holbek 1987: 411), miks mitte pidada müütilisest lohevõitlusest muinasjututüüpi AT 300 jõudnud süzheed ennekõike õige kosilase leidmise looks - ehk siis õpetuseks jutu kuulajale olla ise enda eest väljas.

Felix Oinas (1994: 63) on laulutüübi "Tähemõrsja" puhul nentinud kolmik-kosimise (päike-kuu-täht) sarnasust muinasjuttude struktuuriga, kus just kõige väiksem vend jõuab eesmärgile. Tundub, et laulukosilastega samas gradatsioonis on võrreldavad ka kuningatütre püüdlejad "Lohetapjas" - kõrvutagem piltlikkuse huvides päikest tulise lohega, kahvatut kuud teiste varjust äraelava valekangelasega ning täismeest tähte õige kangelasega.

Algse müüdilise initsiatsiooniriitusega või kristliku legendi võitlusega võrreldes oleks muinasjutu "Lohetapja" põhisõnum seega järgmine: isa lubab oma tütre ära muinasjutulisele, abstraktsele "lohele" (mis tegelikult võib tähendada mitteabiellumist),(31) lohe osutub sobimatuks "kosilaseks" ning aimame, et õige valik oleks lohe tapnud sangar. Seejärel kaalutakse reaalset tegelast, kes on sangarisarnane ning teatud mõttes viimasest tähtsamgi. Ometi on ta suutmatuses lohest jagu saada sobimatu ning liiati ebaaus; valekangelane püüab valega kõrvale tõrjuda kuningatütart tõeliselt väärivat kangelast, kes on tulnud mujalt. Hilisemad jutustajad mõistavad valekangelase ennekõike hukka oma valevandele sundimise tõttu. Kolmandaks valibki kangelanna "õige" kosilase - oma oskusi tõestanud seni tähtsusetumana tundunud tegelase -, mis süzheestruktuurilt vastab ka üldtuntud kolmarvuseadusele.

Tagasi esilehele

Kirjandus

Annist, August 1966. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Tallinn: Eesti Raamat.

Apo, Satu 1986. Ihmesadun rakenne. Juonien tyypit, pääjaksot ja henkilöasetelmat satakuntalaisessa kansansatuaineistossa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

AT = Antti Aarne, Stith Thompson. The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography. (FFC 184.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia, 1981.

Barag, Lev 1981 = Áàðàã, Ë. Ñþæåò î çìååáîðñòâå íà ìîñòó â ñêàçêàõ âîñòî÷íîñëàâÿíñêèõ è äðóãèõ íàðîäîâ - Ñëàâÿíñêèé è áàëêàíñêèé ôîëüêëîð. Ìîñêâà: Íàóêà, ñ. 160-188.

EREJ = Kreutzwald, Friedrich Reinhold. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Tallinn, 1996.

Hiiemäe, Mall 1998. Jüripäeva uskumuste ja kombestiku kujunemise lähtekohti - Sator. Artikleid usundi- ja kombeloost. Toim M. Kalda ja M. Kõiva. Tartu: Eesti Keele Instituudi rahvausundi töörühm, lk 122-137.

Holbek, Bengt 1987. Interpretation of Fairy Tales. Danish Folklore in a European Perspective. FFC 239. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Honko, Lauri 1989. Folkloristic Theories of Genre - Studies in Oral Narrative. Studia Fennica 33. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Jason, Heda 1977. Ethnopoetry. Form, Content, Function (Forum Theologiae Linguisticae 11). Bonn: Linguistica Biblica.

Järvinen, Antero 1997. Käärme. Jumalattaresta paholaiseksi. Käärmen ja ihmisen tarina. Helsinki: Kirjayhtymä Oy.

Kalmre, Eda 1989. "Tuhkatriinu" (AT 510A) eesti rahvatraditsioonis. - Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed XII. Tartu, lk 137-147.

Kemppinen, Iivar 1954. The Ballad of Lady Isabel and the False Knight. Helsinki: Kirja-Mono OY.

Lüthi, Max 1964. Der Drachentöter. Vom Stil des Märchens. - Es war einmal… Vom Wesen des Volksmärchens. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, S. 31-41.

Meletinski, Eleazar 1970. Die Ehe im Zaubermärchen - Acta Ethnographica Scientiarum Hungaricae, Tomus 19, S. 281-292.

Meletinski, Eleazar 1969 = Ìåëåòèíñêèé Å. Ñòðóêòóðíî-òèïîëîãè÷åñêîå èçó÷åíèå ñêàçêè - vt Propp 1969, ñ. 134-166.

Meletinski et al 1969 = Ìåëåòèíñêèé Å., Íåêëþäîâ Ñ., Íîâèê Å., Ñåãàë Ä. Ïðîáëåìû ñòðóêòóðíîãî îïèñàíèÿ âîëøåáíîé ñêàçêè - Òðóäû ïî çíàêîâûì ñèñòåìàì IV (Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 236). Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, ñ. 87-135.

MNM = Èâàíîâ, Â., sub ÄÐAKOH. - Ìèôû íàðîäîâ ìèðà. Ýíöèêëîïåäèÿ, 1. Ìîñêâà: Ðîññèéñêàÿ ýíöèêëîïåäèÿ 1994, ñ. 394-395.

Novik 1975 = Íîâèê, Åëåíà. Ñèñòåìà ïåðñîíàæåé ðóññêîé âîëøåáíîé ñêàçêè - Òèïîëîãè÷åñêèå èññëåäîâàíèÿ ïî ôîëüêëîðó. Ìîñêâà: Íàóêà, ñ. 214-246.

Oinas, Felix 1994. Tähemõrsja - Surematu Kalevipoeg. ("Keele ja Kirjanduse" raamatusari, nr 1.) Tallinn.

Okken, Lambertus 1985. Zur Stammesgeschichte des europäischen Märchendrachen - Fabula. Zeitschrift für Erzählforshung. 26. Band, Heft 1/2. Begründet von Kurt Ranke. Berlin, New York: Walter de Gruyter, S. 80-97.

Propp 1969 = Ïðîïï, Âëàäèìèð. Ìîðôîëîãèÿ ñêàçêè. Èçäàíèå 2-å. Ìîñêâà: Íàóêà.

Propp 1986 = Ïðîïï, Âëàäèìèð. Èñòîðè÷åñêèå êîðíè âîëøåáíîé ñêàçêè. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã: Èçäàòåëüñòâî Ñ-Ïåòåðáóðãñêîãî Óíèâåðñèòåòà.

Rajandi, Edgar 1976. Raamat nimedest. Tallinn: Eesti Raamat.

Ranke, Kurt 1934. Die zwei Brüder: eine Studie zur vergleichenden Märchenforschung. (FFC 114.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Röhrich, Lutz 1981. sub DRAHE, DRACHENKAMPF, DRACHENTÖTER - Enzyklopädie des Märchens. Handwörterbuch zur historischen und vergleichenden Erzählforschung. (Band 3.) Herausgegeben von Kurt Ranke. Berlin-New York: Walter de Gruyter, S. 787-820.

Saarlo, Liina 1996. Pühakutest ja mõnest muust ning mis nende ümber - Palve, vanapatt ja pihlakas. (Vanavaravedaja 4.) Toim H. Valk ja E. Västrik. Tartu: Tartu NEFA, lk 93-132.

SK = Suomalaiset kansansadut. 1. Ihmesadut. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 482.) Toimittanut Pirkko-Liisa Rausmaa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1988.

Tarand, Kristi 1995 (koost). Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Tallinn: Perioodika.

de Vries, Jan 1954. Betrachtungen zum Märchen. Besonders in seinem Verhältnis zu Heldensage und Mythos. (FFC 150.) Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

1. Lohemadu võime pidada piiridelasuvaks ka nt Piiblis. Johannese Ilmutuseraamatus laskub taevast ingel, kes "…võttis kinni lohemao, see on muistne madu, kes on Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks…" (Ilm 20, 2). Mainitud "muistne madu" on paradiisiaias Eevat kiusanud madu, seega leiame sama olevuse nii Piibli esimeses kui viimases raamatus.

2. Kuigi "Lohetapja"-muinasjuttudes ei esine kangelase nimena Jüri küll nii sageli kui legendis, tarvitatakse pealkirjas piltlikku 'Vale-Jüri' terminus technicus'ena. Toogem seesugust kujundlikku kõnepruuki õigustava näitena Iivar Kemppineni monograafia rahvusvaheliselt tuntud ballaaditüübist (Eestis "Mehetapja"), pealkirjastatuna "The Ballad of Lady Isabel and the False Knight". Ka selles kasutatud ballaadikangelase nimetus False Knight figureerib kitsamal alal, ðoti variantides (Kemppinen 1954: 5). (Muide, kokkusattumusena esineb Eesti variantides sel kohal ennekõike Jüri või Jürje - vrd ibid.: 128-143).

3. ERA II 189, 542/3 (101) < Kullamaa, Piirsalu k - E. Ennist < Liisu Kirkman (1938).

4. Vrd nt H II 39, 128/30 (238) < Koeru, Vaali - H. A. Schults (1890).

5. H II 50, 223/33 (1) < Laiuse, Raaduvere k - J. Riomar < Jaan Lass (1895); H, Gr Qu, 293/301 (1) < Paistu, Holstre - J. Reevits (1893); H II 17, 917/24 (1) < Karuse, Nehatu - Fr. Põld (1889).

6. H II 61, 640/48 (2) < Setu, Vastseliina - J. Sandra (1898).

7. Kui lohevõitlus muinasjutus on kolmeastmeliselt gradueeritud, astuvad reeglina tegevusse vastavalt kolme-, kuue- ning kaheteistkümne peaga koletised.

8. H II 72, 649/72 (119), Setu, Meremäe v, Sulbi k - J. Sandra < Petra Ivanovits (1905); H II 62, 17/45 (1) < Setu, Meremäe v, Küllatova k - J. Sandra < Küllätüva Semmen (1898).

9. E 9909/17 < Helme - J. Karu (1894).

10. H II 64, 293/316 (14) < Setu, Meremäe - J. Sandra < Sulbi Joorka (1902); üleskirjutaja jutumärgid võivad küll viidata, et väljend on siinkohal mõeldud ümberütlusena.

11. Imemuinasjutte interpreteerides tõlgendab Holbek lohet - nagu (ehk liig) mitmeidki asju - fallistiliselt; sama näeb ta võitlusvahendeist mõõgas ja koertes (Holbek 1987: 504).

12. H II 50, 223/33 (1) < Laiuse, Raaduvere k - J. Riomar < Jaan Lass (1895); H II 61, 640/48 (2) < Setu, Vastseliina - J. Sandra (1898).

13. E 2581/90 (7) < Narva - Fr. Valts (1893).

14. H II 36, 537/9 (18) < Vaivara - õpilaskorjandus, M. Fau; H II 49, 376/84 (2) < Viljandi - Neiu X. X. (Kreeta Karu) (1894); E 4186/90 < Viljandi (1893?).

15. H II 48, 720/3 (2) < Võnnu, Kaagvere - J. Einer, P. Einer (1894).

16. Max Lüthi kinnitab "Lohetapja" näitel imemuinasjutu stiili analüüsides, et kui ka täitapmine primitiivsetel rahvastel lisaks hädavajalikule tegevusele ühtaegu kihlumistseremooniat väljendas (täiotsija tavatses täid ära süüa ning seega sai enesesse täide poolt söödu verd), siis muinasjutus tähendab see tegevus kujundlikku kontaktivõtmist (Lüthi 1964: 35).

17. Toogem näiteks variandi Vastseliinast, kus jutustaja laseb lohe võitnud perepojal ühes vendadega koju tagasi isa juurde minna ja tollele kroonigi pähe panna, lõpetades sentimentaalse tõdemusega: "Ja mis võip küll ütel vanembal armsamb ja paremb olla kui see, et ta ummi laste armastuse-vilja võip maitsa, neist hellaste hoijetus nink toidetus saija?!" - H II 62, 17/45 (1) < Setu, Meremäe v, Küllatova k - J. Sandra < Küllätüva Semmen (1898).

18. Ranke andmed on muidugi mittetäielikud. Kui tema poolt arvesse võetud 31 eesti tekstis leidub vaid 3 valekangelaseta varianti (so umbes kümnendik tekstidest), siis näiteks ERA Hurda kogude 60 "Lohetapja" üleskirjutusest leiame selliseid variante 21. Lahutades neist referatiivsed üleskirjutused (sh legendilaadsed süzheearendused) ning ka muus osas fragmentaarsed jutud, jääb Hurda kogude põhjal valekangelaseta variante 12 ehk umbes viiendik.

19. H II 30, 503/8 (3) < Rannu, Valguta v - J. Peterson (1980).

20. H II 32, 992/1004 (2) < Setu, Meremäe v, Vasildõ k - H. Prants < Mikita (1890).

21. Jutustajapoolsest tegelasrollide ebaharilikust täitmistavast annab aimu ka tegelaskujude hulgas eksisteeriv elevant.

22. H I 6, 413/28 (7) < Setu, Vastseliina - J. Sandra (1895).

23. Bengt Holbek kasutab tegelaskuju nimetust Red Knight ('Punane rüütel') oma monograafias (1987) läbivalt lausa rollinimetuse terminina.

24. Ranke tundub minevat libedale teele, leides nime tähendavat punajuukselist, keda mitmete keskaegsete luuletajate poolt valetajalikuks nimetati (Ranke 1934: 239-240). Pigem on siin tegemist argiarvamusliku stereotüübi ebausaldusväärse interpreteerimisega.

25. H II 52, 277/92 (18) < Räpina - J. Poolakess (1895).

26. H II 50, 223/33 (1) < Laiuse, Raaduvere k - J. Riomar < Jaan Lass (1895).

27. nt H II 29, 611/22 (1) < Võnnu, Rasina v - D. Punisson (1888).

28. Ülierandlik on AT 303+300 variant, kus kuningas pärast asjaolude selgumist kutsarile andestab ning vanima tütre talle siiski naiseks annab. Ilmselt on jutustaja unustanud algse süzheekuju - kuninga keskmine tütar pannakse mehele (lohedetapjast jahimehe) Juri vennale Jaanile ilma ühendtüübile iseloomuliku jätkuta. - H II 18, 363/74 (6) < Pöide, Uuemõisa v - J. Trull (1888).

29. H II 62, 17/45 (1) < Setu, Meremäe v, Küllatova k - J. Sandra < Küllätüva Semmen; H II 29, 561/90 (1) < Tartu-Maarja - H. Uus (1890).

30. Kuigi eesti variantides ei esine sarnast fataalset "ootamist" kuigi sageli, võime Setu aladel seesugusele sidemele viitavat dialoogi siiski leida. Näiteks lausub vanahalv kangelast nähes: "..tere kah Mihkal", millele viimane vastab "Tereh, miä surma sa siijä otsit?" - H II 32, 992/1004 (2), Setu, Meremäe v, Vasildõ k. - H. Prants < Mikita (1890).

31. Eleazar Meletinski (vrd 1970: 289-290) on nimetanud kangelanna ja lohe võimalikku abielu "ebaõigeks", kuna lohe kuulub teise, "sealpoolsesse" maailma, temaga abiellumine tähendab hinge röövi, surma - õige oleks valida tegelane "samast maailmast". Holbek võrrutab lohemadu (1987: 503) oma interpretatsioonis kangelanna isaga, kes tütre lohele ära lubab.