Mari Sarv Alliteratiivseks häoks nimetan sõnade tavatähenduse ähmastumist, muutumist, laienemist nende sobitamise tõttu alliteratiivseisse sõnaühendeisse. Järgnevas vaatlen, kuidas üheskoos tulevad tähenduse edastamisega toime alliteratsioon ja parallelism ning millised on nende esinemise arvulised iseärasused erinevate regioonide regilauludes. (1) Poeetika uurimisel võib pidada loomulikuks põhimõtteks, et selle erinevaid elemente vaadeldaks nende koosmõjus. Regilaulu põhitunnuseid - talle iseloomulikku värsimõõtu, alliteratsiooni, parallelismi ning tavapärasest süstemaatiliselt erinevat keelekasutust - on seni valdavalt vaadeldud üksteisest lahus. Poeetilist süsteemi, mis regilaulu puhul on teatud osas küllalt kindlapiiriline, tuleks aga vaadelda tema elementide kooslusena. Võiks oletada, et regivärsi pikaajalise püsivuse üheks põhjuseks on poeetilise süsteemi vahendite funktsioneerimine üksteisega seotult. Regilauludes ja itkudes on täheldatud tavakeelsete sõnatähenduste kehtimatust või muutumist nii alliteratiivsete (nt omadussõnad on kaotanud oma spetsiifilise tähenduse - vt Leino 1974: 121; Saarlo 1996: 103) kui ka paralleelühendite puhul (paralleelvärsid sisaldavad vasturääkivusi - vt nt Kaplinski 1997: 207 jj; Metslang 1981: 52). Seejuures ei ole tegemist hälbega, vaid traditsioonilise ja süsteemipärase poeetilise konventsiooniga, mis regilaulu kasutajates ilmselt mõistmatust pole tekitanud. Siinkohal tekibki küsimus, mille poolest erineb regilaulu tähendusstruktuur tavakeele omast ning kas võib väita alliteratsiooni ja parallelismi kui regilaulu põhitunnuste vastastikust koostoimet värsside tähenduse edasiandmisel. Alliteratsiooni ja parallelismi on käsitletud mitmetes uurimustes, nende koostoime kohta leidub paarileheküljeline peatükk Eduard Laugaste doktoriväitekirjas (1969: 184-188), kus on põhiliselt tähelepanu pööratud sellele, kas parallelismirühma peavärsis ja järelvärssides allitereeruvad samal positsioonil ja funktsioonis olevad sõnad. Wolfgang Steinitz (1934: 183) piirdub Arhippa Perttuse lauludel põhinevas parallelismimonograafias vaid osutusega alliteratsiooni ja parallelismi seose tähtsusele. Tavaliselt piirdutakse nendinguga, et sõnad valitakse paralleelvärssidesse alliteratsiooni alusel (nt Leino 1974: 125). Vaid Lauri Honko märgib itkudest kõneldes ära parallelismi rolli allitereeruvate sõnade tähenduse kooshoidmisel: see, et lause tähendus sellest [alliteratsioonist tingitud tähendusnihetest] hoolimata täiesti ei hägustu, tuleneb põhiidee jätkuvast kordumisest ja paralleelilmingute samastatavusest (Honko 1963: 103-104). Poeetika vormiliste ja struktuuriliste nõuete järgimisega kaasneb tõik, et igal pool ei saada vabalt kasutada nimelt neid sõnu, mis oleksid sealkohas tähenduselt täpseimad ja sobivaimad. Seetõttu võib kasutatavate sõnade tähendus mõnevõrra muutuda. Alliteratiivseks häoks nimetan sõnade tavatähenduse ähmastumist, muutumist, laienemist nende sobitamise tõttu alliteratiivseisse sõnaühendeisse. Selline tähenduse hägustumine ühe värsi piires võiks tekitada mõistmisraskusi, kuid ilmselt pole neid laulikutel tekkinud. Ühest küljest on mõistmist hõlbustanud traditsiooniliste sõnaühendite tuntus - tegemist on väljakujunenud poeetilise keelega, teisalt võib lahendusena ehk puuduse likvideerijana näha ka parallelismi kasutamist. Pentti Leino (1974) artiklis analüüsitakse seesuguse alliteratiivse häo ilminguid itkudes, kasutades Ferdinand de Saussure'i ja tema järglaste loodud keeleüksuste suhteid väljendavaid mõisteid süntagmaatiline ja paradigmaatiline. Lauset moodustades kombineeritakse sõnad süntagmaatilisel tasandil, kuid nad on selekteeritud omavahel paradigmaatilises suhtes olevate väljenduste hulgast (näiteks olnuks lauses Jim jookseb kombineeritud sõnade asemel võimalik valida nendega paradigmaatilises suhtes olevad sõnad nagu nt poiss putkab) (Leino 1974: 92-93). Nimetatud mõisted sobivad iseäranis hästi parallelismi kirjeldamiseks (neid on kasutanud ka Helle Metslang oma parallelismialastes kirjutistes - Metslang 1978 jm), kuna tavakeele puhul valdavalt vaid kõneleja pähe jäävad paradigmad väljenduvad parallelismi puhul teatud määral ka tegelikkuses. Parallelismi olemust ja tähenduse edastamise iseärasusi on üksikasjalisemalt püütud selgitada ka eesti folkloristikas. Varasemate uurimuste põhjal teeb H. Metslang (1981: 50) kokkuvõtte parallelismi olemusest: parallelism grupeerib järjestikused värsid kompleksseks tervikuks - parallelismirühmaks, kus ühe värsi sisu ja selle vahendina ka vorm osalt kordub, osalt varieerub teistes, paralleelvärssides. Nii kujuneb kompleksne terviklik mõte, poeetiline pilt. Paralleelsõnade suhteid iseloomustab H. Metslang (1981: 75) nii: Referentsiaalselt tähistavad paralleelsõnad resp. sõnaühendid üht referenti (sünonüümia) või referentide klassi (analoogia).(2) Denotatiivselt on need klassiloendid elementidest, millel laulik (kollektiiv) näeb mingit tähenduslikku ühisosa (arhiseemi). Nende olemus on üldistamises, samas aga ka iga üksikelemendi erijoonte nägemises, kokkukuuluvuste otsimises erilisuse taustal. Aino Koemets (1955: 157) seletab sama mõtet näite varal nii: "Kus on orja odrapõldu,/ kasupoisi kaerapõldu,/ tüdruku linade põldu,/ vaeselapse viljavälja?" Üksikisikute loetlemine tekitab meis mulje kogu rõhutute klassist. Parallelismis ei öelda abstraktset üldistust välja, kuid see paistab neist selgesti, sest üksikuis on nähtav üldine. Ilmekaks näiteks tähenduse üldistumisest on ka arvsõnade kasutamine paralleelvärssides, mille puhul arvu täpne suurus pole oluline (vahel on küll tähtis suurenemise suund), vaid kuuludes kas väikeste või suurte arvude sekka, tähistab arv üksnes mingit hulka, vastavalt siis kas väikest või suurt (vt Laugaste 1962: 64-66). Regilaulu parallelismi paradigmad erinevad tavakeelsetest niisiis suuremate selektsioonivõimaluste poolest - tavakeeles toimub sõna selektsioon mingisse positsiooni sama referenti tähistavate sõnade või väljendite hulgast, regilaulu parallelism võimaldab valikut tervesse mõistepiirkonda kuuluvate sõnade ja sõnaühendite hulgast. Nn analoogiaparallelismi erinevuse tõttu tavakeelelisest tähenduse edasiandmise viisist on mitmedki uurijad püüdnud tähendusmehhanisme kirjeldada, näiteks loogikaterminites - laused või sõnad on omavahel disjunktiivses vahekorras (nt Kaplinski 1997: 205 jj). Veelkord ümber öeldes võiks analoogiaparallelismi üldskeemis tähistaja ja tähistatava suhet nimetada metonüümiliseks, täpsemalt sünekdohlikuks - ühe elemendiga antakse edasi vaid osake kogu paralleelparadigmaga öeldatahetavast (vt näide eelmises lõigus) -, kuna sünonüümiaparallelismi puhul kuuluvad tähistajad ja tähistatav samale tasandile (nt need olid kärmed ketrama,/ oolsad vokki tallama - EÜS X 581 (24) < Kullamaa 1913). Roman Jakobsoni (1988: 59) poolt universaalseks tunnistatud mõtlemisseoste jaotus sarnasuse ja külgnevuse alusel väljendub niisiis meile ammu tuntud regilaulu parallelismi liigituses vastavalt sünonüümia- ja analoogiaparallelismiks. Sõnale tavakeeleliste sünonüümide leidmine on suhteliselt keeruline, nii poeetiliste sünonüümide kui ka suuremat sõnarühma ühendavasse tähendusvälja kuuluvate sõnade (ja nende võimalike sünonüümide) valikuvõimalused on suuremad ja seega on nende sobitamine alliteratiivsetesse ühenditesse märksa lihtsam. Teiseks, kui mõtteterviku moodustavad niikuinii mitme paralleelvärsi samafunktsioonsed elemendid, ei ole vaja, et üksiksõnad oleksid täpselt piiritletud tähendusega. Niisiis saab alliteratsiooni ohtram kasutamine võimalikuks ka tänu üksikute sõnade tähendusala laiendamisvõimalusele. Värsside tähenduse lõplik mõistmine toimub parallelismirühma tasandil ja nii ei ole üksiksõnade hägusam tähendussisu (tavakeelega võrreldes) enam oluline ega segav. Regilaulu klassikalisest kujust kõneldes võetakse arvesse peamiselt laulu vastavust nn kvantiteedireeglitele. Alliteratsioon ja parallelism esinevad aga läänemeresoomlaste rahvaluules koos ka mujal kui klassikalises regilaulus: näiteks itkudes ja setu vanades rahvalauludes, mis kumbki ei kasuta reeglipäraselt klassikalist regilaulu värsimõõtu. Pentti Leino peab eesti regivärssi tervikuna süstemaatiliselt klassikalisest kalevalavärsist hälbinuks (Leino 1986: 135) ja teisal kahtleb, kas klassikalisust näitavad reeglid Eestis üldse kunagi kehtinud on (Leino 1994: 71). Kvantiteedireeglite keeldu paigutada lühikest pearõhulist silpi värsijala tõusu võib vaid teatud osas Eestist rangelt kehtinuks lugeda ja sedagi ainult regilaulu(süsteemi) rekonstrueerides. W. Anderson leiab aga ka näiteks, et Kolga-Jaani regilauludes värsi keskel värsijala languses algavad kahesilbilised sõnad on sageli pika algussilbiga (Anderson 1935: 194). Eestis üldiselt kasutatav regivärsi mõiste hõlmab nii klassikalise kujuga kalevalavärssi kui täpsemalt määratlematut eesti esinemust ja on seega märksa hajusam. Klassikalise regivärsiga äratuntavalt samasse zhanri kuuluvate laulude meetrilise mitmekesisuse tõttu ei jää üle muud, kui arvestada laulude liigitamisel nende teisi iseloomulikke tunnuseid. See asjaolu laiendab veelgi regilaulu mõiste ulatust (võrreldes nt kalevalamõõdulise laulu mõistega), kuna need tunnused on olulised ka klassikalise värsivormiga vähem seotud aladel ja zhanrides. Kristi Salve leiab, et millegi regilauluna tajumisel on kvantiteedireeglitele vastavast värsimõõdust märksa olulisemad nii alliteratsioon kui parallelism (Salve 1997: 475 jj). Tihtipeale rõhutatakse definitsioonides küll värsimõõdu reegleid, kuid õpikki loetleb regivärsiliste rahvalaulude hulka kuuluvaina terve rea zhanre (lastelaulud, loodushäälendid, maagilised laulud, itkud), mille värsimõõt enamasti reeglitele ei vasta (Laugaste 1977: 125). Parallelismi varasemaks astmeks loetakse värsikordusi (vt nt Kuusi 1963: 135), kus muutub tihti vaid üks sõna, nagu seda võib kohata soomeugrilaste hulgas näiteks obiugrilaste (vt nt Lintrop 1997-1998) ja saamide lauludes. Võib-olla on seesugust kordust hiljem muutnud allitereerimissoov - et allitereerimisvõimalused oleksid suuremad, peab muutuvaid sõnu olema rohkem kui üks. Karjala itkude küllalt pikkades värssides üks osa sõnu sageli kordub värsist värssi, teised aga moodustavad paralleelparadigmad, mis allitereeruvad värsiti (vt nt Leino 1974: 119). Mordva rahvalaulude paralleelvärssides võib lisaks sagedasele sõnakordusele tihti leida ka rohkem kui ühe muutuva paralleelsõna, nende allitereerumine on aga juhuslik (vt The Great Bear; Mordwinische Volksdichtung). See pole aga sugugi imekspandav, kuna mordva keeltes on rõhk esisilbilt mujale liikunud juba mordva algkeeles (Korhonen 1994: 78-79), pigem on imeväärsed (kas tõesti jäänukina varasemast?) üksikud tõepoolest äratuntavalt regilaulupärased alliteratsioonipaarid pikemates paralleelvärssides, nagu näiteks kolyn'g'em'en' k'enkshindõ,/ n'il'en'g'em'en' n'ezhendõ 'kolmkümmend väravat,/ nelikümmend riivi' (The Great Bear: 488). Regilaulu värsi kujunedes vaid kaheksasilbiliseks ei ole seal jätkunud enam ruumi ulatuslikuks sõnade kordamiseks. Parallelismi oletataval varasemal astmel kunstikavatsuslikult korratud sõnade ärajätmist seoses parallelismi teisenemise ja värsipikkuse fikseerumisega võimaldas tavakeelele loomuomane elliptilisus. Kaheparadigmalised parallelismirühmad on kujunenud valdavaks (vt Metslang 1978: 119) ilmselt just eelkõige tänu allitereerimistahtele. (Ei vaja vist mainimist, et regilaulu värssides allitereerub sagedaimini kaks sõna - vt nt arvandmeid allpool.) Oluline on olnud ka värsi maht, mis ei ole võimaldanud rohkemaid paradigmasid ega kordusi. Matti Kuusi (1983: 191 jj) on juhtinud tähelepanu hääliku- ja sõnakorduste suuremale osatähtsusele lõunapoolsel regilaulualal (Eesti, Ingerimaa ja Karjala maakitsus - vt Virtanen 1987: 18). Klassikalise kalevalavärsi puhul on Kuusi järgi tegemist puhtsemantilise parallelismiga, kuna lõunapoolsel alal levinud parallelismitüüpi nimetab ta semantilis-fonoloogiliseks. Nii nagu värsimõõdu mitteklassikalisusest kõneldes, võib siingi küsida, kas tegemist on hilisarenguga või jäänusega varasemast. Siiski tundub, et suures osas on põhjuseks keelte lühenemine ning sagedamini värsijalgades rohkem kui kahe silbi kasutamine (vt Anderson 1935: 196 jj; Leino 1982: 329). Mõlemal põhjusel on suurenenud sõnade arv värsis, mis on võimaldanud alliteratsiooni kõrval taas rohkem ka kordust kasutada. Ei oska siinkohal arvata, kuivõrd universaalne või levinud sarnane alliteratsiooni ja parallelismi ühistöö võib olla. Mitmed rahvad, kelle luules leidub parallelismi, ei kasuta alliteratsiooni juba üksnes seepärast, et neil ei ole sõnarõhk esisilbil, mis näib olevat alliteratsiooni olulisemääralise kasutamise eeltingimuseks. Siiski on näiteks mongolikeelsete rahvaste luules nii alliteratsioon kui parallelism luulet organiseerivaks faktoriks (Kudijarov 1984: 26). Ilmselt on alliteratsiooni ja parallelismi kooskasutamine ka läänemeresoomlaste juures vanem ja üldisem kui regivärsimõõt (vt nt Tedre 1959: 84). Suurema suulisuse ajajärgul võis säärane poeetiline võte ilmestada igapäevakõnet lisaks lühivormidele ka mingisse folkloorsesse zhanri kuulumata. Näiteks võib tuua katke muinasjutu poeetilisepoolsest tekstist, kus nad tõivad põhjatu palju põtru, lõpmata palju lindusid ja arvamata ulk anisid kodu (H II 29, 565 (1) < Tartu-Maarja (1890)). Tänapäevagi teleuudiste intervjuus maantee sulgemise teemal kostis setu naise suust tavateksti vahele kurtmine: saa-ai tiid pite tulla, saa-ai asvalti pite astu. Omalaadse paralleelnäite alliteratiivparallelistlike ühendite kasutamisele regilaulus pakub Artur Alliksaare luule. Kui regilaulu puhul ei saa öelda, kas primaarsem on alliteratsiooni või parallelismi kasutus, siis alliksaarelikus luulelaadis (vt Krull 1998: 782) on üheks esmaseks konstitutsiooniliseks poeetikavahendiks heakõla (eufoonia) ja sealhulgas ka alliteratsioon. Nii alliteratsioon kui muud laadi heakõla leiab õige sageli oma väljenduse paralleelsetes värssides (nt Kõik jääb ladusalt lünklikuks./ Kõik jääb korrapäraselt katkendlikuks - Alliksaar 1997: 237), kusjuures seesuguse võtte kasutamise põhipõhjuseks pole kindlasti mitte soov matkida regilaule,(3) vaid siingi näib paralleelvärsside kasutamine olevat mingil moel tingitud rohkest heakõlastamisest. Igasugune heakõla (mitmesugune häälikute ja sarnaste silbistruktuuride kordumine) võib paralleelide ülestikku paigutusel kulgeda aga nii vertikaalselt kui horisontaalselt (öö on täis tärkamise teravaid ja närbumise nukraid lõhnu - samas lk 284). Omal moel kehtib regilauluski eelkõige allitereeruvate paralleelide tabamisel tekkiva meelehea näol Alliksaare luule kohta öeldu: keelest ei otsita vahendeid, millega täiuslikumalt väljendada eelolevat sisu, vaid püütakse leida viisi, kuidas maksimaalse amplituudiga väljendada keelt ennast (Krull 1998: 777).
Samuti nagu on tihedas vastastikuses koostoimes kujunenud regilaulu keel ja värsimõõt, on ka alliteratsioon ja parallelism omavahel lahutamatus seoses. Siintoodud ajaloolise arengu visandi järgi on alliteratsiooni ja parallelismi kasutus kujunenud selliseks, nagu ta on, just nende mõlema koostöös ning saanud süstemaatiliseks tavakeelest erinevaks ning meelehead pakkuvaks tähenduse edastamise viisiks. Samuti on keele silbiehitusliku koostise muutumine oluline nii alliteratsiooni kui parallelismi puhul.
Eelkõneldu võib tunduda igaühele niigi intuitiivselt teadaolevana, järgnevalt püüan näidata alliteratsiooni ja parallelismi seost ka millegi enama kui pelga mulje põhjal. Eesmärgiks on selgitada a) kas arvandmed kinnitavad oletust, et allitereeruvaid värsse on vähem üksikvärsside hulgas ja rohkem parallelismirühmadesse kuuluvate värsside hulgas ja b) kas nn klassikalise regivärsi reeglitele rohkemal määral vastavate karjala ja isuri laulude puhul (vt Sadeniemi 1951: 43 jj) on selleski suhtes vormielementide süsteem täiuslikumas kooskõlas kui näiteks juba siirdevormile lähenevate Lääne-Eesti regilaulude puhul. Üldjoontes võib vist öelda, et samas piirkonnas kogutud regilaulud ei erine vormi poolest eriti nende kogumise varasemal ja hilisemal etapil. Niisiis, regilaulu vormi arenemise kohta saab midagi öelda peamiselt erinevate piirkondade regilaulude võrdlemise teel. Olen siinses vaatluses arvesse võtnud vaid umbkaudu 400 värssi igast järgnevalt nimetatud kogumist (eraldi on tähelepanu juhitud lüürika ja lüroeepika erinevusele, kuna sellega kaasnevad erinevused ka vormivõtete kasutamises):
Tabel 1. Allitereeruvaid sõnu sisaldavate värsside arv.(4)
Lõunapoolse lauluala lauludes on alliteratsioon värssides sagedasem ja allitereeruvaid sõnu rohkem, mis suuresti tuleneb keele lühenenusest. Teisalt on alliteratsiooni vähem lüroeepilistes lauludes - nii AP kui JE puhul on alliteratsioonita värsside arv suurem, lüüriliste laulude näitajad sarnanevad jälle omavahel.
Tabel 2. Värsside kuuluvus parallelismirühmadesse.(5)
Rohkem on üksikvärsse AP, KL ja JE lauludes. Kiirem sisuarendus ja sellega seoses ka paralleelvärsside vähesus on omane nii lüroeepilistele lauludele kui ka uuematele siirdevormilistele lauludele. Lüroeepilistes lauludes esineb vähem nii alliteratsiooni kui ka parallelismi, mis võiks olla omakorda üheks tõendiks nende eelkirjeldatud sõltuvusvahekorrast. Kullamaa laulude puhul torkab silma jaotuse suurem hajuvus. Küllalt palju on värsse, mis ei kuulu parallelismirühmadesse, samas on ka suuremaid parallelismikimpe rohkem. Viimast joont on peetud juba regilaulu ebastabiilsuse tunnusmärgiks ning see on omane Lääne-Eesti regilauludele laiemaltki. Seesugustele pikkadele parallelismikimpudele on sageli omane värsilõpusõna kordus, mida võib pidada omalaadseks riimi kasutamisele ülemineku nähuks.
Tabel 3. Keskmine sõnade arv üksikvärssides, parallelismirühma peavärssides ja järelvärssides.
Sõnade arv on üksikvärssides ja parallelismirühma peavärssides suurem kui järelvärssides, mis tuleneb viimaste elliptilisusest. On ka näha, et Kullamaa laulude värsid sisaldavad rohkem sõnu. Küllaltki sarnased on omavahel LP, JE ja JL. AP erineb teistest värssi mahtuvate sõnade tunduvalt väiksema arvu poolest - soome ja karjala keeles on sõnad säilitanud üldiselt pikema kuju kui eesti ja isuri keeles. Wolfgang Steinitz nimetab, et Arhippa Perttunen elanud soome ja põhja-karjala keelepiiri lähedal ning tema laulude keel on küllaltki lähedane soome keelele ning selles puuduvad paljud karjalapärasused. Mitmed karjala keeles lühenenud sufiksid on poeetilises keeles säilitanud vanema ja pikema vormi (Steinitz 1934: 24). AP ja LP üksikvärsid sisaldavad rohkem sõnu kui parallelismirühma peavärsid ning kaugemate paralleelvärsside sõnade arv on väiksem esimese järelvärsi sõnade arvust. Nii järjepidevat vähenemist eesti laulude puhul täheldada ei saa. Vaadeldud materjali maht on aga liiga väike, et teha suuremaid üldistusi näiteks parallelismirühma peavärsi taotlusliku sõnarohkuse kohta eesti lüürilistes lauludes vmt.
Tabel 4. Allitereeruvate sõnade keskmine absoluutarv värsis.
Allitereeruvate sõnade absoluutarv värsis muutub suhteliselt vähe. Suurimad on näitajad paralleelvärsirühma peavärsis. Järelvärsside väiksemat allitereeruvate sõnade arvu seletab see, et neis on üldse vähem sõnu. Et sõnade arvult peavärsiga ligikaudu võrdne üksikvärss sisaldab vähem allitereeruvaid sõnu, tunnistab, et parallelism soodustab alliteratsiooni kasutamist. Tulemuste erinevused piirkonniti peegeldavad suures osas juba eelkirjeldatud eri piirkondade keelele omast sõnade pikkust ja nende arvu värsis.
Tabel 5. Allitereeruvate sõnade keskmine osatähtsus värsis protsentides.
Kõigi valimite puhul suureneb alliteratsiooni osatähtsus värsis seoses selle kuulumisega parallelismirühma (JE ja KL puhul on küll kaugemate paralleelvärsside näitaja väiksem kui teise paralleelvärsi näitaja). KL puhul on erinevused värsirühmade vahel kõige väiksemad - alliteratsioon ja parallelism on seal seotud suhteliselt nõrgemalt. Suurimad erinevused eri värsirühmade vahel on AP-l ja LP-l. On näha, et kaugemaid paralleelvärsse moodustab AP põhiliselt allitereeruvate sõnapaaride alusel, LP-l on alliteratsiooninäitaja kõikides parallelismirühma järelvärssides väga suur. Kui eeldada, et kirjeldatud alliteratsiooni ja parallelismi seos on regilaulu poeetilises süsteemis reeglipärane, võiks arvata, et hilisemate, juba lagunenud süsteemi laulude puhul on see seos nõrgenenud. Seda näitabki Kullamaa laulude alliteratsioonimäära vähene erinevus paralleelvärsiti. Ometi ei ole allitereerimine vähenenud, vaid üksnes jaotunud ühtlasemalt. Suurem sõnade arv värsis tekitab rohkem allitereerimisvõimalusi, samas on iga üksiku sõna poeetiline ja semantiline tähtsus värsis tervikuna väiksem.
Niisiis võib täheldada allitereeruvate värsside suuremat osatähtsust parallelismirühma kuuluvate värsside seas. Imestamapanevalt ilmekalt ilmneb, et värsimõõdu poolest klassikalisemates AP lauludes on ka alliteratsioon ja parallelism vastastikku tihedamini seotud kui teiste puhul; järgneb Larin Paraske kui teine kuulus klassik. Uuemasse vormikihistusse kuuluvad Kullamaa laulud näitavad parallelismi ja alliteratsiooni esinemise vastastikust soodumust suhteliselt tühisemana.
Kirjandus Alliksaar, Artur 1997. Päikesepillaja. Tartu. Anderson, Walter 1935. Studien zur Wortsilbenstatistik der Älteren Estnischen Volkslieder. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused 2. Tartu. Honko, Lauri 1963. Itkuvirsirunous. - Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Toim. M. Kuusi. Helsinki, s. 81-128. Jakobson, Roman 1988 [1956]. The metaphoric and metonymic poles - Modern Criticism and Theory. Ed. by D. Lodge. London and New York, pp. 57-61. Järv, Risto 1997. Eesti usundi uurimise lähtel. Kr. J. Petersoni kommenteeritud tõlge Kr. Gananderi "Mythologia Fennicast". Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikooli raamatukogus. Kaplinski, Jaan 1997 [1972]. Parallelismist lingvisti pilguga. - Võimaluste võimalikkus, lk 205-230. Koemets, Aino 1955. Sisu ja vormi ühtsus eesti regivärsilise rahvalaulu parallelismis. - Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vihik 38, lk 145-165. Korhonen, Mikko 1994. The Early History of the Kalevala Metre. - Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Studia Fennica Folkloristica 2. Ed. by Anna-Leena Siikala & Sinikka Vakimo. Helsinki, pp. 75-87. Krull, Hasso 1998. Kaks Alliksaart. - Looming nr 5, lk 776-784. Kudijarov 1984 = Êóäèÿðîâ, A. Â. Õóäîæåñòâåííî-ñòèëåâûå çàêîíîìåðíîñòè ýïîñà ìîíãîëîÿçû÷íûõ íàðîäîâ. - Ôîëüêëîð. Îáðàç è ïîýòè÷åñêîå ñëîâî â êîíòåêñòå. Ðåä. Â. Ì. Ãàöàê. Ìîñêâà, ñ. 10-56. Kuusi, Matti 1963. Varhaiskalevalainen runous. - Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Toim. M. Kuusi. Helsinki, s. 129-215. Kuusi, Matti 1983. Maria Luukan laulut ja loitsut. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 379. Mikkeli. Laugaste, Eduard 1962. Eesti regivärsi struktuuriküsimusi. - Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vihik 117, lk 25-68. Laugaste, Eduard 1969. Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes. Eesti rahvalaulu struktuur ja kujundid I. - Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vihik 234, lk 3-356. Laugaste, Eduard 1977. Eesti rahvaluule. Tallinn. Leino, Pentti 1974. The Language of Laments. - Studia Fennica 17. Finnish Folkloristics 1. Ed. by P. Leino. Helsinki, pp. 92-131. Leino, Pentti 1982. Kieli, runo ja mitta. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 376. Pieksämäki. Leino, Pentti 1986. Language and Metre. Studia Fennica 31. Helsinki. Leino, Pentti 1994. The Kalevala Metre and its Development. - Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Studia Fennica Folkloristica 2. Ed. by Anna-Leena Siikala & Sinikka Vakimo. Helsinki, pp. 56-74. Lintrop, Aado 1997-1998. Palakesi obiugri mütoloogiast I-IV. - Mäetagused, nr 4, lk 20-33; nr 5, lk 23-33; nr 6, lk 7-20; nr 7, lk 7-20. http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr4/obugri1.htm; http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/obmyto2.htm; http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr6/obmyto3.htm; http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr7/obmyto4.htm Metslang, Helle 1978. Süntaktilisi aspekte eesti regilaulu värsiparallelismis. Tallinn. Käsikiri autori valduses. Metslang, Helle 1981. Eesti regilaulu värsiparallelismi lingvistilise uurimise lähtekohti. - Tartu Riikliku Ülikooli toimetised nr 587. Värsiõpetuse aktuaalseid probleeme ja soome-ugri värsitehnika küsimusi. Tartu, lk 50-80. Mordwinische Volksdichtung. Gesammelt von H. Paasonen. Herausgegeben und übersetzt von Paavo Ravila. II Band. Suomalais-ugrilaisen Seuran Toimituksia LXXXI. Helsinki 1939. Saarlo, Liina 1996. Varesest, sest vagast linnukesest. - Vaga vares. Pro folkloristica IV. Tartu, lk 93-103. Sadeniemi, Matti 1951. Die Metrik des Kalevala-Verses. FFC 139. Helsinki. Salve, Kristi 1997. Mõtteid vepsa rahvalaulust. - Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 470-480. SKVR I = Suomen kansan vanhat runot I. Vienan läänin runot 1. Julkaissut A. R. Niemi. SKS toimituksia 121, 1. Helsinki 1908. Steinitz, Wolfgang 1934. Der Parallelismus in der Finnisch-Karelischen Volksdichtung. FFC 115. Helsinki. Tedre, Ülo 1959. Eesti rahvalaulude tekkimisest ja arengust. - Eesti rahvaluule ülevaade. Toim. R. Viidalepp. Tallinn, lk 79-93. The Great Bear. A Thematic Anthology of Oral Poetry in the Finno-Ugrian Languages. Lauri Honko, Senni Timonen and Michael Branch. Pieksämäki 1993. Timonen, Senni (toim.) 1982. Näin lauloi Larin Paraske. Helsinki.
Virtanen, Leea 1987. Suomalaisen ja virolaisen kansanrunouden suhteista. - Viron veräjät. Toim. Leea Virtanen. Helsinki, lk 13-35. 1. Käesolevaga kasutan juhust hea sõnaga meenutada ning ajalukku põlistada Tartu-NEFA 1996. a suvepäevade alliteratsiooniseminari, mille viljakatest vestlustest olen saanud olulisel määral inspiratsiooni käesoleva artikli kirjutamiseks (vt ka Saarlo 1996). Samalt seminarilt pärineb ka seni puudunud terminina kasutusele võetud poeetilise häo mõiste (vrd Järv 1997: 5). 2. Parallelismi iseloomustuste puhul tuleb tähele panna, kas uurija vaatleb tervikvärsse või üksnes omavahel paralleelseid sõnu ja paralleelparadigmasse kuuluvaid sõnaühendeid. Sellest lähtuvalt tuleb käsitada ka sageli kasutatud sünonüümia ja analoogia mõisteid. 3. Vrd aga ka Esimese päeva erutused./ Teise päeva tujukus./ Kolmanda päeva kõhklused… - samas lk 202 või Saadan sulle/ 10 kasteheina,/ 20 karikakart,/ 30 kannikest,/ 40 näälikest…- samas lk 288, mõlemal on olemas lähedased paralleelid ka regilaulus. 4. Allitereeruvaks on loetud samasse värssi kuuluvad sõnad, mis algavad sama konsonandiga (h-tähte pole arvestatud) või mistahes vokaaliga.
5. Arvesse pole võetud värsisisest parallelismi. |