Möödunud sajandi algupoolel köitsid mitmel pool Euroopas seltskonna meeli vaimudega suhtlemine ja meediumid, kes kahte erinevat maailma vahendasid. Eesti külaelus, veel enam aga linnamiljöös, oli spiritism populaarne eelmise sajandi lõpus (Loorits 1949, 359). Rahvaluule arhiivi andmetel jätkus vaimudega suhtlemine elavalt ka sellel sajandil, eriti aga viimase sõja eel. Väikestes huviliste seltskondades jätkus harrastus hiljemgi. Tänapäeval on vaimudega suhtlemine enam levinud õpilaste hulgas, seetõttu tutvustab käesolev ülevaade viimastel aastatel lastelt kogutud materjali. (Esitatud viidetes võib traditsioonilist kihelkonna nimetust asendada kooli nimi.)
Üleloomulikke olendeid võib suhete poolest reaalsusega laias laastus liigitada kahte suurde rühma: 1) mütoloogilised olendid (näit. haldjad, vanapagan jt.) ja 2) varem elanud reaalsetest inimestest lähtunud olendid, s.t. surnute hinged. Varasemas rahvatraditsioonis esineb kirjeldusi kokkupuudetest mõlemat liiki üleloomulike olenditega. Kontaktid surnute hingedega olid valdavalt rituaalset laadi. Uskumuste kohaselt lahkus surnu hing siit ilmast teise ilma, kust ta aeg-ajalt külastas elavaid. Kuigi surnud esivanemaid oodati koju mitmetel kalendritähtpäevadel, langes kodu külastus valdavalt sügisesele hingedeajale. Õpilaste hulgas on hingedeaja mõiste praegu üldiselt tundmatu. Ilmselt kajastab kirjandusest või massikommunikatsioonist omandatud üldist tõdemust üksikteade Haapsalust:
Kui küünlapäeval panna küünal lahtise akna juurde põlema ja laua ääres mõne surnud esivanema jaoks koht teha ja süüa panna, siis oleks nagu tunda vaimude juuresolekut. RKM II 432, 56 (38) < Haapsalu - 8. kl. poisid (1990)
Esitatud teade on tänapäeva õpilastraditsioonile karakteerne vähemalt ühes punktis - poisid ei erista mõisteid esivanema hing ja vaim. Spiritismi harrastuse seisukohalt ei ole see oluline, millist liiki üleloomuliku olendiga üritatakse kontakti saada. Tähtis on, et ta oleks "teiselt poolt", mitte meie maailmast ja suudaks vahendada informatsiooni, mis on meie jaoks varjatud. Tavatähenduses hõlmabki sõna vaim kõiki üleloomulikke olendeid, kellega loodetakse ühendusse astuda.
Üle Euroopa on tuntuim vahend vaimude väljakutsumiseks spetsiaalne nõiaraamat - Seitsmes Moosese raamat (vt. Loorits 1928, 35). Tänapäeval võib õpilastel seda asendada ükskõik milline (mustade kaantega) raamat. Eesti rahvapärimuses oli soodsaim aeg vaimudega kontakteerumiseks hämar ja pime aeg, nädalapäevadest eelistatavalt neljapäev ja laupäev. Üldiselt kehtib see ka õpilastraditsioonis. Päevadele pööratakse küll vähem tähelepanu, kuid üsna täpsed ollakse kellaaja valikul: südaöö on parim aeg üleloomulike olenditega suhtlemiseks.
Kuidas nimetavad õpilased olendeid, kelle poole nad pöörduvad?
Levinuim nimetus on vaim. Ta võib olla anonüümne, sellisel juhul kutsutakse vormeliga: "Vaim, vaim, tule välja!" Ta võib olla ka nimeline ja siis öeldakse mõne konkreetse surnud inimese nimi: Georg Otsa vaim, Lydia Koidula vaim, vanaema Maali vaim, Urmas Kibuspuu vaim. Üleloomulike olendite ja isikute arv on üpris mitmekesine ja suur. Esinevad veel vanapagan, kurat, päkapikk, tont, nõid, Valge Daam, Kiilakas jt. Öeldakse ka: üks mees, roheline mees või mehike lukuaugust - need tegelased on tuntud lastehirmutistena ning hirmu- ja õudusjuttude tegelastena.
Vaimudega suhtlemise atribuudid
Levinuim viis vaimude väljakutsumiseks on taldriku keerutamine. Selleks vajatakse taldrikut (soovitavalt portselanist), valget paberit ja küünalt:
Peab olema paber, millele on joonistatud ring. Ringi ühes otsas on JA, teises otsas EI. Ringi ühe külje peal on tähestik, teisel pool aga tähestiku tähtede arv 1-15. Taldrik peab ka olema ja küünal. Taldrikul peab olema kriips. Kriips peab olema EI ja JA vahel. Näpud tuleb küünlaleegiga soojaks teha ning õrnalt taldrikule asetada ja siis tuleb hästi viisakalt paluda kellegi surnud inimese vaimu, et ta ennast ilmutaks. RKM II 389, 209 (3) < Pärnu-Jaagupi - K. Jõemetsa (1985)
Paberile kirjutatu paigutus võib olla erinev. Varieerub ka taldriku koha tähistus paberil (ring, kuradike, rist), tähestik (peamiselt võõrtähtede sisalduses), numbrite arv. Sagedamini on kasutusel numbrid nullist üheksani, millest annab mitmekohalisi arve moodustada. Noorematel spiritistidel on aga üles kirjutatud kõik numbrid, mille piires ennustatakse. Ilmselt on tegemist seisukohaga, et pärast suurima numbriga tähistatud vanust ei tule inimese elus enam midagi ennustamisväärset.
Peaaegu kõigis teadetes, kus kirjeldatakse vaimu väljakutsumist taldrikuga, on nõutavaks peetud küünlavalgust. Ainult Pärnu-Jaagupist on üksikteade, mille järgi toiminguks vajatakse kuuvalgust.
Teiseks tuntud vaimudega suhtlemise vahendiks on kõnelevad lauad või pingid. Siin on põhiatribuudiks laud, mis soovitavalt peaks olema kolmejalgne ja valmistatud ilma ühegi naelata, kuna raud on rahvausundis tuntud tõrjemaagilise toime poolest. Lauale/pingile esitatakse mitmeid küsimusi ja vastuseks kopsib laud jalaga. Alfabeeti kasutatakse analoogiliselt taldrikukeerutamisega. Puupingi abil ennustamine oli levinud selle sajandi alguskümnendil, kus vaimudega suhtlema kogunes kindlasse peresse enamasti noorem rahvas.
Raamatuga ennustamiseks vajatakse kääre, niiti ja raamatut. On hea, kui raamatul on mustad kaaned. Niit seotakse raamatu ümber ja käärid asetatakse kaantele. Vastused saadakse kas-küsimustele: raamatu pöördumine ühele poole on jaatus, teisele poole aga eitus. Seegi on varasemas traditsioonis tuntud võte, mida kasutasid rohkem kutselised ennustajad.
Tähtis vahend oli peegel. Peegli ette tuleb asetada 2 küünalt ja need põlema panna. Kui üksisilmi peeglisse vaadata, võib seal oma peigmeest näha. RKM II 432, 19 (116) < Haapsalu - 12-13-aastased tüdrukud (1990)
Vaim võib peeglis näidata tulevast abikaasat, eesootavaid sündmusi, aga ka ilmutada iseend, mis lisab toimuvale psühholoogilist pinget:
Tuleb pimedas toas panna peegel põrandale ja kõik, kes seda vaimu näha tahavad, panevad parema käe peegli peale ja hakkavad kutsuma nii, et üks loeb eesti keeles 10, 20...100, teine samamoodi vene keeles ja kui on loetud, siis tuleb sõna lausumata vaadata peeglisse ja sealt tuleb vaim välja. Naerda ei tohi, ka tuli peab kustus olema. RKM II 432, 46 (89) < Haapsalu - 8. kl. tüdrukud (1990)
Peegli kõrval võivad abivahenditeks olla 5-kopikane münt või taldrik:
Panna pimedas lauale peegel ja peegli ette küünal. Siis tuleb võtta taldrik ja ütelda surnud inimese nimi ja samal ajal keerad taldrikut. Siis ilmub vaim peeglisse. RKM II 432, 78 (21) < Haapsalu - 9. kl. poisid (1990)
Nõidussõnade kasutamine
Ükskõik millised ka ei oleks vahendid vaimu kutsumiseks, tavaliselt liituvad neile veel aktsiooni tugevdavad sõnad. Kõige levinum on oma soovi edasiandmine suhteliselt vabas sõnastuses esineva pöördumisvormeliga Vaim, vaim, ilmuta ennast. Säilinud on austav suhtumine üleloomulikesse jõududesse. Nendega püütakse viisakalt juttu teha, sageli küsitakse, kas nad üldse soovivad ennustusi anda. Üsna kohustuslik on vaimu tänamine ja seda isegi siis, kui ta keeldub edasisest suhtlemisest ja teadete andmisest.
Läbi aegade on püsinud arvamus, et nõidussõnad peavad olema keerulised ja arusaamatud. Nii on lugu ka tänapäeval. Õpilased kasutavad mitmesuguseid traditsioonilisi nõidussõnu, nagu näiteks abrakadabra, aga samuti kirjandusest rahvapärimusse kandunud salasõnu, nagu liirum-laarum-lumps, simm-salapimm. Abrakadabra oli rahvausundis tuntud ravimaagilise nõiasõnana. Võimalik on, et vormel tuli õpilaspärimusse massikommunikatsiooni vahendusel, mitte otseselt rahvasuust. Sama pärit oluga on ilmselt paberile kirjutatavad väljakutsumisvalemid ja -numbrid. Traditsioon pole levinud kõikjal, sest sellekohaseid andmeid on esitanud ainult Haapsalu õppurid.
Võlusõnadena on kasutatavad ka võõrkeelsed lausungid. Üks neist on muus koolipärimuses tuntud kui mängus või mujal ebaõnne põhjustav, kahjustav vormel: Kõik panevad oma sõrmed taldrikule, nii et sõrmed ei puutu taldrikut. Ja peab ütlema: "Tort paberii", seni kuni taldrik hakkab liikuma. RKM II 432, 71 (75) < Haapsalu - 9. kl. tüdrukud (1990)
Kindlaid vormeleid tarvitatakse vaimu ärasaatmisel. Tavaliselt on selleks tänamine, aga öeldakse ka otsesõnu välja: Vaim, vaim, mine ära! või Kõtt!
Vaimudega suhtlemiseks sobivad kohad
Rahvapärimuse järgi on kardetavad üksikud ja pimedad paigad: surnuaed, vanad majad, metsatukad, teeristid. Teatud hirm selliste kohtade suhtes on säilinud nüüdki, sellega on mõneti seletatav nende eelistamine kohtumiseks vaimudega. Eriti näivad neid hindavat nooremad õpilased, kes on tulvil seiklusjanu. Tegelikult ongi selliste kohtumiskatsete tegelikuks eesmärgiks, mida küll otseselt välja ei öelda, oma julguse ning taiplikkuse demonstreerimine.
Õpilased on nimetanud kohtumispaikadena keldreid, pööninguid, üksikuid vanu maju, harvem surnuaedu ja varemeid. Nüüdisaja moodsas korteris on hõlpsamini pimendatavaks ja ülejäänud pereliikmetest isoleeritud kohaks vannituba, mida sageli kasutataksegi vaimudega kontakteerumise paigana. Vanemad õpilased, kes tegelevad spiritismiga tõsise huvi tõttu (mõnikord ka lõbu pärast) ei pea vajalikuks üldistest eluruumidest lahkumist, küll aga omaette olemist.
Tabud
Et vaim ilmuks, tuleb arvestada teatud käitumisreeglitega. Uskumusele, et üleloomulik olend saabub teisest maailmast, lisandub sageli kujutelm, et kontakt on võimalik ainult tumedate jõudude, isegi kuradi enda vahendusel. Sellepärast ei tohi vaimu väljakutsumise ajal kasutada jumalasõna ega ristimärki:
Ükskord ennustasime taldrikuga. Küll palusime vaimu tulla, aga ta ei tulnud. Siis nägime, et ühel tüdrukul oli rist kaelas. Siis ta võttis selle ära ja kohe hakkas taldrik liikuma. RKM II 388, 29 (34) < Pärnu-Jaagupi - M. Tõrva (1985)
Tõrjemaagias on hästi tuntud raud- ja hõbeasjade kurja eemalhoidev mõju. Sellest lähtuvalt ei tohi kellelgi vaimudega suhtlejatest neid olla. Laudki, mille abil vaim end ilmutada saab, peab olema valmistatud ilma ühegi naelata. Vaimu pahandab ka rääkimine ja naermine, sellisel juhul ta ei ilmu:
Portselantaldrik peab olema ja küünlatulel soojendatud. Kõik peavad oma näpud taldriku ääre peale panema ja sõnad ütlema: "Armas Lydia Koidula vaim, kas sa oled nõus meile vastama?" Nimi võib olla suvaline. Tähed, mida taldrik näitab, tuleb järjest kokku lugeda. Tuba peab olema pime, naerda ei tohi. Metallesemeid ei või olla seal juures. RKM II 243, 72 (77) < Haapsalu - 9. kl. tüdrukud (1990)
Vaimu ei tohi karta, muidu ta hakkab kiusama.
Vaimu ilmumisviisid
Üleloomuliku elamuse kogeja võib kontakti üleloomuliku olendiga tajuda mitmeti:
a) visioonina, s.t. teda nähakse
b) auditsioonina, s.t. teda kuuldakse
c) taktiilse e. kehalise kontaktina.
Need aistingud võivad esineda omaette, aga ka omavahel kombineeruda (Honko 1962, ptk. 13).
Õpilastraditsioonis on levinuimad vaimude nägemised. Visioone võib omakorda liigitada kahte rühma: 1) nähakse vaimu ennast, 2) vaim pole nähtav, kuid võib jälgida tema tegevust või tegevuse tulemust.
Küünlavalgel peeglisse vaatamisel nähakse kas vaimu või tema tahtel ilmuvat nägemust - tulevast abikaasat, eelseisva elu tähtsamaid hetki vms. Seejuures on hädaohtlik kauaks vaatama jääda või vaadates kartma hakata. Täpselt samasugust vaimu poolt tekitatud nägemust oodatakse ka siis, kui peegli asemel vaadatakse pingsalt veeklaasi põhjas lebavasse sõrmusesse.
Vaimu kohalolekut eeldatakse peopesa kohale riputatud nõela abil arbumisel, kus nõela liikumise järgi loodetakse saada vastus küsimusele, millal ennustaja abiellub, kui palju lapsi ta saab ja kas on need poisid või tüdrukud. Ka kinga viskamise komme on õpilaste hulgas saanud endale uue, vaimudega seotud uskumusliku kuju. Varem ennustati kinga järgi surma või abiellumist: kui kinga nina osutas ukse poole, tähendas see aasta jooksul perest lahkumist. Tänapäeval panevad õpilased jalatsisse valge lina, kinga viskamise järel loodetakse näha üleloomulikku olendit ennast või vähemalt seda, et riie võtab olendi kuju.
Kutsumisvormeli järel võib vaim ilmuda ka seinale või jätta sinna märke oma kohalolekust. Sageli nähakse kas risti või täppi, mis on värvilt valge või must. Must rist võib seinale tekkida ka ilma rituaalse tegevuseta. Üldiselt peetakse selliseid märke halvaks endeks. Siinkohal on sobiv osutada kaasaegse õpilaspärimuse iseloomulikule arengujoonele: vaimudega suhtlemise kirjeldustel on märgatav tendents üle kasvada fataalseteks hoiatava sisuga juttudeks (vrd. ka Muhlõnin 1990, 66):
Ükskord elasid kaks õde. Üks nägi seinal musta risti ja näitas seda õele ka. Õde teadis, et must rist tähendab surma ja ei vaadanud. Õel ka ei lubanud vaadata. Järgmisel päeval läksid õed kooli ja jäid auto alla. See õde, kes risti nägi, sai kohe surma, aga teine sai ainult vigastada. RKM II 432, 146 (16) < Põlva - E. Alender (1990)
Seni oli juttu vaimu osast ennustustes. Õpilased kasutavad aga vaimude abi ka ravimisel, nimelt soolatüügaste kaotamisel. Kuigi meie rahvameditsiin on tundnud kasvaja või haiguskolde nn. raipekondiga vajutamise võtet, on lõpnud kassi abil soolatüügastest vabanemine õpilastraditsiooni jõudnud mõistagi otse M. Twaini teosest. Vaimu-kujutelmale viitav omapoolne lisandus on Põlvast pärinevas kujundlikus ja hüperboolses teates see, et kass kästakse ohverdada Tomi vaimule:
Soolatüügastest saab lahti, kui kärvand kass Tom Sawyerile ohverdada (parem kui skisofreeniahaige kass) ja kolme päeva pärast on läinud kõik kärnad. RKM II 432, 169/70 (13) < Põlva - V. Landmann (1990)
Talletatud materjalis on visioonidest tunduvalt harvemad juhud, kus vaim annab endast märku helidega (auditiivselt).
Üldtuntud ennustamisviis eesti rahvatraditsioonis oli teeristil häälte kuulamine jõulu-, uusaasta- või jaaniööl. Kuuldud häälte järgi loodeti teada saada, mida järgmine aasta toob. Sealtpoolt, kust kostis kellukeste helinat, oli oodata kosilasi. Seda uskumust teavad praegusedki noored, kas sekundaartraditsiooni, koolis õpitu või vanematelt kuuldu vahendusel.
Tänapäeva spiritismiharrastuses loodetakse auditiivne vastus saada, kui "kõnelevale" pingile esitatakse mitu-küsimus. Vastuseks hakkab pingi jalg vastu maad kopsima.
On ka mitmeid uusi, improvisatsioonilisi võimalusi:
Voolida plastiliinist pall. Panna see öösel aknalauale. Keskööl tuleb vana-vanaema ja räägib sinuga. Aga magama ei tohi jääda. RKM II 432, 229 (1) < Elva - M. Meerosk (1990).
Suhtlemine surnud esivanematega oli vanarahva hulgas laialt tuntud (Loorits 1933, 802). Kuigi üht-teist sellest on kandunud ka tänapäeva õpilastraditsiooni, on kontakti eesmärk ja tõlgendus õpilaste jaoks tunduvalt teisenenud. Eeskätt nooremad õpilased esitavad vaimule palveid tulla kindlal kellaajal teatavasse kohta ja koputada või mõnel teisel viisil endast märku anda. Varasemas traditsioonis peetakse salapäraseid koputusi surmaenneteks, laste ettekujutustes on nende selline tähendus taandunud. Antud juhul on koputus ainult tõendiks, et vaim on tõepoolest olemas. Enamasti on ajalist ja ruumilist distantsi sisaldav palve esitatud siis, kui kontakti vaimudega ei õnnestu saavutada kohapeal.
Vaimud ei pruugi alati endast märku anda visuaalselt või auditiivselt. Mõnikord on nende kohalolekut ainult tunda: nad võivad inimest puudutada, liigutada esemeid jms. Vaimude ja spiritismiga seostavad õpilased veel üht maagilist harrastust. Olgu siin esitatud näitena ühe variandi täpne kirjeldus:
Üks on pikali voodis ja teised istuvad ringis. Üks ütleb: "Vanaema on surnud." "Kuradid matsid ta maha." "Aamen." Teised kordavad sõnu. Kuid keegi ei tohi naerda ega muiata. Siis tõstetakse "surnu" üles ja kui õnnestus, siis jääb "surnu" õhku seisma seni, kuni ta ehmatab või keegi naerma hakkab. RKM II 432, 20 (121) < Haapsalu - 12-13-aastased tüdrukud (1990)
Sellel mängul on mitmeid eri arendusi, ka mängu nimetused varieeruvad suuresti. Erinevad on mängus lausutavad vormelid ning tulemuski: lamaja võivat jääda õhku hõljuma või olla tõstes lihtsalt väga kerge.
Kokkuvõtteks
Koolilaste spiritismiharrastuste kirjeldustes ilmneb mitmeid kokkupuutepunkte nii mängude kui ka usundile tuginevate proosaliikidega. Õpilased räägivad üleloomulikest olenditest hulgaliselt üsnagi jubedaid lugusid, aga nende suhe räägitusse on distantseeritud. Juttudes asetleidvad õudused võimaldavad laiendada oma emotsionaalse kogemuse piire, aga balansseerimine turvatunde ja hirmu rajajoonel on siiski vaid lõbu, mis lubab osalistel näidata end julgete ja südidena. Hoiatus- ja hirmujuttude kõrval on küllaltki levinud kujundlikud ja ülepaisutatud, naljakad või iroonilised teated, ennustamis- või ravimisvõtted, mis ei eelda tõsiselt järeleproovimist või aktsepteerivat suhtumist. Aga isikliku kogemuse piirid vajavad laiendamist ning kindlasti üritatakse vähemalt kordki saada kontakti ka üleloomuliku maailmaga. Osaliste suhe ettevõtmisse on kahtlemata individuaalselt erinev, aga valdavalt on suhtlemine vaimudega õpilaste jaoks ennem närvekõditav seltskondlik mäng kui rahvausundiga seotud kardetav tegevus.
Honko, Lauri 1962. Geisterglaube in Ingermanland. I. Helsinki. (FF Communications 185).
Loorits, Oskar 1928. Liivi rahva usund. III. Tartu.
Loorits, Oskar 1933. Eesti rahvaluule ja usund. Eesti Entsüklopeedia. II kd. Tartu.
Loorits, Oskar 1949. Grundzüge des estnischen Volksglaubens. I. Lund.
Muhlõnin, M. 1990. Pikovaja dama v russkom detskom folklore. Mir detstva i traditsionnaja kultura. Moskva.