Karjaselaulu mõiste

Karjaselaul esindab arhailises töölaulude kihistuses omapärast, ereda spetsiifikaga laululiiki, eraldudes teistest töölauludest nii sõnaliselt kui ka muusikaliselt. Võttes arvesse laulmise funktsioone ja sellest tulenevaid laulude sisulisi ja vormilisi iseärasusi, on karjaselaulud jagatud üldjoontes kolme rühma (Tampere 1956: 40-48): 1) karjaste helletused ja vastastikused kutsed; 2) karjaste laulud; 3) karja saatjate ja vastuvõtjate laulud.

Setus on esindatud kaks viimati nimetatud karjaselaulu liiki ning käesolev töö keskendubki setu karjaselaulu analüüsimisele. Lähtematerjaliks on Anu Visseli koostatud kogumik "Setu karjaselaulud" 1982. aastast. Kogumik sisaldab 99 setu karjaselaulu 80 esitajalt 53 eri külast, talletatud 27 koguja poolt ajavahemikul 1912-1979.

Setu karjaselaulud

Oma uurimisobjektiks olen valinud setu karjaselaulud, mis on transkribeeritud helilindilt. Uurimismeetodiks on traditsioonilisest muusikateadusest lähtuv meetod, mis käsitleb rahvalaulu juba noodikirja viidud tasandil. Kõrva järgi noteeritud viisid annavad maksva aluse muusikalise stiili võrdlevateks uuringuteks nii helide kõrgussuhete ja kestvuse kui ka vormi aspektist vaadatuna.

Setu karjaselauludes kujundab värsirea tekst viisirea rütmijoonise. Värsiread varieeruvad suuresti silpide arvu poolest, kuid enamasti peetakse kinni 4 rõhualaga meetrumist. Üks rõhuala võib sisaldada 1-4 rütmiühikut, kuid üheski laulus ei leidu igas rõhualas nelja rütmiühikut. Tegelikult ulatub silpide arv setu karjaselaulu värsis seitsmest viieteistkümneni ja kõige enam leiab rakendust 9-10-silbiline värss. Igale silbile vastab üks rütmiühik meloodias (kaheksandiknoot).

Vormilt on setu karjaselaulud valdavalt kaherealised. Kaherealisus luuakse lihtsate võtetega: teine rida kordab täpselt esimese rea viisi, lõpeb aga seejuures ühe silpnoodi võrra varem kui esimene. Tunnuslik setu karjaseviisile on teise viisirea pikendus, mis tähendab viimase sõna eelviimase silbi venitamist 3-4-kordseks (ka-r´a-kõn^õ).

Vormiehituse aluseks olev viisirida vastab ühele värsireale, mis koosneb omakorda kahest poolvärsist. Kõik värsiread kokku moodustavad rahvalaulu kui terviku vormi. Kaherealisuse puhul teksti reeglina ei korrata; viisirea teises pooles leiduv värss moodustab järgnevaga parallelismirühma. Rahvamuusikas kasutatav mõiste 'viisirida' võiks vastata klassikalise muusika vormiüksusele 'lause'. Rahvamuusika analüüsis on lause väikseim lõpetatud iseloomuga muusikaline mõte, mis vastab poeetilise teksti värsile (sageli ühe värsi pikkusele lihtlausele).

Setu karjaselaulude analüüs

Anu Visseli kogumikus leiduvast 99-st setu karjaselaulust olen analüüsimiseks välja valinud 16 laulu. Esimeseks valimispõhimõtteks oli eeldus, et laulud oleksid üles kirjutatud helilindilt. Neist omakorda jätsin välja laulud, mille kestel laulik oli komistanud ning nooditekst selle tõttu lünklik. Kõrvale jäi ka laul, mis ei sarnanenud muusikalistelt tunnustelt setu karjaselauluga ja mille viis osutus hoopis jutustavale laulule kuuluvaks. Samuti ei võtnud ma vaatluse alla laule, milles esines astmete varieeruv intoneerimine. Kuna ma ei lähtunud analüüsil mitte heliülesvõttest, vaid noodistusest, polnud võimalik süveneda intonatsiooniliste erinevuste põhjustesse.

Toon siinkohal analüüsi tulemused tabeli kujul. Kõige esimeses lahtris asuv number tähistab antud laulu järjekorranumbrit A. Visseli kogumikus. Sellele järgnev viitenumber näitab materjali paiknemist Eesti Rahvaluule Arhiivi heliülesvõtete kogus ning üldandmeid: esitaja elukohta, küsitleja nime, esitajat ja tema vanust ning salvestamisaega. Järgnevalt on välja toodud iga laulu helirea koostis (astmete tähtnimetused ja intervalliline koosseis pooltoonides) ning ambitus. Meloodiajoonises on eraldatavad kaks viisirida, mida tähistan tabelis suurte tähtedega (AB). Kummaski leidub omakorda kaks muusikalist motiivi, mida märgivad väiksed tähed (ab ja nende variandid a¹b¹). Samas lahtris on arvsuhtena tähistatud viisiridade hulk ning neis leiduv meloodiliste variantide arv (eraldi kummagi värsirea kohta). Tugevama joonega on esile toodud kõige sagedamini esinev meloodiavariant. Sulgudes asuvaid helikõrgusi kasutab laulik ainult ühel korral.

Järgmises veerus toon ära meloodiale vastava rütmijoonise rõhurühmade kaupa. Joonega eraldatud rütmijoonist on laulik antud laulu jooksul kõige järjekindlamalt kasutanud. Rütmilise põhikujuga kohakuti esitan teised sama rõhurühma võimalikud rütmivariandid. Sulud viitavad sellele, et neis olevaid rütmiühikuid on laulu kestel esinenud vaid üks kord.

Setu karjaselaulude stiili määratlemine

Etnomusikoloogiline lähenemine stiili analüüsile ja kirjeldamisele põhineb nende põhjuste määratlemisel, mis mõjutavad stiilide kujunemist, säilitamist, muutumist ja hääbumist (Blum 1992: 165).

Suurem osa, peaaegu enamus muusikalise stiili uuringuid on olnud võrdlevad - püütakse eristada kaht või enamat stiili või "stiililist kihti" mingi piirkonna praktikas, võrreldakse kahe või enama inimese stiile või näidatakse, kuidas erinevad stiilid on seotud majandustegevuse spetsiifiliste tüüpidega ja sotsiaalse korrastatusega (Blum 1992: 165).

Juba Erich M. von Hornbostel rajas 1910. aastail oma analüüsimeetodi süsteemi komponentide loetlemisele ja nende tüüpiliste funktsioonide ja suhete määratlemisele, eraldades püsivamad (või olulisemad) elemendid muutuvatest (või juhuslikest). Hornbostel kasutas terminit "stiil", rääkides erinevate tervikute kogumist, eriti mis puutub muusikute motoorsesse käitumisse. Ta vastandas laulmise ja mängimise tavad sellele, mida lauldakse ja mängitakse. Stiililine ühtsus tuleneb Hornbosteli kontseptsiooni järgi looja personaalsusest või kultuuri ühtsusest, kuid avaldub kehatehnikate kaudu (Hornbostel 1930: 14).

Oma analüüsi aluseks võtan aga kaasaegse muusikateoreetiku Leonard Meyeri stiilimääratluse: "Stiil on mingite korrapärasuste kordamine kas inimese käitumises või inimese poolt loodus, mis tekib teatud piirangute all tehtud valikute tulemusena" (Meyer 1989: 3).

Rahvalaulikud, kellel näiliselt puuduvad klassikalise muusikateooria poolt seatud reeglid ja piirangud, on ometi seatud teiste, võib-olla ehk karmimategi piirangute ette. Rahvalaul levib suulise traditsiooni kaudu ning selle ülestähendajad pole tulnud laulikute endi keskelt, vaid väljastpoolt. Selleks, et rahvalaul kanduks edasi ühest põlvkonnast teise, peab ta olema kuulajale arusaadav ja meeldejääv. See seab rahvalaulikule ehk kõige suurema piirangu. Levib selline rahvalaul, mille struktuur on hõlpsasti omastatav, tekst seotud antud ühiskonna igapäevaeluga. Sarnase muusikalise motiivi ilmumine uuesti või erinevatel helikõrgustel, teatud rütmijoonise kordamine, lihtne tonaalne struktuur - kõik see aitab muusikat meelde jätta. Rahvalaulu kujunemist mõjutavad ka keskkond (setu karjaselaulu puhul põllupidajate ja karjakasvatajate külakogukond) ja keel. Klassikalise muusikateaduse poolt vahel primitiivseks peetud rahvamuusika ei saaks olla keeruline juba sellepärast, et sel juhul ei suudaks suulisse muusikakultuuri kuuluvad rahvalaulikud seda omandada ning edasi kanda.

Eespool toodud tabelist võib setu karjaseviiside kohta teha järgmised järeldused.

1. Viiside ambitus on astmete arvuga võrreldes suhteliselt suur, ulatudes puhtast kvardist väikese sekstini. 16-st laulust 7 olid puhta kvindi (p.5), 5 puhta kvardi (p.4), 2 vähendatud kvindi (>5) ja 1 väikese seksti (v.6) ulatusega. Järjelikult pole asteastmeline liikumine karjaselauludele iseloomulik, vaid olulisem on hüüdele iseloomuliku suure helikaare moodustamine.

Näide 1. Vissel 1982: 82. Ambitus p.5, 4 astet (es-fis-g-b)

Näide 2. Vissel 1982: 17. Ambitus p.4, 3 astet (e-g-a)

Näide 3. Vissel 1982: 16. Ambitus >5, 3 astet (e-g-b)

Näide 4. Vissel 1982: 53. Ambitus v.6, 5 astet (d-es-g-a-b)

2. Heliread koosnevad 3-5 astmest, millest enamus sisaldab ühte või kahte 3-4 pooltooni suurust "auku". Kolmeastmeliste heliridade intervalliline struktuur on pooltoonides väljendatuna alt üles 4-3 (laulud nr 8, 9, 15, 34), 3-3 (nr 16) või 3-2 (nr 17, 22, 23, 24). Neljaastmeliste heliridade intervalliline koostis on 4-1-2 (nr 58, 76) või 3-1-3 (nr 82). Kaks neljaastmelist ja üks viieastmeline helirida on täidetud diatooniliselt 2-1-2 (nr 84), 1-2-2 (nr 85) ja 1-1-2-2 (nr 54). Teine viieastmeline helirida sisaldab karjaselauludele iseloomulikke "auke" 1-4-2-1 (nr 53).

3. Pooltel vaadeldud setu karjaselauludest domineerib kogu laulu jooksul üks meloodiline joonis. Ülejäänutel ulatub meloodiliste jooniste vaheldumine laulu kestel kahest variandist seitsmeni. Kõige varieeruvam osa on esimese viisirea algus (Aa). See varieerub 16-st laulust 12-s. Peaaegu sama varieeruv on ka teise viisirea algus (Ba), mis vaheldub kümnel korral. Rõhutan siinkohal, et need on varieerumised, mis ei lähtu rütmist täpselt samasuguse rütmijoonise korral on kasutatud erinevat meloodiat. Hoopis püsivama meloodilise struktuuriga on mõlema viisirea lõpud: nii Ab kui ka Bb varieeruvad vaid kahes laulus. Üldine meloodilise joonise skeem on nii A kui ka B osas sarnane: tõusev-laskuv-tõusev-laskuv.

4. Setu karjaselaulude rütm on süllaabiline. Rütmijoonised on meloodilise joonisega võrreldes üsna stabiilsed. Kõik varieerumised rütmis on otseselt seotud tekstiga, kusjuures silpide arv vaheldus kõige enam esimeses rõhurühmas (13-s laulus). Kõige stabiilsem oli esimese värsirea neljas rõhuala (varieerus vaid ühel korral) ning teise värsirea neljas rõhuala (varieerus lauludes nr 8 ja 76). Vaadeldud lauludes tuli reljeefselt esile setu karjaselaulude põhirütm:

Mõt-sa_ks no, kul´-la ka-r´a-kõ-nõ, / mõt-sa no, mee-li-ma-r´a-kõnõ!

See rütmijoonis esines 11-s laulus. Valdavad olid nelja rõhualaga värsid, vaid üks laul (nr 58) oli läbivalt viie rõhualaga. Üksikud viie rõhualaga värsid tulevad ette siiski üsna sageli (12 laulus 16-st). Viit rõhurühma sisaldas 23 värssi, millest 13 paiknes värsireas A ja 10 värsireas B. Värsside koguarvuga (344) võrreldes on see vaid 7%. Rõhurühma lisandumine on tingitud pikemast tekstireast:

Jov-va_i ma ka-r´ah ol-la, ka-na-kõ-nõ, / vit-sa no man-na ma vir-ve-kene.

5. Vorm on setu karjaselaulude kõige püsivamaks elemendiks - kõik 16 viisi olid kaherealised.

Tabeli põhjal võib väita, et setu karjaselaulude üldist muusikalist stiili iseloomustavad järgmised tunnused:

• kaherealine vorm A/B;

• stabiilsete lõppudega rütmijoonis

• 4 rõhualaga meetrum, tavalisim silpide arv vastavalt 3+2+2+2 / 3+2+2+1;
• varieeruva alguse ning püsiva lõpuga meloodiline joonis;
• kaks kõige sagedamini kasutatavat helirida koosnevad kolmest astmest: es-g-b (viies laulus) ning e-g-a (neljas laulus). Kui helirida on neljaastmeline, täidetakse kas tüüphelirea alumine või ülemine terts. Tugiheli g paikneb helirea keskel.
  

Piirkondlik stiil avaldub nii rütmi kui helikõrgusliku struktuuri tasandil. Setu karjaselaulule tüüpilist rütmijoonist kasutatakse kõige järjekindlamalt Põhja-Setu Mäe ja Järvesuu vallas. Ka on Mäe valla karjaseviisid sarnase meloodiajoonisega. Kõik Järvesuu vallast pärit karjaselaulud on puhta kvardi ulatusega. Samas ei saa seda, et ühe valla karjaselaulud on sama ambitusega, reegliks pidada. Sama laulik aga kasutab enamasti sama heliulatusega viisi, näiteks Praskovja Purdeots (p.5), Jekaterina Lummo (p.4) ning Natalia Rahasepp (p.5). Teisalt esitab Elena Laanetu(1) kõik kolm lauluvarianti erineva ambitusega (p.4, >5, p.5).

Laulikute individuaalne stiil ilmneb kõige selgemini helikõrguslikul tasandil. Näiteks erineb kõigist karjaseviisi esitajatest Natalia Rahasepp Lõuna-Setu Vilo vallast. Tema poolt lauldud viisirida lõpeb tõusvalt (kõik ülejäänud karjaseviisid lõpevad laskuvalt). Eriline on ka nimetatud esitaja rütmiskeem, mille nii esimeses kui teises rõhurühmas on püsivalt 3-osaline rütmimuster

Ai-je_ks ma kul-la kui kuu-sõ pää-le, / sin-nä_ks ma pi-kä kül´ pe-dä-jile.

Tabelist järeldub, et üks laulik kasutab kõigis esitatavates lauludes sarnast meloodilist joonist ka siis, kui ambitus muutub. Elena Laanetu esitab 2 laulu täpselt samade meloodiliste variantidega, kolmandas laulus varieerib kummagi värsirea esimest rõhuala. Setu karjaselaulu tüüpiline rütmijoonis säilib peaaegu muutumatuna. Jekaterina Lummo poolt lauldud viisid on mõlemad sama ulatuse ning astmelise koostisega, sarnanedes üksteisega ka meloodilise joonise poolest. Meloodiliselt on neis lauludes kõige varieeruvam värsirea esimene rõhuala. Praskovja Purdeotsa kahes karjaseviisis puudub küll sarnasus meloodiliste jooniste vahel, kuid samas kasutab ta mõlemas laulus sama ambitust, helirida ja rütmistruktuuri. Kui vaadelda neid laulikuid, kelle poolt on esitatud vaid üks laul, ilmneb, et nende viisid erinevad kõik märgatavamalt üksteisest kui sama lauliku esitatud laulud.

Kokkuvõte

Setu karjaselauludes võib täiesti selgelt eristada neile kõigile omast muusikalist stiili. Vähem torkab silma piirkondliku stiili ilminguid. Viimane ilmneb erinevate valdade karjaseviiside ambituses, meloodilises joonises, rütmistruktuuris ja mingil määral heliridades. Lauliku individuaalne stiil väljendub mingi sarnase elemendi kasutamises kõikides lauludes, olgu selleks siis sama helirida, ambitus, rütm, kuid kõige enam ehk meloodiline joonis. Töös kasutatud materjali põhjal ei ole kerge välja tuua laulikute individuaalseid stiile, sest selleks oleks vajalik vaadelda suuremat hulka sama lauliku poolt esitatud laule. Materjal oli aga väga mitmekesine ning 16 laulu esitajateks oli 11 laulikut. Kuid ka kahe-kolme sama lauliku poolt lauldud laulu põhjal võib täheldada nende ilmset sarnasust.

Oma külaskäigul Setumaale 4.-6. mail 1997 sain kinnitust sellele, et setu karjaselaulude stiilis on esindatud kõik eespool nimetatud kolm tasandit. Setud väitsid, et nende karjaselaulul on üks põhiviis ning et Setu eri piirkondades lauldakse karjaselaulu veidi erinevalt. Samuti kinnitasid nad, et iga laulik laulab oma karjaseviisi omanäoliselt.

Tagasi esilehele

Kirjandus

Blum, Stephen 1992. Analysis of Musical Style. - The New Grove Handbooks in Music. Ethnomusicology. Ed. by Helen Myers. London: The Macmillan Press, pp. 165-218.

Hornbostel, Erich M. von 1930. Gestaltpsychologisches zur Stilkritik. Studien zur Musikgeschichte: Festchrift für Guido Adler zum 75. Geburtstag. Wien.

Lippus, Urve 1995. Linear Musical Thinking. Studia Musicologica Universitatis Helsingiensis VII. Tallinn.

Meyer, Leonard B. 1989. Style and Music: Theory, History and Ideology. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.

Nettl, Bruno 1973. Folk and Traditional Music of the Western Continents. Ed. by H. Wiley Hitchcock. Second edition. New Jersey: Prentice-Hall, INC., Englewood Cliffs.

Sarv, Vaike 1993. Setu itkuvärsi meetrikast. - Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 282-292.

Sarv, Vaike 1987. Setu mitmehäälsus: kogumislugu ja kokkuvõte. - Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 22-30.

Sarv, Vaike 1987. Setu muinasjutulaulude viisid. - Kristi Salve, Vaike Sarv. Setu lauludega muinasjutud. Tallinn, lk 24-40.

Tampere, Herbert 1956. Eesti rahvalaule viisidega I. Tallinn: Eesti TA Kirjandusmuuseum, Eesti Riiklik Kirjastus.

Vissel, Anu 1982. Eesti karjaselaulud I. Setu karjaselaulud. Tallinn.

1. Publikatsioonis kasutatud nimi Olga Laanetu on ekslik tuletis hüüdnimest Ol´lo, tegelik ristinimi on Elena. Sellekohane seletus leidub Vaike Sarve artiklis "Setu rahvalaulik Laanetu Ol´lo" ajakirjas Keel ja Kirjandus 1997, nr 3, lk 179-182.