Katri Laurimaa Mõiste 'imemuinasjutt' pole kahe folkloristi - soomlannast Satu Apo ja taanlasest Bengt Holbeki tõlgenduses ühetähenduslik. Apo arvamuse kohaselt on imemuinasjutud (ihmesatu) meelelahutuseks ja ajaviiteks jutustatud mitmeepisoodiliste süzheedega rahvajutud, mis sisaldavad fantaasiamotiive ning mille peategelaseks on inimene. Nende juttude keskne temaatika on oma iseloomult eskapistlik ja kompensatoorne (annab võimaluse põgeneda igapäevaste probleemide eest ning laseb neil positiivselt laheneda); hoiak on optimistlik ja põhimeeleolu agressiivne. Aarne-Thompsoni muinasjuttude kataloogis kannavad sellised jutud numbreid AT 300 - AT 749 (Apo 1986: 348). Apo hinnanguil tuleb muinasjuttude ja nende jutustajate kultuurilise tõelisuse suhet uurides hoiduda otsestest ülekannetest. Muinasjuttude maailm ei vasta tema sõnul kasutajate argitõelisusele, kuigi nende vahel on ilmselge suhe, muidu poleks jutud kuulajatele arusaadavad ja huvitavad. Muinasjuttudes loodav pilt kuradist, võõrasemast või papist jutustab vaid sellest, kuidas neid ilminguid käsitleti fantastilistes ajaviitejutustustes. Muinasjutus väljendatud arusaamade alusel ei saa otsustada, kuidas juttude jutustajad suhtusid neis käsitletud ilmingutesse muudes kontekstides (Apo 1986: 179-180). Holbek peab 'imemuinasjutuks' (fairy tale) muinasjutte, mis:
Holbeki teooria aluseks on väide, et juttude süzheed on seotud jutustajate ja kuulajate elutingimustega. 'Imepärased' elemendid omavad vasteid jutustamisprotsessis osalejate reaalses maailmas, olles ennemini sümboolsed kui metafoorsed. Metafoori taga on mõte; sümbol annab edasi emotsionaalseid muljeid. Need muljed vastavad reaalse maailma olenditele, sündmustele ja fenomenidele. Interpreteerija ülesanne on välja tuua konkreetsed viited (Holbek 1987: 405-409). Üheseid põhjalikke vastuseid pole, kõik sõltub kontekstist (ibid. 1987: 446). Holbeki interpretatsioon rajaneb eeldusel, et näilik 'muu maailm' on tegelikult teisiti nähtud reaalne maailm. Muinasjuttudes juhib sümbolite tootmist põhimõte, et tähtsad fenomenid, sündmused ja olendid on inimmeeles faktilise reporteerimise viisil ja stiilis esindatud emotsionaalsete efektidena. Üldlevinud arvamus, et imemuinasjutud on eskapistlikud fantaasiad, mis räägivad väljamõeldud maailmast, tõlgendab Holbeki meelest nende olemust väga valesti (Holbek 1987: 594). Definitsioonidest selgub Holbeki kontseptsiooni põhimõtteline erinevus Apo käsitusest. Apo usub imemuinasjuttu, kus leidub küll jooni ühiskondlikust tegelikkusest, kuid kõrvuti nendega on tegemist süzheearengut mõjutavate imemotiividega (võrdle Stith Thompsoniga, kelle arvates imemuinasjutu tegevus toimub väljamõeldud maailmas). Holbek, vastupidi, leiab, et kõigile teiste poolt imedeks peetud motiividele (ta nimetab neid sümboliteks) leiduvad vasted reaalses igapäevaelus. See tähendab, et neid ei saa pidada imedeks. Termini imemuinasjutt kasutamine on Holbeki teooria seisukohalt põhjendamatu. Inglise keeles ei pea ta õigeks kasutada mõisteid: chimerate, tale of magic, wondertale, mythical tale. Termin marvellous tale on tema jaoks tühi, välja arvatud juhul, kui see iseloomustab sümboolseid elemente. Holbek ei püüa luua inglise keeles uut ideaalset terminit. Kuigi termin fairy tale pole ideaalne, viitab see zhanri ühe võimsaima kinkija kujule - asjaolu, mis õigustab selle termini kasutamist (Holbek 1987: 450-451). Kui uskuda, et nende muinasjuttude sümboolsed elemendid annavad edasi emotsionaalset muljet reaalse maailma olenditest, fenomenidest ja sündmustest, mis on valatud fiktiivse narratiivse järgnevuse vormi (Holbek 1987: 435), võimaldades jutustajal nii rääkida ühiskonna probleemidest, lootustest ja ideaalidest, ning võtta arvesse, et neis juttudes pole ühtki 'imepärast' elementi, mille taga jutustajad ja nende kuulajaskond poleks mõelnud midagi oma igapäevaelust, kas ei peaks neid muinasjutte nimetama eesti keeles siis sümbolmuinasjuttudeks (symbolic tale)? Bengt Holbeki teooriale (3 tööriista: paradigmaatiline ja süntagmaatiline mudel ning seitse emotsionaalsete muljete sümboolseteks väljenditeks muutmise reeglit) toetudes on järgnevalt analüüsitud tüübi "Vahetatud mõrsja" (AT 403B) ühte Võru maakonna Põlva kihelkonnast pärit teisendit. Saadetud on see Oudovast, kuhu koguja elama asus. Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub sellest tüübist 29 teisendit (vt levikukaarti).
Järgnev variant kannab nime Kasulaps ja oma laps (E 14774/6), selle kirjutas 1895. aastal üles J. Tamm. Jutustaja kohta andmed puuduvad. Kasulaps ja oma laps
Ennemuiste olnud ühel naisel kasutütar ja oma tütar kõrraga majas. Ehk küll oma tütar palju inetum ja laisem olnud kui kasutütar, siiskist armastanud ema teda rohkem kui kasutütard, säädnud temale ilusamad ja soojemad riided selga kui kasutütrele, seevastu piinanud ta kasutütard niipalju kui iganes mõistnud. Et aga kasutütrel isa ega ema ei olnud, selleperast ei olnud tal ka kuhukile teisipaiku põgeneda ja muudkui kannata. Et aga kasutütar siiskist palju ilusam näule olnud, kartnud võerasema, et see meheleminekis ette jõuda võib kui oma tütar ja arvanud, et kasulaps koguniste otsa saaks. Selles nõus saatnud kasuema kasulapse ühel talvisel päeval väga räbalas riides metsa marju tooma ja andnud selleks tubli nõu ühes, ise aga arvanud, et ta nüüd külmas ja iialkist tagasi ei tuleks. Külma pärast ja kehvas riides lõdisenud kasutütar ja arvanud ennast pea surema; marju saada, sellest ei olnud juttukist. Niipea, kui ta oma ühesolevad leivasuutäit isu pärast sööma hakanud, tulnuvad kõrraga kolm metsameest temale ligi ja palunuvad ka osa. Häämeelega jaganud ta igale ühele omast. Kui kõik kõrraga söönud, soovinud esimene tütarlapsele: "Kui sa rääkid, sadagu sul iga kõrd kuldmuna suust välja." Teine ütelnud: "Sa soagu igakõrd ilusamas." Kolmas ütelnud: "Saagu sa kuningale naiseks." Sellepääle käskinuvad võerad tütarlapsel metsa nende maja juure minna ja säält läve alt lume kaevata, kust marjad välja tulevad ja siis neid kasuemale kodu viia. Kasulaps leidnud kõik, kuidas õpetud. Täitnud nõu marjadega täis ja viinud siis neid kodu kasuemale. Kasuemal olnud marjade pärast hää meel, kuid paha, et võeras kasutütar metsast tagasi tuli ja mitte ei surnud. Veel suuremalt saanud ta kasutütre pääle pahaseks, kui sel rääkimise järel kuldmuna suust välja sadanud ja ka ilusamaks saanud. Et tal kasutütre õnneleidmine teada, siis soovinud ta seda rohkemalt omale tütrele. Ta pandnud tütre kohe tugevasti riidisse, andnud marjanõu kätte ja saatnud metsa. Kui oma tütar ka metsas ümbre käinud, väsinud ta ära, istnud maha ja hakanud leiba sööma. Kohe tulnud ka kolm metsameest ligi ja küsinuvad leivast neile jagada. Tütarlaps, kes nurjatuid võeraid ei sallinud, ei jaganud ka neidele omast leivast. Selle pääle soovinud esimene: "Kui sa rääkid, sadagu sul alati konn suust välja." Teine ütelnud: "Mingu sa alati nurjatumaks." Kolmas ütelnud: "Saagu sa kurja otsa." Sellega läinuvad metsamehed omale poole, marja leidmiseks polnud õppust sugukist antud. Kui nüüd oma tütar kodu tulnud, ei olnud tal ühtkist marja nõu sees, ja veel seda inetumaks jäänud, et iga ütlemise järele kole konn suust välja kukkunud. "Et kõrd ometige kasutütar eest ära saaks, võiks oma tütar kõrgema au sisse tõusta," mõdelnud võerasema. Nisugumases mõttes saatnud ta kasutütre külmal talisel ajal järve pääle riidit loputama, kusjuures vaese tütarlapsel nii kehvad riided seljas olnuvad, et tuul lahkesti läbi puhunud. Kõrraga sõitnud kuningas mööda ja vaatanud imeilusat tütarlast, kes kehvas riidis, aga iga ütlemise pääle kuldmuna suust välja lasknud ja ise sääljuures ilusamaks saanud. Nüüd palunud kuningas tütarlast, et temale naiseks tulla. Tütarlaps ei olnud sellele midagi vastu, istunud kuninga soovil kuninga juure tõlda. Kui kuningas kodu jõudnud, lasknud ta tütarlapse ilusase riidese panda. Ja imet - ilusamat kuningaprouat polnud ilmapäältkist leida ja veel enamb, et iga ütlemise järele kuldmuna suust välja kukkunud. Kui kasuema kasutütre õnne teada saanud, saanud ta väga pahaseks ja oleks seda lõpmata õnne oma tütrele soovinud. Kui jälle mõni aeg mööda jõudnud, siis saanud kuningaproua maha ja toonud pojakese ilmale. Et aga kuningat ennast just sel ajal kodu ei olnud, siis tulnud tundmattal kombel endine kuningaproua kasuema kuningaprouale abiks. Aga imet, mis nüüd sündis! Kasuema tegi nõiduse väel kuningaproua partiks, kes kohe lahtisest aknast välja lendas; asemele aga, kus kuningaproua olnd, säädnud ta oma inetu tütre. Kui siis kuningas ise ka kodu tulnud, ei tahtnud võerasema esite teda naise manu laska, kurtes, et ta väga haige ja kartlikuks saada võida. Et kuningas järele ei jätnud, saanud ta prouale ligi, aga imet, proua koguniste inetu ja ütlemise järele tulnud iga kord konn suust väljä. Kui kuningas jälle küsinud, kudas see sündinud, vabandanud võerasema jälle, et see haiguse pärast olla. Kuningas jäänud sellega küll rahu, kuid lapsehoidja näinud öösel, et keekist inemise näul tulnud ja kuninga poega imetanud. Teisel ööl tulnud jälle sesama ja imetanud lapsukest, lausunud nüüd aga: "Tulin veel ja imetan sind, tulen aga veel kõrd ja imetan sind ja siis ei iialkist ja siis - ei iialkist." Ütelnud aga lapsehoidjale: "Kui tahate mind päästa ja selleks mahti saate, siis katsu teisel ööl, kui ma tulen, kuninga mõegaga kolm kõrda ümbre minu pää keerutada, siis saan mina jälle inemiseks tagasi." Lapsehoidja saanud ka kuninga mõõga kätte ja valvanud tulevat lapse imetajat kolmandal ööl. Kesköö olnud kätte jõudnud, kui keekist inemisekombeline lapse juure ilmunud ja imetama hakanud. Kohe keerutanud nüüd lapsehoidja kuninga mõõgaga kolm kõrda ümbre imetaja pää ja kohe saanud endine kuningaproua oma ilu ja väärtusega ilmsiks. Nüüd seletanud proua kuningale, kuidas tema kasuema teda nõidusega partiks teinud ja oma inetu tütre tema asemele pandnud, et sellega kuningale proua saaks ja et lapsehoidja mõõga abiga teda nüüd viimselt veel päästa võinud. Kui kuningas kõik läbi kuulanud, siis lasknud ta proua kasuema oma inetu tütrega mõlemad kõrraga ühte tühja vaati ajada ja sellega aasta pärast sealt lõpust järve tõugata, kus ta proua kõrd riideid loputanud ja kust kuningas teda võtnud. Kuningas aga elanud oma vaesest sugust võetud prouaga rahulist ja armsat elu kuni surmani.
E 14774/6 < Põlva khk < Oudova, Sträkova - J. Tamm (1895).
I etapis (move I) pannakse Holbeki mustri kohaselt rikaste tasandi noor inimene proovile. Ta ei saa hakkama. Tüübi AT 403B sellel variandil I etapp puudub (seda pole ka teistes selle tüübi eesti teisendites). Jutt algab II etapiga. Selles testitakse vaest noort naist (VNN), kes tõuseb eduka esinemise tulemusena positsioonile vaene täiskasvanud naine (VTN). Endine rolli VTN täitja - (võõras)ema - kaotab oma koha. Hea ja halva tüdruku üksteisele vastandamise taga võib märgata õdedevahelist konkurentsi peres (Holbek paneb tähele, et feminiinsetes juttudes on kangelannal tavaliselt üks õde, samal ajal kui maskuliinsetes juttudes on kangelasel ikka kaks venda; sellise erinevuse põhjus on ebaselge: võib-olla on tahetud mõista anda, et (võõras)õde on tavaliselt emaga mestis, samal ajal kui vennad tegutsevad kõik omaette? (Vt Holbek 1987: 524-525) Tegelikult on ju vendadegi puhul vastandatud kaks, kes eksivad, ühele, kes ülesandega toime tuleb! Satu Apo arvates sotsiaal-ajalooline seisukoht ning psühholoogiline seisukoht ei välista, vaid täiendavad teineteist. Apo arvab, et sellise pereelu kujutamisega viidatakse kõrgest suremusest tulenenud nn liitperede arvukusele ja neis valitsenud probleemidele. Holbek jagab seisukohta, et lapsel tekivad raskused ühe ja sama ema erinevate nägudega - kord on see rahulolu, siis jälle frustratsiooni tekitav - nii jagab laps emakuju kaheks (Apo 1986: 225-226 ja Holbek 1987: 436). Holbek nimetab viimast lahknemise reegliks (split) ja konkreetsel juhul toimub lahknemine hea ja halva aspekti vahel. Niisiis võib tegemist olla oma ema ja oma õega, kes tunduvad kangelannale vanemaks saades üha vaenulikumad (õdede puhul tuleb kõne alla ka hea ja halva aspekti vaheline lahknemine). Tegelikult võib isagi perre kuuluda, teda lihtsalt ei mainita (tüübi AT 403B eesti variantides ei ole isal peres mingit sõnaõigust - tema olemasolu nimetamine või sellest vaikimine olukorda ei muuda). Kes on need kolm meest, kes kingitusi ja karistusi jagavad? Holbeki arvates võib tegemist olla küladest väljaspool (metsas) elavate vaeste asunikega, kellele toidupoolise leidmine on eluküsimus (Holbek 1987: 524). Sellega oleks seletatav meeste rõõm kõige lihtsamategi leivakoorukeste üle. Kas nad seda on või mitte, pole Holbeki interpretatsiooniteooria seisukohalt tähtis. Olulised on meeste poolt jagatavad kingitused ja karistused, sest need on vajalikud järgmistel etappidel (eelkõige III etapile). Holbek teeb huvitava tähelepaneku tüübi AT 480 ("Lumeeit, hea ja halb tüdruk") kohta, mis koosneb ainult teisest etapist (II etapi positiivsest ja negatiivsest mustrist), kahe tüdruku - hea ja halva - vastandamisest. Nimelt on selles jututüübis suurem rõhk töödel, mida noored naised traditsioonilises talumajapidamises teha peavad tahtma ja oskama (ülesanded köögis, aias ja laudas). Rõhutatud on jutu moraalne aspekt. Tüübis AT 403B aga on tähtsamad pärast ülesannete täitmist saadavad kingitused (Holbek 1987: 522-523). Holbeki teooria seisukohalt on kingitused ja karistused objektiveerimise reegli (externalization) abil näidatud hüperboolsed väljendused tüdrukute sisemistest omadustest. Sisemisi väärtusi väljendataksegi muinasjuttudes omaduste abil ja tegevuse kaudu, mitte abstraktsete kirjeldustena (Holbek 1987: 524). II etapis on tegemist opositsiooniga noor - täiskasvanu. Vaene noor pannakse proovile, mis osutub feminiinsetes sümbolmuinasjuttudes Holbeki tähelepanekuil harva tõeliseks katseks. Tavaliselt saab kangelanna täiskasvanuks ilma initsiatsioonita. Kui katse ka toimub, sisaldab see harva vägivalda. Tavaliselt omandab kangelanna kingitused, täites ootused, mida traditsiooniline külaühiskond naiselt loodab. Proovilepanijad, kes on ka kinkijateks, esindavad vanemat generatsiooni (Holbek 1987: 420-421). III etapis kohtab kangelanna oma tulevast partnerit. Selle etapi alguses ei tunne kaks noort inimest teineteist, lõpus on nad paaris. Holbeki arvates ilmnevad siin rollid vaene täiskasvanud naine (VTN, mida täidab selles variandis kasulaps) ja rikas noor mees (RNM, mida täidab kuningas). Ta väidab, et etapi algul langeb kangelanna tagasi positsioonile noor, kuid tõuseb samal ajal positsioonile rikas (RNN). Selle põhjuseks on tõsiasi, et kangelannat tunnustavad vaid tema vanemad. Ta võib suuta oma partneri intsestlikest mõtetest vabastada, kuid nii tema kui ta laps on ämma ees abitud seni, kuni mees pole vabanenud oma ema võimu alt (Holbek 1987: 433-434). Käesolevas eesti variandis ei ole tegemist kuningapoja, vaid kuninga endaga. Jääb mulje, et riigivalitsemine on juba tema kätes, nii et sellest vaatepunktist peaks mees olema täiskasvanud. Samas on võimalik, et vaatamata positsiooni loovutamisele, pole vanemad (eriti ema) talle üle andnud tegelikku juhtimist. Kui see on nii, täidab kuningas ikka veel rolli RNM. Ta n-ö 'tõmbab' endaga kaasa ka oma partneri, keda kuninga ema peab perre sissetungijaks ja ei taha aktsepteerida. III etapis on läbivaks teemaks erinevast soost noorte inimeste kohtumine. Etapi algul on tegemist vanema generatsiooni (enda vanemate) poolt tunnustatud kangelannaga, kes on täiskasvanud, küps ja sõltumatu (mida võib välja lugeda faktist, et kangelanna jätab kergelt oma kodu ja läheb mehega kaasa). Tal on maagilised kingitused. Nii erineb ta oma tulevasest partnerist kõigi kolme võimaliku dimensiooni: küpsuse, staatuse ja soo poolest. See vahemaa tuleb ületada. Selles etapis loodud armuside teeb võimalikuks sündmused V etapis (Holbek 1987: 423). IV etapis tuleb kangelannal võidelda võimsa naisvaenlase vastu. Selleks võib olla kasulapse (nüüdse kuningaproua) võõrasema koos tütrega või tema ämm ja ämma väljavalitud pruut. Kangelanna ema on paradigmaatilises mudelis oma rollist (VTN) kõrvaldatud, milline peaks olema tema motivatsioon end uue pere ellu segada? Võib-olla mure teise, kosilasteta tütre saatuse pärast ja tung teda aidata? Kui ta on aga mõlema tüdruku lihane ema, miks peaks ta siis soovima ühe lapse õnne teise lapse õnnetuse kulul? Kas ei või tegemist olla hoopis poja valikut tauniva ämmaga, kes ei jäta isegi pärast lapselapse (pojapoja) sündi oma jonni ja asub omapoolse kandidaadi läbisurumise nimel rünnakule? Ta kasutab ära õige minia abitut olukorda lapse sünnitamise ajal ja järel ning kõrvaldab ta, tuues tema asemele oma poolt soovitava nn valeminia. Mida võib tähendada õige minia pardiks muutmine? Lihtsat vastust sellele küsimusele pole. Ühelt poolt väidab Holbek, et kui ebaküps poiss näeb oma armsamat kassi või pardina, siis on tegemist seksuaalse aspekti üldistamisega (partikularisatsioon - particularization). Suguküpsusse siirdumine asetab asjad puberteedieas noorte jaoks uude valgusse. Nüüd pole enam küsimus seksi mõistmises, vaid sellest osasaamises. Sellist suhtumise muutumist, mis on reaalses elus tavaliselt astmeline, kujutatakse sümbolmuinasjuttudes momentaanse transformatsioonina (koondamine - contraction). Sama nähtuse puhul toimub ka projektsioon (projection): st mitte kuningas pole ebaküps, vaid tema partner on part (Holbek 1987: 440). Teiselt poolt võib arvata, et pärast umbes aastast kooselu ja ühise lapse sündi ei saa siin mõeldud olla seksuaalset initsiatsiooni. Nüüd tuleb Holbeki soovituse kohaselt kontsentreeruda pardiksmuutmise fenomeniga tekitatud narratiivsele efektile: enne pardiks muutmist oli kangelanna lossi perenaine (vähemalt de jure), nüüd on ta part ja pääseb lossi vaid öösel (jutu mõnedes variantides tuleb ta läbi rentsli) ja teda näeb vaid lapsehoidja. Olukord on väga kriitiline: emalt on võetud tema laps (see on naise kõige haavatavam punkt), koht kuninga kõrval, kus nüüd on teine naine, ja tema aeg tiksub. Tegemist on muinasjutuliku äärmustesse laskumise ehk hüperbooliga - hyperbole. Kangelanna saab ilmuda kolmel korral (kvantifikatsioon - quantification). Holbeki meelest on kangelanna asendit selgelt väljendatud - ta on madalamast madalam. Tema arvates leiavad siin väljendamist vaeste naiste soovunelmad. Nende endi sotsiaalne positsioon sunnib alt üles vaatama lossiteenijatelegi ja ainsaks lootuseks on nende sisemised väärtused (Holbek 1987: 525). Niisiis on IV etapis kangelanna jalgealune lossis muutunud kindlamaks, olles siiski väga kõikuv. Koletis printsi südames on arvatavasti tapetud, kuid lossis on ta veel väga elus. Kuningas on küll kangelannaga abiellunud, kuid majapidamist juhib ja otsuseid langetab vanem generatsioon. Kuninga ema ei mõtlegi haaret lõdvendada. Selline asjade käik pärineb väga tõenäoliselt reaalsest elust. Holbek väidab, et tänapäevalgi pole jõukate vanemate lastel alati lubatud oma südame kutset kuulata, ja veel vähem oli see lubatud eelnevatel aegadel, eriti kui kaalul oli perekonna vara (Holbek 1987: 428-429). IV etapi põhiliseks teemaks on tunnustuse puudumine tasandil rikas. Muinasjutt lõpeb V etapiga, mille põhiteemaks on varem ebasobivaks peetud liidu tunnustamine. Kangelanna on moondatud ja passiivne. Nüüd peaks olema kuninga kord tegutseda. Mida arvata sellest, et kangelanna päästjaks saab lapsehoidja, kes viibutab kuninga mõõka (Freudil iseloomulik falloslik sümbol) kolm korda tema pea kohal? Tegemist peab olema lahknemisega kuninga passiivse ja aktiivse aspekti vahel. Viimast kehastab lapsehoidja. Kurjategijaid karistatakse (tapetakse, et oleks võimalik nende rollid üle võtta), juba varem loodud liit saab lõpuks ometi võimaluse rahulikku ja armsat elu elada.
Etapi alg- ja lõppsituatsiooni võrdlemisel selgub, et nii kangelanna kui ka tema kaasa vahetavad positsioone (vanad - RNN, RNM, uued - RTN, RTM).
1. Mõlemad Bengt Holbeki mudelid (paradigmaatiline ja süntagmaatiline) on konkreetsed ja selged. Nende kombineeritud rakendamisega eesti variandile ei tekkinud mingeid probleeme. Feminiinsele tüübile AT 403B sobib Holbeki pakutav tagakiusatud kangelannaga sümbolmuinasjuttude mudel, mugandused on ebaolulised.
Kui uurida maskuliinse narratiivse mustri sobivust feminiinsele tüübile AT 403B ja valitud variandile, selgub: 2. Holbek tõstab pulmad oma sümbolmuinasjutus väga tähtsale kohale. Ta rõhutab ka, et need jutud kajastavad elu ennast. Rahvakombestikus peetakse inimese eluringis oluliseks kolme tähtsündmust: sündi, pulmi ja surma. Nii on pulmade tähenduse väärtustamine muinasjutus tõesti väga elulähedane samm. 3. Holbeki sümbolite loomise protsessi juhtivad reeglid on huvitavad. Vaatamata sellele, et Holbek rõhutab nende psühholoogilisest lähenemisest pärit võtete rakendamist sümbolmuinasjuttudele vaid neile ainuomasel viisil (Holbek 1987: 435), jätavad need analüüsimisel piiramatult võimalusi (ka tekstist kaugeneda ja seda tõestada, mida tõestada tahetakse). Nende reeglite kasutamisel tuleb olla kriitiline ja ettevaatlik ning säilitada side omaaegse reaalse eluga.
4. Õigustatud ja mõistlik on Holbeki-poolne tähelepanujuhtimine Alan Dundesi ettepanekule analüüsida muinasjutte ka monograafiliselt. Mis kasu oleks nõudest uurida vaid korrektsete kogujate meisterjutustajate muinasjutte, kui selliseid ei leidu arhiivides palju.
Kirjandus Apo, Satu 1986. Ihmesadun rakenne. Juonien tyypit, pääjaksot ja henkilöasetelmat satakuntalaisessa kansansatuaineistossa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
Holbek, Bengt 1987. Interpretation of Fairy Tales. Danish Folklore in a European Perspective. Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia /Academia Scientiarum Fennica. |