Katre Õim
Kas eesti võrdlustes pööratakse suuremat tähelepanu kellegi/millegi omadusele või kellegi/millegi liikumisele? Mille põhjal seda üldse otsustada? Millised argumendid on meie võrdlusekujuliste kõnekäändude puhul kõige olulisemad? Missuguseid mõttekäike võiks võrdluste sees ehk taga näha? 1. Võrdluse predikaat ja argumendid Suurem osa eesti võrdlusetüüpidest sisaldab öeldist. Nagu tavalises eesti keele lauses, võib siingi predikaadiks olla kas finiitne verbivorm või finiitse verbivormi ühend mingi muu sõnavormiga, näiteks: vihma tuleb nagu Noa ajal, kargab ninna kui kass. Semantiline predikaat, mille funktsiooni täidab öeldis, väljendab situatsiooni tüüpi (semantilisest aspektist tähistabki lause mingit situatsiooni); situatsiooni osalisi märgivad argumendid. Öeldis semantilise predikaadina on lause semantiline kese, mille leksikaalsest tähendusest oleneb aktantide arv, nende funktsioon ja vormistus. Predikaatverbi grammatiline vorm osaleb subjekti referendi arvu ja isiku ning situatsiooni aja, modaalse hinnangu ja semantilise orientatsiooni (tegumoe) väljendamisel (EKG 1993: 11). Predikaadi semantilised funktsioonid on tegevus, nt: Poiss jookseb; protsess, nt: Ilm läks külmaks; seisund/omadus, nt: Uks on lahti, Juuksed on sassis. (Erelt 1986: 8). Argumendi semantilisteks funktsioonideks on situatsiooni osaliste rollide näitamine: tegija; kogeja; valdaja; argument, mis on mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises seisundis või protsessis; argument, millele tegevus on suunatud; vahend; koht; aeg; lähtekoht; sihtkoht jne. Kõik eesti kõnekäändude kartoteegis sisalduvad võrdlused on jaotatud vastavalt väljendis sisalduva predikaadi semantilisele funktsioonile tegevust, protsessi või seisundit/omadust kajastavateks väljenditeks. Need 1218 võrdlusetüüpi, mis on määramata süntaksiga (siia predikaat ei kuulu ja seetõttu ei saa ka argumentide funktsioone fikseerida) (vt Õim 1997), jäävad väljapoole analüüsi. Ülevaate eesti võrdluste dünaamilisusest/staatilisusest annab joonis 1.
Võrdluse koosseisu kuuluvate erinevate funktsioonidega argumentide sagedust kirjeldab joonis 2, kus 1 - agent, 2 - kogeja, 3 - valdaja, 4 - argument, mis on mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises seisundis või protsessis, 5 - argument, millele tegevus on suunatud, 6 - vahend, 7 - koht, 8 - aeg, 9 - tegevus, 10 - protsess, 11 - seisund/omadus, 12 - kõrvallause, 13 - sihtkoht, 14 - lähtekoht, T - tegevus, P - protsess, S/O - seisund/omadus
Ilmneb, et suurem osa (umbes 2/3) eesti traditsioonilistest võrdlustest on oma olemuselt staatilised, st väljendavad mingit omadust või seisundit, nt jalad nagu maa küljes kinni. Kõige suurema hulga väljenditega on esindatud rühm, kus võrdlusvahendiks olev argument tähistab situatsiooni osalist, mis on mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises seisundis, nt lahja kui labakinnas. Tunduvalt harvem võib see argument väljendada valdajat (nt vastumeelt nagu härjal), agenti (nt istub justkui nunn), või kohta (nt pime nagu neegri kõhus). Hoopis vähe on võrdlusi, kus selle argumendi funktsiooniks on märkida situatsiooni osalist, millele tegevus on suunatud (nt valva nagu kassi), või aega (nt soe kui jaanipäeval). Dünaamilise iseloomuga võrdlusi on kartoteegis tunduvalt vähem. Nende hulgas omakorda moodustavad 2/3 väljendid, millega minu arvates väljendatakse tegevust, nt lõikab rukkeid nagu kana teeks pesa. Kui võrdluse koosseisu kuuluv predikaat märgib tegevust, siis on võrdlusvahendiks oleva argumendi semantiliseks funktsiooniks kõige sagedamini agent, nt käib nagu munas kana. Suhteliselt tihti tähistab see argument ka situatsiooni osalist, millele tegevus on suunatud, nt teeb nagu kirjut lehma. Väga vähe on aga võrdlusi, mille puhul on võrdlusvahendi-argumendi ülesandeks märkida kohta (nt kallab kui kaevu), mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises protsessis olevat situatsiooni osalist (nt mökitab kui kits), vahendit (nt läheb nagu lepase reega) või valdajat (nt käänatakse kui kolgispuul kaela). Kui võrdluse koosseisu kuuluvat predikaati saab määratleda protsessi väljendavana (nt sooldub nagu räimepütt), siis kõige tavalisemad on väljendid, kus võrdlusvahendiks olev argument tähistab situatsiooni osalist, mis on mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises protsessis, nt käib kui käkitegu. Harvem kohtame nimetatud positsioonis situatsiooni osalist, millele tegevus on suunatud (nt hoiab kui hingeõnnistust), kohta väljendavat argumenti (nt kaob nagu maa alla), kogeja-argumenti (nt kurvastab nagu lind) või valdaja-argumenti (nt nina tilgub nagu setul). Üliharva on võrdlusvahendiks oleva argumendi täpsemaks semantiliseks funktsiooniks aja tähistamine (nt vihma tuleb nagu Noa ajal). Kõigi kolme võrdlusetüübi puhul on võimalikud väljendid, mille koosseisu ei kuulu võrdlussidesõna - neid ei ole küll palju, kuid nad on siiski olemas (nt joob lehma eest; ajab tõrva moodi peale; kirikuhärra viisi täis õginud). Samamoodi on võimalik, et võrdluse koosseisu kuulub rohkem kui üks predikaat (nt jookseb nagu oleks sulahõbe sukke sees; tolmab nagu kütist tehakse; puhas nagu habemenoaga puhtaks aetud).
Kui predikaat väljendab tegevust või seisundit/omadust, siis on võimalik, et võrdlusvahend tervikuna märgib hoopis lähtekohta. Seisundivõrdluste puhul märgib võrdlusvahend siis kõige sagedamini situatsiooni osalist, mis on mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises protsessis (neutraal1), nt: parem ikka kui paljas vesi; koerem kui koer. Tegevusvõrdluste puhul märgib nimetatud argument agenti (tegemist on üksikjuhuga): mia juõ viina rohkem kui suurõmaa obo vett juob. 2. Võrdluste struktuuris kehtivad moodustusmallid Kui pisut süveneda eesti võrdlustes toimuvasse, siis paistab üsna pea kätte, et kuigi võrdlus koosneb (nn ideaaljuhul) võrdlusobjektist, võrdlusalusest, konjunktsioonist ja võrdlusvahendist, st ühte objekti võrreldakse teise objektiga mingi sarnase tunnuse/omaduse alusel, võrreldakse tegelikult enamasti hoopis situatsioone, olukordi, või täpsemalt - ühte konkreetset objekti mingis situatsioonis, teise, kuid üldise(ma) objektiga (vastandina konkreetsele) mingis teises situatsioonis. Põhjuse nii arvata annab võrdluses sisalduva öeldisverbi tähenduse jälgimine. Kui jagada võrdlus võrdlussidesõnale eelnevaks ja sellele järgnevaks pooleks ja kummalgi poolel moodustada traditsiooni kuuluvate elementide toel võimalikult loogiline lause, siis tõepoolest võrreldaks justkui kedagi/midagi situatsioonis kellegagi/millegagi situatsioonis. Nt: keegi mugib leiba nagu vabadik mugib nurgas leiba; keegi tuleb kusagilt tagasi kui tullakse tagasi kirikust. Niimoodi võrdlustele lähenedes selgub, kui suures ulatuses on nad tegelikult väljajättelised ja kuivõrd "valitud" ning erinevad osad kahe vastandatud lause/poole koosseisudest on jäänud traditsiooni. Näiteks: keegi paneb midagi kuhugi nagu keegi paneb jalad saapasse, midagi tuleb kusagilt nagu tuleb midagi kirvevarrest. Traditsiooniliseks ei pruugi sugugi muutuda ainult lause pealiige - alus, vaid ka kõrvalliikmed - sihitis ja määrus. Toetudes eespool kirjeldatud tulemustele võrdluste moodustajate määramisel ning keskendudes predikaadile ja primaarsetele argumentidele, on eesti võrdluste struktuuris võimalik näha teatavaid iseloomulikke moodustusmalle. Järgnevalt esitatavad mudelid ei kajasta võrdluste traditsioonilisi koosseise, pigem haaravad nad kaasa mõeldavaid argumente (pms subjekte) väljendi võimalikust kontekstist, eesmärgiga näidata, missugune võiks tõenäoliselt olla ühe või teise kõnekäänu mõtestus. Samas on järgnevad tõlgendused ka mõnevõrra subjektiivsed ning autor ei välista teistsuguseid lähenemisi.
Kasutatud tähised ja märgid: A (tähistab enamasti subjekte) - agent ~kogeja ~valdaja ~osaline, mis on mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises seisundis või protsessis (neutraal1); B (tähistab enamasti objekte) - osaline, mis on mingis mittepsüühilises või mittefüsioloogilises seisundis või protsessis (neutraal1) ~osaline, millele tegevus on suunatud (neutraal2) ~vahend; C - koht ~aeg; D - tegevus ~protsess ~seisund; * - moodustusmallid, mille esinemussagedus on väga väike.
Kuna nimetatud moodustusmallid kujutavad endast mitmeastmeliste taandamiste tulemusi, siis lisan ka aluseks olnud nn originaalmõtestused ja neis kasutatud tähistuste sisu: keegi - element kuulub traditsiooni; (keegi) - element kuulub traditsiooni mõnikord; keegi - element ei kuulu traditsiooni, kui teda kasutatakse võrdlust ümbritsevas lauses; (keegi) - element ei kuulu traditsiooni, kuid teda võidakse kasutada ümbruslauses; [keegi] - element ei kuulu traditsiooni ja teda ei kasutata ka ümbruslauses; ? - küsitavused.
1. A1 teeb nagu A2
1.1. (keegi/miski) liigub/tegutseb/käitub (millegi suhtes ~koha suhtes ~ajal ~seisundis ~vahendiga) nagu [liigub/tegutseb/käitub] keegi/miski (kellegi/millegi suhtes ~vahendiga ~koha suhtes ~ajal ~seisundis ~situatsioonis)
1.2. (keegi) tegutseb kellegi moodi 2. A teeb B1 suhtes nagu B2 suhtes
2.1. (keegi) liigub/tegutseb/käitub (kellegi/millegi suhtes) nagu [tegutsetakse] kellegi/millegi suhtes (situatsioonis ~koha suhtes ~tegevuse puhul ~ajal)
2.2. (keegi) tegutseb (millegi suhtes) millegi moodi 3. A teeb C1 suhtes nagu C2 suhtes
(keegi/miski) liigub/tegutseb/käitub (koha suhtes) nagu [liigutakse/tegutsetakse/käitutakse] koha suhtes 4. A teeb B1-ga nagu B2-ga
(keegi/miski) liigub/tegutseb (millegagi) nagu [liigutakse/tegutsetakse] millegagi 5. A1-l liigub B nagu A2-l ?
(kellelgi) liigub (miski) nagu [liigub] kellelgi [miski] 6. A teeb nagu D puhul
6.1. (keegi) liigub/käitub nagu [liigutakse/käitutakse] seisundi puhul
6.2. (keegi) käitub/tegutseb (millegi suhtes) nagu [käitutakse/tegutsetakse] situatsiooni puhul
6.3. (keegi) liigub/käitub nagu [liigutakse/käitutakse] tegevuse puhul Rühmade 6.2 ja 6.3 puhul võib tekkida küsimus, miks verbide valab ja niidab puhul räägitakse situatsioonist, aga nt verbi raiub puhul tegevusest. Siin on määravaks olnud asjaolu, et kahele esimesele verbile lisandub traditsioonis veel päris suur hulk elemente, verbile raiub aga mitte. Sellise vahetegemisega on juhitud tähelepanu võrdlustele, kus võrdlusvahendi poolel on tegemist pikema kirjeldusega. 7. A1 teeb B1 suhtes rohkem kui A2 B2 suhtes
keegi tegutseb millegi suhtes suuremal määral, kui tegutseb keegi millegi suhtes
1. A1-ga toimub nagu A2-ga
(millegagi/kellegagi) toimub (koha suhtes ~ kellegi/millegi suhtes) nagu [toimub] millegagi/kellegagi (millegi/kellegi suhtes ~koha suhtes ~seisundis) 2. A1 käitub nagu A2 B suhtes
(keegi) käitub (millegi/kellegi suhtes) nagu [käitub] keegi millegi/kellegi suhtes 3. A käitub B1 suhtes nagu B2 suhtes
(keegi) käitub (kellegi/millegi suhtes) nagu [käitutakse] kellegi/millegi suhtes (kohas ~ajal) 4. A1-te on näha nagu A2-te
(kedagi/midagi) on näha (niimoodi) nagu [on näha] midagi 5. B1-ga toimub A1 käes nagu B2-ga A2 käes ?
(millegagi) toimub nagu [toimub] millegagi kellegi käes 6. A tuleb/tekib/kaob/toimub C1 suhtes nagu C2 suhtes
(miski) tuleb/tekib/kaob/toimub (koha suhtes) nagu [miski tuleb/tekib/kaob/toimub] koha suhtes 7. A1 tunneb/tunnetab nagu A2
(keegi) tunneb/tunnetab (millegi suhtes) nagu [tunneb/tunnetab] keegi (millegi suhtes) 8. A1-l õnnestub nagu A2-l B suhtes
(kellelgi) õnnestub nagu [õnnestub] kellelgi koha suhtes 9. A1-le läheb B nagu A2-le
(kellelegi) läheb (miski) nagu [läheb miski] kellelegi 10. A1-l toimub B-ga nagu A2-l
(kellelgi) toimub millegagi (kohas) nagu [toimub millegagi] kellelgi 11. A-ga toimub nagu D puhul
11.1. miski on seisundis/omadusega/liigub nagu [miski on seisundis/omadusega/liigub] seisundi puhul
11.2. (millegagi) toimub nagu [toimub] tegevuse puhul
11.3. (millegagi) toimub nagu [toimub] situatsiooni puhul 12. A tuleb C1 puhul nagu C2 puhul
midagi tuleb nagu [midagi tuleb] aja puhul 13. A1-ga käitutakse nagu A2-ga
(kellegagi) käitutakse kellegi moodi 14. A1 käitub nagu A2
(keegi) käitub kellegi/millegi moodi
1. A1 on/teeb nagu A2-s
(keegi/miski) on seisundis/omadusega/käitub (millegi suhtes; kohas; ajal) nagu keegi/miski [on seisundis/omadusega/käitub] (kellelgi; millegi/kellegi suhtes; kohas; ajal, situatsioonis; seisundis)
1.2. (keegi/miski) käitub/on seisundis kellegi/millegi moodi 2. A on nagu D
miski on nagu situatsioon 3. A1-te on nagu A2-te
(kedagi/midagi) on (seisundis/omadusega) nagu kedagi/midagi [on seisundis/omadusega](kohas; kellelgi) 4. A on seisundis/omadusega nagu B suhtes
miski on seisundis/omadusega [millegi suhtes] nagu [miski on seisundis] millegi suhtes 5. A1-l on kogemus nagu A2-l
(kellelgi) on kogemus nagu valdajal [on kogemus](millegi suhtes; ajal) 6. A1-l on omadus nagu A2-l
kellelgi/millelgi on omadus millegi suhtes nagu valdajal [on omadus millegi suhtes] 7. A1-l on B seisundis/omadusega nagu A2-l
kellelgi on miski seisundis/omadusega (kohas) nagu valdajal [on miski seisundis](kohas; situatsioonis; ajal; tegevuse puhul) 8. A1 käitub nagu A2
(keegi/miski) käitub (niimoodi; koha suhtes) nagu [käitub] keegi (situatsioonis) 9. A on C1-s nagu C2-s
(keegi/miski) käitub/on seisundis [kohas] nagu [keegi/miski käitub/on seisundis] kohas 10. C1-s on nagu C2-s
kusagil on seisund nagu kohas [on seisund] 11. C1-s on A-d nagu C2-s
kedagi on (niimoodi) (kohas) nagu kohas [on kedagi] 12. A1 on rohkem mingisugune kui A2
(keegi/miski on) rohkem mingisugune (kohas) kui keegi/miski [on mingisugune] (situatsioonis) 13. A1-te on rohkem kui A2-te
kedagi/midagi on rohkem kui kedagi/midagi [on] (kohas) 14. C1-s on A rohkem mingisugune kui C2-s
[kohas] on miski rohkem mingisugune kui kohas [on miski mingisugune] 15. A teeb B1 suhtes nagu B2 suhtes
(keegi) käitub/on seisundis (kellegi/millegi suhtes) nagu [keegi käitub/on seisundis] kellegi/millegi suhtes (situatsioonis) 16. A on nagu D puhul
16.1. (keegi/miski) on seisundis/omadusega nagu [keegi/miski on seisundis/omadusega] seisundi puhul
16.2. (keegi/miski) on seisundis/omadusega (kohas) nagu [keegi/miski on seisundis/omadusega] situatsiooni puhul
16.3. (miski) on seisundis/omadusega nagu [keegi/miski on seisundis/omadusega] aja puhul
16.4. (keegi) on seisundis nagu [keegi/miski on seisundis/omadusega] protsessi puhul 17. C1 puhul on A nagu C2 puhul
(millalgi) on miski omadusega nagu [miski on omadusega] aja puhul 18. C1-s on B-d nagu C2-s ?
kusagil on midagi millegi moodi Kirjandus Erelt, M. 1986. Eesti adjektiivisüntaks. Tallinn. EKG = M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare. Eesti keele grammatika II. Tallinn 1993: Eesti TA KKI.
Õim, K. 1997. Eesti võrdluste struktuur. Magistritöö Tartu Ülikooli eesti keele õppetoolis. Tartu.
|