Traditsiooniga ühel pool?

Anu Vissel

Väide, et iga inimene on tugevasti mõjustatud oma ajastust, kehtib igati ka folkloori seisukohalt. Kui võtta vaatluse alla näiteks inimeste laulurepertuaar, s.t. kõik laulud, mida nad teavad ja oskavad, siis näeksime selles üsna heterogeenset (mitmesuguste autori-, rahvalike, aga ka arvatavasti rahvalaulude ja nende töötluste) kogumit. Kuidas ja kus on indiviid need laulud omandanud? Inimese elukäiku järgides on võimalik siin eristada laule, mida ta õppis oma vanematelt (vanavanematelt), koolis, omavanuseliste seltskonnas (õpilased, mängukaaslased, üliõpilased jt.), taidluskollektiivides, perekondlikel tähtpäevadel (pulmad, sünnipäevad, matused). Kindlasti lisanduvad veel laulud, mis omandati informatsiooniallikate (raadio, televisioon, filmid, videod jne.) vahendusel. Kas selles kirevas kogumis on veel kohta folklooril ja kui suur see võiks olla? Milline osa sellest omakorda võiks pärit olla otsesest rahvatraditsioonist?

Omavahel võib oluliselt erineda mitmesuguste sotsiaalsete gruppide repertuaar; eripalgelisust eeldaks naiste ja meeste repertuaaris, kuid kahtlemata on lahkuminekud kõige suuremad erinevate põlvkondade vahel. Kriitilisel ajahetkel võivad ühe-kahe põlvkonna jooksul toimuda folkloori osas otsustavad, pöördumatud muutused. Tänaseks on regilaul Eestis aktiivsest käibest kadunud, välja arvatud Setumaa ja Kihnu saar. Ometi ei ole üksikud regilaulude noteeringud ja helisalvestused päriselt katkenud. See on tingitud sellest, et mõningad regilaululiigid, nagu mardi- ja kadri- ning lastelaulud on veel vähesel määral säilinud meie inimeste mälus. Lastelaulu võiks praegugi vanema põlvkonna käest võrdlemisi rahuldavalt mitmest piirkonnast (Setu, Kihnu, Muhu, Saaremaa) koguda.

Mida teame oma kaasaegsete repertuaarist? Kuigi küsimus näib tavatult lihtne, peame järele mõeldes tõdema, et tunneme seda üksnes empiirilisel tasandil. Toetudes oma kogemustele ja mälestustele, saaksime visandada repertuaari piirjooned nendes vanuserühmades ja sotsiaalsetes gruppides, kuhu oleme kuulunud ise. Viimaste aastate ekspeditsioonide tulemused peegeldavad peamiselt vanema põlvkonna rahvaluuletraditsiooni. Hiljuti käivitunud koolipärimuste kogumine võimaldab pilku heita õpilaste repertuaarile. Nagu näha, on praegusel hetkel olemas ettekujutus kahe äärmise - vanema ja noorema - vanusegrupi folklooriteadmistest. Mis toimub aga elanikkonna ülejäänud osas? Probleem on siiski põnev ja intrigeeriv. Miks mitte üritada sisse pääseda ühte vähetuntud valdkonda. Selleks, et korraga mitte liialt laia eesmärki seada, on täpselt piiritletud nii elanikkonna osa (sotsiaalne grupp), kelle teadmisi vaatlema hakatakse, kui ka teadmiste üks kindel aspekt. Uurimisteemaks on niisiis lastefolkloor, eeskätt see osa, mida tänased lapsevanemad oma lastele õpetavad. Lastelaulude tähelepanukeskmesse tõstmiseks oli mitu põhjust. Üheks peamiseks oli asjaolu, et meie lastelaulud on heterogeenne ja samas konservatiivne laululiik. Praeguse ajani, nagu viidatud sai, on just lastelaul olnud peaaegu ainus regilaulu liik, mida ikka on õnnestunud juurde koguda. Aegade jooksul on lastelaulud täienenud teiste, oma esmase funktsiooni kaotanud laululiikide (mängu-, tantsu-, muinasjutu-, koduste tööde jpt. laulude) arvel. Oluline on seegi, et just lastelaulud võiksid levida traditsioonilisel, s.o. suulisel teel.

Materjali kogumiseks kasutati eesti folkloristikas varem mitterakendatud testmeetodit. Küsitluslehtede koostamisel olid eeskujuks sotsioloogilised küsitlused. Viimaste läbiviimisele eelneb tavaliselt väga mahukas ettevalmistustöö - küsitletavate valimiku koostamine. Folkloorse ankeedi puhul ei osutunud täpse valimiku määramine otstarbekaks. Praegusel, suures osas alles küsitluste proovietapil, on kavas üksnes tutvustada siin saadud esmatulemusi, iseloomustada ilmnenud tendentse. Samas on kogunenud materjal nii ühenäoline, et mõningate põhijoonte väljatoomine loob tegelikkusest juba üsna reaalse pildi.

Ankeet¹ koosneb kolmest osast: 1) andmed vanemate, pere koosseisu, elamistingimuste ja põlvnemise kohta, 2) see küsimuste plokk on pigem rahvapedagoogilise kui folkloristliku suunitlusega. Tahetakse teada, kas üldse jätkub aega lastele ja lastega koos laulmiseks, kes peres sellega tegeleb, millal on selleks sobivaim aeg, 3) konkreetsed küsimused rahvaluule erinevate liikide kohta. Käesolevas artiklis tutvustatakse ainult küsitluse 3. osa tulemusi.

Ankeete on seni levitatud Tartu lähedal Nõos, Tartus ja Tallinnas. Ajaloolises plaanis pole meie suuremad linnad ja nende ümbrus olnud rahvarikkad paigad. Kuid tänapäeval on toimunud suured muudatused nii folkloori (vähemalt selle vanima kihistuse säilimise) kui ka rahvastiku paiksuse osas. Kui kunagine rahvastiku kihelkondlik-maakondlik suletus kahanes koos kapitalistlike tootmissuhete arenemisega, siis sotsialismi tingimustes suurenes Eesti-sisene migratsioon veelgi. Linnad kasvasid mitte ainult võõrasukate, vaid ka eesti põliselanike arvel. Noored, kes otsustasid maale elama jääda, lahkusid oma kodukohast, otsides paremaid töö- ja elutingimusi. Väikesed külad tühjenesid. Eriti suur oli noorte lahkumine Eesti perifeersetelt aladelt. Sihipärase põllumajanduspoliitika tulemusena ehitati välja nn. keskasulad, kus töötingimused olid hõlpsamad, elamistingimused aga lähenesid linna omadele. Nii pandi alus maaelanikkonna kihile, kes elas linnatüüpi majades, kellel sageli puudus isiklik majapidamine (eeskätt loomad). Tõsi, linnainimestest eraldas neid siiski see, et pärast põhitööd töötas neist suur osa oma köögiviljamaal.² Taoline kõrvalepõige on siin ära toodud selleks, et rõhutada: linna- või keskasula elanik on väga sageli uusasukas, kelle juured asuvad hoopis mujal ja kelle teadmised oma uue kodukoha ajaloost ja kunagistest traditsioonidest on kesised. Juhul, kui ta aga osutuks veel mõningal määral vana traditsiooni kandjaks, võiks see olla sootuks erinev tema nüüdse kodukoha omast.

Huvitaval kombel oli uusasukate osa kõige suurem Nõo vastanute hulgas, ületades esimese põlve asukate protsendi nii Tartust kui Tallinnast.³

Küsitleti lapsevanemaid, kelle lapsed on lastelaulude, juttude, mängude jne. esitamiseks sobivas eas. Lapsevanemal ei ole tarvis hakata meenutama, mida ta õpetas oma lapsele mõni aeg tagasi, küsimus on tema praegusest aktiivsest repertuaarist. Vastanud vanemate vanus oli keskmiselt 25-35 aastat. (Kõige noorem ema oli 20-aastane, vanim 43-aastane, noorim isa 24-aastane, vanim 55-aastane.) Varemalt ei olnud folkloristid selle vanusegrupi rahvaluuleteadmisi uurinud.

Mida teavad lapsevanemad hällilauludest?

Vanad rahvalaulud taandusid omal ajal, sest kadus keskkond, milles need eksisteerisid. Nii kadusid käibest regivärsilised pulmalaulud, sest kombestikust kadus vana hõimupulm; uued pillid oma tantsulugudega tõrjusid välja vanemad muusikariistad ja nende arhailise repertuaari; koos vilja õsuvate naiste kadumisega viljapõllult langesid unustusse ka kaunikõlalised leesitused - lõikuslaulud jne. Mardis-kadris käimine püsis rahva pruugis hoopis kauem. Küllap seetõttu püsisid käibes ka vastavad tavandilaulud. Vajadus laps magama uinutada - see igikestev hällilaulu funktsioon - ei saa kuhugi kaduda. Ja nii kogevad järjest uued emad, et nende virisev silmatera jääb kuulatama, rahuneb, leebub ja uinub peatselt, kui talle hällilaulu laulda. Ning emad panevad laulu kogu oma armastuse lapse vastu, oma kõige hellemad tunded. Nii nagu kestab hällilaulu praktiline, nii püsib sellega üheaegselt ka esteetiline funktsioon.

Kuigi vastajad rõhutasid, et nad laulavad lapsele, sõltumata tema vanusest, oli kõige sagedasemaks ajaks just väikelapse unele laulmine (Nõos 61% 4, Tallinnas 50%). Ainult Tartu lapsevanemad andsid vaevumärgatava eelistuse laulmisele lapsega mängides. Mida siis laulavad oma pisipõnnidele praegused lapsevanemad? Ekspeditsioonikogemustel põhinev lootus, et nende seas võiks oma osa olla ehtsal hällilaululgi, purunes juba esimeste ankeetide ülevaatamisel. Kõige provisoorsema ettekujutuse tegelikust olukorrast andis materjali 2-etapiline korrastamine. Esiteks vaadati iga vastus läbi seisukohalt, kas see üldse hällilaulu (olenemata sellest, kas tegu oli autorilaulu või rahvalauluga) sisaldas. Teiseks jälgiti, milliseid hällilaule vastus sisaldas. Nii kujuneski välja lihtne, kuid mõneti ootamatu jaotus:

Muidugi on siin tegemist mõningate andmete võimendamisega, sest peale nende kahe võidi tagapool veel mõnda muudki hällilaulu nimetada. Ometi peegeldab see hästi nimetatud laulude otsustavat ülekaalu. Kui liita kahe esimese jaotuse väärtused kokku, on siiski veel lohutav, et enamusele, s.t. 70% vanematest pole hällilaulu mõiste võõraks jäänud. Nende hällilauludena kasutatavate laulude loend sisaldas siiski ka hällilaulu laadi laule. Seevastu 22% vanematest ei taju enam hällilaulu kui spetsiifilist laululiiki. Selle funktsiooni sobis mistahes laul; paremal juhul siiski lastelaul. Kuid pole midagi parata, muistne hällilaul on tänapäeva traditsioonis oma koha autorilaulule loovutanud, pealegi veel üsna hiljuti loodutele. Tuletagem meelde, et E. Tambergi - H. Männi "Karumõmmi unelaul" ja P. Üllaste "Nuku hällilaul" said tuntuks 1969/70. aastal toimunud ülipopulaarsel televisiooni lastelauluvõistlusel "Entel-tentel". Meenutame, et need ilmusid kuulajate ette ajal, mil praegused emad-isad ise veel lapsed olid. Tunnistada tuleb sedagi, et nende kahe lauluga piirduvadki enamiku lastevanemate praktilised hällilauluteadmised. Ainult 1/5 emadest (emad olid põhilised vastajad) said läbi ilma nende kahe lauluta. Ülejäänud hällilaulude hulgas olid populaarsemad G. Malmsteni "Une-Mati", raadiounejutu alguslaul "Mina ei taha veel magama jääda...", J. Brahmsi - A. Danieli "Hällilaul" ("Uinu vaikselt, mu lind..."), W. A. Mozarti - B. Fliesi "Hällilaul" ("Uinu, mu väsinud lind..."), "Uni, tule uksest sisse...", "Äiu-tudu, karupoega..." või koguni enda loodud unelaulud ja improvisatsioonid.

Muidugi mõista oli konkreetseid vastuseid väga erineva sisu ja põhjalikkusega. Nii kohtas vastuseid, kus eelnevalt oli tunnistatud unelaulu laulmist, kuid konkreetsed laulud jättis vanem märkimata või tähistas need ainult ebamäärase ristiga. Siin leidus vastuseid, kus näidati ära üks-kaks laulu, kuid oli ka niisuguseid, kus loetelu kujunes väga pikaks. Üldse mainiti hällilauluks lauldavat 134 erinevat laulu. Parema ülevaate saamiseks on nad grupeeritud ning esitatakse esinemissageduse järgi.

1. Suhteliselt uued lastelaulud. Need on valdavalt Eesti autorite laulud. Ligemale 60% vastanutest nimetas "Entel-tenteli" laule. Neid võidi õppida vahetult saadetest, kuid niisama võidi neid hiljem ka lasteaias, koolis ning koduski õppida, liiati kui peatselt anti välja heliplaat, mille juurde kuulus ka tekstivihik. (Muide, paljud lapsevanemad nimetasidki hiljem oma vanemate õpetatud lauludena kõige sagedamini just neidsamu laule.)

"Entel-tenteli" saade oli omal ajal väga populaarne mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute hulgas. Seal tuntuks saanud laule ei lauldud üksnes laste keskel või lastega koos. Oli aeg, kus neid laule oli täiskasvanute koosviibimistelgi popp laulda. (Nende tollase populaarsusega võiks võistelda ehk praegu lasteraadio loodussaate pealkiri "Siililegi selge".⁵ Seda võrdlust kasutatakse lausa paroolina igapäevases kõnepruugis, silmatorkavalt tihti tarvitavad seda poliitikud oma vastaste vigade üle arutades.) "Entel-tenteli" laule hakati kasutama huumorisaadetes ja estraadikavades, kus nende teksti oli muudetud või kohandatud. Muganduste eluiga oli lühike, kuid samal ajal hakkasid levima ka nende laulude folkloorsed paroodiad, millest mõningaid, näiteks "Põdramaja", sobis laulda üksnes purjus meeste seltskonnas.

"Entel-tenteli" heliplaadil oli 29 laulu. Unelauludena on vanemad nimetanud nendest 1 laulu. Juba eespool mainitud kahele hällilaulule ja "Põdramajale" lisaks olid seal "Mina oma Muriga", "Jorupill Jonn", "Ema laul", "Kurg ja konn", "Küll on tähed",⁶ "Tige tikker", "Võilill", "Unelind", "Kalamehed", "Kriipsu-Kaarel", "Kalakesed", "Ehitame maja" ja "Hanepojad". Võiks arvata, et nende mäletamisele ja kasutamisele tänapäeval on kasuks tulnud ladus lastepärane, hästi meeldejääv tekst, põnev teema (loomade antropomorfne maailm, lapsed ja loomad, lapse paha käitumise vaimukas personifitseerimine, lapse tulevik jne.), selge, mitteülepingutatud rütmijoonis ja muidugi mõista lastele jõukohane meloodia. Miks aga lauldakse neid oma iseloomult nii erinevaid laule unelauludena? Kuidas sobib selleks näiteks hoogne ja lõbus "Võilill"? Laulus on ju juttu lapse õue mängima saatmisest. Aga vististi on lugu hoopis selles, et lapsevanem lauluvalikuga nii väga ei tegelegi, aitab sellest, kui ta laulab "ühe ilusa laulu". Kui see juhtub olema laul, kus loomad inimese sarnaselt tegutsevad, siis on tulemus sama, mis ilusa muinasjutu vestmise järel.

Muidugi kuulub siia laulurühma veel teisigi laule: "Prääks, prääks, olen väike part...", "Muki on koerake..." jpt. Üldiselt ei leia me siit kuigi palju üsna hiljuti (80. aastatel) loodud laule ("Lehesadu", "Nääripäkapikk", vaid ühel korral nimetatakse A. Kumpase laule). Küllap on üheks põhjuseks see, et täiskasvanuna uusi lastelaule enam eriti juurde ei õpita.

2. Järgmise laulurühma võiks tinglikult nimetada rahvalikeks lastelauludeks. Need on samuti (valdavalt) kirjandusliku algupäraga lastelaulud, mis on täitnud mitmete põlvkondade koolilaulikute lehekülgi ning mis tänase päevani rahva seas tuntuiks ja lauldavaiks on jäänud. See on arvukas laulurühm, piirdugem seetõttu ainult mõningate näidetega: "Mutionu pidu", "Meie kiisul kriimud silmad", "Uhti-uhti uhkesti", "Meil aia-äärne tänavas", "Juba linnukesed...", "Kus on minu koduke...", "Mu koduke on tilluke...", "Tiiu, talutütrekene...", "Küll on kena kelguga..." jpt. Iseenesest on see rühm huvitav ka selle poolest, et siin on sageli erinevates kombinatsioonides liitunud autori- ja rahvalooming: sõnad rahvaluulest, viis heliloojalt ("Meie kiisul kriimud silmad"), viis rahvamuusikast, sõnad kirjandusest ("Mutionu pidu"), läbinisti autorilooming ("Süda tuksub" - K. A. Hermann). Sageli on neid laule hakatud juba rahvalauludeks pidama. Nii mõnigi kord on seda teed läinud ka koolilaulikud. Kuid rahvalaulust eristab neid mitu olulist tunnust: 1) tema looja (või töötleja) on teada, 2) levik trükiallikate kaudu, 3) kirjalikult fikseeritud algkuju ei muutu, ei varieeru. Hällilaulude hulk selles rühmas on võrdlemisi väike. Nimetatud on E. Enno sõnadele tehtud "Tipa-tapa hällilaulu" ("Tudu mu tipake / tudu mu tapake..."), Fr. Kuhlbarsi "Kätkilaulu" ("Uinu, mu laps / oh maga, marjaoks..."), kõige sagedamini aga K. E. Söödi töötlust rahvalaulust "Memm läks metsast marju tooma" ("Äiu-tudu, karupoega...").

3. Rahvalaulud moodustavad varasemate gruppidega võrreldes hoopis tagasihoidlikuma esinemissagedusega rühma. Mõningase arvukusega on siin siiski ülekaalus hällilaulud. Peamiselt esinevad laulutüübi "Tule, uni!" mitmed redaktsioonid, nagu "Tule, uni, uksest sisse!", aga ka "Uni, tule huilates!" ja "Uni tuleb hulkudes". Üks kord on nimetatud ka laulu "Lase kiik käia!". Seitsmel korral jääb aga laulutüüp (kuid võib-olla sellest tulenevalt isegi laulu kuuluvus) määramata, kuna algusrida sisaldab üksnes äiutussõnu. Seetõttu pole võimalik otsustada, kas tegemist on äiutuse või hoopis analoogiliselt algava mõne luuletaja poolt loodud hällilauluga⁷. Niisamuti ei anna küsitlused vastust, milliseid viise nende esitamiseks kasutatakse (rahvaviis, rahvaviisi seade või töötlus, mõne teise tuntud laulu viis). Peale hällilaulude kohtame siin veel kunagisi mängulaule "Kus sa käisid, sokukene?" ja "Vares, vaga linnukene" ning tantsulaulu "Hiir hüppas", mis on oma esmase funktsiooni ammu kaotanud ning lastelaulude hulka siirdunud.

Kuigi leidsime suure otsimise peale üles selle, mille pärast kogu küsitlus üldse ette võetud saigi - rahvalaulu, peaksime siiski silmas pidama veel üht asjaolu. Vaevalt on siin tegemist üksnes suulise levikuga. Paremal juhul võiksime väita, et samaaegselt on tegemist tõenäoliselt mõlema - nii leviku esmase (suulise) kui ka teise ringiga, mil rahvaluuleteos jõuab taas rahva kätte trükiste kaudu, sest elav traditsioon on juba kadunud.

Siinjuures tahaksin teha veel ühe kõrvalepõike, et näidata, kuivõrd keeruliselt on tänapäeval põimunud isegi kohalik traditsioon muude (nii teiste piirkondade folkloori kui autoriloomingu) elementidega. Selleks kommenteerin 7 ankeeti, mida pole käsitletava 145 hulka arvatud. Need on täidetud Setumaal, Obinitsas. Kuna ankeetküsitluse edaspidistel etappidel on plaanis koguda andmeid ka Eesti muudest piirkondadest, siis on kavas kõige lõpuks kõrvutada kogunenud materjali ka kahe meie "rahvaluule oaasi" - Setu ja Kihnu ankeetidega. Seetõttu ei tahaks nendest paikadest laekuvat materjali enneaegu teiste hulka "ära segada". Küll aga võib juba nüüd nentida, et kõik eespool väljatoodud laulurühmad olid ka Setu vastustes selgelt esindatud. Ilmneb, et hällilaulu repertuaaris toimub (õigemini on juba toimunud) üsna selge ühtlustumine kogu Eesti ulatuses. Siiski olid Obinitsa vanemad väga sageli märkinud ära ehtsa hällilaulu, mõnikord oli unelauluks ka näiteks muinasjutust pärinev laul ("Uinu, uinu, üks silm..."), millel ka muinasjutus oli uinutamisfunktsioon. Lokaalne etnokultuuriline taust kumas läbi veel mitme küsimuse vastustest, kuid ei puudunud ka massikommunikatsiooni mõjud. Kõige eredamaks sellekohaseks näiteks, kuidas raadio, televisioon, kino ja muu sellesarnane kultuuri vahendab, ühtlustab, kõige erinevama lõpuks "ühte patte paneb", on Setumaa vanema vastus, et tema laulab oma lapsele Kihnu hällilaulu, mis talle M. Soosaare filmist "Kihnu naine" meeldima hakkas.

4. Ootamatult nimetati hällilauludena jõululaule. Enamuses olid need laulud jõuluaja ja jõuluvana ootamised (näit."Üle lume lagedale" jt.), vähem kiriklikke jõululaule ("Püha öö" jt.). Kui nende sagedane mainimine Tallinnas võis olla põhjustatud ankeetide täitmisest jõulu ajal,⁸ siis Tartus pidi see distants juba tunduvalt suurem olema. Nõos, kus ankeete levitati septembri alguses, pidanuks see mõju täielikult puuduma. Arvatavasti lauldakse neid laule siiski peamiselt pühade läheduses.

5. Mõneti üllatasid hällilauludena mitmesugused laulud täiskasvanute repertuaarist:

a) rahvalikud laulud "Kui Kungla rahvas...", "Lenda-lenda, lepalind!", "Mullu mina muidu karjas käisin", "Kui mina alles, umpa-umpa...";

b) vanemad estraadilaulud jm. "Laev tõstis üles purjed...", "Kõik roosid ma kingiksin sulle", "Ei suutnud oodata sa mind";

c) võrdlemisi värsked estraadilaulud "Ei saa me läbi Lätita", "Kes laulab köögis...", "Maa tuleb täita lastega...", "Suvi" ("Päikene paistab ja loodus lokkab..."), "Taevas on öö ja täheke..." (R. Paulsi hällilaul filmist "Pikk tee düünides"). Mitmel korral on viidatud veel ansamblite "Sõnajalg" ning "Suveniir" lauludele, mida (tähelepanu!) lapsed ise endale enne magama jäämist magnetofonilt ette mängivad...

Iseenesest oli teiste, s.t. mittehällilaulude ja isegi mittelastelaulude laulmine lapse uinutamisel kasutusel ka rahvatraditsioonis. Peaasi oli, et laul last rahustas. Ema võis last kiigutades laulda seda, mis talle endale sel hetkel meeldis. Sobiva tempo ja rahuliku viisi valimisega erilisi probleeme ei tulnud, sest retsitatiivse iseloomuga regiviis oli üsna universaalne (kuigi olid olemas ka omaette hällilauluviisid). Mis moel aga ema meil varem pioneeride hulgas tuntud ja tõenäoliselt Saksamaalt tulnud lauluga "Kui sul tuju hea, siis..." lapse magama saab? (Seegi oli kirja pandud.)

Väga vähesel määral esineb muusikaklassikasse kuuluvaid laule (näit. J. Brahmsi hällilaul).

Nüüd võiks tähelepanu juhtida veel mõnele detailile.

Nii kummaline kui see ka pole, vilksatab selles nii poliitika-kauges valdkonnas siiski läbi ka mingi peegeldus ühiskonnas valitsevatest meeleoludest ja suundumustest. Nii näiteks väideti ankeetides, mis täideti 1990. a. sügisel, hällilauludeks lauldavat mitmesuguseid isamaalisi laule "Mu isamaa armas", "Oma maad kaardi pealt...", samuti paljusid R. Eespere laule. 1991. a. ankeetidesse on ilmunud vaimulikud, samuti ingliskeelsed laulud.

Kui nüüd koostada hällilauludena loetletud laulude pingerida, siis põhimõtteliselt on kõigi kolme küsitluspaiga puhul tegemist ühtede ja samade lauludega:

1. "Karumõmmi unelaul" (60)⁹

2. "Nuku hällilaul" (39)

3. "Põdramaja" (27)

4. "Rongisõit" (20)

5. "Mutionu pidu" (17)

6. "Une-Mati" (14)

7. "Uhti-uhti uhkesti" (14)

8. "Juba linnukesed..." (12)

9. "Muki on koerake..." (10)

10. "Mu koduke on tilluke..." (9)

11. "Kus sa käisid, sokukene?" (7)

12. "Uni, tule uksest sisse!" (7)

Siiski on meeldiv, et hällilaulude käsitlus ei lõpe loeteluga, milles vaid kaks viimast rahvalaulude hulka kuuluvad. Rahvaluulekirjapanekutes on palju teateid, et varemalt on emad lapse uinutamisel sageli improviseerinud. Selle tarvis on kasutusel termin "äiutus". Nende all mõistetakse kas ainult äiutussõnadel ("äiu-äiu, kussu-kussu, ää-äh" jt.) põhineva või veidi pikema tekstiga improvisatsioone, mida emad laste magama uinutamisel kasutasid. Emad varieerisid teksti nii, nagu sel hetkel välja tuli, nagu parajasti meeldis, kuidas laps end üleval pidas - võimalustest puudu ei tulnud. On siiralt hea meel, et improviseerivad tänasedki lapsevanemad ning et see kajastus ka ankeetides. Muidugi mõista polnud vanematel seda nähtust kerge kirjeldada, kuid hakkajamad on sellega toime tulnud.

Improviseerivat või ise unelaulu loonud väitis end olevat 17 lapsevanemat (nii emasid kui isasid) e. 11% vastanutest. Enamasti on tegemist hetkeimprovisatsiooniga, mis tekib ja ununeb kohe, nii et see ei jää meelde ei lapsele ega vanemale endalegi. Kui see siiski meelde jääb ning vanem seda edaspidigi tarvitada saab, võib sellest kujuneda selle pere unelaul. Siin saab tegemist olla kas mõne tuntud laulu kohandamise-varieerimisega või puhtalt omaloominguga. Olenevalt teksti ja viisi vahekorrast on võimalik eristada kolme erinevat rühma: 1) sõnaline tekst puudub, vanem esitab oma muusikalise improvisatsiooni (arvatavasti mõnel häälikul, silbil, kuid tõenäolisemalt mõnel äiutussõnal); 2) enda väljamõeldud teksti esitatakse mõne tuntud laulu viisil; 3) lapsevanem kujundab ise nii sõnad kui viisi. Vanemad väidavad, et nad ei improviseeri sugugi alati, see õnnestub siis, kui tuleb inspiratsioon. Pooled improviseerijatest on elukutselt kas muusikud või näitlejad, kuid muidugi nendega loetelu ei ammendu.

Jälgime nüüd mõningaid konkreetseid näiteid. Väga sageli piirdub improvisatsioon hällilaulu kohandamisega oma lapsele/lastele. Refereerigem 25-aastase tallinlanna (elukutselt ökonomisti) improvisatsiooni kujunemist. Ta kirjutab, et mäletab kooliajast lastekoorile seatud laulu, mis algab nii:

Edasine on tal meelest ära läinud ning nüüd laulab ta edasi:

Niimoodi laulab ta kõik oma lapsed ja nende mänguasjad läbi.

Veel üks lähedane improvisatsioon:

(Selle on kirja pannud 33-aastane tartlanna). Siin on ema traditsioonilist teksti omapoolse lisandusega täiendanud.

Mitte alati ei sunni improviseerima kohandamispüüd või unustamine. See võib lähtuda soovist tulla vastu lapse palvele laulda selline laul (mingist loomast, autost vm.), mida tegelikult olemaski pole või mida lapsevanem ei oska. Nii kirjutas 24-aastane ema, elukutselt lasteaiakasvataja.

Lapsevanema tekst võib piirduda ühe lause (mõtte) varieeritud kordamisega, s.o. parallelismi rakendamisega:

Teine analoogiline näide:

Väga omapärane on järgmine unelaul. See algab nii:

Edasi lauldakse läbi mitmed muud lapse näo osad (laug, põsk, silm, kõrv), millele unehiireke astuma ja mille unne matma peab. See laul sisaldab mitmeid rahvalauludes kasutatavaid vormivõtteid, motiive ja kujundeid ning samal ajal on tegemist tõepoolest omaloominguga. Tundub, et autor pole enda jaoks isegi teadvustanud, et on liitnud kokku erinevaid elemente rahvatraditsioonist, need on erinevad killud, mille päritolu, s.t. seda, kust ta need mällu jätnud olla võiks, ta ilmselt ei oskaks öelda. Kuigi "unehiir" esineb nii läti kui liivi hällilauludes, ei ole siin ilmselt tegemist traditsiooni laenuga. Võiks arvata, et selle kauni kujundi on ema meelde jätnud näiteks V. Tormise laulude tsüklist "Liivlaste pärandus", kuid rohkem liivi hällilaulu mõju siin pole. Värsid on organiseeritud 4-liikmelisteks salmi-sarnasteks üksusteks, kusjuures kaks esimest värssi jäävad igas üksuses muutumatuks. Laulu kompositsioonis on kasutatud ahela printsiipi. Laulu autoriks on 26-aastane tallinlanna. Selle on kirja pannud tema 40-aastane abikaasa, kes ankeedi täitis.

Ka järgmises laulus kasutab ema motiive "uni tuleb uksest sisse" ning "kukub lapse kulmudele", omalt poolt on ta lisanud motiivid "uni veab purjekal uneliiva", "uni sõuab ukseni". Ka selles laulus kasutab autor nii algriimi kui parallelismi.

Isadel väideti oma laul tehtud olevat kolmel juhul. Kahjuks on nendest kirja pandud ainult ühe laulu algus:

Igatahes osutasid juba need vähesed näited, et improvisatsioonide puhul on loojas tööle hakanud huvitavad mõjutused: kunagi kuuldu, millalgi õpitu, kuid igal juhul ei ole enam tegemist otsese traditsiooni, vaid hoopis üldisema, laiema kultuurilise taustaga, milles inimene alateadlikult, intuitiivselt orienteerub.

Mida mõistetakse kodus unejutuna?

Mida siis kodudes last magama pannes eelistatakse - kas unelaulu või unejuttu? Saadud vastused veenavad, et enamasti kasutatakse mõlemat - kord laulu, kord juttu. Mida kunagi valitakse, see näib ennekõike sõltuvat lapsevanema valikust, ka ajast. Mõned emad-isad (7%) näivad küll üht teisele eelistavat ja siis on selleks ka põhjused, näiteks unejuttu ei räägita väga väikestele - nendele sobib paremini unelaul; unelaulu ei laula ema, kes ei oska laulda jne. Kuid olulisem ühe ¥anri eelistamisest teisele on antud juhul siiski küsimus jutustamisharjumusest ja juturepertuaarist.

Tänapäeval ei saa me enam eeldada, et unejuttu tõepoolest jutustatakse, seepärast küsitigi vanemate käest, kas nad:

1) jutustavad neid peast,

2) loevad raamatust,

3) mängivad heliplaadilt,

4) lasevad kuulata raadiost "Unejuttu"?

Harva väitsid vanemad kasutavat vaid üht moodust. Mõnikord nad nii jutustasid peast kui ka lugesid raamatust ette. Kui aga vaadata konkreetselt, siis selgus, et loetakse palju meelsamini kui jutustatakse: esimest tunnistas 91%, teist 46% vastanutest. Kodudes on palju lasteraamatuid, milledest on võimalik valida kõikvõimalikke huvitavaid teemasid. Paljud vanemad kirjutasid, et nad loevad õhtuti ette mitmesuguseid raamatuid ega kirjutanudki, millest nende valik lähtub ("järjest muudkui loeme"). Paljud rõhutasid koduse raamatukogu suurust (200-300 raamatut, millest jätkub kauaks valida, kui õhtuti 5-10 lk. lugeda). Siiski üldistati ka, et õhtul loevad nad kergema sisuga, lapsele eakohaseid raamatuid, sageli muinasjutte. Muinasjutuni jõuame välja ka siis, kui hakata jälgima enam pakutud raamatute pealkirju. See ei ole niivõrd folkloorne muinasjutt, kuivõrd fantastiliste tegelaskujudega ja olukordadega kirjanduslik jutt (nagu Sipsik-kaltsunukk, kes elama hakkab; kolm muhedat päkapikumeest-naksitralli jne.). Nende populaarsete lasteraamatute pingerida oli järgmine:

1. A. Lindgren, "Pipi Pikksukk"

2. E. Raud, "Sipsik"

3. "Eesti rahva ennemuistsed jutud"

4. I. Maran "Londiste, õige nimega Vant"

5. Muinasjutusari "Saja rahva lood"

6. E. Raud, "Naksitrallid"

Nagu näha, sattus pingerea esimese kuue hulka kaks rahvaluule väljaannet. Üks kord nimetati veel E. Liivi koostatud "Vanaema teab".

Miks ei ole jutustamine vanemate seas nii populaarne kui lugemine? Kas vanemad ei tee proovigi ise huvitavaid lugusid jutustada, sest hoopis mõnusam on tekst maha lugeda? Kas ei avaldu siingi teatav meie ajastule omane passiivsus, kus ise tegemisele eelistatakse tarbimist (samuti nagu sünnipäevapidudel pannakse mängima magnetofon, selle asemel, et ühiselt laulda)? Võib-olla on see juhus, kuid rohkem tundusid jutustavat Nõo (50%), veidi vähem Tartu (45%) ja omakorda veelgi vähem (40%) Tallinna lapsevanemad.

Kui raamatute loetelus oli siiski kolmandal kohal "Eesti rahva ennemuistsed jutud", siis peast jutustatavad lood sellele - rahvajutu tasandile - enam välja ei ulatunud. Selle põlvkonna (arvatavasti küll paljudes piirkondades juba mitme põlvkonna vältel) repertuaar toetub hoopis hilisemale kihistusele. Need on rahvusvaheliselt trükiallikate vahendusel levinud kirjandusliku algupäraga või kirjanike poolt töödeldud muinasjutud. Eestlaste hulgas on nad tuntud ja kasutusel olnud juba mitmel põlvkonnal. Need muinasjutud on:

1. "Punamütsike"

2. "Hunt ja seitse kitsetalle"

3. "Lumivalguke ja seitse pöialpoissi"

4. "Kolm karu"

5. "Pöial-Liisi"

Kas ei võiks neid tingimisi nimetada rahvalikeks muinasjuttudeks (nii nagu ameerika päritoluga laulu "Sääl, kus rukkiväli..." oleme tituleerinud rahvalikuks lauluks)? Eesti algupärastest muinasjuttudest nimetati ankeetides ainult kahte - "Kukeke ja kassike" ning "Kuidas rebane kalu püüdis". Ometi ei tohiks sellest ilmingust teha liialt negatiivset järeldust. Traditsioon (õhtul) lastele muinasjuttu jutustada püsib, muutunud on üksnes see, mida konkreetselt jutustatakse. Märgata võib aga selle repertuaari suhtelist konservatiivsustki, kuigi raamatutes, raadios, TV-s on võimalik lugeda, kuulata, näha tohutult palju erinevaid muinasjutte, ei jõua "uustulnukad" aktiivsesse repertuaari.

Plaadilt väitsid unejuttu vahete-vahel mängivat 4%. Raadio unejutt oli lastevanemate hulgas ootamatult vähese populaarsusega (15%).¹⁰

Kuidas on lood mängituslauludega?

Vastupidiselt hällilauludele teati mängituslaule väga hästi. Enamik vastanutest (86%) teadis ja oskas vähemalt mõnda nendest ning oli neid oma lastele laulnud või lugenud. Keskmiselt teadis vastaja 3 erinevat mängituslaulu. Populaarsemad olid "Sõit-sõit sõtsele" ja "Tii-tii, tihane", järgnesid "Tee kakku", "Koer läheb karja". See oli küsimus, mille vastamisel vanemad omalt poolt küsitluslehele uusi mängitusi, mängulaule juurde lisasid, nagu "Patsu-patsu, kus on pann?", "Pruu, rauda...", ka pakuti siia "Varesele valu" või vähem tuntud "Sile tee, sile tee", "Vareseema keedab suppi". Ankeedi uuemasse varianti sai lisatud palve näidata, kas esitust saadab alati ka tegevus.

Selle laululiigi pika eluea tagatiseks on esitus, situatsioon. Väikest last on alati lõbustanud põlvel ratsutamine, tihase vurinal lenduminek, kaku voolimine, koera jooksu matkimine jne. See on lihtne, kuid sünkretistlik laululiik. Väikelapse arendamiseks on see tähtis laululiik, mille kaudu arendatakse verbaalset ja muusikalist taju ning koordinatsiooni. Rahvapedagoogikas on ammust ajast selge olnud, et laps õpib mängides. Kuigi nendegi laulude tekstid on pidevalt püsinud koolilaulikutes ja emakeele õpikutes, võiks siiski arvata, et samaaegselt on toimunud ka suuline levik. Seda kinnitavad ka vähesed mängituste tekstid, mille usinamad vanemad ankeetide tagaküljele siinkirjutaja palvel kirja panid.¹¹ Nende põhjal selgub, et tekste sageli varieeritakse ja kohandatakse. Muidugi ei ütle küsitlus midagi laulu viiside kohta. Kodudes käies jäi mulje, et sageli neid ei lauldagi vaid retsiteeritakse, loetakse rütmilises kõnes, nagu see võis ka rahvatraditsioonis olla.

Erinevate põlvkondade lauluvara

Omaette komplitseeritud küsimuse moodustab 8. punkt: mida laulsid lastevanemate lapsepõlves nende vanemad. Küsimuse põhjalikumaks käsitlemiseks on praegu tõenäoliselt veel vähe materjali. Pealegi tuli ankeeti ka selle küsimuse puhul veidi korrigeerida. Mõista võib ka vastaja nõutust. Kui tema kodus lauldi palju, kuidas siis peaks vastama? Kas tõesti üles lugeda kõik laulud või ainult need, mis esimeste hulgas meelde tulevad? Mõned vastajad on leidnud väljapääsu selles, et loetlevad laulude temaatilisi (laulud kodust, loomadest, emast jne.) või päritolu (rahvalaul, rahvalik laul jne.) rühmi.

Mõningaid tähelepanekuid:

1. Lastel näib olevat olnud tihedam suhe vanaemadega kui emadega. Vanaemadel on jätkunud rohkem tahtmist ja aega lastega tegelemiseks, sealhulgas laulmiseks. Mitmed vastanud kirjutasid, et kõik tema laulud on vanaemalt õpitud, v.a. hilisemad laulud (näit. "Entel-tenteli" omad).

2. Paljud vastanutest ei mäletanudki, et nendele lapsepõlves lauldud oleks. Võiks arvata, et alati ei olegi süüdi selles vanemad, vaid ühiskonna elukorraldus, mis pani naise õlgadele liialt suure koorma. Pimedas kolhoositöölt naasnud emadel oli õhtul kodus palju hädatarvilikumatki teha kui laps lauldes magama uinutada.

3. Loetletud laulud moodustavad lapsevanema laulurepertuaari. Selle struktuur on üldjoontes sama, mis ilmnes unelaulude juures, ainult uuemad lastelaulud tuleb välja jätta. Mõningal määral on siin rahvalaulude ja rahvalike laulude osakaal veidi suurem (lisandub näiteks tantsu- ja ringmängulaule, uuemaid rahvalaule, vahete-vahel mõne piirkonna kohalikku lauluvara, lorilaule, täiskasvanute repertuaarist omandatud rahvalikke laule jne.).

Oma lauluvara edasiandmist praegusele sirguvale põlvkonnale käsitleb punkt 10. Küsimuste 8 ja 10 vastuste võrdlus näitab selgelt, et suur osa lastelaulude repertuaarist läheb ühelt põlvkonnalt teisele, ainult et need ei ole tänapäeval enam rahvalaulud. Järgmise põlvkonna laulud ei erine oluliselt eelmise põlve omadest. Aeg selekteerib välja paremad, uustulnukatel pole kerge nende hulka püsima jääda. Kujuneb teatud populaarsete lastelaulude ring, mida ikka ja jälle järgmisele põlvele õpetatakse.

Ringmängud ja tantsud

Ringmänge ja tantse saab õpetada alles suurematele lastele. Seepärast on ka mõistetav, et see küsimus on sageli vastamata jäetud. Nõos ja Tartus vastas sellele küsimusele 66%, Tallinnas 56%. Loetletud ringmängude põhjal oleks küll raske uskuda, et kunagi on rahva seas elanud selline rikkalik uuemate ja vanemate laulumängude traditsioon, nagu nähtub I. Rüütli ja H. Tampere väljaannetest¹². Tänapäeval tuntakse praktiliselt üksnes kahte ringmängu: "Kes aias?" ja "Me lähme rukist lõikama". Muidugi on need ka väikelapsele sobilikud õpetada, sõnad on lühikesed, mängutegevus lihtne. Muid ringmänge mängiti harva. Nende hulgas vilksatasid uuematest laulumängudest "Peremees võtab naise" ja "Üks ühte" (viimast kasutati numbrite õpetamiseks), hilisematest laenudest "Need kosjad tulid saarest...", "Rits-rats rundipumm...". Pioneeride repertuaarist on pärit "ooder", "Su¥i rong", "Kui sul tuju hea...". Viimase 10-15 aasta jooksul on populaarseks saanud "Tore tädi". E. Ojasoo andmeil on seda mängu tuntud juba 1930. aastail soomekeelsena.¹³

Tantsude õpetamine on mõistagi veelgi keerulisem, sest iga lapsevanem ei tarvitse ise üldse tantsidagi. Sellele küsimusele vastas 54% vanematest. Ometi on saadud vastused folkloori seisukohast üsna head. Loomulikult on tuntuim tants "Kaera-Jaan", nüüd juba rahvatantsu sünonüümiks saanud, varem peamiselt Lõuna-Eestis tuntud tants. See tants on olnud nii algklasside kehalise kasvatuse tundides kohustuslikuks tantsuks kui ka lavatantsurühmade ning rahvatantsupidude repertuaaris. Järgnesid polka, valss, "Kükita, kükita" ja "Kaks sammu sissepoole...".

Tagapool seisid niisugusedki ehtsad rahvatantsud nagu "Jooksupolka", "Perekonna valss", "Kiitsakas", "Konnatants", "Karutants". Oma jälje on tantsurepertuaari jätnud ka kunagised (või hiljutised) moetantsud, nagu jenka, tvist, tibutants, lambaada. Mida vähem aega on möödunud nende kõrgperioodist, seda kasutatavamad nad on. Väikestele lastele õpetatakse eelkõige rütmitaju, nimetatagu seda siis diskoks või liikumiseks muusika saatel.

Liisklugemised ja värsid

Kui tantsude puhul oleks võinud arvata väiksematki vastamisprotsenti ning tagasihoidlikumat loendit, siis oli igatahes üllatav, kuivõrd vähe teatakse ja õpetatakse liisklugemisi. Selle küsimuse jättis vastamata 68% vanematest. Vaevalt saab seda kirjutada ainult vastaja väsimuse ja ankeedi ülemäärase pikkuse arvele. Liisklugemised kuuluvad tegelikult lastefolkloori sellesse ossa, mida lapsed omavahel kasutavad. Need, kes vastasid, teadsid peamiselt kaht liisklugemist: "Üks helevalge tuvi..." ja "Entel-tentelit" (Arvatavasti saab ka viimase populaarsuse kirjutada samanimelise saatesarja arvele, sest mäletatavasti algas saade lapssaatejuhi liisutamisega). Väheste väljakirjutatud tekstide hulgas ongi saate variandid. Vähestel kordadel nimetati mõnda muudki lugemist, näiteks "Punaste pükstega politsei...", "Astus taat, seljas vaat..." ja "Nipp, napp, naba...". Ühekordsete üleskirjutustega olid esindatud "Üki, kaki, kommi, nommi...", "Maamees, töömees, keiser, sant...", "A, B, C...", "Ussa-pussa, ussa maru...", "Trips, traps, trull...", "Üks laev sõitis üle vee...", "Tita jõi tassi kohvi...". Omamoodi ootamatuseks oli väide Nõost, et kasvatajatele olevat see ¥anr oma lapsepõlvest tundmatu. Tahaks arvata, et see pole siiski olnud nii üldine. Oma lapsepõlvest, kümmekond aastat varasemast ajast, meenub, et meie ajal kasutati mängualguse lugemisi.

Küsides, milliseid luuletusi-värsse olete oma lastele õpetanud, loodeti leida muude hulgast ka kirjandusliku algupärata värsse. See küsimus oli samuti "ebapopulaarsete" hulgast, sest vastus anti üldse ainult 47% puhul. Peamiselt oldi õpetatud salme jõuludeks/näärideks, näit.:

Konkreetsetest salmidest oli populaarseim "Meie kiisul kriimud silmad", paaril korral teadsid lapsevanemad ka lasteaedades praegugi veel palju loetavat "Taksoauto number kaks...". Küsimuse teises osas päriti, ehk teatakse jutukesi või lauseid, mille kõik sõnad algavad ühe ja sama tähega. Sellistest teati paremini p-tähega algavaid, nagu "Paar päeva pärast paasapühi...", harva "Pisike paks peremees..."; paaril-kolmel korral teati s-tähega algavat "Säh, Sass, söö see seasaba...". Mainiti ka k- ja r-tähega lauseid ("Kummikutes kummitus kummitas kummutis" jne.)

Mida öelda lõpetuseks?

Arvatavasti ei ole liialdus, kui väita, et ankeetküsitlus täpsustas märkimisväärselt meie ettekujutust lastefolkloori (s.o. antud juhul vanemate poolt lastele esitatava ja õpetatava folkloori) seisukorrast tänapäeval. Oli teatud määral õpetlik muuta vaatenurka: otsida üldises üksikut - kogurepertuaarist rahvaluule osa. Ka negatiivne vastus on teadasaamine. Paljudest vastamata jäetud küsimustest koorub välja tegelik olukord. Rahvaluuleekspeditsioonil kirjutatakse üles eelkõige positiivsed vastused.¹⁴ Hilisemal uurijal, isegi kui ta ka ise kogujate hulgas oli, puudub siiski päris täpne ettekujutus, mil määral uuritav nähtus rahva seas levinud oli.

Küsitletavate vanuse (praegusel juhul küll ebamäärane) piiramine, pigem juba ühe sotsiaalse grupi (lastevanemate) repertuaari vaatlemine muutis teadmised sellest täpsemaks. Kõrvutades saadud andmed viimastel aastatel või aastakümnetel arhiivi tulnud materjalidega, võime reaalsetele andmetele toetudes kinnitada pidevat (siinsetel andmetel eeskätt lastelauludega seonduvate) rahvaluuleteadmiste vähenemist. Praktiliselt on kadunud hällilaulud, äärmiselt ahtaks on jäänud ringmängude ja liisklugemiste traditsioon. Ometi oleks liialdus väita, et see protsess oleks absoluutne, ilma igasuguse sisemise liikumiseta. Kõrvuti ühtede liikide hääbumisega pole mõne teise puhul kadumistendentse märgata (mängituslaulud). Teatav sisemine uuenemine toimub ka nendes liikides, mida üldiselt vähe teatakse, näit. liisklugemised ja ringmängud. Tänapäevaks on muutunud folkloorse materjali levimise teed. Meie niigi napp folkloori tundmine ei toetu enam oluliselt suulisele levikule, seda kannavad trükiallikad, kooliõpetus ja harrastustegevus. Seega on meil siin tegemist põhiliselt sekundaartraditsiooniga.

Ankeetidest selgus seegi, et lasterepertuaari osas tundub Eesti erinevates piirkondades traditsioon ühtlustunud olevat. Kas see väide absoluutselt paika peab, seda peaksid näitama edasised küsitlused teistes piirkondades. Vaid teatud paikades (Setu, Kihnu, Muhu, Saaremaa) võiks veel hiljuti elujõus olnud lokaaltraditsioon tuntavalt läbi kumada. Praeguseks on kunagine suuline kollektiivne looming asendunud trükisõnas fikseeritud või massiteabekanalites vahendatud individuaalloomingu kollektiivse tundmisega. Kunagise rahvatraditsiooni asemel on meil tänaseks valdav rahvalik traditsioon, s.t. teatav autorilooming on saanud ja jäänud mitmete põlvkondade repertuaari püsiosaks (seda on rahva seas hakatud juba rahvaluuleks pidama). Üldse peaksid folkloristid oma vaatluste valdkonda laiendama ja tähele panema kõike, mida rahvas laulab ja jutustab. Omades ettekujutust oma kaasaegsete laulu- või juturepertuaarist tervikuna, saaksime alles rääkida rahvaehtsa materjali tähendusest üldises kontekstis.

Kommentaarid

1 Iga küsitlusetapi järel on ankeeti täiendatud. Esimese ankeedi näidis on paigutatud artikli lisasse nr. 1. See 1990. a. septembris valminud ankeet oli mõeldud ainult Nõos kasutamiseks.

2 Nõo noored pered on sellise kihi tüüpilisteks esindajateks.

3 Nõo 1360 elanikust moodustavad sissesõitnud 70%.

4 Kõrgem protsent Nõos on seletatav sellega, et vastanute hulgas oli rohkem väikelastega perekondi.

5 Esimesed üleskirjutused on Kirjandusmuuseumis aastast 1976.

6 Sellel viisil on hiljem mitmeid paroodiaid lauldud, näiteks Gorbatovi-teemalisi.

7 Tegelikult avaldub siin ankeetküsitluse suurim puudus - uurija ei saa kätte folklooriteksti ennast, vaid andmed tema kasutamise või mittekasutamise kohta. Ankeedi vastused peavad olema lühikesed. Seetõttu saab täielikku teksti paluda vaid mõne huvitavama alaliigi (siin näiteks vanema enda loodud unelaulu/unejutu või siis liisklugemiste, värsside) juures.

8 Tallinnas detsembris, Tartus veebruaris 1991. a.

9 Sulgudes olev arv näitab, mitu korda laulu nimetati.

10 Sellega ei tahaks nende õhtulugude vajalikkust kahtluse alla panna. Lapsed armastavad neid väga. Kasvõi ainuüksi koduste kogemuste järgi tean, missuguse järjekindlusega on aastate vältel raadio selleks kellaajaks sisse lülitatud. Mis sest, et 10- ja 12-aastased poisid selle järele end magama seadma ei hakka.

11 Nõos sai osa ankeete ka kodudesse viidud. Mujal on neid levitatud peamiselt lasteaedade kaudu.

12 Rüütel, I. Eesti uuemad laulumängud I-II. Tallinn, 1980, 1983;

Tampere, H. Eesti rahvalaule viisidega III. Tallinn, 1960.

13 Ojasoo, E. Nii mängisime meie. Sweden, 1984, lk. 49.

14 ERA kogus on kirja pandud ka eitavad vastused.

Lisa 1
Armas lapsevanem!

Eesti rahvaluule uurijad pöörduvad Teie poole palvega leida oma hõivatud päevale vaatamata veidi aega, et vastata siintoodud küsimustele. Ankeedi koostajad soovivad selgitada välja, kui palju jääb tänapäeval peredes aega lapsega tegelemiseks (eeskätt lapsele (või lapsega koos) laulmiseks, jutustamiseks, mängimiseks). Käesolev on üks esimesi ankeetküsitlusi tänapäeva kombestiku ja peresuhete kohta eesti folkloristikas.

Teie vanus, aadress (asula, küla), perekonna suurus.

Perekonna koosseis (märkige iga pereliikme järele ka nende vanus; mõne pereliikme puudumisel tõmmake selle järele kriips):

isa

ema

tütreid

poegi

vanaisa

vanaema

Vanemate ja vanavanemate haridus (8 kl. / kesk / keskeri / kõrgem):

isa

ema

vanaisa

vanaema

Vanemate töökoht (majand / asula / linn)

isa

ema

Vanemate eriala

isa

ema

Elukoht: asula / küla / elukoha kaugus asula keskusest

Elamistingimused: mugavustega korter linnatüüpi majas / mugavusteta korter / talumaja / eramu

Majapidamine: aiamaa / loomad.

Vanavanemate rahvus

Vanemate rahvus

Kodune keel

Millal asuti Eestisse (juhul kui vanem(ad) teisest rahvusest).

Mitmendat põlve elab suguvõsa Nõo kihelkonnas?

Millal asusite Nõkku (kui olete esimene põlv Nõos)?

1. Kas jätkub aega ja tahtmist lapsele laulda? (Siia ja edaspidi märkige õige vastuse ette rist).

ja: iga päev/ mõni kord nädalas/ harva/ sünnipäevadel

ei: pole aega/ ei oska laulda/ jätsin selle vanemate laste hooleks/ jätsin selle lasteaia hooleks/

2. Kes teie peres lastele laulab?

ema/ isa/ vanaema/ vanaisa/ teised lapsed/ tädi/ lapsehoidja/

3. Kui vanale lapsele rohkem lauldakse?

väikelapsele/ suuremale, kes ise samuti kaasa laulab/ vanusest sõltumata/

4. Millal väikelapsele rohkem lauldakse?

unelaul magama uinutades/ sülle võttes/ mängides/ kõnnitades

5. Millal enamasti lapsele või koos lapsega laulate?

päeval/ õhtul/ nädalalõpul/ äripäevadel/ kodustel pidudel

6. Milliseid laule olete unelauluks laulnud? (Märkige sulgudes laulu algusread või pealkiri).

hällilaule

lastelaule oma lapsepõlvest

lastelaule oma kooliajast

uusi laule

endatehtud unelaule (kirjutage see täies pikkuses lisalehele)

7. Või eelistate hoopis unejutte?

Neid Te

jutustate peast (milliseid)

loete raamatust ette (milliseid)

mängite plaadilt (milliseid)

unejutt raadiost

enda väljamõeldud jutukesi (kirjutage mõni täies pikkuses lisalehele)

8. Milliseid laule laulis ema või vanaema Teile lapsepõlves?

9. Kas olete laulnud lapsele mängituslaule, mille saatel last hüpitate või imiteerite laulu tegevust?

sõit-sõit sõtsele; koer läheb karja; tee kakku; tii-tii tihane; timmu, tammu; teisi (milliseid)

10. Milliseid laule olete õpetanud oma lastele?

11. Milliseid ringmänge olete lastele õpetanud?

12. Milliseid värsse olete õpetanud? (Pikemate korral kirjutage lisalehele.)

Kas teate näiteks värsse või jutte, kus kõik sõnad algavad sama algustähega?

13. Milliseid mängualguse lugemisi teate ja olete õpetanud?

14. Milliseid tantse olete lastele õpetanud?

15. Milliseid lugusid jutustavad teie lapsed omavahel? Kirjutage need siia. (Pikemad lisalehele).

16. Kas Teie või abikaasa mängite mingit pilli? Millist?

TÄNAME!