Folkloor muutub ja täieneb pidevalt just nagu elugi meie ümber. Paljusid arusaamu on mõjutanud vana klassikaline lähenemine folkloorile. Kaasaegses maailmas on folkloristika mõiste aga avardumas, omandamas sootuks uue taseme, tasandi ja kvaliteedi. Oluline on esialgu kasvõi fikseeridagi see uus, mis meie ümber tekib ja areneb.
Ü. Tedre kirjutas 1987. aastal, et "...folkloori peamine vaenlane - haridustaseme tõusu ja kommunikatsioonivahendite kasvu kõrval - on elanikkonna liikuvus, paiksete asukate vahelduvus." (Tedre 1987, 225). Just nimelt need põhjused, milles nähti folkloori allakäiku ja hukkugi, on olnud üheks tõukeks uue tõlgenduse tekkimisele osale tänapäeva jututraditsioonist. Tegelikult on paljud järgnevalt pakutavatest lugudest elanud meie keskel juba aastakümneid, ainult et meie suhtumine neisse kui traditsioonilisse folklooriilmingusse oli tõrjuv. Need lood erinevad mõneti senisest klassikalisest arusaamast rahvajutu olemuse kohta.
Ameerika folkloristilt Jan Harold Brunvandilt ilmunud kogumikud annavad võimaluse näha neid jutte omas ajas ja saada ülevaade nende olemusest (Brunvand 1981, 1984, 1986, 1989, 1993). Soome folkloristi Leea Virtase kogumik (Virtanen 1987, 1993) haakub eesti ainesega kõige paremini. Aasta varem ilmunud Rootsi tänapäeva jutu-uurija Bengt af Klintbergi koostatud kogumik (af Klintberg 1986) on olnud Leea Virtase uurimusele heaks võrdlusmaterjaliks. Neile suundaandvatele uurimustele on eelnenud artiklid eri autorite sulest erinevate maade ainese kohta juba alates 60. aastatest (vt. Brunvand 198l, 25-26; Virtanen 1987, 211-213).
Eesti keeles puudub neid jutte märkiv terminoloogia. Inglise keeles on kasutatud terminit urban legend, rumor, soome keeles kaupungin kansantarina, urbani huhu, nykytarina, modernitarina. Ü.Tedre on kasutanud terminit linnalugu (Tedre 1988, 694). Eesti keeles võiks kasutada ka nimetusi muistend, linna jutt, moodne jutt, kumu. Linn tähendab selles mõistes rohkem linnastunud ühiskonna inimese moderniseerunud maailmavaadet, haridust, kõrget elatustaset ja sellega kaasnevaid sootuks teistsuguseid probleeme, kui oli varem külainimesel.
Esimesena on linnalugudest väikese ülevaate teinud Ülo Tedre, kes 1988. aastal L. Virtase kogumikku tutvustas. Eestipoolsed linnalugude näited on Ü. Tedre toonud oma mälule toetudes (Tedre l988). Kümmekond aastat varem oli aga M. Hiiemäe pajatuseuurimus avanud ukse avaramale nägemusele tänapäeva rahvajutust üldse (Hiiemäe 1978).
Linnajutu leviku suhtes ei ole uurijad päris ühel seisukohal. L. Virtanen väidab, et linnajutu pesapaik on Soomes eelkõige Helsinki (seega suur linn) ja ta levib rohkem noorte hulgas, kuna need on liikuvama eluviisiga ja suhtlevad suurema arvu inimestega (Virtanen 1987, 209). Brunvand aga väidab, et kuigi linnajutud on tuntud laiades Ameerika ringkondades, igas vanuses ja igas põlvkonnas, on nad siiski eriti populaarsed keskklassi ameeriklaste hulgas ja väikelinnade elanike hulgas, kes põhjendatult armastavad rääkida erilistest, ebatavalistest sündmustest (Brunvand 1981, 146). Mõlemad autorid on aga ühisel arvamusel, et mõningad jutusü¥eed on soositumad noorte hulgas (nn. söögiisujutud, sadistijutud, kummitusjutud). Seda väidet kinnitab ka eesti aines.
Olemus
Refereerides Virtast ning Brunvandi on järgnevalt ära toodud linnajutu põhilisemad tunnused, illustratsiooniks näited eesti traditsioonist.
See on realistlik jutt, mis sisaldab tõeseid või väidetavalt tõeseid sündmusi, võib sisaldada ka iroonilist ning üleloomulikku. Talle on iseloomulik kõrge usutavuspiir: juturääkija eeldab, et lugu on usutav, see on kuuldud kelleltki tuttava tuttavalt, kes võis selle omakorda kuulda oma tuttavalt. Tundub, et järgnevalt võiks tegemist olla tõesti asetleidnud ainukordse juhtumiga, kui mitte J. H. Brunvand poleks tuvastanud, et lugu "Surma autost" ("The Death Car") oli levinud Ameerikas mitmetes erinevates versioonides juba alates 30. aastatest (Brunvand l981, 27).
See on tõestisündinud jutt, mis ma tast räägin. Ega see pole väljamõeldis. Üks rääkis mulle mitu aastat tagasi juba, et nad sõitnud "Sahheniga" - 08-ga. Sõitsid sellega metsa kuhugi talvel ja vingu kätte surid ära. Nemad seal kummutasid /napsitasid/ või ööbisid või, ma ei tea, mis nad tegid seal ja autol mootor töötas ja surid vingu kätte ära. Kevadel auto leiti ja siis keegi ei tahtnud osta. Siis 08 maksis turul 10-11 või 12 tuhat ja see müüdi ühe või kahe tuhandega ära, "Sapaka" hinnaga. Kaks tuhat vist maksis. Osteti ära. Aga sellepärast müüdi nii odavalt, et autost ei saanud lebra /haisu/ välja. See poiss siis vahetas kõik ära seest.
Ma teadsin seda poissi, kes ära ostis. See oli Tartu poiss keegi. Meie tänavast vist oli ta. Sest on rohkem kui kolm aastat tagasi, ma ei olnud siis veel kroonus käind. RKM II 450, 516/7 (6) < Tartu - Laur Hiiemäe, 20 a. (1992)
Linnajutt levib laialdaselt kui kuulujutt, on enamasti anonüümne ja varieerub mõnede detailide ulatuses levikul ühelt jutustajalt teisele, maalt maale, kusjuures säilib loo põhituum. Valged vanemad, kellel arusaamatutel põhjustel sünnib must laps, on järgneva jutu põhituumaks, mille ümber Skandinaaviamaades on moodustunud erinevate variatsioonidega juttude põimik (Virtanen l987, 47-49). B. af Klintbergi arvates on paljudes juttudes esitatud põhjendused absurdsed ning see on kahtlemata rahvajutt, millest võib leida rassistlikke ilminguid (af Klintberg l992, 29). Järgnevas näites on jutu sü¥ee lühenenud väga skemaatiliseks:
Ükskord oli üks naine abiellunud ühe mehega ja neil oli laps sündinud ja oli must olnud, täitsa neeger kohe. Ja mees ütleb siis, et sa oled mind petnud, ja nõuab kohe lahutust. Aga siis selle naise ema - mehe ämm - tunnistas üles, et temal oli vahekord olnud neegriga ja sellest sündis tütar, aga täitsa valge. Kui nüüd see tütar abiellus, sündis sellel must laps. EFA II 8, 12 < Tallinn - Liidi Esna, 76 a. (1996)
Brunvandi järgi on põhilised süzee-elemendid: tugev põhilugu, mis rajaneb uskumusele või veendumusele, ja tähenduslik ehk moraaliline osa. Peale Teist maailmasõda Euroopas tekkinud ja levinud lugu eksikombel kellegi säilmete söömisest jõudis 50., 60. aastatel ka Eestisse. Selgub, et põhiloo juured pärinevad juba keskajast (Tedre 1988, 695). Hirm ärasöömise ees on pärit ilmselt aga juba ürgühiskonnast, kus see oli üks valdavaid kartusi peale hirmu loodusjõudude ja metsloomade ees. Ka keskaegsete sõdade ja piiramise kohta kirjutatud teostes (kroonikates, ilukirjanduses) leidub kirjeldusi säilmete söömisest. Uues ajas on jutt saanud uue tähenduse. Eesti Rahvaluule Arhiivis on kõige vanem üleskirjutus selle kohta tehtud 1956. aastal. Üleskirjutaja on omalt poolt lisanud pealkirja ja tundub, et ka kunstilist värvi.
Teekond Eestimaa mulda ehk Tallinnasse saabunud kingituspakk
Tühi jutt, et meid lahutavat Ameerikast raudne eesriie. Mitmed meie linnade kodanikud saavad Ameerikast pakke ja missuguseid veel! Üks auväärt Tallinna elanik on saanud iga aasta oma kingituspakid sinna rännanud sugulastelt ja saab säält kingituspaki ka 1955. aasta lõpul. Ainult et sel korral pole pakis muud kui korralikus pakendis küpsetuspulber. Perekonna nõukogu otsustab pulbri nääripühade saiadeks kohe tarvitusele võtta. Ent mis ime - riputatakse tainasse küll mõned lusikatäied pulbrit, aga tainas ei mõtlegi tõusta. Lisatakse veel mõni lusikatäis - ikka endine lugu. Ei tõuse ega tõuse. Muidugi see on see Tallinna Kaubastu jahu, mis ei anna õiget efekti. Lisatakse veelgi pulbrit ja tühjendatakse lõpuks sinna kogu pakendi sisu. Nüüd tõuseb tainas tõesti oma paras jagu, küpsetatakse ära ja lastakse nääripeol sugulaste ja sõprade ringis neil Ameerika saadetisega küpsetatud saiadel hea maitseda.
Mõne päeva pärast, juba 1956. uue aasta sees saabub Ameerikast selgitav kiri, milles teatatakse kurba sõnumit.
"...Meie kallis vanaisake on surnud. Tahtis nii väga enne surma Eestisse tagasi, et kodumaa mullas puhata. Kuid see pikk reis ja kole eesriie ning puha. Otsustasime siis kadunukese tahtmise sel viisil täita, et lasime tema põrmukese krematooriumis tuhaks teha ja saatsime selle tuha küpsetuspulbri pakendis Teie nimele Tallinna, et võiksite seal vanaisakese viimase soovi täita ja kadunukese põrmu kodumaa mulda maha matta."
See tubli vana isa Eestimaa mulda saamise soov oligi veel enne kirja saamist leidnud täitmist. Seda tõi see 1955. aasta tuntud pinevuse lõdvenemine kahe suure maa vahel, et korralik Tallinna kodanik võis sõprade seltsis oma vanaisa põrmukese ära süüa ja läbi keha ainete ringkäigus välja lasta. RKM II 71, 163/4 (4) < Tartu - A. Piir < Tallinn - Edgar Meos, sünd. 1901 (1956)
Sama loo rahvapärasem variant, üles kirjutatud peaaegu nelikümmend aastat hiljem.
Seda lugu olen ma ammu kuulnud, ei mäleta, kuidas see täpselt oli ja kes rääkis. Igatahes oli nii olnud, et ema oli haige olnud ja poeg Ameerikast saatnud talle kogu aeg rohtu. Ükskord oli jälle pakk tulnud ja pakis hallikas pulber. Ema oli siis seda ikka võtnud, aga lõpuks oli kiri järgi tulnud, et see on poja või kellegi sugulase - täpselt ei mäleta - tuhk kodumaa mulda matmiseks. Ma ei tea, mis see ema siis tegi, kas suri ka selle ehmatusega ära või. RKM II 455, 479/80 (4) < Tallinn - L. Esna, 73-aastane (1993)/////
Linnajuttude põhiliseks funktsiooniks on alati olnud püüd seletada ebatavalisi ja üleloomulikke juhtumeid tegelikus maailmas, täita see vaakum, mis jääb argiinformatsiooni ja professionaalse informatsiooni vahele. Kartus uue joogi, kokakoola, kasutuselevõtust tingis Soomes juttude ahela - raudnaelgi sulab kokas. Kahjuks ei ole Eesti Rahvaluule Arhiivis ühtki analoogilist näidet pepsi kasutuseletuleku kohta Eestis, kuid mäletan, et sedalaadi hirmujutud tol ajal siin ringi liikusid.
Linnajutu levitamisest võtab osa massimeedium, ühtlasi kinnitab ta juttude oletatavat paikapidavust. Ilmselt on läänes niisuguste uudiste osakaal olnud tunduvalt suurem kui meil, kus kõmuajakirjandus alles esimesi samme astub.
Näiteks 60. aastatel levis Ameerikas jutt, et New Yorgi kanalisatsioonis elavad alligaatorid, kes on sinna sattunud tualetist allaviskamisel. Ajaleht võimendas seda kuuldust ja nii leviski see üle Ameerika ning jõudis ka Euroopasse ja lõpuks ka Skandinaaviasse (Virtanen 1987, 167-169). Paralleeli võiks tõmmata meie ajalehtedes mõned aastad tagasi avaldatud kõmulise uudisega, et Moskva metroos elavad hiigelrotid, kes on inimesele ohtlikud. Kahjuks ei ole meil sellest rahvajutuna ühtki üleskirjutust, aga võib oletada, et juhul, kui keegi sõitis sel ajal Moskvasse, võidi muu jutu sees rääkida ka neist hiigelrottidest. Ilmselt oli jutt sel ajal Moskvas käibel.
Jutu esitus on üsna lähedane tavalise uudise edasirääkimisviisile, on väga lihtne ja meeliköitev. Need jutud peegeldavad omalaadselt hirmu ja stressi, mis inimesi parajasti valdab. Linnajutud võivad näidata ka rohkesti stiliseeritud reaalset tõelisust. Jutt ringleb ainult teatud aja teatud paikkonnas, teatud sotsiaalse grupi hulgas. Sellepärast ongi folkloristidele oluline iga sü¥ee fikseerida selle käibimisajal. Peale sõda oli Eestis käibel hulgaliselt õudusjutte salajastest inimliha töötlevatest vabrikutest. Praeguseks on nendest lugudest inimeste mällu jäänud ainult riismed, heal juhul teatakse ainult jutu üldist skeemi, kadunud on loo värskus ja päevakajalisus.
Vorstivabrikutest räägiti küll sel ajal. Aga see oli nii ammu ja täpselt enam ei mäleta. Tartus ühes mahapõlenud linnaosas üks naine müüs seda sülti, mis oli inimestest keedetud. Ei teagi, kuidas see välja tuli, vist oli seal sees midagi ja keegi nägi. RKM II 455, 478 (2) < Tallinn - L. Esna, 73-aastane (1993).
Mõnda linnalugude levikust
Linnajutu eluiga on tunduvalt lühem kui rahvajutu vanematel ¥anridel. Uurijad on arvamusel, et juttude aktiivne käibimisaeg kestab umbes aasta ning hiljem kaovad nad kiiresti (af Klintberg 1989, 72). Ilmselt ei saa aga kõigisse neisse üheselt suhtuda. Õigem tundub olevat Bengt af Klintbergi teine väide, kus ta jagab linnalood leviku järgi kahte rühma. Esimese rühma moodustavad need jutud, mis tekivad äkki ja kaovad niisama ootamatult nagu ilmusidki, et mõnes teises paigas ja ajas jälle uuesti välja ilmuda. Need on need jutud, mis puudutavad auditooriumi ennast väga lähedalt ja mille puhul tekib reaalne oht kõike omal nahal kogeda. Siia rühma kuuluksid igasuguste uute ainete ja nähtustega seotud jutud. Näiteks juba eespool toodud jutud pepsikoola kahjulikkusest, samuti üldisest stressist või hirmust ajendatud jutud, näiteks jutud vorstivabrikutest.
Teine osa jutte püsib käibel kauem ning nende levik pole nii impulsiivne. Neid räägitakse enamasti meelelahutuseks, nende sisu võib olla jahmatav, aga auditoorium tunneb, et risk sedasama läbi elada on väike (af Klintberg 1989, 72). Selle osa juttude põhituumiku moodustavad rahvusvaheliselt levinud, aga kohaliku koloriidi omandanud naljandid. Näiteks niisugune Jõgevalt üleskirjutatud lugu.
Umbes 20 aastat tagasi rääkis Jõgeva KEK-i autojuht Jaan Ots loo, mis juhtunud tema kodukülas Maarja lähedal (Jõgeva mk).
Üks poiss ja tüdruk kurameerinud juba tükike aega. Poiss olnud tüdrukust kõvasti "sissevõetud". Äkki aga, ei tea mis põhjusel, jätnud tüdruk poisi maha ja varsti abiellunud teisega. Poiss olnud väga löödud ja kui esimesest löögist üle saanud, vandunud tüdrukule truudusetuse eest kätte maksta.
Pulmapäeval, kui rahvas istus lauas ja vastne noorik nende keskel uhkes valges kleidis (olnud ka poolsalaja kiriklik laulatus), sõitis pulmamaja akna alla tsistern. Autot juhtis see õnnetu armastaja. Poiss võttis vooliku, torkas selle otsa aknast tuppa ja suunas noorikule ning kallas ta virtsaga üle. Oma osa sai muidugi ka vastne abielumees. Millega lugu lõppes, pole teada. RKM I 30, 132/3 (3) < Väike-Maarja - K. Õis < Jaan Ots (1993)
Ü. Tedre teab, et sama lugu on aset leidnud 50. aastatel hoopis Tartus (Tedre l988, 695). Ameerikas levis jutt ebatavalisest kättemaksust armukadeduse ajendil umbes samal ajal. Seal oli kättemaksuvahendiks tsement, millega rivaali auto üle kallati. Seal aitas lugu võimendada ka ajakirjandus (Brunvand 1981, 98-101).
Linnalugude seosed teiste jutu¥anridega
Tänapäeva jutu ¥anritunnused on üsnagi hajusad. Linnalood võivad olla lähedastes suhetes nii naljandi (anekdoodi), pajatuse, muistendi kui muinasjutuga, aga ka usundiliste kujutelmadega üldisemalt.
L. Virtanen seab usutavuse kriteeriumi oluliseks ¥anrilisel vahetegemisel (Virtanen 1987, 13-14). anriliselt läheneb osa neist lugudest naljandile, aga erinevalt naljandist on nad valdavalt seotud kindla aja, koha ja isikuga. Ü. Tedre peab neid kriteeriume ehk liigagi rangeteks, eriti aja ning koha konteksti osas (Tedre 1988, 694). Vastukaaluks võib aga väita, et enamusel tänapäeva tavapärastest naljanditest-anekdootidest on seosed kolme mainitud kriteeriumiga järjest lõdvemaks muutunud (v.a. ehk poliitiline anekdoot).
Kaks näidet, ühe ja sama sü¥ee kaks erinevat varianti:
1) Mees läks rongis kupeesse, kus üks magas ja kaks meest istusid. Kui mees hakkas kohvreid ära panema, läksid kaks niikauaks välja. Mees upitas kõige suuremat kohvrit ülesse. See tal hästi ei õnnestunud ja kohver kukkus magajale pähe. Mees vaatab - magaja surnud. Mõtleb, mida teha. Viskab surnu aknast välja. Kaks tulevad tagasi, küsivad, kus kolmas on. Mees ütleb, et läks suitsu tegema. "Imelik küll, ta suri eile ära ja nüüd läks suitsu tegema," imestasid kaks. RKM II 444, 269/70 (4) < Tallinn - Anneli Loodus (1971)
2) Emal suri poeg ära. Ta on tõestisündinud lugu. Nad olid kolm sõpra, eluvenda. Surnud sõber oli Tartu anatoomikumis.
Ema lasi siis kahel sõbral poja ära tuua. Ema elas Võrumaal. Ema palus, et poisid, et sõbrad te olite, tooge poeg koju. Ja andis eluvendadele kirstu- ja ülikonnaraha. Aga need, kui Tartu jõudsid, et vaja sõpra mälestada. Läksid restosse ja võtsid pudeli. Ja ei saandki aru, kui raha otsas. Järgmine päev siis vaatavad, et ülikonna veel saab osta ja tagasisõidupileti, viimase raha eest ostsid veel mütsi. Panid siis sõbra riidesse ja mütsi pähe ja võtsid teise kahe vahele, et nagu haige või joodiku. Rongis panevad sõbra akna alla istuma, tõmbavad mütsi silmadele, et nagu magaks. Endal pea haige, saavad õlleraha kokku ja lähevad jälle restosse. Vahepeal on peatus, üks mees tuleb nende kupeesse. Paneb kohvri ülemise nari peale. Aga järsku keegi tõmbas hädapidurit. Kohver kukkus otse sellele magavale mehele pähe. Mees kukub maha ja ei liiguta. Teine siis vaatab, et püha jumal, ta on inimese ära tapnud, ja viskab mehe aknast välja. Kaks sõpra tulevad restoranvagunist tagasi ja ehmatavad ära: "Kus sõber on?" Mees teeb siis hea näo pähe ja ütleb: "Ah see, kes siin oli või, see läks eelmises peatuses maha." RKM II 455, 468/70 (1) < Tartu - Enn Kalmre, 38-a. (1992)
Esimene neist on stiilipuhas naljand. Teine jääb aga kusagile pajatuse ja naljandi vahepeale, tal on niisugusena vahest rohkemgi ansse levikuks. Ü. Tedre toob välja linnalugude veel ühe olulise erinevuse naljandeist: "Nende sageli musta huumori valdkonda kuuluvate lugude taotluseks pole ainult naer ja sellega nad põikuvadki naljandeist." (Tedre l988, 695). Neid jutte kuuldes võib igaüks tõdeda: ah, kuidas võib vahel juhtuda.
Jõgeva rajoonis olnud üks niisugune mees, kes ostnud endale auto, aga lubasid tal ei olnud. Mees sõitis sellegipoolest ringi ja vahele ei jäänud. Niimoodi läks 12 aastat. Siis läinud mees miilitsasse ja öelnud: "Ma sõidan juba 12 aastat ilma lubadeta ning pole ühtegi avariid teinud, vahest oleksite nõnda head ja kirjutaksite mulle load välja?" Räägitakse, et ta saanudki load. RKM II 405, 457 < Kose - Tiit Birkan (1987)
Linnalugu ja vanem pärimus
Eesti traditsioonis ei ole fikseeritud Ameerikas ja Skandinaaviamaades nii populaarset "Kaduva hääletaja" ("Vanishing Hitchhiker", "Katoava liftari") kaasaegset otsest paralleelvarianti, kuigi memoraatseid lugusid kellegi oma surmapaigas nägemise ja pärastise kadumise kohta leidub ka meie rahvaluule arhiivis. Need on siiski rohkem ainukordsed memoraatsed jutud-teated, millel pole olnud laiemat levikut.
Küll aga on tänapäeva noorte repertuaaris mitmeid arendusi kummituslikust tüdrukust, kes oma sõjaväest tulnud peigmehega kohvikus või baaris punast veini või ampust joob. Jutu sü¥ee on üsna kindlapiiriline ja kordumisaldis, levinud nii eesti kui ka vene noorte hulgas. Enamasti räägitakse kõigest kui tõesti aset leidnud sündmusest. Näiteks kolm 1992. aastal Eestimaa erinevatest paigust kooliõpilastelt ülestähendatud juttu:
Elasid pruut ja peigmees. Ühel päeval läks poiss sõjaväkke. Paari aasta pärast tuli poiss sõjaväest tagasi. Ta teadis, et tüdruk tuleb talle rongijaama vastu. Ta tuli rongi pealt maha ja vaatas ringi, aga tüdrukut ei olnud. Äkki aga märkas ta eemal oma tüdrukut ja läks tema juurde, nad läksid koos ühte kohvikusse. Seal nad rääkisid omavahel, kuid äkki ajas tüdruk endale kogemata veini kleidi peale. Ta ütles poisile, et läheb teeb WC-s kleidi puhtaks. Poiss oli nõus ja jäi teda ootama.
Poiss oli juba kaua aega oodanud, aga tüdruk polnud veel ikka tagasi tulnud, siis käskis poiss teisel naisel vaadata, kas WC-s on selline tüdruk, nagu ta sellele naisele kirjeldas. Naine täitis poisi soovi, aga seal ei olnud kedagi. Siis läks poiss tüdruku juurde koju. Ukse peale tuli tüdruku ema. Poiss küsis, kas see tüdruk on kodus. Tüdruku ema ütles kurvalt, et tüdruk on juba 6 kuud surnud. Poiss vaatas talle imestunult otsa ja ütles, et see ei saa võimalik olla, sest ta oli just temaga kohvikus olnud ja tüdruk ajas endale veel veini kleidi peale. Tüdruku ema palus poisil tüdrukut kirjeldada. Poiss rääkis, et tüdruk oli pikkade juustega ja seljas oli täpiline kleit. Tüdruku ema ütles, et just niimoodi olid nad tüdruku matnud. Nii nad ei jõudnudki selgusele ja nad lasksid tüdruku haua üles kaevata. Kirst tehti lahti ja kirstus lebas tüdruk nagu ennegi, ainult et tema kleidil oli suur punase veini plekk.
Seda juttu jutustas mulle minu sõbranna. Me olime kahekesi minu juures ja kartsime väga, sest väljas oli juba pimedaks läinud. Hirmus oli ka sellepärast, et me jutustasime ka teisi õudusjutte. RKM KP 25,85 (l) < Viljandi - Marlis Rõbenko, Viljandi 1. Keskkool, 8. kl. (l992)
Ükskord üks kutt hakkas sõjaväest koju tulema ja oli eidega /oma tüdrukuga/ ennem kokku leppinud, et kui see kutt tuleb, siis baaris kohtuvad.
Saidki kokku seal ja mõlemal kole hea meel ja panid pidu seal siis ja. Vahepeal läks punast veini veel tal kleidi peale, et kleit sai kokku. Poiss võttis huumori mõttes tal selle vöö kleidi pealt ära, jättis endale. Ja hommikul läksid jälle lahku ja kutt pidi samal päeval minema tüdruku poole.
Kutt läkski, ja tüdruku ema tuleb vastu, on hästi kurva näoga. Poiss vaatab:"Mis on?" See ema küsis, et kas sa ei tea sellest või midagi niisugust. Poiss ütles, et mina ei tea midagi, et ma tahan tüdrukuga kokku saada. Naine ütles, et tüdruk on ju kaks kuud juba surnud. Kutt ütles, et mine nüüd, et me olime ta'ga eile terve öö baaris, et ma võtsin ta vöögi veel oma kätte ja et baaris võivad kõik tunnistada.
Ja lõpuks kaevasid haua lahti ja vaatasid, et tüdrukul on kleit veiniplekke täis ja vööd kleidi peal ei ole. Ja vöö oli kutil alles.
Kuulsin paralleelklassi tüdrukult ja temale rääkis naabrinaine, (20 a.) Nemad küll uskusid. RKM II 450, 524/5 (1) < Tartu - Reet Hiiemäe, sünd. l974 (1992)
Mees ja ta pruut läksid baari. Mees tellis ampust ja kelner toimetas selle kohale. Naine hakkas jooma ja ajas ampust oma kleidi peale. Ta läks seda pesema. Mees ootas ja ootas ja ootas, aga naist ei tulnud. Mees läks siis vaatama, aga naist ei olnud kuskil. Ta arvas, et võib-olla läks ta pruut koju, ning läks pruudikoju. Mees küsis pruudi ema käest, aga too ütles, et ta tütar on mitu aastat surnud. Nii mindigi ja kaevati haud lahti. Naine oli tõepoolest surnud, aga tal oli ampuseplekk kleidi peal. RKM KP 5, 77 (4) < Harjumaa, Loksa - Maret Hõbemäe, sünd. 1978 Loksa 1. Kk. 8. kl. (l992)
Jutu sü¥ee varieerub detailide piires, kusjuures loo põhiskeem on muutumatu. 3 toodud näidet on aga stiililiselt ebaühtlased. 1. ja 3. on jutustaja enda poolt mälu järgi kirja pandud, esimest on kirjanduslikult lihvitud, kolmandas välja toodud üksnes lakooniline sisu. Teine variant on kõige loomutruum, kuna on jutustaja jutu järgi folkloristi poolt kirja pandud. Tegelikult ei ole seegi sü¥ee midagi eesti traditsioonile ainuomast, sest jutu põhiskeem sarnaneb väga Soomes levinud jutuga tüdrukust, kes küüti palub või poisiga tantsusaalis lõbutseb. Jutu lõppvaatus toimub ka siin surnuaias, kus poiss leiab tüdruku hauakivi ning sellelt midagi tüdrukule kuuluvat (kleidi, oma jope vms.) (Virtanen l993, 69-70). Ei ole võimalik tuvastada seda, kas jutud pärinevad ühest või mitmest vanast algallikast, aga üsna kindel on see, et tegemist on vana kummitusjutu kaasaegse redaktsiooniga, mis on saanud tüübitunnused.
Enamik L. Virtase ja J. H. Brunvandi kogumikus äratoodud sü¥eedest on rahvusvahelise levikuga, korduvad erinevates maades üsna samalaadsetena. Linnajutu puhul pole aga välistatud ka lokaalsemate jututüüpide teke. Huvitava tagapõhja ja arengulooga on jututüüp "Madu päästab poisi(d)". Jutust kujunes mitmeid huvitavaid arendusi. Nende lugude kõige aktiivsem käibimisaeg oli siis, kui eesti poisse Afganistani sõtta saadeti, s.o. l979-l989. Eesti Rahvaluule Arhiivis on kõige esimene üleskirjutus samast jutust tehtud 1986. aastal. Hirm ja teadmatus täiesti võõrasse ohtlikku miljöösse saadetud lähedaste inimeste pärast on olnud nende lugude tekke ja leviku põhjustajaks. Kuivõrd ja kas üldse peitub nende lugude taga reaalseid kogemusi, jäägu eraldi uurimisteemaks tulevikus (Kalmre 1996). Kindlasti on teada, et sama jututüüp on tuntud ka Lätis, Leedus ja Venemaal (EFA I 8, 9/10 < Vilnius - B. Kerbelyte (1996)).
Selle jututüübi puhul on seosed vana pärimusega ilmsed. Mao abiga imelise pääsemise motiiv tuleb ette ka muinasjuttudes (näiteks AT 674*, 612, 433 A) Esimese loo on jutustaja ise kirja pannud, teine näide on aga folkloristi poolt jutustaja jutu järgi kirja pandud. Mõlemad jutustajad kahtlevad siiski toimunus ja püüavad asja omamoodi seletada.
Üks eesti poiss saadetud Afganistani aega teenima. Nende komando paiknenud kuskil kõrbelises paigas mägede vahel. Poiss armastanud vabal ajal ringi hulkuda. Kord avastas ta kuskil põõsastes vana gürsa pesa: vana madu polnud näha, noored siud olnud üksi. Poiss hakanud neid söötma (kuidas ja millega, sellest rahvasuu vaikib). Käinud õige mitu korda effi mängimas. Ükskord läinud jälle oma "sõpru" vaatama. Korraga kostab põõsastest sahin, vana madu viskub poisile peale ja mässib end tema ümber. Ei hammustanud, ainult pigistas. Poiss seisnud ühe koha peal ega julgenud sõrmegi liigutada. Madu hoidnud poissi kaks tundi kinni, siis lasknud lahti ja roomanud minema. Kui poiss poolsurnuna laagrisse tagasi jõudis, näinud ta, et dumanid on vahepeal kogu komando maha tapnud. See pannud sõdurile viimase pirni. Kui ta lõpuks üles leiti, olnud poiss poolsegane ja okiseisundis. Pärast seda lastud poiss koju Tallinna.Ta siis rääkinud kodus seda lugu ja näidanud mao pigistuse jälgi, mis olnud ikka veel keha peal näha.
Pole teada, kas poiss pärast seda juhtumit astus muhamedi usku või mitte, kas need olid õiged maod või gürsadeks maskeerunud dumanid. Kas selline juhtum ülepea aset leidis. (Kuuldud tolle poisi tuttava-tuttava-tuttava-tuttava-tuttava käest.) RKM II 405, 477/9 < Keila - Tiit Birkan (1987)
Afganistanis ühed sõdurpoisid käisid külast eemal madusid söötmas. Poisid olid harjunud madudega ja maod poistele ka midagi ei teinud. Kuid ühel hommikul maod kerisid end poiste ümber. Poisid kartsid, aga maod neile liiga ei teinud. Lihtsalt ei lasknud lahti. Õhtu eel poisid vabanesid, kui nad külla tagasi jõudsid, nägid nad, et küla oli maatasa tehtud ja kõik kaaslased olid surnud. Seal oli olnud päeval lahing. Aga kuidas maod seda ette tundsid? Kas mingite maal tuntavate tõugete (liikumisest tekitatud müdina) järgi? RKM II 444, 2/3 (1) < Tallinn - Anne Samuel, sünd. l938 (l991)
Lugu on olnud populaarne keskealiste ja ka nooremate inimeste hulgas. Ühes autori poolt 1988. aastal üles kirjutatud variandis on vanad ja uued motiivid omapäraselt põimunud. Selle jutu puhul on oluline teada ka tausta, mis võis niisuguse jutu tekkele ja levikule kaasa aidata. Tavaliselt saadeti Vene armees hukkunud ajateenija koju kinnikeevitatud tinakirstus ja õnnetud omaksed ei teadnudki õieti, keda nad matavad. Vene vägede Afganistanis viibimise ajal tuli niisuguseid tinakirste Eestimaale tavalisest enam.
Kae ma kõnele sulle õkva tõestisündinu jutu. Villandide (Viljandisse) saadeti poig Afganistanist kirstuga kodu ja mateti maha kah. Aga kae, järgmine päiv poig tul esi kodu ja kiri oli üten, et pidanu Leningradi vai kohe viima. Aga na tolle kirja tennuva lahti ja sääl olnu, et tuu kirjaviija nuurmiis tuleb ära tappa! Kae, mõtle, ära tappa! Küll na noid eestlasi võiva tappa! Sis läinu tolle kirjaga ma ei tea kah kohe, et kas Tartude sõjakomissariaati vai? Ja sis kaevanuva tolle havva lahti ja kae, sääl olnu narkootikum. RKM II 413, 411/2 < Puhja khk. - Liidia Pedajas, üle 60 a. (1988)
Linnalood erilisel viisil (surnu abiga) narkootikumiveost on läänes juba aastaid tuntud ja levinud (Virtanen 1987, 114-115). Omapärane on kirjaviimise motiiv, tuntud nii muinasjuttudes (AT 461 "Urias Letter") kui ka Piiblis.
Kahjuks leidub arhiivis selle sü¥ee kohta ainult üks teisend, lugu ise on aga niivõrd tavatu, et eeldaks kindlasti ka laiemat levikut.
Linnalood ja kumu
Kaasaegsel jutul on kumuga nii ühiseid kui ka erinevaid jooni. Need kaks eksisteerivad ja arenevad kõrvuti. Mõlemate levimise viisides ja funktsioonides on palju ühist. Kumu tekke ja leviku teooria on välja töötatud sotsioloogide poolt. Patrick B. Mullen on arendanud edasi kumu ja linnajutu võrdlevat teooriat (vt. af Klintberg 1989 kaudu: Modern Legend and Rumour Theory l972, 71-72). P. B. Mulleni järgi võib sarnased jooned kokku võtta järgnevalt: 1) ühelaadne levik, s.t. spontaanne teke, kiire levik ja äkiline kadumine; 2) ühine funktsioon - hajutada ebakindlat hoiakut ning lahendada probleeme; 3) mõlemad on tunnetuslikud - nad ei sisalda ametlikku informatsiooni.
Erinevused kaasaegse jutu ning kumu vahel: 1) kumul puudub seos vanema traditsiooniga, ta on ainult lühike informatsiooniline teade, millega liitub täiendav informatsioon; 2) linnalood on enam stiliseeritud, nende sisu on rohkem traditsiooniline.
Tegelikkuses on mõlemad kestvalt muutuvad ja moodustavad inimestevahelise suulise kommunikatsiooni vormi.
Üks jutt võib näiteks esineda kumu-teatena à la Eestlased sõid Helsingis kogemata kassikonserve, mis olid valmistatud hiirelihast.
Või teismeliste poolt üksteisele räägitud söögiisujutuna:
Ega ma ka täpselt ei tea, aga üks tuttav rääkis algul, et tema tuttav oli ja olid läinud ekskursioonile Soome. Ekskursioonijuht ka kaasas. Aga too oli läinud mingeid pabereid ajama ja oli lasknud neil omapead mööda poode kolada. Ja need olid läinud siis poodi, kõht ka tühi ja kassipilt oli peal, odav ka ja. Ja ostnud ära. Läinud siis noh, söönd ja, olid head konservid ja. Ostnud leiba ka ja söönud kõik ära. Siis tulnud ekskursioonijuht ja imestanud, et mida te sööte. Nemad ütlesid, et ostnud konserve ja söövad. Tema tõlkinud, et need kassikonservid on hiirelihast. Kuulsin seda umbes kaks aastat tagasi. RKM II 455, 471/2 (3) < Tartu - Manro Aparin, 6. kl. (l992)
Linnalugude klassifitseerimisest
Linnalugusid on püütud mitmeti liigitada. See on problemaatiline ülesanne arvestades nende mobiilset olekut ajas ja ruumis. Sü¥ee võib ¥anriliselt kalduda kas naljandi, pajatuse või muistendi suunas, kõige püsivam ongi sü¥eega määratletud tüüp. Folkloristlikust aspektist lähtudes on otstarbekam koostada samasugune motiivi- ja tüübiloetelu nagu vanadest muinasjuttudestki. On tehtud ka esimesi selliseid katseid (Brunvand 1993, Ni Dhuibhne 1983). Praktika näitab, et mida suurem on informantide arv, seda rohkem lisandub uusi sü¥eesid. L. Virtanen alustas 1987. aastal 96 põhiliselt tudengite abiga kogutud linnajutuga. l993. aastal ilmunud uues täiendatud väljaandes küünib tüüpide arv juba 160-ni.
Uurijad on püüdnud jutte ka temaatilistesse kategooriatesse paigutada. Iga uurija on seejuures aluseks võtnud mingi oma kriteeriumi. Ühel võib üks lugu kuuluda ühte rühma, teisel teise. Näiteks kuulub "Kaduv hääletaja" (Vanishing Hitchhiker) J. H. Brunvandil autolugude hulka (The Classic Automobile Legends). L. Virtase "Katoava liftari" võime aga leida hoopis "Üleloomuliku kokkupuute" (Kosketus yliluonnoliseen) jaotuse alt. Õigus on nii ühel kui teisel. Tundub siiski, et selle näite puhul iseloomustab jutu olemust paremini L. Virtase jaotus. (Kõik jutu variandid on küll seotud autoteega ja autoga, juhtmotiiviks on aga kokkupuude kummitusliku olendiga.)
Bengt af Klintberg on andnud igale sü¥eele lihtsalt oma numbri (af Klintberg l992). Küsitavam on aga sama autori liigitus, kus modernseid jutte klassifitseeritakse etnoloogilisest aspektist lähtudes probleemiasetuse (funktsiooni) alusel nendes (af Klintberg l989). Selle järgi saab ta kõik lood jagada viide suurde rühma.
Esimese rühma moodustavad etnosekesksed jutud. Siia on paigutatud need lood, mis sisaldavad informatsiooni võõra ja tundmatu kohta, peegeldavad väärtusi ja norme, elustiili. Juttude aluseks võib olla kellegi kõrvalekaldumine tavalise inimese aktsepteeritud stereotüübist. Siia alla kuuluvad jutud võõramaalastest, kes käituvad kuidagi teisiti kui üldiselt tavaks. Klintberg arvab, et niisugused lood on levinud rohkem vanemate ja vähem haritud inimeste hulgas. Eestlased on niisuguseid lugusid rääkinud põhiliselt venelaste kohta. Pärast sõda räägiti kombineedes ja hõbekingakestes tänaval jalutavatest ohvitseriprouadest. Eestlasele olid venelaste riietumistavad võõrad. 60. aastatel liikus Tallinnas niisugune jutt:
Vat venelased kandsid tollal neid kõrgeid krunne. Ükskord üks niisugune jäi kogemata trammi ukse vahele ja kukkus kohe maha ja surnud. Hakatud siis uurima, et sellest tühisest löögist ei oleks küll tohtinud surra. Tuli välja, et tal oli kilukarp pandud krunni alla, et krunn kõrgem ja kohevam paistaks. Noh ja see siis pressiski pähe. RKM II 455, 473/4 (1) < Tallinn - Liidi Esna, 72-aastane (l992)
Siia kuuluvad ka need lood, mille on ajendanud kokkupuude uudsega (toit, jook), omalaadne protest mingi uue nähtuse kiire leviku vastu. B. af Klintberg toob siin näiteks jutud, mis levisid idamaade restoranide buumi ajal Rootsis (à la nendes pakutakse kassitoitu või on keegi leidnud sealsest toidust hiire jäänused).
Teise jaotusena on B. af Klintberg toonud välja sotsiotsentrilised lood. See on kogu liigituse segasem punkt, võib olla ka, et kõige raskemini rakendatav eesti ainese põhjal. Enamik sotsiotsentrilisi lugusid kirjeldab subkultuure, mis on konfliktis ühiskonna üldiste normidega (hipid, narkomaanid-narkomaania jm.) N. noorpaar võtab lapsehoidjaks hipi ja leiab koju tulles lapsehoidja narkootikumiuimas ja lapse mikrolaineahjust või jutud nn. valgest orjusest, mille on põhjustanud hirm, et inimene tehakse talle narkootikume manustades kellestki sõltuvaks. Eestis ei ole need probleemid senini aktuaalsed olnud. Seda ainevaldkonda võib ju käsitleda avaramalt ja lugeda selle liigi alla kuuluvateks need lood, kus reaalne sotsiaalne probleem-kartus on andnud mitmeid traditsioonilisi arendusi. Näiteks eriskummalised lood vargustest, mis sageli ei omandagi tüübi tunnuseid ja mida kohalikus pärimuses hulgaliselt leidub. Lugu on informandi poolt kuuldud kümmekond aastat tagasi.
See lugu olevat juhtunud veel 40. aastatel Kosel. Üks mees tappis jõuluks orika. Jättis kere ööseks rehe alla rippuma. Vahepeal läks vaatama - "vennaihu" kadunud!
Läks siis miilitsale asjast teatama, too elas teisel pool jõge. Pirita jõgi voolab alevikust läbi, sellest viis üle käsipuudega sild. Mees näeb hämaras: mis pagana asi seal silla käsipuul mustab? Vaatab lähemalt ... hoia ja keela - ühel pool silla käsipuud ripub köie otsas seakere, teisel pool - kaelapidi poodud mees! Varas oli võtnud kärssnina selga ja tassinud minema. Silla peal tahtnud veidi hinge tõmmata. Toetanud sigudiku silla käsipuule, ise keeranud õlga vahetades köieaasa endale ümber kaela. Seakere libises üle käsipuu, mees hoidis vastu, aga vääratas ise jalgupidi käsipuu vahele ja sea raskus vedas silmuse kokku. RKM II 405, 456/7 < Kose - T. Birkan (1987)
Kolmanda jaotuse alla kuuluvad B. af Klintbergil lõbustavad lood. Siia kuulub juba eespool nimetatud "Rikutud pulmapidu" ning teised lood naljandi ja pajatuse piirialadelt. Samas võib täheldada, et paljud neistki lugudest peidavad endas mingit varjatud probleemi. Näiteks stiliseeritud lugu selle kohta, mida siis linnatingimustes peale hakata oma kalli surnud lemmikloomaga. Selgub, et seegi lugu on rahvusvaheliselt tuntud, kuigi nii Virtase kui Brunvandi poolt toodud näidetes on tegemist mitte vahetamise, vaid vargusega (Virtanen 1987, 35-36; Brunvand 1981, 84-90).
Kord üks naine, kes elas Tallinnas, oli maalt kodutalust endale linna toonud kassi. Kass suri lõpuks ära ja naine mõtles, mida surnud kassiga teha. Siis otsustas viia kassi maale ja maha matta. Pani siis surnud kassi tühja tordikarpi, sidus paela ümber ja hakkas maale sõitma. Tallinnast sõitvasse bussi tuli veel inimesi, kel oli tordikarpe ja nii oli neid bussiriiulil võrgus mitu tükki. Kui buss Põltsamaale jõudis, tuli naine koos karbiga välja ja sõitis teise bussiga veel edasi. Venna juures maal kaevas väikese augu aeda ja võttis siis karbi lahti, et kassi laip auku panna. Kuid karbis oli hoopis tort ja tema surnud kass karbiga oli bussi jäänud ja ta oli võõra karbi võtnud. Naine ajas siis augu kinni, kass jäi matmata, kuid vennaga koos pidas tordisöömisega kassipeied ära küll. Aga mida pidi tordi omanik tegema, kui see kohale jõudes karbist surnud kassi leidis! Ja oleneb ka sellest, kuhu selle tordiga taheti sõita. RKM II 375, 55/6 (52) < Põltsamaa - Elle Kull (l985)
B. af Klintbergi neljandaks jaotuseks on noorte hirmulood ja viiendaks üleloomulikud jutud. "Kummituslik tüdruk" on kahtlemata teismeliste tüdrukute hirmujutt ning "Madu päästab poisi(d)" vanale pärimusele rajanev sü¥ee. Aga nende näidete varal, mis autoril praegu käepärast on, ei ole vahe kahe mainitud jaotuse vahel sugugi nii selge ja eristatav. Uurijad on tuvastanud, kuidas juba kadunud sü¥ee võib äkki mingil ootamatul ajal ja ootamatus kohas välja ilmuda. Samal ajal võib üks ja sama sü¥ee olla kasutusel erinevas vanuses inimeste hulgas. Lapse suust kuulduna omandab jutt aga hoopis teise allteksti. "Madu päästab poisi(d)" oli samal ajal hirmujutuna käibel ka laste hulgas.
Oli suvi ja lapsed olid pioneerilaagris. Seal oli üks poiss,
kes käis madusi söötmas. Emamadu oli alati kaugelt
vaadanud, kuidas poiss tema poegi söötis, kunagi ei teinud
emamadu midagi. Kuid ühel päeval tulid laagrisse verejanulised maod,
kes laastasid laagri ära ja läksid ära, aga emamadu sel ajal, kui
verejanulised laagris olid, keeras ennast poisi külge. Poiss ei
julgenud vastu hakata ja jäi sinna, poiss oli kaua ja ei saanud lahti.
Lõpuks sai poiss sealt lahti ja pidi mitu, mitu kilomeetrit minema,
et jõuda koju.
(Kuulsin haiglas, olin 9-10-aastane, rääkis üks poiss)
RKM I 21, 463 < Elva, Elva 2. Keskkool, 6. kl. Monika Justus,
11-aastane (1989)
Mõnikord tulevad vanad teemad noorte ja laste seas uuesti käibele. Pealesõjaaegsete vorstivabrikulugude omamoodi jätkuks on praegused laste õudusjutud, mis on samuti kui täiskasvanute repertuaargi paljus vanale pärimusele tuginev. Näiteks on laste hulgas õudusjutuna käibel jutt, kus ema leiab hakklihast oma lapse küüne. Sama motiivi võib kohata ka täiskasvanute pärastsõjaaegsetest vorstivabrikujuttudest. Motiiv on tuntud juba ka muinasjuttudes, näit. "Vaeslaps käoks".
Kokkuvõtteks
Käesolev kirjutis püüdis kasinale arhiivimaterjalile toetudes anda mingitki pilti linnajutu olemusest ning põhilisematest sel alal tehtud uurimustest. Eesti linnalugude kogumise ja uurimise ajalugu on olnud liiga lühike selleks, et lähemalgi ajal jõuda nende lugude kogumiku koostamiseni. Igal jutul on oma tekkelugu ja selleks, et seda välja selgitada, oleks tarvis koguda iga sü¥ee kohta võimalikult palju teisendeid, soovitavalt nende aktiivsel käibimisajal. Autoril oli käepärast ligemale 40 eri sü¥eed, kusjuures paljud rahvusvaheliseltki tuntud jutud on esindatud ainult ühe teisendiga.
Paljud ebatavalised lood liiguvad ainult kohalikus pärimuses. Üldse on tänapäeva rahvajutule omane liikuvus, sensatsioonijanu, aga ka ainukordsus. Paljud lood ei jõuagi levida ega korduda, enne kaovad.
Linnajutt on tegelikult aktuaalne ja populaarne. Need jutud ütlevad tänapäeva inimesele rohkemgi kui vana traditsioon. Juttude miljöö on muutunud, kuid inimene ise pole muutunud, teistsugused on ainult paljud inimeste probleemid ja arusaamad. Oluline on teada, et rahvajutt elab ja areneb ning uurijad võivad neid interpreteerides leida igasuguseid ühiskonna pinnaaluseid konflikte ning huvitavaid seoseid vana jutupärimusega.
Aarne, Antti & Thompson, Stif 1961. The Types of the Folktale. FFC 184. Helsinki.
Barnes, D. 1985. Interpreting Urban Legends. Papers III. The 8th Congress for the International Society for Folk Narrative Research. Bergen.
Brunvand, Jan H. 1981. The Vanishing Hitchhiker. Urban Legends and their Meanings. New York, London.
Brunvand, Jan H. 1984. The Choking Doberman and other "new" Urban Legends. New York, London.
Brunvand, Jan H. 1986. The Mexican Pet. New York, London.
Brunvand, Jan H. 1989. Curses! Broiled again! The Hottest Urban Legends Going. New York, London.
Brunvand, Jan H. 1993. The Baby Train and Other Lusty Urban Legends. New York, London.
Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused. Tallinn.
Kalmre, Eda 1995. Tead, ma räägin sulle ühe loo... Mõnda tänapäeva linnalugudest. Kultuur ja Elu, nr. 5.
Kalmre, Eda 1996. Legends of Afganistan War. Folklore. I. Tartu, lk. 51-61.
Klintberg, Bengt af 1985. Legends and Rumours about Spiders and Snakes. Fabula. Bd. 26, Heft 3/4.
Klintberg, Bengt af 1989. Legends today. Nordic Folklore (ed. R. Kvideland & H. K. Sehmsdorf). Indiana.
Klintberg, Bengt af 1986. Rattan i pizzan. Folksägner i var tid. Viborg.
Ni Dhuibhne, Eilis 1983. Dublin Modern Legends: an Intermediate Type List and Examples. Bealoideas. No. 5.
Tedre, Ülo 1988. Kogumik linnalugusid. Keel ja Kirjandus, nr.11.
Tedre, Ülo 1987. Rahvaluule tänapäeval. Rahvaluulest. Tallinn.
Virtanen, Leea 1989. Betoni kukki. Kirjotuksia nykyperinteestä. SKS Tietolipas 115. Helsinki.
Virtanen, Leea 1988. Nykytarinat. Huhut. Suomalainen kansanperinne. SKS Toimit. 471. Helsinki
Virtanen, Leea 1987. Varastettu isoäiti. Kaupungin kansantarinoita. Helsinki; 1993, täiendatud trükk, Helsinki.
Virtanen, Leea 1991. Kansanviisauden kirja. Porvoo.