Seente järsk ilmumine ja sama kiire kadumine on pannud esivanemad päid murdma ning andnud alust erinevatele tekkelugudele. Mikroskoobi puudumine endisaegsete inimeste instrumentaariumis oli üheks põhjuseks, miks mõistatus seente tekkest - kusjuures ilma seemneteta - visalt püsima jäi. Nagu ütleb Porphyrius: "Seeni nimetatakse jumalate viljaks, sest nad ei arene seemnetest nagu teised taimed" (tsit Lionni 1978: 8). Rahvusvaheliselt on levinud veendumus (tuntud ka Eestis), et tegemist on maa niiskusega. Arvamus, et seened on nõia tekitatud vms (näiteks Birkfeld 1954: 5; Aumüller 1985: 72) oli üldine ka keskajal. See leiab kajastamist näiteks saksa herbalisti Hieronymus Bocki (1498-1554) teoses "Kräuterbuch" (1560). Seente kasvu on seostatud konkreetsete vegetatsioonihaldjatega, nn seenekääbustega, või Peetruse poolt äravisatud koogitükkidega, nagu see on tuntud saksa keelealal (HDA VII 1935/36: 28 jj), lisaks tunneb rahvusvaheline mütoloogia muidki seente tekkelugusid. Eesti materjalis assotsieeruvad seened kummalisel kombel peamiselt meteoroloogilise sfääriga. Uusaastaööl taevas paistvad tähed sügisese seenekasvu endena (KV 77, 164 < Maarja-Magdaleena; E 31653 (19) < Võnnu) või noore kuu soodustav mõju seenekasvule (RKM II 351, 246 < Jüri) mahuvad traditsiooni üldskeemidesse ega ärgita otsima olemuslikke seoseid seente ja taevasfääri vahel, kuid lisaks sellistele pakub eesti pärimus huvitavaid tähelepanekuid, mis neid seoseid hoopis konkreetsemas valguses näha või vähemalt aimata lubavad.

Juba emapiimaga on vist igaüks omandanud teadmise, et vihm paneb seened kasvama; seenevihma (vrd vene ãðèáíîé äîæäü) mõiste on nii kujundlik, et sobib kasutada muudeski kontekstides. Kuna vihmaga kaasneb sageli müristamine, ei näigi selles esmapilgul midagi erilist olevat, kui rahvatraditsioonis seente kasvu ka kõue või välguga seostatakse. Kui jälgime aga tähelepanelikult sellekohaseid folklooritekste, siis märkame, et assotsiatsioonid seente ja kõue vahel on tegelikult iseseisvad, lausa intiimsed. Nii intiimsed, et vihm nende kahe kõrvale tavaliselt ei mahugi, näiteks: Kui kuiva välku lööb, siis külvatakse seene seemet alla (ERA II 260, 47 (5) < Märjamaa). Kui õhtuti lõi kuiva välku, siis külvas seeni (KV 77, 73 < Jõhvi). A. Moora teatel usuti Väike-Maarjas, et kuiv välk kartulivõtmise ajal tähendanud seente külvamist (Moora 1980: 589). Või ennustuslikumas seoses: Kui esimene pikne oli alles pärast jüripäeva, siis pidi palju seeni saama (KV 77, 42 < Räpina). Kui sui pal´lu müristab, siis tuleb rohkeste seeni (ERA II 260, 47 (5) < Märjamaa). Rahvakalendris on iseloomulik seentega seonduvate teadete kuhjumine pärtlipäevale, 24. augustile, mis arvati olevat seente külvi aeg. Võib-olla on see seletatav vanarahva arvamusega, et pärtlipäeval on hirmus ilm - nn pärtliraju, ja rajuilmaga käib ikka ka välk ja müristamine kaasas. Igatahes sisaldab Kirjandusmuuseumi rahvakalendri kartoteek pärtlipäevase seenekülvi kohta paarkümmend teadet. Antropomorfsete seente/seeneseemne külvajatena(1) tunneb pärimus Vanaisa (Loorits 1951: 165), vanameest kolmejalgse valge hobuse seljas(2) (RKM II 254, 260 (8) < Mihkli) või vanapoisse (ERA II 260, 47 (5) < Märjamaa; Loorits 1941: 50; Loorits 1951: 165; EV II 1983: 528). Kui viimase puhul osutab Loorits surnutekultusele, siis on siingi määravaks seos kõuega: surnute vaimud heidavad tulenooli taevast alla.

Niisiis on seente tekkimiseks vajalik kõu/välk ja mitte vihm. Pealegi esineb parasvöötmes välk eelkõige kevadel ja varasuvel, peamine seenehooaeg langeb aga hilissuvele ja sügisele. Seega peab seente ja müristamise/välgu vahel valitsema mingi muu loogika kui seente ja vihma vahel, samuti hakkab silm otsima analooge mujalt maailmast. Üllatusega avastame, et vastav seos on tegelikult universaalne. Nii uskusid kreeklased seeni, eriti trühvleid, müristamisest ja/või välgust tekkinud olevat (Brųndegaard 1985: 238). Pilvedes sisalduva vee ja äikese kuumuse baasil lahvatab välk, läbistab maa ja sünnitab seened (Moore-Landecker 1996: 2). Athenaiose (3. saj) järgi sõltub trühvlite suurus ja arvukus müristamise tugevusest ja sagedusest (Viola 1972: 9). Ka Theophrastus seob teatud seente kasvu ja rohkust müristamise sagedusega. Roomlaste pärimuses tõusid seened maapinnast neis kohtades, kuhu oli löönud piksenool (Lowy 1974: 188). Plinius Vanem täheldab, et trühvlid valmivad sügisvihmade ajal, kuid eriti koos müristamisega; Juvenalis kirjutab kevadisest kauaoodatud kõuest, mis täidab söögilauad trühvlitega. Seente kasvamapanemisest kõue poolt räägib ka Plutarchos (Wasson 1986a: 83). Kujutelm müristamisest tekkivatest seentest ulatub läbi keskaja (teated selle kohta näiteks Aquinas Ponta sulest) tänaseni (Viola 1972: 9). Eespool nimetatud saksa herbalist Hieronymus Bock ei pea seente tekitajaks otseselt küll müristamist, kuid on vastavast traditsioonist ilmselt mõjustatud, kui ta kirjutab: "Seened ja trühvlid ei ole ei taimed, juured, õied ega seemned, vaid pigem üleliigne maa, puude või mädaneva puidu ja muude kõdunenud asjade niiskus. See on ilmselge, sest kõik seened ja trühvlid, eriti need, mida tarvitatakse toiduks, kasvavad peamiselt äikese ja vihma ajal." (Moore-Landecker 1996: 3). R. G. Wasson tsiteerib üht kirja Inglismaalt aastast 1774, mille arst Alexander Dick saatis James Borwillile ja milles mainitakse seente ilmumist seoses välguga. Ka Poolas ja Tshehhis seostatakse seente kasvu müristamisega. Prantsusmaal tavatseb maarahvas äikese ajal öelda: Voilà un bon temps pour les truffles! - Missugune suurepärane ilm trühvlite jaoks! (Wasson 1986a: 83-84). Nagu näeme, mitte vihma, vaid äikese ajal.

Hindu traditsioonis - nagu annab tunnistust Rigveeda - oli kõuejumal Pardzhanja sooma isa (Lowy 1974: 188). Sooma-rituaalides kasutatud hümnides kirjeldati soomat kui rajuilma last või rajupilve (Moore-Landecker 1996: 3). Mis puutub siia sooma? Etnomükoloogia rajajaks tituleeritav R. G. Wasson on üksikasjalikult uurinud olemasolevaid allikaid sooma identifitseerimiseks ja jõudnud järeldusele, et tegemist on punase kärbseseenega. Järeldus on leidnud tunnustamist ka laiemates teadusringkondades (vt nt Puhvel 1996: 73).

Guatemaala ja Lõuna-Mehhiko mägismaa rahvatraditsioonis on täheldatud sisulisi seoseid punase kärbseseene ja piksenoole vahel. Tänapäevalgi tähistatakse punast kärbseseent nimetusega, mis tähendab piksenoolt (quiche keeles esinev idioom kaqulja - välk, piksenool) (Lowy 1974: 188 jj).

Kärbseseen esineb kosmogoonilises tshuktshi müüdis, milles välku kujutatakse ühekäelise ja ühejalgse mehena (nagu ka personifitseeritud kärbseseent). Välk lohistab oma õde, kes on samuti ainult poole kehaga, jalgapidi enda järel. Õde on kärbseseenest purjus. Müra, mida põhjustab ta selg, kui ta üle taeva lohiseb, on kõu, ta uriin aga vihm (Rosenbohm 1991: 52). Siia kõrvale võiks panna eestlaste uskumuse, mille kohaselt pilvede vastakuti jooksmisel hõõrdub alumise pilve krobeline kaas vastu ülemist pilve ja sellest tulevat müristamine (ERA II 153, 816 (72) < Haljala). Kuigi selles teates puudub seos seentega, ei tule sedagi kaugelt otsida: Hurt kirjeldab uskumust, mille kohaselt müristamise ajal pudenevat pilvedest - need aga koosnevat süldisarnasest ainest - tükke maha (Hurt 1899: 7). Muidugi on tegemist eesti mütoloogias küllaltki populaarse nähtusega, mida nimetataksegi pilvetükkideks või pilvepalaks. Botaaniliselt liigitub nähtus seente, täpsemalt limaseente hulka (vt Jürgenson 1997).

Uus-Meremaal elavad maoorid seostavad samuti seeni müristamisega. Maoori keeles tähendab whatitiri müristamist, kuid Whatitiri on ka maooride esiema nimi. Tema poeg (või ka pojapoeg Tawhiki) on seotud välguga, mis lööb ta kaenlaaukudest. Tutae tähendab väljaheidet. Müristamise ajal vaimud pasandavad ja väljaheide, mis maa peale lendab, on tutae whatitiri, ümarakujuline seen, mis kiiresti kasvab. (Wasson 1986a: 92).

Tadzhikkidel on uskumus, mille kohaselt hakkab müristama siis, kui jumalus Mama (Vanaema) raputab oma aluspükse, millest pudenevad maapinnale täid ning neist tärkavad seened. Türgi rahvastel esineb uskumus, et seened tekivad vana kasuka maharaputamisest. Kashmiiris tuntakse teatud söödavat seent nimega hedur, henda, mida arvatakse tärkavat pärast müristamist. Teatavaid seeni ei minda Kashmiris enne müristamist korjamagi. Tiibetis tuntakse seent ner sha (kollane liha), mis kasvavat pärast müristamist (Wasson 1986a: 88-90).

Eesti pärimuses võib enamuse teateid seente ja välgu seostest nimetada seeni "sünnitavateks" (nt: Kui õhtuti lõi kuiva välku, siis külvas seeni (KV 77, 73 < Jõhvi), vähemal määral esineb teateid, milles müristamine ennustab seente kasvu (nt: Kui esimene pikne oli alles pärast jüripäeva, siis pidi palju seeni saama (KV 77, 42 < Räpina)). Wassonile tekitab probleeme Juvenalise teade kevadise müristamise kohta, mis pidavat söögilauad seentega täitma. Kuna Itaalias tulevad ju trühvlid alles talvel, veebruaris, leiab ta Juvenalise teate vigase olevat (Wasson 1986a: 83). Ometi on usutav, et Juvenaliski võis silmas pidada pikaaegset prognoosi: kevadine müristamine võib põhjustada ka talviseid või sügisesi seeni.

Seente seos taevasfääridega näib võrdleva mütoloogia andmetel olevat konkurentsitu ning seostuvat sakraalsete nähtustega. Mitmed teadlasedki, kes on uurinud seente kultuurilisi dimensioone, on lasknud end nimetatud tendentsist kaasa kiskuda ja oma teoste pealkirjades kasutanud väljendeid nagu "püha seen" või "jumalate liha", aluseks seente hallutsinogeensus (või enteogeensus) - väljend, mille võttis kasutusele Wasson (vt Wasson 1986b: 30 jj). Samal põhjusel nimetasid Ameerikasse saabunud hispaania misjonärid - eelkõige tuleks nimetada frantsiskaani paatrit Fernando de Sahaguni - seeni saatanlikeks (Kell 1991: 74). Punase kärbseseene iseloomustamiseks kasutatakse quiche keeles väljendit itzel ocox, mis tähendab paha või saatanlikku seent (Lowy 1974: 188 jj.).

Seente seos taevasfääridega ilmneb võrdlevas mütoloogias ka ilma kõueta. Näiteks on seeni jumalatega seostatud Vana-Hiinas (Biedermann 1989: 342). Kärbseseente taevast päritolu usuvad obiugrilased (Vertes 1989: 164-165). Ka paleoasiaadid seostavad kärbseseeni ülijumalaga (Rosenbohm 1991: 52). Homerose järgi tekkisid seened taeva ja maa ühendusest (Viola 1972: 9). Samasse ritta võiks paigutada Sergius Golowini poolt väljatoodud punase kärbseseene sümboolsed seosed päikesega (Golowin 1971: 594). Oleks ju ahvatlev ja ühtlasi lihtne seletada seente erilist positsiooni nende hallutsinogeensusega. Ometi tulevad selle kõrval kõne alla teisedki võimalikud seente erilisust põhjendavad karakteristikud: herbaalsete tunnuste puudumine (lehed, õied, klorofüll), ebaharilik kasvukoht (varjulised paigad, mädanenud puurondid jne), figuratsioon (seeneringid), antropomorfsed või fantastilised vormid, mõningate liikide mürgisus ja loomulikult nende mõistatuslik (NB! välkkiire) teke ja pea jäljetu kadumine.

Pealkirjas esitatud küsimusele: Kes külvab seeni? - oleme nüüd mitmete näidete varal vastanud, niisiis ootab vastamist järgmine küsimus: Miks? Küsimus seente kausaalsest seosest välgu või müristamisega pole siiski üheselt lahendatav, sest võimalusi on ju mitmeid. Samuti jääb mõistatuseks motiivi nii laiaulatuslik levik, esmapilgul kindlasti ootamatu tõik. Eks ole ju ka seente tärkamine üks ootamatu asi. Nagu välk selgest taevast.

Tagasi esilehele

Kirjandus

Aumüller, Stephan A. 1985. Beiträge zur Geschichte der Pilzkunde im Burgenland. Anfänge der Pilzkunde bis Carolus Clusius. - Ethnobotanik - Ethnobotany. Beiträge und Nachträge zur 5. Internationalen Fachkonferenz Ethnomedizin in Freiburg, 30.11.-3.12.1980. Hg. von E. Schröder. Braunschweig, S. 73-80.

Biedermann, Hans 1989. Knaurs Lexikon der Symbole. München.

Birkfeld, Alfred 1954. Pilze in der Heilkunde. Wittenberg.

Brųndegaard, Vagn J. 1985. Ethnobotanik: Pflanzen im Brauchtum, in d. Geschichte und Volksmedizin. Berlin.

Golowin, Sergius 1971. Psychedelische Volkskunde. (Antaios No. 12.) Hg. von M. Eliade, E. Jünger.

HDA VII 1935/36 = Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens VII. Handwörterbuch zur deutschen Volkskunde. Berlin, Leipzig.

Hurt, Jakob 1899. Eesti astronomia. Tartu.

Jürgenson, Aivar 1997. Puugipask, mahasadanud pilved ja taevased seened. Limaseened rahvausundis. - Mäetagused, nr 4, lk 57-64. http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr4/pilv.htm

Kell, Volkbert 1991. Giftpilze und Pilzgifte. Wittenberg Lutherstadt.

EV II = Eesti vanasõnad II. Toim A. Krikmann, I. Sarv. Tallinn 1983.

Lionni, L. 1978. Parallele Botanik. Köln.

Loorits, Oskar 1941. Endis-Eesti elu-olu II. Tartu.

Loorits, Oskar 1951. Grundzüge des estnischen Volksglaubens II. Lund.

Lowy, Bernhard 1974. Amanita Muscaria and the Thunderbolt Legend in Guatemala and Mexico. - Mycologia, Vol. LXVI, pp. 188-191.

Marzell, Heinrich 1925. Die Pflanzen im deutschen Volksleben. Jena.

Moora, Aliise 1980. Kuidas vanasti marjul ja seenel käidi. - Eesti Loodus, nr 9, lk 588-592.

Moore-Landecker, Elizabeth 1996. Fundamentals of the Fungi. New Jersey.

Puhvel, Jaan 1996. Võrdlev mütoloogia. Tartu.

Rosenbohm, Alexandra 1991. Halluzinogene Drogen im Schamanismus. Mythos und Ritual im kulturellen Vergleich. Berlin.

Vertes, E. 1989. Ob-ugrian and Samoyed mythological Beliefs: Similarities and Differences. - Uralic Mythology and Folklore. Ed. by M. Hoppál, J. Pentikäinen. Ethnologica Uralica No. 1. Budapest-Helsinki, pp. 161-168.

Viola, Severin 1972. Die Pilze. München.

Wasson, R. Gordon 1986a. Lightingbolt and Mushroom. - R. Gordon Wasson, Stella Kramrish, Jonathan Ott, Carl A. P. Ruck. Persephone's Quest: Entheogens and the Origin of Religion. New Haven and London, pp. 83-94.

Wasson, R. Gordon 1986b. Persephone's Quest. - R. Gordon Wasson, Stella Kramrish, Jonathan Ott, Carl A. P. Ruck. Persephone's Quest: Entheogens and the Origin of Religion. New Haven and London, pp. 17-81.

Käsikirjalised allikad

Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud

Eesti Rahva Muuseumi käsikirjaline kogu (KV)

1. Nimetuse seenekülvaja all tuntakse ühelt poolt seeni külvavat välku (MS - A. Tamm (1961)), teiselt poolt on tegemist inimeste puhul kasutatava pejoratiivväljendiga (ERA II 260, 47 (5) < Märjamaa (1939)).

2. Siin on seosed sakslastel tuntud "seenepühakutega" ilmsed. Konkreetselt näib tegemist olevat püha Vitusega, kellest Saksamaal usuti, et ta ratsutab 15. juuni (Eestis vähetuntud kalendripüha viidipäev) ööl pimeda valge hobuse seljas ja külvab seeneseemet (Marzell 1925: 30; HDA VII 1935/36: 28).