Kõikide folklooris kirjeldatud transformatsiooniliikide hulgas on loomaks muundumine kõige levinum (HDA VIII: 819). Selle kujutelma juured peituvad tõenäoliselt muistsete küttide maagilistes maskeerumistes, totemistlikes ja animistlikes arusaamades (ME: 26). Püüdes nähtuse olemust mõista, peame arvestama sellega, et põhimõttelist psüühilist erinevust inimese ja looma vahel muiste ei nähtud (HDA VIII: 1625). Mitmes suhtes seisis loom jumalatele või teistele kõrgematele mütoloogilistele olenditele isegi lähemal kui inimene.

Kui Aafrikas seostatakse muundumislugusid eelkõige leopardiga, Lõuna-Ameerikas jaaguariga, Lääne-Aasias tiigriga ja Türgis metsseaga, siis Euraasia pärimuses on esikohal hundi ja karu kuju võtmine (ME: 28; Oinas 1979: 80). Eesti folklooris on libaloomade seas esikohal inimhundi-kujutelm. Sellest, et O. Looritsa arvates on sellel eesti, liivi ja läti rahvausus teisejärguline roll (Loorits 1949: 311) ja kuju muutmise motiiv üldse eesti rahvausule olemuslikult võõras (ibid.: 306), ei tohi teha kaugeleminevaid järeldusi. Enne järelduste tegemist tuleks heita pilk libahundimuistenditele endile.

Usutavasti peab paika Looritsa (1949: 311) väide, et libahundiusu kõrgaeg Eesti- ja Liivimaal langeb 16.-17. sajandisse. Sel ajal toimusid ju ka nõiaprotsessid, millest kaheksateistkümnes süüdistati külainimesi libahundiks käimises (Madar 1987: 138). Näiteks tegutses Titza Thomase tütre Greeta tunnistuse põhjal Suure-Jaani kihelkonnas Vastemõisas terve libahuntide "tsunft": ümberkaudsetest küladest käis libahundiks 11 inimest (1696. a Pärnu protsess; Madar 1987: 138-139). Elava usu olemasolu kinnitab seda, et kui libahundi-kujutelm võetigi "moeasjana" saksa rahvausust üle (vt Loorits 1949: 311), siis sai see toimuda ainult seetõttu, et selleks leidus siin sobiv pinnas: kuju muutmise idee polnud meil tundmata.

Kindlaks tõendiks kujutelma pika eluea kohta on samade motiivide püsimine erinevates folkloorizhanrides. Toon näite müütilise sisuga "Kalaneitsi" laulust:
/---/
Veli läts kohe kalale,
tõi ta kala koduje.
Veli võtt kala lõhki aia,
lõhks ta kala pääda päälta.
Mis tal päästa paistunessa?
Päästa paist pärg punane.
Lõhks ta kala kaala päältä.
Mis tal kaalast paistunessa?
Kaalast paist helmed eredad.
Lõhks ta kala rinna päälta.
Mis tal rinnast paistunessa?
Rinnast paisti suure sõlge.
Lõhks ta kala sell´ä päältä.
Mis tal sell´äst paistunessa?
Põlvest paist põlle punane.
/---/
ERlA I: lk 31, Halliste 1889.

Seda laulutüüpi eesti ja soome traditsioonis on uurinud A. Aarne. Ta toob välja kõige sagedamini esinevad naha alt paistvad esemed: vöö, kuue, pärja ning helmed (Aarne 1923: 70-71). Eesti libahundipärimuses leidub muistendeid ja uskumusteateid, milles räägitakse tapetud libahundi nülgimisel naha alt välja tulevatest asjadest. Nende hulgas kuulub sageduse poolest esimeste hulka (hõbe)sõlg, mitmeid teateid on ka valge räti, rõivaste, kaela ümber seotava paela ja siidräti leidmisest. Vahel tuleb hundinaha alt nähtavale inimene, enamasti ilus naine. Nii noa ette jäänud esemete kui inimkeha leidmise puhul maetakse soend ristiinimese kombel maha.

Libahundi tunnuseid loetledes tuleks eristada soendi universaalseid tunnuseid nendest, mis esinevad ainult teatud muistenditüüpides, samuti tunnuseid, mis on iseloomulikud hundikskäijatele, nendest, mis on omased pahatahtliku nõia poolt hundiks "pandutele". Nimetatud motiiv nülgimisel nähtavale tulevatest esemetest ei liitu kindlale muistenditüübile, tegemist võib olla nii hundikskäija kui ka hundikspanduga. Sageli on tegemist lihtsalt lühikese teatega, kust ei selgu, kas on tegemist hundikspanduga või hundikskäijaga:
Kord tapeti külla tulnud susi ära, nüliti ja leiti "tsäposka'" (helmed) kaelast. E, StK 22, 107 (6) < Setu - H. Jänes 1924.

Muistendis "Pulmarahvas soendeiks" (Aa Sagen 73) tuntakse hundiks muudetud mõrsja ja peigmees teiste pulmaliste hulgast ära valge kaelaaluse järgi (jälg valgest kaelarätist). Hundikspandu kalduvus inimeste seltsi otsida ja silmi vesistada esinevad muistenditüübis "Kaupmees libahundiks". Silmavesistamist tuleb ette ka muistenditüübis "Sulane teeb peremehe järel", kus sulane on end ise hundiks muutnud. Kuna see pole tal loomupärane oskus, vaid pelk peremehe käitumise jäljendamine, siis on ta oma omaduste poolest pigem hundikspandu kui hundikskäija sarnane. Motiiv hundikspandu suutmatusest loomi murda võib liituda erinevate lugudega. Kõik loetletud tunnusjooned võime lugeda soendi mittehundilike, n-ö inimlike tunnuste hulka, mis seletavad lahti libahundi rahvasuus levinud nimetusi poole' soe' ja inimesehundid.

Niisamuti võib täheldada, et inimesekujuline soend pole päris õige inimene, tal leidub omadusi, mis eristavad teda teistest inimestest. On mitmeid teateid soendikskäija keha iseärasuste kohta, mis näitavad tema erinevust "normaalsetest" inimestest. Rahvapärimuses säilis ka libahundiks käijal inimesel saba:
Tan oll üts Jeremä Hannaga-Andri. Tool kasvi veel hand taadõ. Too olõvat kah soend olnu. ERA II 160, 463 (24) < Vastseliina - M. Toom 1937.

Muistendeid või teateid, kus tehakse juttu inimese sabast, on ka teiste konkreetsete hundikskäijate kohta. Ühelt poolt on siin justkui elust võetud andmeid selle kohta, et inimene häbenes oma sõrmeotsapikkust sabakontsu ning ei julgenud teiste nähes riieteta olla, teiselt poolt on aga ka üsna muinasjutulisena mõjuvat.

Sõrmeotsapikkuse saba puhul võib tegemist olla atavismiga: looteeas tekkinud selgroopikenduse säilimisega ka pärast sündi. Seejuures võib oletada ka paralleele kujutelmaga shamaanide ühest liigsest kondist (luust, sõrmest, varbast). Kui aga shamaanilugudes määrab liigse luu avastamine vastsündinul tema väljavalitu-s(t)aatuse, siis libahundilugudes (nende väheste teadete põhjal, kus seost sabajupiga üldse mainitakse) on seos vastupidine - libahundil tekkivat saba elu jooksul. Üks poiss, kes kahekümneks aastaks hundiks "oli pandud", pidi taasinimesestumisest peale saba kandma:
/---/ Siiski jäänud talle sõrmeotsa pikkune saba taha ja ninale karvad. ERA II 126, 510/1 (10) < Rõuge - A. Raadla 1936.

Muidugi ei saa arvestamata jätta, et saba on tunnus, mis selgelt eristab looma inimesest. Ilmselt seetõttu on maagilisele tegevusele kaasnevates hundikssaamise vormelites, milles järjestikku mainitakse hundi tunnusjooni, kõige sagedasem saba nimetamine:
Niuh, näuh, nina pähe,
Siuh, sauh, saba taha,
Kiuh, käuh, kõrvad pähe,
Siuh, säuh, silmad pähe.
ERA II 19, 500/1 (9) < Juuru - R. Põldmäe 1929.

Muistendeis, kus on tegemist hundikskäija tegevuse jäljendamisega ning jäljendaja eksib maagilise tegevuse sooritamisel või sõnade lugemisel, põhjustab eksimus taasinimesestunul saba säilimise.

Veel üks huvitav detail, mida esineb küll harvemini, viitab soendi hammaste ebatavalisusele. Seda kohtame nii hundi- kui ka inimkujulise libahundi juures:
Soendil ei olõ soe hambit. Tool om õks inemise olõmine. /---/ ERA II 160, 366 (18) < Rõuge - I. Daniel 1937.

/---/ kui aga mõnikord naernud, näinud mees, et naisel suus pikad hundi hambad. ERA II 198, 20/1 (36) < Haljala - H. Länts 1938.

Hammaste ebatavalisusele üleloomulike võimetega isikutel viitavad ka üks eesti nõianimetusi hambamees ja uskumusteated, mille järgi nõidade hambad on hõredad, pikad, puseriti või kahekordsed. Nissist, Pilistverest, Kolga-Jaanist ja mujalt on andmeid, et kaotades oma esimesed hambad, kaotab nõid ka oma võime (Laugaste 1936: 518). Näitamaks, et see motiiv on laia levikuga ja arhailine, toon näite ungari táltosi ('tark ~ shamaan') ja tema hammaste eripära kohta. Táltos saab lapsest, kes sünnib hammas suus. Seitsmeaastaselt peab ta minema teiste táltositega võitlema ja võitluses oma hammast kaitsma, ka edaspidi peab ta igal seitsmendal aastal võitlema (Róheim 1925: 16).

Hundikskäija erinevus tavainimestest ilmneb sellestki, et tal käivad peal imelikud hood:
Andres pidanud hundi ametit. Kui hundi-häda peale tulnud, kikerdanud ja saanud hundiks. Kui tahtnud inimeseks saada, "kikerdanud" jälle. E, StK 24, 135 (4) < Pühalepa - A. V. Kõrv 1924.

Vahel harva on vihjatud sellele, et hundistuja on hullumeelne:
Soend = inimene, kes oli hullu meele pääl. ERA II 36, 231 (24) < Kanepi - R. Viidebaum 1931.

Sedalaadi teadete põhjal võib osutada seosele lükantroopia-haigusega - vaimuhaigusega, mille puhul haige kujutleb, et ta on hunt. Varasematel aegadel on seda haigust peetud libahundi-kujutelma lähtekohaks. Tänapäeval on enamik uurijaid taibanud, et nendevaheline seos on pigem vastupidine. Mitte haigus pole tekitanud libahundi-ideed, vaid haiged hakkasid end huntideks pidama, sest sellisele ettekujutusele oli sobiv pinnas kultuuritausta näol olemas. Muidugi võis lükantroopia-haigete olemasolu hiljem libahundi-kujutelma kinnistada.

Hundikskäija iseloomulikemaid tunnusjooni, mida kohtame mitmes muistenditüübis ja mis ka inimesekujulise soendi juures endast märku annab, on libahundi verejanu. Leidub tekste, milles võime täheldada hundikskäija kalduvust irduda inimeste seltskonnast. Muistendi "Teine puhkajatest murrab looma"(1) mitmes variandis eelistab hundikskäija, erinevalt teistest tüdrukutest, üksi tööle minna.

Olen juba maininud soendi nimetusi inimesehunt ja pool susi ning selgitanud nende tähendussisu. Rahva seas on levinud aga ka libahundi nimetamine koduhundiks. See mõiste viitab soendi võimele tegutseda ühtviisi nii (inimesena) koduringis kui ka (hundina) metsas. Kodu võime pidada meie maailma võrdkujuks, sest kodu(talu) sisaldab suurimal määral ja alati meie maailma kõiki omadusi. Mets kui võõras keskkond, mis ei ole meie kontrolli all, ilmutab aga eriti suurel määral neid omadusi, mis on iseloomulikud üleloomulike olendite ilmale, maailmale, mis on paralleelselt meie maailmaga pidevalt olemas. Võib ehk oletada, et libaloomausu tekkimisel mängisid rolli kujutelmad neist ammustest aegadest, mil inimesele ei olnud metski päris võõras paik, mil ei olnud veel tekkinud püsivat elamut ja inimeste maailmapildis puudus kodu ja metsa jäik vastandus, koos sellega ka üleloomuliku ilma ja meie ilma vaheline ületamatu lõhe ning teravad piirid metsloomade, inimeste ja üleloomulike olendite vahel. Libahundimuistendeis viitab sellele oletatavale ürgsele kujutelmale ainult üldettekujutus hundistumise võimalikkusest, motiivid on pärit ajast, mil metsa peeti võõraks keskkonnaks ja ukseläve või väravat piiriks kodu ja metsa vahel.

Muistenditüübis "Pulmarahvas soendeiks" toimub hundiks muundumine sageli üle läve astumise hetkel. Huvitava kompositsiooniga teisendites, milles sandile keeldutakse pulmamajas öömaja andmast, saunas aga võetakse ta vastu, muudab sant pulmalised järk-järgult huntideks. Sellises muistendis on tüüpiline, et lõplik hundistumine leiab aset hetkel, mil uks või värav avatakse. On teisendeid, mille järgi mõned inimesed viibivad nõia sajatamise aegu õues ning nemad seetõttu hundiks ei muutu. Kõigis muistendeis, kus hundiks muututakse toas, tõmbab justkui mingi vägi hunte majast välja ja metsa. Ei aita ka see, kui ennast mingi suure eseme külge siduda. Kui uks on kinni, väljub hundistunu aknast. Metsajooksmine on kõige tüüpilisem hundistumise-järgne tegevus (mingi looma murdmine on sageduselt teine). Väljendid muutus hundiks, jooksis metsa; saanud hundiks, jooksnud metsa; muutub hundiks ja kaob metsa on niivõrd levinud, otsekui tingiks hundiks muutumine vältimatult metsa jooksmise.

Nii nagu ruum ei ole rahvapärimuse järgi homogeenne, ei ole seda ka aeg. Eesti ja muu maailma folklooris on päris palju teateid selle kohta, et kõige rohkem libahunte liikus ringi talvist ja suvist pööripäeva markeerivate tähtpäevade aegu. Mitmed märgid meie eneste maailmas annavad tunnistust teise maailma jõudude aktiviseerumisest, tolle maailma ja meie maailma kontaktivõimaluse suurenemisest neil aegadel võrreldes muu ajaga. Seesama kehtib ka öö kohta. Täiesti üldine on, et libahundiks käidi öösel. Kui on nimetatud nädalapäeva, mil hundiks käidi, siis on see tavaliselt laupäev, paar teadet on ka neljapäeva kohta.

Pööramise ja ümberpööratuse kujutelmaga seostub libahundipärimuses lisaks palju muudki, ning mitte ainult seoses transformatsiooniviisidega. Nii muistenditüübis "Teine puhkajatest murrab looma" kui ka tüübikuuluvuseta muistendeis on levinud motiiv, et hurjutamise tagajärjel küpseb toores liha ära.(2) See viitab mütoloogilisele kujutelmale üleloomuliku maailma ja siinse maailma vastandumisest. Alati ei ole äsja murtud looma liha välkkiireks küpsemiseks isegi pealtnägijate hurjutusi tarvis, piisab koduhundi puudutusest:
/---/ Nii pea kui koduhunt oma hambad ühe looma külge paneb, keda tema tahab ära murda, olla see kui keedetud ja ei olla sugugi enam toores. H, Jõgever 1, 31/2 (105) < Kaarma - J. Jõgever 1888.

Võib oletada, et inimteadvuses algselt valitsenud diferentseerimatus (mis oli aluseks üldettekujutusele libaloomastumise võimalikkusest, nagu eespool kirjas) hakkas kaduma (meie jaoks ähmaste) vastandlike kategooriate väljakujunemise kaudu. Eeldades kahe vastandliku maailma või mõistetekategooria olemasolu libahundilugusid loonud inimteadvuses, saame kõnelda näiteks eespool mainitud erilistest hammastest või vett jooksvatest silmadest kui kahe maailma ühenduslülidest. Samuti võime öelda, et maailmade ühendamise funktsiooni täidavad haavad, mis säilivad libahundil ka siis, kui ta on taas inimene. Nii eesti kui teiste rahvaste folklooris esinev uskumus, et vere väljatulemise hetkel muutub hundistunu tagasi inimeseks, osutab vere tähtsale rollile toonase inimese maailmapildis. See, mis suudab ühendada maailmu või kutsub esile ühe muutumise teiseks, on ilmselt suurema mõjuga ja täidab inimteadvuses olulisemat rolli kui mistahes üksteisele vastanduvad alakategooriad.

Eesti libahundiuskumuste tutvustuse lõpetan näitega, mis võtab kenasti kokku eespool esitatu, seda nii soendi üheaegse hundi- ja inimeksistentsi kohta kui ka kahe maailma eeldamise kohta libahundisse uskujate maailmapildis:
Soendu' es tohe tõistõ sussiga üt´eh vee veerde jooma minnä', et muido oll´i' soe', a inemise vari veeh. ERA II 286, 24 (13) < Vastseliina - E. Kirss 1940.

Nagu eespool öeldud, on otstarbekas eristada seda, kas libahundiks muututi omatahtsi või sunnitult. Inimest, kes ennast teatud põhjustel ise hundiks muudab, olen eespool nimetanud hundikskäijaks, nõia või mõne muu pahatahtliku inimese poolt hundiks muudetut olen nimetanud hundikspanduks.

M. J. Eisen väidab, et "sagedamini kui muid inimesi moondab nõid iseennast libahundiks, vähemalt tunneme niisuguseid lugusid palju rohkem" (Eisen 1919: 22). Ka Loorits kinnitab seda väidet, lisades juurde, et "setudel, erinevalt teistest eestlastest, on esiplaanil teise inimese muutmine, mitte vabatahtlik muundumine" (Loorits 1949: 316). See küsimus nõuab põhjalikumat uurimist. Tundub, et kõige lühemates uskumusteadetes, mis kujutavad endast vaid libahundi mõiste määratlust, on kõige tavalisem see, et libahundiks peetakse 'hundiks nõiutud inimest'. Ometi on uskumusteateid konkreetsete hundikskäijate kohta rohkem kui teateid inimeste kohta, kes teisi hundiks nõidusid. Muistendites seevastu näib olevat rohkem levinud just teis(t)e inimes(t)e "hundiks panemise" motiiv. A. Aarne poolt registreeritud eesti muistenditüüpidest, kus on tegemist libahundiga, toimub tüüpides 73 (pulmarahvas soendeiks - kerjus vihastab ja muudab pulmarahva libahuntideks) ja 74 (kaupmees libahundina - mees ulatab hundile noa otsast leiba, hunt haarab aga noa koos leivaga; hiljem leiab see mees oma noa linnast kaupmehe juurest) muundumine pealesunnitult, tüüpides 75 ja 76 vabatahtlikult. Lisaks on Aarnel ülejääkide jaoks eraldi muistenditüüp 77, kus esineb mõlemat tüüpi muundumist. (Aarne 1919: 130-132). Kindlasti tuleks tüübi tasandil eristada ka muistendit "Teine puhkajatest murrab looma" (Loorits 1926: muistenditüüp 166). Veel on eesti folklooris üsna populaarne "Hunt laupäeva õhtul saunas sünnitamas" ja sellele lähedane muinasjutuline "Last imetava libahundi nahk kivile" (Aa Märchen 408* = AT 409).

Muistenditüüp Aa 75

Keskendun ühe muistenditüübi vaatlusele. See on Aarne muistendikataloogis numbri 75 all ja selle põhisüzhee on järgmine: "Peremees muudab ennast libahundiks, et töölt (metsast, põllult) kiiremini koju jõuda, kui sulane seda näeb, teeb ta sedasama." (Aarne 1918: 131). Enamasti koosneb see muistend järgmistest motiividest:

• üks tegelastest (enamasti peremees, aga ka sulane, ämm, mees, vana/üks naine) jõuab alati teisest rutemini koju (või metsa tööle), kuigi ta hakkab hiljem minema,
• teine tegelane (enamasti sulane, aga ka peremees, minia, naine, noor/teine naine) vaatab, et asi on kahtlane, ja jääb ükskord varitsema,
• ta näeb, et esimene tegelane sooritab mingi maagilise tegevuse ja muutub hundiks
• ning teeb järele,
• jookseb hundina koju ja näeb juba inimesekujulist peremeest,
• ei oska aga ise taasinimesestuda ja jääb hundiks seni, kuni peremees teda märkab ja talle nõu annab.

Tüübitunnuslikuks lugesin ühe tegelase kiiremini kohalejõudmise motiivi ja selle, et teine tegelane toimib esimese eeskuju kohaselt.

Üsna tihti esinev lõpumotiiv (kui sulane koju jõuab, on peremees juba inimeseks muutunud ja sulasel on jäänud nägemata, mismoodi ta seda tegi) ei ole kohustuslik. Selle motiivi olemasolu korral kükitab sulane hundina kurvalt (teisenditi: nuttes) õuenurgas või akna taga ja peremees saab asjast aru ning aitab ta hädast välja. Tihti keelab peremees sulast edaspidi samamoodi tegemast, ähvardab, et kui sulane keelust üle astub, siis jääbki ta hundiks. Peremehe juures võib seejuures koguni avalduda ta inimsööjalikkus: ta kinnitab, et oleks sulase ära söönud, kui oleks enne teada saanud, et see tema järel luurab (nt ERA II 226, 163/5 (4) < Nissi). Reeglina sulane kuulabki peremehe sõna ega muuda ennast enam hundiks. Paaris teisendis aga rõõmustab peremees, et sulane samal viisil koju tuli kui tema, ja kahetseb, et ta ise ei taibanud kiire kojujõudmise meetodit sulasele õpetada: nüüd saavad nad hakata koos käima. Ühes teisendis kutsub peremees sulast endaga koos loomi murdma, aga sulane pole nõus tulema. Mõnes teisendis on sulane sunnitud tükk aega (kolm päeva, mitu aastat) hundina ringi jooksma, ühes kiidab peremees heaks, et sulane endast märku andis, hiljem ei oleks ta teda enam tagasi inimeseks muuta saanud. Mõnes variandis sulane jääbki hundiks.

Muundumisviisid muistenditüübi Aa 75 põhjal

Selles muistenditüübis on tegemist vabatahtliku muutumisega: peremees muudab ennast hundiks, et enne sulast koju jõuda. Muutumisviisid jagunevad alljärgnevalt (nurksulgudes toon ära arvu, mitu korda vastav võte minu poolt vaadeldud 63 muistenditekstis esines, 10 tekstis ei olnud muutumisviisi täpsustatud; väikese s-i olen märkinud nende teisendite juurde, milles lisaks maagilise tegevuse sooritamisele on vaja ka nõidussõnu lugeda, suure S-iga märgitud teisendites on ka loitsu tekst ära toodud):

1. (maagiline) liikumine [kokku 43]
   1.1. püherdamine(3) (maas, kivil, põõsa v puu all v taga, tuleasemel v tule juures) [14 + 2s + 1S = 17]
   1.2. kukerpall vms (maas, kivil, põõsa v puu taga, tuleasemel v tule juures) [7 + 1s + 1S = 9]
   1.3. liikumine ringiratast (ümber kivi, puu v põõsa, küüni vm ehitise) [4 + 2s + 3S = 9]
   1.4. enese nühkimine vastu sealauda nurka, aita, (halli) kivi (äärt) vm [5]
   1.5. hüppamine (üle kivi või kivi otsas) [2S]
   1.6. sümboolne piiri ületamine - pugemine aiatugede vahelt läbi [1]
2. maagilise vormeli lausumine, juhul kui sellega muud tegevust ei kaasne [10, neist 5S]

Tihti toimub hundi kuju saavutamiseks sooritatav tegevus kolm korda.

Kui võtaksin vaatluse alla lisaks Aa 75-le ka teised muistenditüübid, kus on juttu enese libahundiks muutmisest, lisanduksid sellesse loetelusse veel mõned punktid (hundinaha pealetõmbamine, salvi pealemäärimine, sealauda nurga tõstmine) ja alapunktid (pugemine puu juure või mädanenud sao alt läbi), sagedasemad meetodid on aga juba ka tüübis Aa 75 esindatud. See muistenditüüp näis jaotuseks sobivaim, sest suuremas osas teisenditest on transformatsiooni moodus ära mainitud, kusjuures see varieerub varianditi üsna suurel määral.

Vaadeldud materjalist ilmnes, et kõige levinum hundiks saamise meetod on maagiline liikumine. See osutab püüdele minna ühest maailmast teise üle. Ringliikumine, ümberpööramine osutab üldse n-ö maailmade vahelisele piirile (ME: 26). Otseselt viitab pööramise kujutelmale hundistumise protsessi märkiv väljend pöörnud hundiks paljudes muistenditeisendeis. Sama arusaama kajastab meile tuntud uskumuste hulgast ka näiteks eksitaja meelevalda sattudes mütsi tagurpidi pööramine, samuti Ida-Euroopas ja Lääne-Aasias tuntud muinasjutumotiiv linnujalgadel pöörlevast majast. (Solymossy 1991: 105-107)(4)

Minu jaotuse esimene rühm sisaldab kolme laadi ringliikumist: esimene on küljelt-küljele liikumine või pöörlemine ümber oma telje (selgroo) horisontaalasendis; teine on vertikaalasendist üle selja "laskmine"; kolmas pöörlemine ümber teatud objekti liikudes. Vastu sealauta nühkimise motiivi võib võrrelda püherdamisega, mis on ju tegelikult enese vastu maad nühkimine. On küsitav, kas sealaut on mingil viisil seostatav kõigi transformatsiooni liikide puhul olulist rolli mängivate maa, kivi, puu ja tulega (ahjuga). Väärib märkimist, et vastu sealauta nühkimise motiiv on muistenditüübis Aa 75 kõige levinum taasinimesestumise meetod, vähemalt nende tekstide põhjal, kus see on välja toodud (sageli ei ole inimeseks muutumise viisi sõnastatud ja jääb vaid oletuseks, et see võte sarnaneb hundikssaamisega, ainult et võib toimuda vastupidises suunas). Ahju suurt tähtsust eesti libahundiuskumustes näitab ka see, et üks libahundi varasematest nimetustest oli ahjupäälne (teated nt Harglast). Tihti võtab libahundiks käija ahju pealt või tagant naha, sobitab selle selga ja lippab metsa. Oletatavasti usuti, et maas, kivis ja ahjus sisaldub mingi vägi, mis kokkupuutel inimesega saab inimesesse üle kanduda. Lisaks ringliikumistele ja püherdamistele tõin esimeses tüübis välja pugemismotiivi, mis on samuti universaalne maagilise liikumise viis, mis esineb näiteks initsiatsiooniriitustes, ja üles-alla hüppamise, millel on mitmete rahvaste juures viljakusmaagiline tähendus.

On huvitav, et germaani rahvaste libahundi kohta käivas materjalis kohtab harva eesti libahundimuistendite sagedasemaid hundiksmuutumise meetodeid: saksa rahvausus on üldine, et libahundistumiseks seotakse ümber spetsiaalselt selleks otstarbeks tarvitatav libahundirihm või määritakse peale teatud salvi. Selle kõrval ei leidu W. von Hertzi eelmisel sajandil kirjutatud, aga siiani igati arvestatavas põhjalikus ülevaates libahundi kohta mitte ühtegi teadet saksa rahvausust, kus oleks tegemist maagilise liikumise abil libahundiks muutumisega. Küll on seal paar teadet romaani rahvaste usundist, millel on otseseid paralleele eesti uskumustega: noore kuu ajal paneb keegi Calcenveira oma riided kalju alla ja püherdab alasti liiva sees, kuni ta hundiks muutub ja avatud lõugadega hundina minema jookseb (Hertz 1862: 97); nõiduses süüdistatud Pierre tunnistab kohtu ees, et ta muutus kuradilt saadud salvi abil hundiks, tagasi inimeseks saamiseks aga pidi maas püherdama (Hertz 1862: 100). Veel rohkem eesti libahundistumisvõtete paralleele võib leida balti ja slaavi rahvaste materjalist. Näiteks saab leedu rahvapärimuses moondada end hundiks üle puutüve kukerpallitades, maast väljaulatuva puujuure alt läbi roomates, kahe maasselöödud vaia vahel kukerpalli lüües ja läbi rõnga ronides (Oinas 1979: 82). Vene folklooris leidub uskumus, et soendiks saab siis, kui panna vasknuga metsas kännu sisse ja käia ümber kännu nõidussõnu lausudes (Hertz 1862: 119). Rumeenia pricolici on inimene, kes on sündinud abielurikkujast isa ja tema tütre vahekorrast. Kui ta saab suureks, põgeneb ta metsa ja läheb nii kaugele, kus pole läheduses hingelistki, siis kukerpallitab ta kolm korda ja muutub märatsevaks hunt-koeraks, kes ründab kõiki vastutulijaid (Sveshnikova 1997: 380).

Lõpetuseks väidan, et libahundi-kujutelm on eesti rahvausu orgaaniline osa. Libahundi-kujutelma suur populaarsus 16. sajandi paiku(5) tuleneb sellest, et see sobis hästi tolleaegse inimese maailmapilti, mis oli kujunenud keskaja arhailiste arusaamade, külaühiskonnas tekkinud uutmoodi vaadete ning kõrgkultuuri mõjude pinnalt. Pealegi on transformatsiooni idee üldinimlik, selle sügavaimate juurte otsinguil tuleks süüvida inimpsüühika arenguloosse (vt nt Jung 1957). Leian, et O. Loorits on kujutelma tekkes germaani mõju ületähtsustanud ja märkamata jätnud, et loomtransformatsiooni ideel on ka eesti traditsioonis ürgne algupära.

Kirjandus

Aa = Aarne, A. Estnische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 25. Hamina 1918.

AT = Aarne, A., Thompson, S. The Types of the Folktale. FFC 184. Helsinki 1961.

Aarne, A. 1923. Das Lied vom Angeln der Jungfrau Vellamos: eine vergleichende Untersuchung. FFC 48. Helsinki.

Eisen, M. J. 1919. Eesti mütoloogia. Tartu.

HDA VIII = Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens VIII. Berlin 1987.

Hertz, W. 1862. Der Werwolf: Beitrag zur Sagengeschichte. Stuttgart.

Jung, C. G. 1957. Bewusstes und Unbewusstes. Frankfurt am Main, Hamburg.

Laagus, A., Allik, J. 1977. Küps ja toores eesti rahvausundis. - Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 420. Studia Metrica et Poetica 2, lk 21-39.

Laugaste, E. 1936. Nõia ja nõiduse nimetusi eesti murdeis. - Eesti Kirjandus, nr 11, lk 515-526.

Laugaste, E. 1962. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu: valitud tekste ja pilte. Tallinn.

Loorits, O. 1926. Livische Märchen- und Sagenvarianten. FFC 66. Helsinki.

Loorits, O. 1949. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund.

Madar, M. 1987. Nõiaprotsessid Eestis XVI sajandist XIX sajandini. - Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik III. Tallinn, lk 124-145.

ME = Mitológiai Enciklopédia I. Budapest 1988.

Oinas, F. 1979. Kitzbergi draama libahunt ja selle rahvaluuleline tagapõhi. - Kalevipoeg kütkeis. Toronto, lk 77-89.

Róheim, G 1925. Magyar néphit es népszokások. Budapest.

Solymossy, S. 1991. A "Vasorrú bába" és mitikus rokonai. Budapest.

Sveshnikova 1997 = Ñâåøíèêîâà, Ò. Í. Âîëêè-îáîðîòíè ó ðóìûí. - Èç ðàáîò ìîñêîâñêîãî ñåìèîòè÷åñêîãî êðóãà. Ñîñò. Íèêîëàåâà, Ò. Ì. Ìîñêâà, ñ. 376-387.

ERlA I = Tedre, Ü. (toim). Eesti rahvalaulud. Antoloogia I. Tallinn 1969.

Käsikirjalised allikad

Emakeele Seltsi murdekartoteek Eesti Keele Instituudis

Eesti Rahvaluule Arhiivi koopiad

1. A. Aarne ei ole eesti muistendite kataloogis muistenditüüpi "Teine puhkajatest murrab looma" eristanud, küll aga on selle välja toonud O. Loorits liivi rahvajutukataloogis (1926: 64, muistenditüüp 166). See on muistend kahest tüdrukust, kes käivad teed, näevad tee ääres ilusat varssa ja heidavad ühe tüdruku ettepanekul puhkama, tegelikult ei maga kumbki neist; see tüdruk, kelle ettepanekul puhkama heideti, murrab vahepeal looma, teine tüdruk näeb seda pealt. Lõpus on tavaliselt motiiv sellest, kuidas soendikskäija hundina hangitud liha sööma hakkab ja teine põlastab, et see liiga toores on. Seepeale viskab sööja talle liha vastu põske ja teine tüdruk kõrvetab oma põse ära.

2. Selle motiivi kohta on pikemalt kirjutanud A. Laagus ja J. Allik (1977).

3. Enamasti on püherdamist märgitud sõnaga "kikerdama", mis siinses kontekstis esineb tähenduses 'püherdama, maas ühe külje pealt teise peale keerlema'. Huvitav on märkida, et sõna "kikerdama" teised tähendused 'mingisugust ränka asja ülejõu tõstma', 'kangutama' ja 'roomama' (Muhus) viitavad samuti nendelesamadele maagilise tegevuse viisidele, mida kasutati hundiksmuutumise või inimeseks tagasi muutumise juures.

4. Ungari folklorist Sándor Solymossy arvab, et Ungaris (mis on selle motiivi leviku läänepoolseim ala), kus pöörleva maja motiiv esineb rohkem kui 10 muinasjututüübis, on see säilinud arhailisemal kujul kui slaavi rahvastel ja sarnaneb pigem uurali-altai vastavate kujutelmadega.

5. Näiteks Sebastian Münster (1489-1552) kirjutab oma 1552. a trükitud teoses "Cosmographey" liivimaalaste kohta: "… ja on niisugune ebausk, nagu seda minevikus tihti tunti, et nad võivad huntideks moonduda, joosta ja kahjustada kõike, kuhu nad tulevad, ja seejärel muudavad end jälle inimesteks, ja niisuguseid hüütakse libahuntideks" (Laugaste 1963: 25).