Maris Kuperjanov
Inimestevahelist suhtlemist võimaldavad meedia- ja suhtluskanalid on viimaste aastakümnete jooksul tunduvalt arenenud ning ka nende hulk suurenenud. Üks suhteliselt hiljuti laiemalt levima hakanud nähtus on arvutite ja interneti vahendusel toimuv kommunikatsioon. Veel 1980ndatel aastatel, kui mitmed riigid alustasid oma arvutivõrkude loomist (USA-s MFENet, HEPNet, UseNet, Prantsusmaal Minitel, Rootsi, Suurbritannia, Hollandi ja Taani koostööna EUnet), oli maailmas interneti kasutajaid vähe, kuid edaspidi on võrgukasutus laienenud eksponentsiaalselt. Aastal 1983 oli internetis 562 arvutit, 1989 üle 80 000, jaanuaris 1998 - 26 670 000, juulis 1998 - 36 739 000 (http://www.nw.com/zone/WWW/report.html). 1996. a andmetel omas mingisugustki internetiühendust 186 riiki või territoriaalset üksust, täiesti ilma internetita oli 51 (OTI), aasta hiljem olid vastavad arvud 195 ja 42 (http://www.isoc.org/internet/infrastructure/connectivity/country.shtml). Interneti kasutajate arvuks hinnati 1998. a jaanuaris 115,75 miljonit inimest (2,4% maailma rahvastikust), kuue kuu pärast oli vastav arv juba 147 miljonit e 3,6% (http://www.nua.net/surveys/how_many_online/world.html). Eestisse jõudis UUCP-ühendus(1) 1990. a augustis, püsiühendus 1992. a aprillis. 1997. a veebruaris Baltic Media Facts-i poolt läbi viidud uuringu tulemused näitavad, et Eestis kasutas päevas arvutit 116 000 inimest e 10,5% ning internetti 38 790 e 3,5% 15-74 aasta vanustest elanikest (http://www.bmf.ee/internet.html).
Internet pakub kasutajatevaheliseks suhtlemiseks mitmeid tehniliselt erinevaid võimalusi. Inimesed on juba harjumas sellega, et tavalist kirjavahetust e tiguposti (snail-mail) hakkab interneti levides asendama elektronkiri e e-mail ning et vajalikku informatsiooni saab hõlpsasti otsida internetilehekülgedelt. Veidi vähem aga teatakse võrgus pakutavatest otsesuhtlusvahenditest, mida võiks võrrelda näiteks tavapärase telefonisidega. Igasugune inimestevaheline interaktsioon on folkloori levimisel heaks eelduseks, olenemata sellest, kas suhtlemine toimub vahetult näost-näkku, kirja või telefoni teel või arvutivõrgu vahendusel. Kui e-meili teel saadetavad kettkirjad, nagu ka veebilehed ja neile kokkukogutavad anekdoodid, linna- ja õudusjutud, on internetis leviv kirjalik folkloor, siis tekstiliste otsesuhtlusvahendite puhul saab rääkida omapärasest suulise ja kirjaliku folkloori segunemisest. Tegemist on justkui reaalajalise kõnega, mis seikleb osapoolte vahel ASCII-sümbolitena. Folkloristikale on interneti otsesuhtluse jälgimine võrreldav rahvaluule (nt anekdoodid, linnajutud, paröömika) kasutussituatsioonide jälgimisega, kusjuures ilmneb ka uusi, arvutiomaseid folkloorinähtusi. Käesolev kirjutis keskendub otsesuhtlusvahendite tutvustamisele. Internetis eristatakse viit tüüpi tekstilisi otsesuhtlusvahendeid, mis toimivad reaalajas, st neid kasutades saavad asjaosalised üksteise teksti kätte peaaegu hetkeliselt, olenevalt sideliinide läbilaskevõimest. Need viis gruppi on:
Talk on interneti protokoll, mis võimaldab kaugarvutite kaudu omavahel reaalajas suhelda kahel inimesel. Vähemlevinud on multitalk-teenus, mis võimaldab samaaegset suhtlemist 2-4 inimesele.
IRC (Internet Relay Chat, esimene sellelaadne võrgustik loodi 1988. a) on samuti teenus interneti teel suhtlemiseks. IRC kujutab endast paljudest serveritest koosnevat ülemaailmset hajussüsteemi ning sellega ühendatud kliente. Teenuse kasutamiseks on vajalik vastava kliendiprogrammi olemasolu, seejärel tuleb ühineda mõne IRC serveriga (Eestile lähemad asuvad Soomes ja Rootsis). Süsteem on jaotatud väga paljudeks kanaliteks, mida iga hetk saab juurde moodustada või ära kaotada. Just kanalite kaudu toimub vestlusringide organiseerimine, sest igal kanalil on oma kindel temaatika. Vastavalt kanali nimele ja teemale kogunevad asjahuvilised sinna ühe või teise probleemi üle arutlema. Kasutaja saab korraga näha nii ühel kui ka mitmel kanalil toimuvat, samuti saab vestelda privaatselt kõigi teiste IRC-s olijatega, hoolimata nende valitud kanaleist.
Ka üksteisest sõltumatute serverivõrkudega IRC süsteeme on maailmas mitu, suurima ulatusega on Effnet, Undernet ja Talnet.
Piir IRC ja jututoa ehk talkeri (ingl k talker) vahel on suhteliselt ähmane nii kasutajatele kui ka mõnedele asjatundjatele. Tiit Rammo väidab, et jututuba kujutab endast IRC-teenust, millesse sisenemiseks kõlbab IRC kliendiprogrammi asemel tavaline telnet-i protokoll (Rammo 1995: 46). Päris nii asi siiski ei ole. Nagu eelnevalt selgus, on IRC oma olemuselt ülemaailmne hajussüsteem, kuhu on enda väljavalitud IRC-serverite kaudu ühendatud kõik selle internetiteenuse kasutajad. Jututuba seevastu asub ühes kindlas serveris kindlal pordil ning pole enamasti teiste omasugustega ühendatud, kuigi ka kõige levinumatel, NUTS-koodil(3) põhinevatel jututubadel on netlink- e siis mõne teise jututoaga ühendumise võimalus olemas. See leiab aga suhteliselt vähe rakendust. Eesti jututubadest on selles suhtes erandiks EW-Too koodil põhinev Muumioru jututuba, mis on pidevalt ühendatud vähemalt paarikümne maailma mujal paigus toimiva talkeriga. Selline netlink- või intercom-süsteem võimaldab kohalikku jututuppa sisseloginul väga lihtsalt suhelda mõne teise talkeri kasutajatega, ilma et kumbki pool pruugiks endale teise kohta kasutajanime teha ega sinna sisse logida. Ometi pole see süsteem tavalises jututoa-majanduses eriti kanda kinnitanud. Ilmselt on siin põhjuseks see, et globaalseks otsesuhtluseks eelistatakse siiski rohkem IRC-teenust. Jututoad on pigem lokaalsemat laadi ning kitsama, üsna kindlalt väljakujunenud kasutajaskonna ning atmosfääriga.
Audio-visuaalsete vahenditega varustatud jututubasid on erinevaid: WWW-lehekülgedena kasutajani jõudvad JAVA-keeles kirjutatud jututoad (Eestis OK-jutukas), ruumilised ja graafilised jututoad, mille programmipakett tuleb enamasti mõne ametliku levitaja käest osta (Eestis tegutseb praegu kolm Palace-tüüpi graafilist jututuba), ning ka hääle ja isegi videopildiga talkerid. Kõik erivõimalustega jututoad nõuavad üsna kiireid liine, kuna igasuguse pildi või heli edastamine on märksa ressurssenõudvam kui tavalise teksti oma.
MUD e Multi-User Dungeon (mõnikord ka Multiple User Devices või Multiple User Dimension, slängis ka lihtsalt muda) on oma olemuselt interaktiivne rollimäng, mis küll võimaldab samamoodi reaalajas suhtlemist nagu IRC või jututubagi, ent selle puhul pole rõhk vestlusel, vaid mängulisusel ja omavahelisel võitlusel, tasemete saavutamisel ning punktide kogumisel. Kogu tegevus antakse edasi tekstikujuliselt.
Peale talk-i on kõik need otsesuhtlusvahendid suhteliselt anonüümsed. Iga konkreetse kasutaja enda teha on see, kas ja kui palju ta rolli (ingl k character, slängis char) luues või hilisemal suhtlemisel enda kohta andmeid avaldab. Kui suulises meedias võib mitteverbaalsel teel anda edasi detailset isikulist informatsiooni, nagu näiteks sotsiaalne staatus, vanus, sugu, tervis, tuju etc (Pittam 1994), siis kirjalikus meedias saadakse need teadmised läbi semantiliste ja süntaktiliste valikute. Jututoas, IRC-s ja teistes arvutivahendusel toimivates suhtluskanalites tuleb kogu informatsioon ning tegevus edasi anda tekstikujuliselt.
Inimestevahelise interaktsiooni uurijaid on alati huvitanud, kuidas toimub suhtlemise alustamine, kelle poolt tuleb initsiatiiv, millised on levinuimad alustamisstrateegiad või tervitusvormelid. Kuna kõigi mitme kasutajaga otsesuhtlusvahendite puhul on avafaas suhteliselt sarnane, siis olgu konkreetsed näited siin Muumioru jututoast (http://www.moomin.ee).
Nagu näost-näkku (Face-To-Face) (Laver 1975), nii ka arvuti vahendusel toimuva suhtlemise (Computer-Mediated Communication) uurijad (Sean Rintel ja Pittam 1997: 518) on jõudnud järeldusele, et enamasti on seltskonda juurdetulija see, kes alustab kõnelust. Konkreetse jututoa puhul kehtis see samuti enamikel sellistest juhtudest, mil sisselogija sattus mõnda avalikku ruumi. Sisenemisel kasutatavat teksti saab jaotada erinevatelt alustelt, siinkohal võiks neist nimetada interpersonaalseid eesmärke ja eelneva kogemuse taset ning tutvuseastet. Arvuti teel suhtlemist käsitlevas kirjanduses on jõutud ka järeldusele, et kindlakskujunenud sissetulekurutiinid on enam levinud kui väljamineku omad, viimased on ka märksa lühemad (Sean Rintel ja Pittam 1997: 526).
Üsna tavaline on, et kõigepealt tervitatakse umbisikuliselt kõiki vastavas toas olijaid, seda kohe peale sisselogimist (nn "pime" grupitervitus). Enamasti kasutatakse mitmesuguseid pöördumisvormeleid, nende lühendeid või variatsioone: tere, hei, tre, ter, tere kõik, tere kallid, re (esineb ka ingliskeelses võrguslängis - re-hello e 'tere jälle'), hi, hõi, hai. Üsna selgelt on näha, et kui kasutaja on teistele tuttav, siis reageeritakse serveriteate ja pimetervituse peale kiirelt ning avalik suhtlus elavneb eelkõige vastutervituste näol, mis on juba märksa mitmekesisemad - alates sissetulija nime moonutamisest (nt Evita ® Ävita, Jevita, Evitjushka), nimele parooli 'mailaav' (ingl k my love) lisamisest talle omapäraste tiitlite jagamiseni (Angel mu vanniheeringas, Torukmutakso). Uuematele ja tundmatutele kasutajatele ei pöörata tihtipeale algul mingit tähelepanu.
Nii tervitamise kui edasise suhtlemise seisukohalt on tähtis roll emotikonidel(4) (ingl k smiley) ning nn stampväljenditel (ingl k socials). Enamlevinumate emotikonide lauselõppu lisamisel näevad teised ruumisviibijad (privaatvestluse korral jutupartner), et inimene kas naeratab, pilgutab silma, näitab keelt, kurvastab etc. Niisiis leiavad siin suhtlusvahendina kasutamist traditsioonilised zhestid. Stampväljendid on kindla ja ühese suunitlusega kommunikatsioonivahendid, mille tähendus suhtluse mitmekesistamiseks vahendatakse erinevate klisheede abil. Nii avalikul kui privaatsuhtlemisel need omakorda varieeruvad. Näiteks stampväljendi 'tervita' puhul näevad ruumisviibijad teksti X nügib kõigil ninu, privaatvestluse korral X silitab põske, nügib nina ja ütleb 'Terrrr!'. Stampväljendeid muudab tavaliselt üks inimene (jututoa administraator), mõnikord on seda õigust laiendatud ka kitsale superkasutajate ringile. Levinud on tavaelus kasutatavate paroolide ja kõnekäändude kasutamine, nende moonutamine.
Väljaminekuteated on sarnasemad reaalelus kasutatavatele, sest ka suulises kõnes ja tavalises kirjavahetuses käibelolevale väljendite kogumile on iseloomulik lühidus ja konkreetsus. Kuna paljude inimestega järjest põhjalikult hüvastijätmine võib kujuneda üsna pikalevenivaks, siis selle vältimiseks on täheldatav tendents kasutada üldisi lühikesi väljendeid nagu head aega, daega, paihh, leff jms, mis peaksid ühtlasi väljendama ka mitteverbaalset (lehvitamine). Vahest logitakse välja üldse ilma lahkumisteateta, sellistel juhtudel aga ei saa kindlalt järeldada, kas suhtlemine polnud piisavalt meeldiv või oli tegemist näiteks sideprobleemide või lihtsalt ajapuudusega.
Jututubadele on iseloomulik, et nende pidev kasutajaskond on suhteliselt kindlalt välja kujunenud, mis ei tähenda aga uute kasutajate tõrjumist. Järjest enam inimesi hakkab internetti ja selle teenuseid kasutama ning arvuti vahendusel toimivad otsesuhtlusvõimalused pole selles suhtes erandiks. Kui aastaid tagasi kasutasid internetis olevaid sidekanaleid enamasti vaid tihedalt arvutitega seotud ja sellega leiba teenivad inimesed (kelle kohta sobib hästi praegune moesõna arvutifriik), siis järjest enam hakkavad nende teenuste vastu huvi tundma üha arvutikaugemad inimgrupid (Muumioru ja ka teiste eestikeelsete suhtluskanalite põhjal võib näiteks tuua politseinike, piirivalvurite, meditsiinitöötajate või peilersideoperaatorite hiljutise nn invasiooni).
Uutel kasutajatel on tihtipeale raskem vestlust alustada, seda ka siis, kui nad on endale võtnud kujundliku või humoorika nime. Nimi on esimene asi, mille uus kasutaja endale valib. Kõige levinumateks virtuaalnime valimise moodusteks võib pidada: a) mõne raamatutegelase nime (eelistatumad tunduvad olevat ulme- või lasteraamatute tegelaste nimed - Pipi, Mio, Lotta, Myy, Nuuskmõmmik, Mutuk, Zaphod, Marvin); b) filmitegelaste nime (Alf, Mulder, Scully, Macgyver); c) mõne laulja nime (Madonna, Prince); d) füüsiliste iseärasuste põhjal valitud nime (Piku, kes on IRL (ingl k in real life) pikka kasvu); e) inimese enda tegeliku nime või sellest tuleneva hüüdnime võtmist. Valitud nimel ja kavandataval rollil (või hiljem väljakujuneval rollil) ei pruugi seejuures olla mingit seost. Rolli väljakujunemine sõltub enamasti juba konkreetselt uue kasutaja käitumisest ning rollis püsimise järjepidevusest.
Tundub, et mitte iga uustulnuk ei tule jututuppa sooviga sinna pikemalt pidama jääda. Üsna tavaline on, et teiste kasutajate reageeringut püütakse saavutada vahendeid valimata - ilmselt lähtuvad sellised kasutajad põhimõttest, et ka negatiivne tähelepanu on siiski tähelepanu. Tihti võib juhtuda, et reaktsiooni saavutamiseks hakatakse näiteks kõiki seesolijaid/sissetulijaid eraldi tervitama (võib-olla lootuses kellegagi vestlust arendada), süüdistatakse teisi "magamises", kurdetakse igavust ja süüdistatakse selles samuti teisi kasutajaid (teiega on siin nii igav, miks te midagi ei räägi etc). Veendudes, et üks neist meetoditest tulemust ei anna, võidakse katsetada teisi, mõni eriti visalt silma paista üritaja võib hakata lihtsalt ropendama või spämmima (spam - suvalise teksti (korduv) laialisaatmine eesmärgiga teisi häirida. Sõna on pärit sketshideseeriast "Monty Phyton's Flying Circus", mis jooksis BBC-s 1969-1974).(5) Viimane moodus on püsikasutajate hulgas vägagi taunitud, enamasti reageerivad kõik sellele väga pahaselt ning mõne superkasutaja kohaloleku puhul rakendatakse karistusmeetodeid - rääkimise keelamine, põhiruumist väljaviskamine, avalikes tubades käimise keeld, jututoast väljaviskamine, kasutajanime blokeerimine, väärkasutaja serverist sisselogimise keelamine. Võimalik, et sellised arvutispetsiifilised suhtlusealustamise strateegiad, mis erinevad enamikust tavapärasel näost-näkku suhtlemisel kasutatavatest, on välja kasvanud arvuti vahendusel toimivatele suhtluskanalitele omasest keerulisemast avafaasi situatsioonist (Sean Rintel ja Pittam 1997: 521). Eriti esimesi kordi sellelaadset suhtlemisvõimalust kasutavatel inimestel on raske kohaneda nii tehnilise poolega kui ka sellega, et teisi kasutajaid ei tunne ega näe ning kogu mitteverbaalne tegevus tuleb edasi anda teksti kujul. Oma osa on samuti anonüümsusel - arvatakse (tihti üsna õigustatult), et niikuinii ju keegi teada ei saa, kes ma olen. Tavaliselt viib pidevalt teisi kasutajaid häiriv käitumine siiski vastavast serverist sisselogimise keeluni, kuna vähemalt serveri nimi saadakse iga sisselogija kohta teada.
Eesti pidevale IRC, jututubade ja ka MUD'ide kasutajaskonnale on iseloomulik suhteliselt elav reaalne, väljaspool virtuaalsust toimuv suhtlemine - mitmesugused peod, kokkutulekud, sünnipäevad ja muud üritused. Seega ei mängi anonüümsus vähemalt enamike kasutajate puhul erilist rolli. Mitmeid aastaid toimunud nn arvutiinimeste kokkutulekutel (BBSummer, BBWinter) ning ka graafilise jututoa Palace.ee üritustel on isegi teatav uute osalejate vastuvõturiituste komme (AM, http://www.palace.ee). BB-üritustel esimest korda osalejad peavad täitma mingil moel arvutialaseid ülesandeid, näiteks kujutama printerit, modemit, skannerit (Liitmaa 1995: 15).
Viimasel ajal on ajakirjanduses hakatud diskuteerima internetisõltuvuse üle. Kuna internet on eelkõige siiski informatsiooni hankimise ja vahetamise vahend (ka otsesuhtlusvahendeid kasutatakse enamasti sel eesmärgil, erandiks on MUD(6)), siis sama edukalt võib rääkida raadio-, televiisori-, ajalehe- või telefonisõltuvusest. Interneti otsesuhtlusvahendeid kasutavad inimesed peavad sellist suhtlemismoodust lihtsalt kõige kiiremaks ning informatiivsemaks ning see ongi põhjus, miks neid võimalusi kasutama hakatakse ja neid üha edasi arendatakse.
Kirjandus AM = Arvutimaailm, nr 7, 1994; nr 7, 1995. Tallinn. OTI = OnTheInternet July/August 1996. http://bau2.uibk.ac.at/sg/python/monty.html http://www.bmf.ee/internet.html http://www.isoc.org/internet/infrastructure/connectivity/country.shtml http://www.nua.net/surveys/how_many_online/world.html http://www.nw.com/zone/WWW/report.html Laver, J. 1975. Communicative functions of phatic communication. - A. Kendon, R. M. Harris, M. R. Key (eds.). The organisation of behaviour in face-to-face interaction. Haag, pp. 215-238. Liitmaa, A. 1995. BBSummer'95. - Arvutimaailm, nr 7, lk 15. Pittam, J. 1994. Voice in social interaction. SAGE & Thousand Oaks. Põllu, I. 1998. See on väga tõsine lugu :-). - Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 724-726. Rammo, T. 1995. Otsejutud Internetis. - Arvutimaailm, nr 10, lk 45-47.
Sean Rintel, E., Pittam, J. 1997. Strangers in a Strange Land. Interaction Management on Internet Relay Chat. - Human Communication Research. Vol 23, No 4, June, pp. 507-534. 1. UUCP - Unix-to-Unix CoPy. Meetod, protokollistik ja programmikomplekt Useneti uudiste, e-posti ja failide edastuseks Unix-arvutite vahel. Nõuab TCP/IP-ga võrreldes vähem arvutiressursse, kuid on funktsionaalselt piiratum. On Eestis laialt levinud. Odavaim moodus kontakteerumiseks internetiga. 2. Lisaks neile on olemas ning arendatakse pidevalt edasi interneti kaudu helistamise võimalusi, mis on oma odavuse tõttu tõsiseks ohuks suurtele telefonikompaniidele. Interneti kaudu helistades tuleb maksta vaid mõlema osapoole kohaliku kõne hind. Arvatakse, et seetõttu hakkab huvi tavaliste kaugekõnede vastu langema. Ilmselt viib see telefoniteenuste hinnaskaalade suurele reformimisele. 3. NUTS, EW-Too - MUD'i või jututoaprogrammid. 4. emotikon - emotsioon + ikoon - piltmärk, mis moodustub klaviatuuril leiduvatest sümbolitest (Põllu 1998: 724) 5. http://bau2.uibk.ac.at/sg/python/monty.html
6. MUD-ilaadsed programmid on erandiks seetõttu, et seal on põhirõhk mängulisusel ning seetõttu peaks neid sõltuvusekujundamise küsimuses käsitlema koos tavaliste arvutimängudega. |