Kaasaja sõdurifolkloor: millest ja kuidas?

Mall Hiiemäe

Ametipärimusest ja selle kogumisest

Eesti folkloristikas on ametipärimus uus mõiste; üle võetuna soome käibeterminist ammattiperinne eeldab see folkloori jälgimist folkloorikandjate kuuluvuse alusel mingisse teatavate tunnustega määratletavasse rühma. Olulised, kuid mitte kõikehaaravad kriteeriumid on siin amet, elukutse, tööala. Sotsioloogide vaatepunktist võiksime samahästi ja eeskätt kõnelda rühmapärimusest ja see sobikski terminoloogiliselt paremini folkloorikandjate liigitamisel näiteks huviala, harrastuse järgi. Rühmapärimus on ka perekonna ja suguvõsatraditsioon, samuti lastefolkloor (vrd. Virtanen 1984, 131-134).

Etnoloogide poolel on kasutusele võetud kollektiivpärimuse mõiste, algatajaks rootsi etnoloog Albert Eskeröd (vrd. "Perinnetieteen terminologia" 1979, 24-25).

Folkloori käsitamine kollektiivipärimusena leidis ühisarutluste tulemusena UNESCO tasandil tunnustamist 1980ndail aastail (Honko 1987, 8). See on toonud muutusi ka folkloori määratlusse. Võrreldagu ses suhtes kahte definitsiooni: "Rahvaluule on töötava rahva kollektiivne traditsiooniline vaimne kunstilooming, mis on tekkinud ja levinud suuliselt, peegeldab oma tekkimise ja levimise keskkonda." (Laugaste 1986, 50) ja "Folkloor (laiemas mõttes, traditsionaalne ja rahvapärane rahvakultuur) on grupile orienteeritud ja traditsioonil põhinev grupi või indiviidide looming, mis peegeldab kollektiivi huvisid tema kultuurilise ja sotsiaalse identiteedi adekvaatse väljendusena..." (Honko 1987, 8).

See "väike nihe" definitsioonis toob folkloristikasse kui distsipliini siiski üsna suuri muutusi, sest rõhuasetus nihkub rahva kollektiivselt pärimuselt kollektiivi (grupi, rühma) pärimusele ning nüüd juba enam ei piisa selle uurimiseks rahvaluuletekstist. Praktikas on osutunud lisateabe hankimiseks sobivaks kaks moodust: üksikgrupi või gruppide süvauuringuks sihtotstarbelised välitööd ja ametipärimuse puhul pärimuse kandjate omapoolsed teksti ja tausta fikseeringud. Kollektiivipärimuse küsitluskavade näiteid (teema mõttes) "Rahvapärimuste kogujast" on "Oma küla poisid kui kollektiiv" (R. Viidalepp 1961, nr. 1, 42-46), "Meremehe ja kalapüügilaulud" (H. Kokamägi 1967, nr. 5, 9-16), "Kogugem teatritraditsiooni!" (K. Haan 1970, nr. 7, 44-45). Välja arvatud lastefolkloori (õpilasfolkloori) küsimustikud, on kõik need olnud suunatud mitte nimelt kollektiivipärimuse kandjale, vaid kellele tahes kogumishuvilistest. Püüdest tõmmata kaasa konkreetset adressaati oli kantud Eesti Pimedate Ühingu finantseeritud Surdo-konkurss 1986-1987. a. ("Küsimusi kuulmis ja nägemispuuetega inimeste kohta"). Võrdluseks võib toetajaasutuste stimuleerimisel tehtavast koostööst tuua rohkesti näiteid Soomest ("Apteekkiperinteen kilpailukeraus 15.2.-15.5.1980", "Poliisiperinteen keruukilpailu 1.12.1988-3.4.1989", "Invaliidiperinteen keruutalkoot '88" jts.). Kogumisaktsiooni ringkirjalises juhendis on rõhuasetus eluolule ja folklooritekstile enam-vähem võrdne. Kestvuselt on niisugused ettevõtmised suhteliselt lühiajalised, peale materiaalse stimuleerimise toimib tekstivalimiku kiire koostamine ning väljaandmine. Nõnda on uuema metoodika ja ka tänapäeva folkloori väljaandmisega põhjanaabrite pool.

Amet - N. Armee sõdur

Sõdurifolkloori sobib nimetada ennem ametipärimuseks kui rühma või grupipärimuseks, mis assotsieeruvad ühtse territooriumiga. Kõnealused üleskirjutused on Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis (RKM I 22 < N. Armee (1989-1991)). Kogumise kõrghooaeg oli 1989. a. sügisest 1990. a. kevadeni. Pärast 1990. aastat N. Armee enam eesti noormeestest täiendust ei saanud ning seda vähem oli N. Armees kohta eestikeelsele sõduripärimusele. Kogujaiks, peale mõne erandi, olid N. Armees sundaega teenivad 18-21 aastased noormehed Sahhalinist Saksamaani, ent kõige enam N. Liidu Euroopaosast, ning lisaks viimastel aastatel demobiliseeritud. Üleskutse koguda sõdurpoiste huumorit trükkis ära ajakiri "Noorus" oma kirjaderubriigis (1989, nr. 8, lk. 23). Sisuvihje oli napp: "Nooruses" nr. 4 k.a. lk. 23 on 20aastane Andrus kirjutanud sõdurpoiste huumorist. "Oleksime väga tänulikud, kui eesti rahvaluule arhiivi laekuks ka sõdurite seas liikuvaid anekdoote, kõnekäände, lauluparoodiaid..." Puudus tavapärane folkloorikartoteegile tuginev (temaatiline, alfabeetiline vms.) ainejuht, lähtutud oli N. Armees teeniva Andruse omapakutud mõistest sõdurpoiste huumor. Saadetisi laekus 70 isikult, neist osa ühise kirja teel või samalt isikult mitmel korral, kokku 320 lk. Saadetiste vastuvõtmise ning kirjutajatega edasise suhtlemise käigus selgusid kogumisaktsioonis kaasalöömise peamised ajendid: vajadus hoida kontakti kodumaaga, tunda end millekski kasulikuna, julgustada neid, "kellel see kõik on veel ees", avalikustada ja säilitada tõde N. Armeest. Viimatiöeldut iseloomustab kaaskiri: "Pastakat haarama ei sundinud mind üldse avaldamislootus, vaid hoopis see, et kui juhtub keegi lugema neid ridu, saab võibolla läbi nende naljade mõninga ettekujutise, mis meie sõjaväes tegelikult sünnib [], sest on ju nendes ülilühikestes mõttejuppides peidus kogu tõde selle lolli ja nürida Vene armee kohta, mis sest, et natuke ülespuhutud või väänatud kujul."

Võib arvata, et ainult vanglapärimus (seda aga pole meil märkimisväärselt kogutud ega uuritud) võiks olla nii ehe näide kollektiivipärimusest, kui seda on N. Liidu lagunemisperioodi sõdurifolkloor. See ilmneb ka hinnangutes ja tähelepanus teenida oleva aja suhtes, näiteks: "Straju elaju! Pool aastat tagasi sattusime meiegi Lasnamäe orjaturult siia Nõukogude rahva "vennalikku" perre"; "Tõsitõsi, umbes 100 aastat tagasi, kui ma veel sõjaväes ei teeninud..."; "Üksteist päeva veel, siis jääb sada päeva prikaasini"; "Praegu olen teeninud juba 14 kuud, nii et saan juba näppude peal ära näidata oma lõpuni jäävad kuud". Päevade, nädalate ja kuude arvestus, teenistusaja kestvuse hinnangud (mereväelastel kolm, teistel kaks aastat) on üks olulisi teemasid ka sõdurifolklooris. Tarvitseb kellelgi need ajamõõdud ritta panna, kui kujuneb gradatsiooniline loend, mis hakkab ühest sõdurimärkmikust teise levima:

Igapäevaelust kajastuvad äratus, hommikuvõimlemine, hommikune rivistus, valvekord, riviõppus, kiirmarss, jooks (eriti jooks gaasimaskis), häire, õhtune loendus, poliitloeng, meelelahutustest vaid kino. Olmeteemadest on mainitud saunaskäimist, paki ja raha saamist, sööklat. Sööklateema erilist populaarsust aitab selgitada pihtimus: "Jaanusega ikka vahepeal unistame liharoogadest ja tortidest ja tomatisalatist ja saiakestest ja viinereist jne. Nihuke tunne on, et kui puhkusele saaks, siis sööks vist küll iga 10 min. tagant ennast hulluks." (Selgituseks: sõjaministri käsul oli sellal Baltikumi poiste puhkuselelubamine juba keelatud.) Väljendid "naer läbi pisarate" või "oli ja enam ei ole" paki ning raha kohta saavad mõistetavaks koos selgitusega: "Armees on kindel seadus. Kui saad paki, ja kes esimesena ütles, et sul on pakk, pead sa teda kostitama. Samuti on see vanemate küllatulekul. Ja see kehtib nii salaaga [noorsõduri] kui vanakese [peatselt demobiliseeritava] kohta."

Ütlus "Milline olid, selliseks jäid" saunaskäimise iseloomustamiseks ei tarvitse tähendada seda, et ihuharimine jättis soovida. Ülekantud tähendus selgub kaaskirjade vahendusel, näiteks: "Tegin täna pesupäeva. Oma tööriided pesin. Samuti ennast, et olla natukenegi sarnane inimesele." Ühele järelpärimisele, kas aadress sai ikka õige, järgnes vastus: "Aga perekonnanime pämrast ärge muretsege, sest see 11528 "C" tähistab diviisi sigalat, kus töötavad ainult 4 sõdurit (keel tõrgub ütlemast INIMEST). Voh." Siit saab ka selgeks, miks metafoorses võrdluses on nii sageli kõrvutatud inimest ja looma või rõhutatud sõduri kuulumist inimeste hulka. Viimast tuleb rohkem ette kujundlikes hinnangutes erinevate seisuste kohta armeehierarhias.

Kõige üksmeelsemalt hävitava hinnangu annab sõdurifolkloor N. Armeele (huumoriks on seda raske nimetada). End aviaatoriks polaarjoone tagant nimetav sõdurpoiss kirjutab: "Minul on siin molutada jäänud veel 8 kuud ja peale seda tahaks SUARMY unustada. Elu üle kurta ei saa, olen bossi autojuht ja sellest tulenevad ka mõningad privileegid. Lihtsalt kogu see süsteem on nii nüristav, et tekib lausa kõhedus mõeldes sügisesele kojuminekule. Huvitav, palju tunde (päevi, nädalaid?) tuleb kulutada, et ennast rahuaja eluga kurssi viia?"

Füüsilist ja psüühilist pinget sõdurisõnavara kujunemise eeldusena on hästi tunnetanud ja kogenud prof. J. Peegel: "Tekib taotlus üle olla, üle ka sellest kõige hirmsamast, pisendada, naeruvääristada ümbernimetamisega raskusi ja ohte ning turgutada nõnda oma vastupanujõudu, leida hingeline tasakaal. Sel kombel satub sünge tegelikkus ümbernimetatuna teise, üleolevalt kontrastsesse valgusse ja võib luua psüühiliselt teise, soodsama õhkkonna." (Peegel 1976, 340). Jutt on lahinguolukorrast, kus väljendeid surmasaamise kohta suunab alateadlik üleolekutaotlus ja tabulisus. Samasugust pingeolukorda on tulnud ilmsesti kogeda ka vananenud varustusega ja ohutustehnikata õppustel. Sõdurifolkloori saatjate hulgas on seni olnud üksainus Afganistani sõjast tulnu, ent jälgigem sõnakasutust ühest pingesituatsiooni kirjeldusest merelennuväelase sulest: "Mida teile kirjutada. Aeg on meil nagu ära surnud pärast seda kui kirst merre kukkus. Vähemalt niipaljukest kui tean, uppus lennuk 1500 m peale. III eskadrilli komandör saadi kätte. Aga ta oli üleni põlend. Pool pead ja käsi oli plahvatusega ära rebitud. Aga kapten uppus. Kolme päeva pärast panime nad "Musta tulpi" ja saatsime kodumaale. Mul endal värisesid käed pärast katastroofi hea hulk aega ja õudsalt tahtsin magada..."

J. Peegli analüüs käib eesti rahvuskorpuse sõdurite keelepruugi kohta. Nähtavasti on rahvuskorpusega võrreldes viimaste aastakümnete N. Armee kultuurilises ja sotsiaalses identiteedis hälbeid halvemuse suunas. J. Peegel on möönnud, et rõvetsemist korpuses ei hinnatud, 1980ndate aastate sõduripärimuse põhjal võib öelda vastupidist. On siiski üks igavestest teemadest, millele kaasajal jagub vähemalt sama palju või enamgi tähelepanu kui söögimajandusele - see on tüdrukute truudus. Üldhinnangus ei ole kaasaja sõduripärimuses ilutsemist ega sentimentaalsust, heroikat ega pateetikat, küll aga on huumorit ja satiiri, groteski ja sarkasmi.

Sõduri lauluvara

Juba tsaariarmee aegadest on eesti sõduril olnud rikkalik lauluvara (Rüütel, Kokamägi 1964, 55-70). Sõdurilaule iseloomustab tüübipiiride ebakindlus, stiilikonarused, mõjustus vene lauludest, kirjandusliku algupäraga või autorilaulude folkloriseerumine ja folkloorse algupäraga trükiversioonid (samas, 5657).

Kõige olulisem tegur, mis N. Armee sõdurielus määrab laulude leviku, näib olevat võõrkeelne (venekeelne) levikukeskkond: "Suures vene kroonus" on võimalikud mistahes kultuurikontaktid, kui ületatakse keelebarjäär. Nii ongi eestlased laulnud venekeelseid laule, sest samas väeosas on tavaliselt eestlasi olnud liiga vähe, et koduneks eestikeelne tõlge. Sellele on vihjatud mitmes saadetises, näiteks: "Oma esimeses kirjas avaldasin vaid 1/10 oma niinimetatud madruseluulest. Seekord tahaksin seda jada jätkata, kuid sedakorda küll ainult vene keeles, sest ümber tõlkimine võtab väga palju aega. Ja kui aus olla, siis kõlavad nad vene keeles palju paremini." Teisal on venekeelse "Dembelskaja" sõnadele lisatud märkus: "Ülalpool kirjapandu ei kuulu küll Eesti soldati folkloori, pigem nõukogude sõduri folkloori hulka." Ühele "Dembelskaja" tekstile on lisatud: "Tahaksin seekord saata ülipopulaarse sõdurilaulu, mida teavad absoluutselt kõik, kellel sõjaväega vähegi pistmist on olnud. See on venekeelne laul (mina igatahes pole suutnud koos teiste siin teenivate eestlastega seda eesti keelde ümber panna) kojuminevast, s.t. demobiliseeruvast sõdurist (demblist)".

Eestlastest ajateenijad on laulnud venekeelsete ning tõlkeliste laulude kõrval samuti omi eesti laule. Siia kuuluvad kodumaalt kaasa toodud "Metsavendade laul" ("Seal metsa serval väikses majas..."), "Postipoisi" paroodiad, "Meil merevood on vabad...", "Enne veel kui tõuseb päikene...". Välja arvatud esimene, on need Eesti Vabariigi aegsed ajateenijate laulud. Näiteks refrään "Postipoisile":

Neid lauldi 1980ndate aastate lõpul ("ärkamisajal") kutsealustena kodudes sõprade ringis ning sõjakomissariaatide juures hüvastijäturingis enne teeleminekut; kroonus olles saadi nende laulmisest ja märkmikku kirjutamisest moraalset tuge.

Omakorda võidi eestikeelseid laule õpetada ka muukeelsetele, näiteks laheda viisiga ja rõõmsameelset "Õllepruulijat" venekeelsena:

Lugusid sellest, kuidas üksteiselt õpitakse teiskeelseid fraase ja laule ning nende sisust aru saamata neid ebasobivas situatsioonis esitatakse, liigub ka väljaspool kroonuelu. Siia kuulub päevakangelase esiletõstmine ja teiskeelsete ülemuste altvedamine. Nende pajatuste ja naljandite aluspõhi on tegelikkuses olemas: "Ma õpetasin neile "Suur Venemaa, käi pse sa", neile see väga meeldis, siis hakkasid sõnu küsima, mis see tähendab. Ma siis rääkisin, et kui tulete Eestisse ja seda laulate, et siis ei saa naha peale."

Otseselt N. Armee teemalisi eesti laule on kirjapanekutes vähe, ka ei selgu, kas nad varieeruvad, kuivõrd levinud nad on olnud ja millised on nende viisid. Mõne puhul pole viisi raske tuletada, sest ka sõnad parodeerivad laagrit ("Seljakotid selga, / koju jäägu diplomaat..."), mõne puhul sobib rohkem kui ühe tuntud laulu viis (näit. sõnadele: "Hall on taevas kõrgel, / hallid kasarmud..." sobib nii "Lili Marleen" kui "Juba linnukesed..." jts.). Sellised laulud näitavad head olustikutundmist ja iroonilist hoiakut, autoriks eeldatavasti kroonus olija või sealt tulnu:

Selle Bakuust saadetud lauluteksti järel on vihje autorsusele: Art Leete '88 (suvi). Ka Eestis levis sama autori laule laulukladede vahendusel.

Kladedesse ja märkmikesse laulutekstide kirjutamise eesmärgiks ei tarvitse olla laulmine, armeeoludes on see üks eneseväljendamise viise. Mõnes sõjaväeosas on "natalnikud" suhtunud taunivalt mittevenekeelsete kirjapanekute hoidmisesse või mistahes isiklikesse demblimärkmikesse, nii et sõdurid on neid nagu suitsupakkegi kasarmu ümbruse metsa peitnud. Venekeelsete pealdiste ja armeeatribuutikaga valmistrükitud kõvakaanelistest demblialbumitest fotode jaoks pole eestlased lugu pidanud, küll aga isikupärastest märkmikest. Leidub ka niisugune seletus omavalmistatud demblialbumite kohta: "Mõned aastad tagasi oli moes teha demblialbumeid, käesolevaks ajaks on sõdurid mugavamaks läinud ja suure albumi asemel nokitsetakse märkmikuid teha. Sinna ei saa küll fotosid eriti palju kleepida, seeeest aga on ka tööd ta kallal palju vähem." Järgneb mööndus: "Selle pooldeise aasta jooksul hakkab emakeel tasapisi ära ununema, seepärast palun vabandust, kui kirjas juhtuvad sisse tulema kirja vead ja laused kohati lünklikud."

Niisiis, kuigi eestikeelse laulu loomise ja levimise võimalused viimaste aastakümnete N. Armee oludes on olnud piiratud, selgub viimaste aastate saadetistest, et laulutraditsioon siiski päriselt ei hääbunud.

Sõdurinalja tegelane on sõdur

Naljandeid on sõdurid ise nimetanud naljadeks, anekdootideks, huumori(te)ks või legendideks. Kroonukillud või naljakillud kehtib nii naljandisü¥eede kui humoorikate naljandi funktsioonis väljendite kohta.

Kuna proosa ületab keelebarjääri hõlpsamini kui luule, on naljandid eesti keelde altimad üle tulema kui laulud ning neid leidub sõdurpoiste saadetistes rohkem kui laule. Sagedased on lood Tapajevist ja Petkast, tuktist, tegelasteks võivad olla loomad, seisuste ja rahvuste esindajad. Need on üldiselt samad sü¥eed, mis kaasaja naljanditraditsioonis käibivad samuti väljaspool armeeteenistust. Keelevahenduses on siiski oma eripära. Mõnel puhul on sõdurpoisid ise öelnud, et anekdoot ei kuku eesti keeles nii hästi välja. See kehtib eriti neil puhkudel, kui puändi annab mingi raskestitõlgitav fraseoloogiline väljend, üldse kujund. Vastuolust saadakse teinekord üle osa teksti, ütluste jätmisega venekeelseks:

Väikene toost. Ma tahaksin tõsta klaasi selle sõna terviseks, mis koosneb kolmest tähest, mida naised armastavad, mida kõik mehed hoiavad ja lapsed kirjutavad aedadele. See sõna on: mir. Aga nüüd tõstame klaasid hoopis selle sõna terviseks, mida te kõik tegelikult mõtlesite!

Teine põhjus, miks anekdoodis muukeelseid sõnu kasutatakse, on folkloristidele enam tuttav: selliselt varjutatakse obstsöönsusi. Ent kui jutt aina neist koosnebki, ei jää teise keelde tõlkimisel enam midagi tõlkida: "Mis puutub anekdootidesse, siis sõjaväes neid ei räägita eriti. Sõdurite omavaheline kõnekeel eriti valgust ei kannata, ja see, kes armees olles vene keele on oma arvates korralikult ära õppinud, taipab alles pärast sõjaväge, et peale ropendamise ta muud ei oskagi."

Palju on kujutatud tüüptegelasi kroonusituatsioonis: elevant ja sääsk luurel, tukt õhudessantvägedes, Afganistanis jne. On ilmne, et osa spetsiifilisi soldatianekdoote saavad käibida ainuüksi N. Armees olevate või sealt läbikäinute hulgas, kuna nende mõistmine eeldab kroonuelu tundmist:

Tülitsenud kord kahe suurriigi vägevad - sõna tõusnud sõnast, lause lausest, nagu ikka sellisel puhul ja lõpuks hakatud üksteist suisa sõjaga ähvardama. "Ma viskan teile ühe neutronpommi - rikkused jäävad alles, inimesed kõik hävinud," üteld üks. "Aga mina saadan teile paar polgutäit lipnikke," saanud ta vastuseks, "inimesed on kõik viimseni alles, aga rikkused..." Voh.

Asjassepühendamatu tarvis on üleskirjutaja lisanud märkuse: Loo selgituseks niipalju, et lipnikuks on võrdlemisi kerge saada (õppeaeg 2 a.) ja kuna nad töötavad tavaliselt ladudes jms., siis on, nagu öeldud, "kits kärneriks".

Kui tegelasteks on N. Armee esindajad, on naljand sageli üles ehitatud mingi täbara olukorra lahendamisele (linnaloa ajal automaadi maha joonud sõdur õppusel, arg langevarjur hüpetel jts.). Märksa üldisem on sü¥ee ülesehitamine kahe, enamasti ebavõrdse seisusega tegelase vastandamisele. Positiivne kangelane on sõdur, tema vastas jefreitor, ohvitser, sanpati esindaja, sõjaväearst, kompat (pataljoni komandör), kindral, polkovnik, kõrge ülemus, kõrge kontroll. Vastandatavad on ka noorsõdur -dembel (demobiliseeritav); dembel - kindral; orav Belka ja koer Strelka (s.t. loomad) - praportik; USA sõdur - NL sõdur, allveelaevnik, kaitseminister. Tegelaste iseloomustamiseks kasutatakse palju otsest kõnet, mõjusad on nii situatsiooni kui sõnakoomika. Tüüpilisel juhul saab tegelase ütlusest naljandi puänt. Kahe või enama tegelase konfliktile rajatud naljanditega võrreldes on vähemuses need, mille teravik on suunatud lihtsalt N. Armee hierarhiate, sisekorra üldhinnangule sel viisil, et eri seisuste esindajad pannakse lahendama mingit probleemi. Niisugusele tegelaste buketi tutvustamisele on tunnuslik kolmarv ja kordus:

Sõjaväeossa saabub teade, et noorsõdur Sidorovil on ära surnud vanaema. Polkovnik kutsub enda juurde kapteni ja ütleb: "Sidorovil suri vanaema, aga proovi talle seda nii öelda, et noh, saad isegi aru, vii ta kuhugi kõrvale ja vaikselt, mure ju milline." "Just nii!" põrutab kapten kandu kokku ja laseb kutsuda lipniku: "Ütle Sidorovile, et tal suri vanaema, vii ta söökla taha ja ütle vaikselt, mure ikkagi missugune." "Just nii!" põrutab lipnik kandu kokku ja rivistab sõdurid üles.

"Noh, litapojad, teate, miks teid üles rivistasin? Ei! Olgu! Kõik, kel vanaemad elavad - kaks sammu ette! Üks, kaks! Ja kuhu sina, Sidorov, jopptvajumatt, ronid?"

Üldhinnangus on naljandites, võrreldes lauludega, enam kriitilist hoiakut N. Armee suhtes. Naljandite hulka võib lugeda ka käskkirjade reeglistiku paroodiad. See esitusvorm ei ole tunnuslik N. Armeele, vaid üldse armeeteenistusele või mistahes autoritaarsele reglemendile mingis muus valdkonnas. Analoogilisi võib leida ka Eesti Vabariigi aegsetest sõdurikladedest ning tänapäeval rebasekslöömistelt ja ehk kõige sagedamini pulmapeo puhul välja antavatest "Pulma Häältest". Näitetekst on Liepaja mereväelaselt:

Mano(war)le (RKM I 22,178) (1990)

Abiellu astuvate neidude vanne.

Mina, noor neiu, astudes perekonnaelu ridadesse, võtan vastu tõotuse ja pühalikult vannun olla ustav naine, kindlalt säilitada armastust ja õrnust, olla ustav oma mehele.

Ma vannun kaitsta oma meest kõikide naiste eest, nii nagu ametlik naine ja vannun täielikult saavutada võit kõikide võistlejannade üle ja mitte petta oma meest.

Juhul, kui ma rikun oma tõotust, siis las karistab mind meeste ja naabrite nõukogu.

Folkloorist keeleloominguni

Nii funktsiooni, sisu kui ka vormi poolest on kõige huvitavam see rubriik sõduripärimuses, mida tinglikult võib nimetada lühiproosaks. Prof. J. Peegel on kirjutanud: "Kuskile keeleloomingu ja folkloori piirimaile jääb sõdurikeele väga rikas fraseoloogia. Selles on päris vanasõnalisi ütlemisi, on kõnekäände ja võrdlusi, on lihtsalt häid väljendeid, mida nagu ei oskagi lahterdada." (Peegel 1976, 341). Sõduriseisust, sõjaväeteenistust, sõdurielu igapäeva kirjeldab see materjal kõige otsesemalt ja teravamalt. Nimetus sõdurpoiste huumor sobib ennekõike siia, kõnekad on ka muud tunnussõnad, millega sõdurid oma kirjapanekuid on iseloomustanud: sõdurisatiir, huumorid, kroonukillud, mõttekillud, naljakillud, killud, salmikesed, tarkused, sõduritarkused, aforismid, ütlused, fraasid, väljendid, kõnekäänud, slängid, sõnaseletused. Kaasaja folkloorile omaselt imab see aines respektita endasse nagu käsn stilistilisi väljendusvahendeid ja valmisvormeleid nii rahvasuust kui trükipildist ning levib nii suuliselt kui kirjalikult. Ühtlasi on tegemist (folkloori rahvusvaheliselt tunnustatud definitsiooni alusel) kollektiivipärimuse kultuurilise ja sotsiaalse identiteedi adekvaatse väljenduse vaieldamatult markantsete näidetega.

Soldatifolkloori seas leidub vanasõnu, mida ei leia soliidsetest väljaannetest, leidub kujundlikke ütlusi, mille ¥anriline ja tüpoloogiline määratlemine kujutab endast nuputamisülesannet mitme tundmatuga. Paraku jääks ¥anri alusel piiritõmbamine ikkagi tinglikuks, kui arvesse võtta, et funktsiooni poolest kuuluksid need sageli hoopis naljandi juurde. Samuti on piir folkloori ja keeleilmingu vahel tinglik, sest sõdurihuumori ammendamatu allikas on släng. Täheldada võib teatavate kõnekujundite eelistamist, need on nagu valmisstruktuurid, mille analoogial on hõlpus uusi moodustada. Seega on tegemist lühivormilise pärimusega, mille loomingulisse kööki kuuluvad nii släng kui fraseologism, nii kõnekäänd kui vanasõna, nii sentents kui mõttesalm. Sama malli kohtab eesti õpilasfolklooris ja siingi on samuti omane ka kirjalik levik.

Vellerismid pole eesti folklooris kuigi rikkalikult esindatud; sõdurpoiste keskel näivad nad olevat populaarsemad, kasutatud enamasti kroonuolude iseloomustamiseks:

"Koer on inimese sõber," ütles sõdur ja kallistas jefreitorit.

"DMB ei ole pääsmatu [s.t. tuleb kätte] nagu imperialismi krahh," ütles karass ja pühkis silmad põrandalapiga kuivaks." (DMB - dembel, demobilisatsioon; karass - koger, noorsõduri või sõduri nimetus mereväes esimesel teenistusaastal, vihjatud on põrandapesemisele kui karassi kohustusele).

Nagu käskkirjade ja määrustike ülesehitust ning sõnastust, parodeeritakse hüüdlauseid, loosungeid, tooste, käsklusi, neid veidi kohandades:

Kõigi maade kained meremehed, ühinege!

Pea meeles: viin on sõduri vaenlane, aga sõdur vaenlast ei karda! (Siin on liidetud kaks eraldi konstateeringut.)

Toost: Ma joon nende auks, kes merel, ja hästi palju!

Maailmale rahu, sõdurile - dembel!

Samalaadset juhtub ka üldtuntud folklooriteostega. Nii nagu on moderniseeritud vanasõna: "Amet kõik, mis leiba annab, peksa või kassi", võib sõdurifolklooris teha klassikalise imemuinasjutu algusega:

Elasid kord kolm venda, kaks olid targad, kolmas oli praportik.

Küsimusvastusena antava mõistatuse vormis naljandit, nagu see vohab näiteks kaasaja õpilasfolklooris, tuleb siin ette juhuslikult, funktsioon on sama:

Milleks on sõdurile keel? - Sõdurile on keel vajalik ainult selleks, et ümbrikuid kinni kleepida.

Miks ei ole armees lõbusate ja leidlike klubi? - Aga sellepärast, et lõbusad istuvad kubus [kartsas; ka: lõbusad on peavahis] ja leidlikud on kodus.

Absurdile rajatud mõistatused on kõnesolevas pärimuses tundmata (vrd. eesti käibeterminit ajuvabad mõistatused ja ingl. Elephant Riddles. Virtanen 1970, 82 jj.).

Retoorilist küsimust tuleb ette vähe (Milleks küll põrgu, kui on olemas N. Armee!). Lähedane ja käepärane on olnud paragrah-vistruktuur. Siia kuulub "Määrustik noorsõdurile", mis mujal maailmas paneb paika ülemaalluva suhte, sõjaväes noore ja vanakese suhte:

Määrustiku imiteerimisel on hea võimalus kasutada arve (sagedane on kolmarv) ning gradatsioonilist astendamist.

Üks produktiivsemaid kõnekujundeid on võrdlus, sarnasuse esiletõstmine mingi lähedase tunnuse alusel:

Parem kuulda valvekoera haukumist kui tüdruku vannet.

Armastus kirja teel on nagu lõunasöök läbi telefoni.

Esineb komparatiivset võrdlust:

Mistahes olukorda, nähtust, seisust, tegevust võidakse edasi anda võrdluspildi või metafoorse kujundi kaudu, ent võrreldes metafoori tavalise kasutamisega (võrdlusaluse asemel esitatakse metafoor) on siin tüüpiline mõlema esitamine kõrvutavalt. Sama kehtib perifraasile (teisisõnu ütlemisele) rajatud kujundite puhul: esitatakse nii alussõna kui ka kujundlik ümberütlemine. Sõduripärimuse kirjapanekutes on neid tulpadena reas, nii kujunevad omapärased sõnastikud:

sõdur - inimene ilma passita

äratus - hullumeelse karjatus

saun - inimene vahetab nahka

Ainult kujundipoole esitamisel asjassepühendamatule polekski siin mõtet, seda lihtsalt ei mõistetaks. Sama pärimust võiks välja pakkuda küsimusvastuse vormis: "Mis on sõdur? - Inimene ilma passita." jne. Ometi pole üheski saadetises märgata selliste loendite esitamist mõistatuse vormis.

Üldine võte on võrdluspildiks valmismaterjali leidmine hästituntud filmide, kirjandusklassika, folklooriteoste jms. pealkirjade näol:

hommikuvõimlemine - valgete luikede tants (vrd. Taikovski)

uni valvekorras - rahutu õnn (Miljutin)

riviõppus - kannatuste rada (A. Tolstoi)

patrull - kolm musketäri (Dumas)

kokk - kellel on Venemaal hea elada (Nekrassov)

kasarmu - onu Tomi onnike (BeecherStowe)

ladu - saladuslik saar (Verne)

seersant ja ta rühm - hunt ja seitse kitsetalle

sööklatoimkond - AliBaba ja ta 40 röövlit

palk - jumal andis, jumal võttis (kõnekäänd)

Nii võrdluskujundid kui alusmõisted on altid vahelduma, näiteks kellel on Venemaal hea elada kehtib samuti lipniku kohta, uinuvaks kaunitariks võidakse tituleerida nii tunnimeest kui päevnikku. Seisuste iseloomustamisel annab kujundi üldtuntud isikunimi, näiteks väeosa korrapidaja metafoorseks vasteks võib olla nii Kuningas Lear, IvanLollike kui ka ÖöbikRöövel.

Slängist salmini

Kirjaliku leviku puhul, samuti saadetistes rahvaluulearhiivi jaoks on kasutatud loendivormi. Suur osa metafoorseid või metonüümilisi troope kuuluvad üksiti sõdurisõnavarana igapäevasesse kõnekeelde kui eufemismid või sünonüümid, näiteks patrulli kohta öeldakse ristikandja, peatselt demobiliseeritava kohta aakal, sisevägede kohta gorillad jne. (vrd. Peegel 1974, 340-341). Sellele viitab ka sõnaloendite nimetamine slängideks, sõduri sõnavaraks või sõnaseletusteks (vrd. Loog 1991, 6-7). Ärgem unustagem, et kild märgib meie noorteslängis ka kujundlikku fraasi, tabavat ütlust (üks pani hea killu) ning mõttekild, kroonukild või naljakild kehtib sõdurite oma terminoloogias mitte ainult anekdoodi või aforismi (mõttetera) kohta. Kirjapanekuist võib tuua küllaltki palju näiteid, kus öeldis on juurde mõeldav ning alussõna ja metafoori kõrvutamine annab elliptilise lause, vrd.:

sõdur - mõõtmeteta kõht

Sõdur on mõõtmeteta kõht.

Sõdur on jalgpall, mida aetakse taga hommikust õhtuni.

Niisiis küsimusele, kumb oli enne, kas muna või kana, s.t. kas tekkelooliselt kujuneb enne folkloori või keeleilming, tuleks vastata: kumbki sünnib kummastki.

Teine väga produktiivne moodus kujundi loomisel on sisuline vastandamine, mõistagi kasutatakse antiteesi puhul ühtaegu mitmesuguseid sõnakujundeid. Sageli on eesmärgiks rõhutada sisulist kontrasti. Taas kujuneb kahest poolest koosnev lause või lausepaar:

Tüdruk saatis poisi armeesse - tragöödia. Ootas ära - anekdoot.

Pea meeles ja tuleta meelde teistele: mida rohkem magad, seda lähemal oled kodule.

Noormees, kes pole sõjaväes käinud, on paljust ilma jäänud. Noormees, kes on sõjaväes käinud, on väga paljust ilma jäänud.

Pikematele, aforismina esitatavatele mõtteavaldustele on tunnuslikud mitmesugused sõnakordused:

Sõnade ja sõnaühendite kordamine ning korduste varieerimine mitmeosalistes lausungites annab esitatavale omapärase süntaktilise rütmi ja lähendab neid vabavärsilisele luulele. Seetõttu kirjutatakse neid enamasti salmina, kus lauserütm paremini mõjule pääseb.

Sama kehtib kalambuuride kohta. Sõnamäng põhineb siin erineval tähendusel või sõnatähenduse nihkel.

Lõppriimi ja puhta rütmiga on neist stroofidest vähesed:

Pole ka märgata, et selline sõdurpoiste looming N. Armee teemadel kas eesti või vene keeles asuks täitma tervitus ja õnnitluskaartide valget poolt, nii nagu massiliselt fabritseeritavad salmikesed Eestis kümmekonna aasta eest moeks said. Kuivõrd on sõdurifolkloori puhul põhjuseks tõlkeraskused ja kuivõrd tahtmatus end lõppriimi loomisega pingutada, pole kuigi selge. Venekeelsete kirjapanekute jälgimisel ning eestikeelsete katselisel tagasitõlkimisel vene keelde võib täheldada suhteliselt sagedasemat lõppriimikasutust:

Kuna sõdurihuumori looja N. Armees polnud ainult see sõdur, kel vene keel oli emakeel või "teine emakeel", on nõudlikumate väljendusvahendite vältimine mõistetav.

Hiiemäe, Mall (koost.) 1992. Vahva punasõduri ustaav. Tungal.

Honko, Lauri 1987. Possibilities of International Cooperation and Regulation in the Safequarding of Folklore. NIF Newsletter 1/1987.

Laugaste, Eduard 1986. Eesti rahvaluule. Kolmas, parand. ja täiend. tr. Tallinn.

Loog, Mai 1991. Esimene eesti slängi sõnaraamat. Tallinn.

Peegel, Juhan 1976. Eesti rahvuskorpuse sõduriargoost. Keel ja Kirjandus. 1976, nr.6, lk. 339-342.

Perinnetieteen terminologia 1979. Helsingin Yliopiston Kansanrunoustieteen Laitoksen toimite 1. Helsinki.

Virtanen, Leea 1970. Antti pantti pakana. Kouluikäisten nykyperinne. HelsinkiPorvoo.