Käesoleva artikli aluseks on 1990. aasta sügisel valminud väitekiri.
Üsna väike rahvaluule¥anr võib anda pildi millestki palju suuremast. Pisi¥anre ja eriti lastefolkloori peetakse üldiselt tähtsusetuks ja justkui omaette eksisteerivaks nähtuseks. Ent liisklugemised peegeldavad maailma, aega ja kultuuri, milles nad eksisteerivad, vägagi täpselt. Nende alusel võib mõõta folkloori ja kultuuri üldseisundit.
Lastefolkloori uurimine on õieti üsna uus ala. Saja aasta eest koguti materjali kõikjal maailmas, kuid selle kaudu otsiti igivanu kultuurijooni, jäänuseid vanadest tavanditest ja uskumustest. Alles 1960. aastail hakati tegelikult seda vaatlema laste seisukohast. Koguti laialdaselt ainest ja jälgiti lastepärimuse funktsioone. Uurimises kujunes keskseks inglaste Iona ja Peter Opie ning uusmeremaalase Brian Sutton-Smithi panus. Soomes algatas kogumistöö professor Leea Virtanen, kelle materjalid ja mitmekülgsed artiklid ning raamatud lõid aluse ainese jätkuvale fikseerimisele.
Lastefolkloori kogumine omandas rahvaluuleteaduses väärilise asendi pikkamisi. Brian Sutton-Smith väitis 20 aasta eest, et mõistmist takistas mingi triviaalsusbarjäär, seisukoht, et lastefolkloor oma argipäevasuses ei vääri tähelepanu. Lapsed esindavad mängu, mäng esindab meelelahutust ja meelelahutused omakorda ei sobi tõsise teaduse objektiks. Niisiis tuli huviobjekti motiveerida. Vaadeldi lastefolkloori rühmakultuuri kujundajana ja tema funktsiooni inimese kasvatamisel. Motiveerimine õnnestus, praegu tuntakse selle rahvaluule-osa vastu huvi kogu maailmas. Juhtiv osa on Põhjamaade ja USA uurijatel.
Kuldsetel 1960. aastatel koguti rikkalikult liisklugemisi, mänge, ütlusi ja anekdoote. Kolme aastakümne jooksul on muutunud lapsepõlv ja aeg. Kuidas kajastuvad ajatuuled muutumisele altis lastefolklooris? Või on see muutumatu, konservatiivne, ajatu? Mida kõneleb tänane lastepärimus aja muutumisest, kuidas muutunud lapsepõlv kujundab folkloori?
Liisklugemised kogumisobjektina
Nii vanemad kui ka veidi nooremad inimesed tavatsevad mõtelda, et lapsepõlv mängude ja liisklugemistega sellisel kujul, nagu nemad seda mäletavad, on möödas. Paljud on veendunud, et tänapäeva lapsed on täiesti kaasaegse tehnika mõju all, et massiteabevahendid, eeskätt televisioon, taandavad vanad head laulud, mängud ja liisklugemised. Ollakse arvamusel, et lapsed elavad fantaasiavaeses maailmas ja on täiesti rahvusvahelise meelelahutuse võimuses. Kas olukord on nii halb? Millisel viisil on laste maailm tänaseks muutunud?
Liisklugemised on levinud kogu maailmas, neid on alati vajatud mängu alustamiseks, kui tuleb otsustada, kes on kinnipüüdja või otsija. Ükski osavõtja ei soovi seda osa, mistõttu tuleb olukord lahendada võimalikult õiglaselt, liisklugemise abil. Nii leitakse lahendus justkui juhuslikult. Igaüks mäletab kindlasti, et lugeja võib jätkata, venitada, improviseerida lugemist nii, et lahendus on täielikult tema võimuses. Liisutusi leidub ohtralt vanas rahvaluulematerjalis ja neid kasutatakse ka tänapäeval, mis tagab head võimalused ¥anrimuutuste uurimiseks. Soomerootsi lapsed valisin sel põhjusel, et neid polnud varem uuritud.
Rootslased on 14. saj. alates asustanud suurt osa Soome rannikualadest. Praegu on soomerootslasi umbes 300 000. Soome on ametlikult kakskeelne maa ning rootsi keele ja kultuuri asend on siin seadusega kaitstud. Siiski ollakse rahvusrühma väiksusest tingituna kultuuriliselt soomlastest enamusrahvuse ja riigirootsi vahelises surutuses. Soome rannikualadel saab jälgida Rootsi televisiooni, loetakse eeskätt rootsi ajalehti ja raamatuid. Helsingi ja Turu ümbruses elavad rootslased kuuluvad enam soome kultuuri mõjusfääri.
Uurimisaluste laste emakeeleks oli rootsi keel ja nad elasid neljas märgatavalt rootsikeelse elanikkonnaga maakonnas: Uusimaal, Turu ümbruses, Ahvenamaal ja Pohjanmaal. Peale selle elab soomerootslasi mõnevõrra mitmes sisemaa linnas, kuhu on asutatud rootsikeelseid koole. Alustasin kogumist algaja folkloristikaüliõpilasena 1979. a., jätkasin aastatel 1981 ja 1986. 1986. a. otsustasin teha lisakorjanduse, et kontrollida, kas mu ettekujutus lastefolkloori selleaegsest olukorrast peab paika.
Soovisin saada võimalikult esinduslikku materjali, mistõttu olin sunnitud kasutama ankeete. Võtsin ühendust 50 algkooliga ja palusin õpetajailt abi. Vastajaiks olid 10-aastased, kes oskavad üsna hästi kirjutada ja ankeetidele vastata. Palusin õpilastel üles kirjutada kõik liisklugemised, mida nad hetkel mäletavad. Lisaks küsisin, millistes korterites nad elavad, mida mängivad vahetunnis ja mida kodus vabal ajal. Mõlemal uurimisaastal vastas mu küsitlusele 46 kooli. Kokku osales umbes 2000 õpilast, kellelt laekus kokku umbes 7000 teksti. Keskmiselt teadsid lapsed kolme liisklugemist. Mitme lapse meelest olid liisutused nii lapsikud, et nad ei tahtnud üldse vastata. Mõned lapsed olid jälle lausa rahvaluule eksperdid, parim neist oskas 17 lugemist. 1988. a. tegin lisauurimuse ja intervjueerisin 20 õpilast, küsides täpsemaid andmeid liisusalmide ja mängude kohta.
Tüübirikkus ja ühtlustumine
Mis oli materjalis nii huvitavat, et viis aastat hiljem osutus vajalikuks lisakorjandus ja intervjueerimine? Tüpologiseerimisel sain erinevaid tüüpe 557. Mõned liisutused on kontaminatsioonilised, mistõttu pole alati lihtne otsustada, millisesse tüüpi tekst kuulub. Tihti kasutatakse samu elemente ja vormeleid, ¥anr on väga kirev.
Tundus uskumatu, et soomerootslased tunnevad nii palju erinevaid lugemisi. Küsitluses osalenud õpetajad kahtlesid alguses koguni, kas nende õpilased liisklugemisi üldse oskavad. Tulemus osutus oodatust arvukamaks ja mitmekesisemaks. Erinevatest liisutuse tüüpidest 65% olid ainukordsed, s.t. ainult üks laps kogu soomerootsi keelealalt oli selle kirja pannud. Ainult 2% liisklugemistest olid nii soositud, et neid märkis üles üle 150 lapse.
Soomerootslaste vana rahvaluulematerjal on suuremas osas avaldatud mahukas koguteoses "Finlandssvenska folkdiktung" (Soomerootslaste rahvaluule). Selles raamatusarjas on avaldatud ka kõik mängud ja laste lugemised, mis on üles kirjutatud 1880.-1930. aastail, mil hakati soomerootslastelt rahvaluulet koguma. Vana rahvaluulet oli niisiis lihtne jälgida.
Tüüpe on seal vähem kui tänapäevases materjalis, mis võib alguses tunduda üllatavana. Liisusalme oli tüüpide arvult umbes poole vähem, neid oli paarsada. Suurem osa tänapäeval kogutud liisutustest olid ainukordsed - ilmselt kiiresti muutuv ja kasutusel vaid lühikest aega. Tänapäeva soomerootsi liisklugemiste kohta võib niisiis öelda: palju, aga kirev.
Üks tänaseid lemmiklugemisi on nn. nonsensslugemine, mis kõlab nii:
Olle dolle doff, kinkelade koff, koffelade kinkelade, olle dolle doff.
Oma tavalisuse tõttu peetakse seda justkui liisklugemise sünonüümiks. Tekst on olnud kasutusel üsna kaua ja seda on peetud vanaks ka seetõttu, et ta lähtub ilmselt ladina keelest. On osutatud kokkulangevustele ladina sententside ja nonsensskeele vahel. Tekst varieerub ja on, nagu paljud teisedki, rahvusvaheline. Sajandivahetusel kogutud liisklugemistest oli levinuim tekst, mis algas sõnadega: Annika dannika södermanle. Viimatinimetatust on fikseeritud palju variante ja erinevalt Olle dolle doff'ist, mis esineb alati täpselt samal kujul, - esitagu seda laps Ahvenamaalt või Pohjanmaalt - varieerub see lugemine alati pisut. Annika dannika oli paikkonna murdes ja maa eri osades levisid sellest lausa oma lokaalredaktsioonid. Mingit ülemaalist versiooni sellest liisklugemisest ei olnud olemas, ehkki tegu oli selgelt sama algtüübiga. Annika dannika on tüüpiline, ehtne ja eelistatud varieeruv soomerootsi liisutus. On märkimisväärne, et 1980. aastail pandi kirja vaid üksikuid variante, millest oli otsekohe märgata, et need olid õpitud mõnest praegu üha enam kirjastatavast liisusalmide raamatust.
Soomerootsi rahvaluule asend
Soomerootslaste paiknemine kahe suure kultuuri vahel võimaldab selle keelelise vähemuse rahvaluule kaudu vaadelda küsimusi, mis on tähtsad uurimisele laiemas mõttes: kas rahvaluule lameneb paljurahvuseliste mõjustuste all; kuivõrd keel takistab või soodustab folkloori levimist; kas tänapäeval on olemas lokaalset lastefolkloori või toimub pärimuse ühtlustumine.
Riigirootsi mõju on seega tugevam Ahvenamaa saartel ja Pohjanmaal. Rootsikeelne pärimus levib Soome elukoha vahetajatega. Selline rahvaluule vahendamise toimemehhanism on keeruline, raske on prognoosida, milline osa rootsi folkloorist sobitub soomerootsi laste repertuaari. Rootsi ja soomerootsi liisklugemiste varamu on ammustest aegadest üsna sarnane, muutused tulenevad üldiselt murdeerinevustest.
Kerkib küsimus, kas folkloor levib ka muid teid pidi peale otseste kontaktide ning kas raamatud ja massimeedia suudavad vahendada rahvaluulet nii, et see elaks edasi suulise ja üldise traditsioonina. Tänapäeval levitavad liisklugemisi suuresti raamatud. Rootsis on viimastel aastatel vanu liisusalme avaldatud väikeste kaunite väljaannetena, mida müüakse ka Soomes. Intervjueeritud lastest mainis 40%, et nad on õppinud liisklugemisi trükisest. Laste vastuseid kontrollides märkasin, et paljud lapsed olid avaldatut pähe õppinud ja et mõnes vastuses taasesitatakse teatud väljaanne peaaegu tervikuna. Kuna raamatuisse on valitud eeskätt erilaadset ja vanapärast materjali, on üksikuid liisklugemisi võetud just sellisest valimikust. Nii tuuakse elavasse traditsiooni tagasi juba hääbunud ja unustatud folkloori. Rahvapärimuse elu ja järjepidevust peab siiski väga täpselt jälgima, et otsustada, kas sellelaadsel rahvaluulel on elujõudu, kas see levib lapselt lapsele ja saavutab tänapäeval uuesti soosingu.
Soomerootslaste liisklugemiste seas leidub ka uusi rootsi tekste, mistõttu jätkasin kogumisega Rootsis, et selgitada, milline on tänapäevane riigirootsi liisusalmide traditsioon. 14 kooli vastustest selgus, et sealne pärimus on üsna samasugune. Rootsi materjalis leidus enam sündmustikuga liisusalme, milles seiklevad sarifilmide kangelased, milles käib lõbus ja kirglik tegevus.
Soomerootsi lastefolklooris on alati suurem või väiksem osa soome ainesel. Paljud lapsed, eeskätt Uusimaal ja suurtes linnades, mängivad kakskeelsetes seltskondades. Sel juhul kasutatakse ka soomekeelseid liisusalme. Neljandik kogutud liisklugemistest, nagu ka mitmed levinumatest salmidest, olid soomekeelsed. Liisutusi ei tõlgita, vaid eri keelseid liisklugemisi kasutatakse kõrvuti, vastavalt vajadusele. Keelelisele vähemusele on tunnuslik, et lapsed väitsid kasutavat soomekeelseid liisklugemisi, kui kas või üks mängusõpradest on soomekeelne, samuti kasutatakse neid omavahel mängides. Soomlasest kaaslane soostub harva kasutama teist riigikeelt. Soomekeelse folkloori üha kasvav osakaal viitab asjaolule, et soomerootsi lapsed on altid sealt mõjustusi vastu võtma - võib-olla oma rootsikeelse folkloori arvel.
Sündmustikuga liisklugemised ja nonsensslugemised
Vanad liisklugemised koosnesid suures osas nonsenssluulest: nad olid üles ehitatud keelemängule või ei tähendanud midagi, nagu näiteks järgmine tekst: Esiki tesiki tookon lookon, siniki mati kolta kati tieder tippan tettan pettan pois. Vaid sõna pois (sm. `ära, välja') lõpus osutab, et laps, kellele selle sõna juures osutatakse, läheb ringist välja. Selliseid nonsenssliisutusi esineb üle kogu maailma, neil on tihti üsna sarnane ülesehitus ja toimivad sama tüüpi efektid.
Mitmed nonsensslugemised on praegugi soositumate seas, kuid levinuimat teksti me vanast arhiivimaterjalist ei leia. See kõlab tõlgituna umbes nii: Icke picke pö elas saarel, tal ei olnud raha, ta pidi surema. Icke picke pö on tegelase nonsenssnimi ega tähenda midagi. Sellest tüübist leidub erinevaid variante, kuid kõigis on sama lõpp: Icke picke pö peab surema. Icke picke pö elas saarel, saar läks põlema, kõik läksid pakku peale Icke picke pö, sest ta oli juba surnud. Keelepiirkonna eri paikades on soositud selle liisklugemise erinevad arendused. Ühes väikelinnas oli levinuim kohalik lugemine, milles Icke picke pö käis arsti juures ja kuulis, et ta sureb. Mis tahes sisuga variant lõpeb alati Icke picke pö arusaamatu ja saatusest ette määratud surmaga. Jätame puudutamata kõik tõlgitsusvõimalused, mida surma problemaatika võiks pakkuda näiteks psühholoogile. Konstateerin vaid, et tänapäeva soomerootsi lapsed on miskipärast kiindunud sellesse süngesse liisklugemisse. Sama tüüp on üsna soositud ka Rootsis. Lapsi intervjueerides küsisin neilt, mis neile Icke picke pö's meeldib, kas see lugemine pole pisut jube. Lapsed vaid naersid mu küsimuse peale. "See liisklugemine on pigem lõbus," oli ühe kümneaastase tüdruku arvamus. Kohutava ja süngega ei seostata seda juba sellepärast, et midagi ei juhtu päriselt, vaid ainult liisusalmis. Liisutuste surm on tihti üsna veretu ja toimub mänguliselt. Selles on sarnasust sarifilmide surmaga. Filmisangar lömastatakse ja hakitakse filmi jooksul mitu korda. Hetk hiljem tõuseb ta surnuist ja jätkab ohjeldamatut kihutamist. Nõnda ka Icke picke pö, ja lapsed teavad seda.
Ka teistes tänapäeva liisklugemistes on üsna palju tegevust, action'it. Liisutustest jääb üsna tihti sama mulje, mis joonisfilmidest: kangelased jooksevad ja kukuvad, kaotavad jäsemeid, ratsutavad mitmesugustel loomadel, istuvad tulistes kastides, tormavad ja rabelevad. Mitmes liisklugemises on tulekahju, kaklus või midagi muud dramaatilist. Nende kangelasteks on Miki Hiir (rootsi Musse Pigg) ja Piilupart Donald (Kalle Ankka). Sellise lugemise sisuks võib olla näiteks:
Piilupart Donald tahtis minna kinno, kino põles, Piilupart Donald jooksis pakku, trepist üles, trepist alla, välja rõdule, kakas püksi, joob vett, joob viina, välja, sa rumal siga.
Sündmustikuga liisklugemised on kiire tempoga ja neis on raske rütm. Mitme lapse meelest olid sündmustikuga liisklugemised põnevamad kui nonsensslugemised. Piilupart Donaldi ja Miki Hiirega liisklugemised on praegu üsna levinud Rootsis, kust tuleb mõjutusi Soomegi. Selliste tegelaste esinemine liisutustes osutab, et need filmid on tänaseks kogu kultuuris läbi löönud. Peetakse heaks, kui juhtub midagi, kui liisklugemistes on huumorit. Siin on kokkulangevusi laste televiisorivaatamisega. Põnevus on võtmesõna TV-saadete valikus. Paljud lapsed vaatavad praegu kõige meelsamini põnevaid saateid, milles on palju tegevust. "Peab olema tegevust, muidu ei viitsi saadet vaadata," ütles mõnigi tüdruk, kellelt asja kohta küsisin. Pole siis ime, et liisklugemistes peab olema sündmusi, huumorit, põnevust ja kiiretempolist tegevust.
Kas liisklugemisi kasutatakse praegu?
Teise suure muutusena olgu nimetatud liisklugemise tüüpide rohkust, võrreldes vana lastefolklooriga. Eri tüüpe lähemalt vaadeldes märkame, et ainestik ei ole sugugi nii ühtne kui vanemas materjalis. Lugemisi on kolme tüüpi. Esiteks nn. klassikalised salmid, millest teame, et need on olnud nimelt liisklugemistena kaua kasutusel. Nende ülesehitus ja sisu viitab mängualustamise situatsioonile. Teise rühma lugemisi ei kasutatud mängu alustamiseks, neil on selgelt teine funktsioon, näit. narritamissalm, lauluparoodia, nimesõim, albumisalm või mõni muu lastelauluke. Kolmandasse rühma kuuluvad salmid, mis laps on ise välja mõelnud kas kogumissituatsioonis või muul ajal. Neile tekstidele on omane, et puudub lihvitus ja kindlakskujunenud vorm, mille iga traditsiooniline pala saab käibides.
Kõigist tüüpidest vaid umbes 20% suhtes võib olla kindel, et teksti kasutatakse nimelt mängu alustamisel. Umbes pooled ei pruugi tingimata kuuluda mängualustamissituatsiooni, ja umbes 30% on ise välja mõeldud ega ole ilmselt saavutanud poolehoidu laiemas ringis. Need liisklugemised on kogu soomerootsi keelepiirkonnast fikseeritud ainuvariandiga ja pole teada, kas neil on üldse eeldusi laiemalt levida.
Kogu ¥anri tänapäevast seisundit iseloomustab eelnev kolmikjaotus. Üsna paljud tekstidest, mida lapsed kirja panevad, kui neilt küsitakse nimelt liisklugemisi, on õieti mõeldud mingiks muuks otstarbeks. Lapsed ei erista, millist lugemist kus kasutatakse. Sellist hajusust varem polnud. Üleskirjutuste hulgas on ka palju niisugust materjali, mis üldse ei sobi liisutamiseks, lastelaule ja lugemisi, millega kuidagi ei saa mängu alustada. Lapsed eitavad selgesti selliste lugemiste kuulumist liisklugemiste hulka. Salm pandi paberile, kuna muud ei meenunud: tegelikke liisutusi lihtsalt ei osatud piisavalt või ei mõistetud, mida oodatakse. See seostub omakorda asjaoluga, et reeglitega mänge kümneaastased tihti enam ei mängi.
Kirev valik osutab, et lapsed oskavad palju lugemisi, kuid ei tee enam alati vahet, milline tekst millises seoses on, kuna neid ei kasutata mängus kuigi aktiivselt. Liisklugemiste olemasolu on üldiselt peetud märgiks sellest, et lapsed mängivad reeglitega mänge.
Liisklugemisi kirjalikult küsides saame eriti ulatusliku materjali. Suulise küsitluse puhul on tulemus vastupidine: väga vähe üsna vastumeelselt avaldatud tekste. Kirjaliku materjali suurus ja kirevus viitab, et praegused Soome kümneaastased ei pea liisusalme tähtsaiks. Mõned lapsed kirjutasidki tekstile kommentaariks: "Mu viieaastane õeke oskaks kindlasti rohkem lugemisi" või "Liisklugemised on lapsikud".
Ankeedivastustes loetleti mitmesuguseid mänge ja tegevusi, mida mängitakse vahetundides ja kodus vabal ajal. Selgus, et umbes pooled väikelinnade vastajaist mängivad reeglitega mänge, samal ajal kui suurlinnades, asulates ja maal mängib seesuguseid alla kolmandiku vastajaist.
Mängimisest on tänapäeval palju kõneldud, kuid päris täpselt ei teata sellest midagi. Soomes näeb harva suuri lasteparvi õues mängimas. Üha nooremad lapsed on võtnud omaks need mängud, millega varem tegelesid 10-aastased. Just viimased olid varem küla- ja õuekampade kuningad ja vanemad, need, kes oskasid mänge ja õpetasid neid nooremaile. Vesteldes on märgatav, et just see vanuseaste on praegu murrangulises seisus. Osa neist mängib veel palju ja meelsasti. Neile on ka liisklugemised tähtsad ja eakohased. Aga on ka kümneaastasi, kes näivad väikeste teismelistena. "Meieealistele ei leidu õieti mingit tegevust," ohkas mõnigi tüdruk. Selliselt kõnelesid varem vaid rikutud teismelised ja sugugi mitte väikesed kümneaastased. Mõned neist on seda meelt, et mängimine on eriti lapsik. Ehkki see paljudele lastele olekski veel mõnus ajaviide, varjatakse seda kaaslaste eest, kes tegelevad juba arenenumate harrastustega.
Lugemisi ei kasutata enam nende algses seoses, kuid neid siiski mäletatakse veel, mistõttu kirjalik küsitlus annab rikkaliku, ehkki kireva saagi. Lõbusaid ja humoristlikke uuemaid salme võidakse ka muus funktsioonis kasutada, kasvõi naljandina. Neis on lõbusat ja ka okeerivat ainest, millel laste seltskonnas on alati menu.
On väidetud, et traditsiooniline liisklugemine on kui loits, millega siirdutakse mängumaailma. Lugedes nonsensslugemist, mis ei tähenda midagi, kuid milles on sugestiivne rütm ja salapärane keel, justkui antakse teada: kõik selle järel on mäng, nüüd on mängu aeg, nüüd asume mängu rollidesse, nüüd valitsevad mängu seadused. Kuna tänapäeva soositumad liisklugemised ei ole alati nonsensskeelsed, osutab see, et liisutamine ei kuulu tingimata mängualustamise juurde. See annab märku, et lastele on praegu tähtis, et ka liisklugemistes, vormilt traditsioonilises folkloori¥anris, oleks ajakohast ja pöörast ainest, täpselt nagu kõikjal mujalgi tänapäeva maailmas.
Eraldi tuleb rõhutada, et liisutused on üsna ühesugused maa-, asula- ja suurlinnalastel. Tihti on oletatud, et lastefolkloor erineb paikkonniti, et maal säilib vanemat folkloori, et maainimeste vaiksem elurütm mõjub positiivselt ehk ka mängudele. Kümneaastaste eluviis on praegu kogu soomerootsi keelealal ühesugune. Suurima osa laste ajast võtavad kool ja igasugused harrastused, mängudeks, kui ka tahaks, seda ei jätku. Vestlustest aimub, kui tihe võib olla nende ajagraafik. Käiakse muusikatundides, osaletakse mitmes eri ringis, ratsutatakse ja võimeldakse. Mitmed küsitletuist olid isegi haigestunud raskest elurütmist. Ei vasta alati tõele, et vanemad püüavad lastele harrastusi peale suruda, tihti tahavad lapsed ise kaaslaste mõjul igasugustes tegevustes osaleda. Aega oma askeldusteks ja vabaks mänguks lihtsalt ei jää.
Mäng ja lapseiga muutumisseisundis
Lastefolkloori uurimist on hakatud pidama eriti tähtsaks, just praegu on see muutumisseisundis: näeme uut last ja uut lapsepõlve. Mäng pole enam samasugune, kui lastepärimuse uurimise algaastatel, mil jälgiti õuekampade rikkalikku tegevust. Tänapäeva lapsed, kui radikaalsemalt väljenduda, on peaaegu väikesed täiskasvanud, laste elu on sama kiiretempoline ja otsustusterikas kui täiskasvanuil. Mängimine pole täielikult kadunud, see lihtsalt erineb sellest, mida keskealine uurija mängimiseks peab. Tänapäeva lapsed mängivad ja tegutsevad suuremal määral ühe sugupoole rühmades. Tüdrukute plaksutamismänge ei harrasta poisid üldse. Samas on märgatav, et tüdrukud mängivad üha enam jalgpalli - see harrastus kuulus varem üksnes poistele. Tüdrukute harrastused maskuliniseeruvad Soomes, see on veelgi kaugemale arenenud Rootsis. Praegu on väga huvitav, kuid ka väga raske olla mängude- ja lasteuurija. Me peame leidma uued folkloori¥anrid, need ¥anrid, mida me ehk ise lastena ei tundnud. Me peame nägema mängu asjades, mida ehk ise lastena iialgi poleks mänguks pidanud. Uurime uut last, last, kes me ise ei ole olnud.
Rahvaluuleliike peab vaatlema mitmest vaatenurgast. Ameerika lastefolkloori uurija Gary Allan Fine on öelnud, et lastepärimusest võib leida temaatiliselt konservatiivset, kuid keeleliselt väga innovatiivset ainest. Omapoolse täiendusena lisaksin, et lapsed on konservatiivsed ses mõttes, et nad säilitavad folkloori, kuid innovatiivsed ainese kasutamises ja muutmises.
Kokkuvõte
Nonsensslugemiste taandumine sarifilmiteemaliste lugemiste ees kõneleb uudsest elurütmist ja teistsuguse sisu eelistamisest. Kirev ainestik osutab, et liisklugemisi kasutavad kümneaastased harva. Lastega vesteldes ilmneb tänapäeva selleealiste täiskasvanulik elustiil ja laiemas mõttes soomerootsi folkloori mõjutatus kahest tugevast domineerivast kultuurist. Kasvav soomekeelse materjali hulk ja riigirootsi pärimuse mõju osutavad, et iselaadset soomerootsi lastefolkloori pole tänapäeval ilmselt enam olemas. Rootsis on laste repertuaaris suuremal määral säilinud kohalikku ainest, samal ajal kui soomerootsi materjalis on seda üsna vähe püsinud. Ehkki soomerootsi lapsed panid kirja arvukalt lugemisi, on nende maailm viimase kahe-kolmekümne aastaga muutunud.
Praegusel kiirete muutuste ajal peavad folkloristid pidevalt koguma materjali, jälgima väsimatult olukorda. Folkloristika tulemused on tähtsad kultuurimuutuste uurimisel. Lutz Röhrich on öelnud, et lastefolkloor peegeldab tsivilisatsiooniprotsessi. Ka üksik, vägagi väike folklooriliik osutab üsna suurtele muutustele maailma kulgemises ja ühiskonna arengus. Liisklugemistegagi on mõõdetav lapseea üldseisund.
Tõlkinud Urmas Oras