1960. aastate keskel olin koolitüdruk Kesk-Eesti väikeses linnas. Parasjagu oli suletud väikesi maakoole, nii et meie kool paisus kahevahetuseliseks. Keskmise vanuseastme tunnid lõppesid kella kaheksa paiku õhtul. Koju läksime mitmekesi koos. Teekond läbi pimeda linna oli minul ja teistel selle kandi lastel põnev ja erutav. Sellepärast, et tuli mööduda Põhjasõja aegadest varemeis lossist, mille kraavide ja varjavate müüride tagant kostis tihtilugu salapärast jõminat ja hääli. "Joodikud, noh," arvasime me juba tookord. Kuigi ega muud võimalused olnud ka päriselt välistatud. Tondid näiteks. Või midagi veel hullemat. Nimelt pidid Eestis ringi sõitma mustad autod, margi poolest vist "Pobedad", mis röövivat inimese ära, laskvat tal vere välja või imevat ta verest tühjaks. Kere visatavat lihtsalt kuhugi tee äärde. See oli tõsine jutt, me uskusime seda. Peaaegu.
Ega see oluliselt erinenudki neist lugudest, mida täiskasvanud, eriti naised, omavahel käsitööõhtutel, kodustel koosviibimistel ja mujal tavatsesid rääkida (armukese pärast lapsed tapnud ema, Leningradi blokaadi jutud, kotipoisid-röövlid, varjusurnud).
Oli ka teistsuguseid lugusid. Judisemapanevaid, muinasjutulaadseid õudusjutte, mida keegi ei uskunud, aga mis kuulata kõlbasid küll - punastest ja sinistest klaverit mängivatest kätest. Või ehmatusjutte, nagu see, mis vestis kuldjalaga mehest, ja kus keset kuulamist kellegi külmad käed sinust ootamatult kinni haarasid. Huh! Siiani päästab häälepaelad valla.
Rahvaluulearhiivi sattudes olin üllatunud, et neid jutte polnudki folklooriks peetud ega kirja pandud. Mingis mõttes on see artikkel tagasivaade pimedatel sügisõhtutel koju vantsides vestetud lugudele. Vähemalt oli see minu jaoks nii kirjutama hakates, enne juttude liigitamist ja tükeldamist.
Aknalauale astumise jutt ise oli veel 1990. aastate alguses laste seas nii tuntud, et peaks selgitusi nõudmata osutama, et kõneks tulevad õudusjutud ehk õudukad.
Analüüsitavad lood on talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjalisse kogusse ning heliarhiivi aastail 1970-1990. Võrdlusainesena on kohati kasutatud 1992. aastal Eesti-Soome koolipärimuse korjandusega laekunut ja meenutatud neid jutte, mida mäletan oma koolipõlvest - see võimaldab mõnede jututüüpide eale lisada viis-kuus aastat. Enne 1990. aastate õpilaskirjapanekuid on saak tüübiti rohke, varianditi tagasihoidlik. Võrdluseks eesti ainestikule on kasutatud peamiselt vene lastefolkloori, kuid eesti juttudele sarnanevaid teisendeid leidub ka Reimund Kvidelandi artiklis (nt. Kvideland 1989, 235) ja Leea Virtase valimikus Ujo piimä, kus on avaldatud mh. Eestis tundmatu hirmutamisjutt, mille tegelaseks on punane käsi (Virtanen 1992, 29).
Õudusjuttude liigitamisest
Peterburi psühholoog M. Osorina ja folklorist O. Gretina eristasid laste poolt jutustatud lugude hulgast liigi, mille nad nimetasid strailka (= stranaja istorija). Termini alla on mahutatud erinevad jutud - esiteks spetsiifilised, laadilt muinasjutupärased lood, mida lapsed jutustavad ennekõike omavahel, teiseks need, mida võib kõhkluseta liigitada linnamuistendite, kolmandaks pärismuistendite ning neljandaks pseudoõudusjuttude hulka kuuluvad lood. Autorite eesmärgiks oligi uue folkloorinähtuse tutvustamine, süstematiseerimine ning teatavate (psühholoogiliste) hinnangute esitamine. Et materjali vähesus ei lubanud määrata juttude tüüpe, siis eristati põhilised süeed koos mõnede alaliikidega:
I. Agressor või tema abivahend kahjustab perekonda selle kodus.
1.Värvilised plekid põrandal, seintel, laes, mis teatud hetkel
avanevad ja viivad tuppa, keldrisse, pessa, kus istub agressor.
2. Mehhaanilised käed, mis püüavad ja viivad lapsi minema.
3. Erivärvilised sõrmikud, mis lendavad või mille paneb
kätte agressor.
4. Ostetud või kingitud ese hakkab pärast kojutoomist kurja
tegema.
II. Keelu rikkumine ja karistus selle eest.
III. Laps röövitakse väljaspool kodu.
IV. Surnu nõuab oma asju tagasi (Gretina & Osorina
1981, 101-102).
Eesti aineses sulavad mõned loetletuist üksteisega kokku (I ja II ning eriti I. 2 ja I. 3) või esinevad teistsugusel kujul. Esemeid tagasinõudvate surnute jutud olen paigutanud kokku klassikalise folkloori moderniseeringutega.
G. Mamontova eristas lõpu järgi nelja liiki õudusjutte. Need on: traagilise lõpuga jutud, õnneliku lõpuga jutud, efektiga lõppevad ja nn. tagurpidiõudusjutud, mida M. Melnikov nimetas antiõudusjuttudeks (Melnikov 1987, 81).
1990. aastatel täpsustas õudusjuttude olemust ja motiivistikku S. Tihhomirov (Tihhomirov 1990). Moskvalane M. Muhlõnin laiendas liiki ennustamisest ja vaimude väljakutsumisest ajendatud juttude võrra, vaatlusaluseks eeskätt pada emanda pärimus (Muhlõnin 1990, 65). Mängukaartidega seotud uskumusi ja õudusjutte, eeskätt risti emanda kohta, hakkas Eestis levima 1980. aastate lõpul, kuid need ei olnud meil populaarsed. 1995. aastal Vologda lastefolkloori konverentsil osutas M. Muhlõnin improvisatsiooniliste mängude sarnasusele teatud initsiatsiooniriitustega ning mängudele, mille sihiks on osavõtjatele hirmuelamuse pakkumine - mõlemad nähtused kuuluvad servapidi kokku ja genereerivad õudusjutte.
1991. aastal avaldasid Eduard Uspenski ja Andrei Usatev valimiku õudusjutte (Uspenski & Usatev 1991), millesse koondati kõige erinevama liigikuuluvusega jutte. Nende klassifikatsioon on heterogeenne ja ebajärjekindel.
Meiegi õudusjutud kuuluvad mitmesse liiki:
1) klassikalise folkloori hulka kuuluvad jutud ja nende
moderniseeringud;
2) spetsiaalsed laste õudusjutud;
3) pseudoõudusjutud;
4) linnamuistendid;
5) isiklikud usundilised kogemused;
6) massimeediast inspireeritud jutud;
7) improvisatsioonid (vt. Kõiva 1995, 316 jj.).
Edasi vaatlen lähemalt laste spetsiaalseid õudusjutte.
Ülesehitus ja tegelased
Päris mitme rahvaluuleliigi puhul on vene ja muude maade folkloristikas tavaks eristada lastefolkloori täiskasvanute pärimusest: nt. muinasjutte, mis on ainult laste repertuaaris või mida on lastele räägitud (Zelenin 1915; Kapitsa 1928, 154-155; Afanasjev 1957; Melnikov 1970, 117; Holbek 1989, 41-42), nn. pärismuinasjuttudest. Korduvalt on osutatud, et lapsed lihtsustavad usunditeateid ja usundilisi jutte. Vanemad omakorda leevendavad surma ja muude inimese elu traagiliste juhtumite kohta antavaid seletusi (Kvideland 1989, 232 jj.).
Vanema ja stabiilsema osa moodustavad õudusjutud, mille tunnusmotiiviks on mingi reegli/tabu rikkumine (laps astub keelatud kohale, ostab keelatud asja) või kurja inimese (asja) ootamatu majjailmumine või majas oleva eseme kurjaks muutumine. Õudusjutud on skemaatilised: puuduvad situatsiooni-, tegelaste ja tegevuse kirjeldused, sisu ja ülesehitus on lihtsakoelised. Lühikesele ja kiretule sissejuhatusele järgneb sündmuste konstateerimine, lühidialoogid ning lõpplahendus. Tavaline on kolmarvu/neliarvu kasutamine: situatsioon (ja dialoog) kordub kolm või neli korda (nt. kolmel järjestikusel päeval jäävad kolm pereliiget kadunuks ja alles viimasel õnnestub juhuslikult põgeneda). Tegelased (lapsest/lastest, mehest, naisest koosnev perekond - NB! sagedasti koosneb pere nimelt mehest ja naisest ja lapsest) on passiivsed ja kordavad ühte ning sama tegevust. Ka kuri ese või olend on stereotüüpse käitumisega - äkitselt elustunud, asub ta ülejäänuid hävitama. Kõige tavalisemalt on kurjaks tegelaseks erinevat värvi (punane/must/sinine/valge) käsi. Vähem levinud on mingi riietuse või sisustuse detail, mänguasi, lilled: must klaver, kollased/punased jm. värvi kardinad, punased/mustad roosid, mingit värvi plekk või laik, pärlid, kindad, kleit, (punased) kingad. Harva esinevad ka sukad, tekk, kohver, vaip, kapp, tugitool, tass, nukk, pilt, grammofoniplaat, postkast, tünn vms. Kuri inimtegelane võib olla keegi elavaist või surnud perekonnaliikmeist või keegi muu, kes osutub nõiaks või kellel ilmnevad üleloomulikud võimed: ema, vanaema, õpetaja, võõras täiskasvanu, poemüüja. Mall Hiiemäe osutas, et õudusjuttudes mainitud täiskasvanud kuuluvad lapse lähemate tuttavate või nende hulka, kellega ta kõige tihedamini kohtub (Hiiemäe 1990).
Eestis on laste spetsiaalseid õudusjuttude tüüpe 30 ringis. 1960. aastatest mäletan lugusid klaverit mängivatest kätest, erivärvilistest kohvritest ja kägistavatest kardinatest, roosidest, mis moondusid mingit värvi hukkavateks käteks - need võiksid ehk kuuluda meie vanemate juttude hulka.
Populaarsematest jututüüpidest kasutatakse paari-kolme erineva lõpplahendusega versiooni: a) saatusliku lõpuga versioon, kus peategelane saab surma; b) versioon, kus kuri olend või ese hävitab enda; c) üllatava või absurdse lõpuga versioon; d) õnneliku lõpu ja päästva abilisega versioon; e) õnneliku lõpuga versioon, kus surmatud elustuvad imepäraselt. Tegelaste arv ja kuri tegelane varieeruvad juba ühe jututüübi piires, nagu ka dialoogid ja lõpplahenduse juurde kuuluvad ütlused.
Ükskord käskinud ema lastel minna kardinaid ostma. Ainult, et nöörkardinaid osta ei lubanud. Lapsed lähevad. Tüdruk - see oli Anu - vaatab, et lillad kardinad on väga ilusad. Aga tema vend vastas, et ilusamad on punased, kuid õde võttis siiski lillad.
Ostsid ära ja läksid koju. Öösel kuuleb ema - keegi kutsub teda. Ütleb, et: "Ema, ema, pane riidesse!" Ema paneb riidesse.
Ütleb: "Ema, ema, tule kööki!" - Ema läheb kööki.
"Ema, ema, söö!" - Ema sööb.
"Ema, ema, astu tooli peale!" - Ema astub.
"Ema, ema, roni laua peale!" - Ema ronib.
"Ema, ema, astu aknalaua peale!" - Ema astub ja kardinad kägistavad ta ära.
Järgmine päev juhtub sama isaga. Siis vennaga.
Ülejärgmine öö kuuleb õde: "Õde, õde, tõuse üles!" - Õde ei tõuse.
"Õde, õde, pane riidesse!" - Õde tõuseb ülesse.
"Õde, õde, tule kööki!" - Õde paneb riidesse.
"Õde, õde, söö!" - Õde tuleb kööki.
"Õde, õde, roni tooli peale!" - Õde sööb.
"Õde, õde, astu laua peale!" - Õde ronib tooli peale.
"Õde, õde, astu aknalaua peale!" - Õde astub laua peale.
Kardinad kägistavad iseenda ära. Ja nende kardinate tagant tulid välja isa, ema ja venna luukered. RKM, Mgn. II 3580 (5) < Otepää khk., l. < Tallinn - M. Hiiemäe < Malle Mänd, 10 a. (1982).
Selles levinumas õudusjutus varieerub tegelaste arv suuresti: ema-isa-õde-vend; ema-isa-laps (tütar või poeg); ema-isa-kolm tütart; ema-lapsed; ema-isa-kaks tütart; ema-kolm tütart; kaks poega; poeg ja tütar; ema-isa-tütar-vanaema; ema-isa-kaks poega-vanaema jm. Tegelaste arvust sõltub eeskätt jutu pikkus ja korduste arv. Kolmandikul juttudest on lause või paari pikkune sissejuhatus, kus mainitakse keeldu või hoiatust, ülejäänutes lihtsalt ostetakse koju uued kardinad, mis täiesti ootamatult ja põhjendamatult osutuvad saatuslikuks kuriesemeks. Sama tihti algab jutt (pärast paari sissejuhatavat sõna perekonnaliikmete arvu kohta) kardinate öiste käskudega. Vanaema pole tegelaste seas just sage. Kui ta aga olemas on, siis hoiatab just tema kardinate ostmise eest ning ühtlasi osutub lõpuks nõidolendiks: inimsööjaks ja verejoojaks. Kõige sagedamini on kurjadeks esemeteks jututüübis Astu aknalauale kardinad. Enamasti on need kollast või punast värvi, vahel lillad, mustad või lihtsalt uued kardinad. Vähem on lugusid, kus öösiti tegutsevad toas mustad või valged käed (või sirutuvad kardinatest kägistavad käed), must vaip vms. Üksikutes tekstides on kuri ese täpsustamata. Tegelased ärkavad hääle peale, mis neid käsutab ning perehukkaja jääb meile tundmatuks.
Samuti varieerub käskude arv ja sisu: tegelasel kästakse ärgata-riietuda-(süüa)-astuda toolile-lauale-aknalauale, mispeale virk käsutäitja lastest jutustajate sõnutsi kägistatakse üles või kukub aknast alla. Lõpplahendusi on kolm ja nad on üsna võrdselt esindatud: a) kõik tegelased saavad surma; b) kuri ese hävitab enda; c) viimane pereliige (see, kes hilineb käskude täitmisega) jääb ellu.
Tegelastelt ja lõpplahenduselt on eelmisele lähedane jututüüp Must täpp. Enamiku juttudest juhatab sisse lause, milles vanaema keelab lastel oma surma järel laest musta (sinist, rohelist vm. värvi) täppi ära pühkida. Ema, isa ja lapsed rikuvad keeldu ning kaovad jäljetult. Kõigis variantides osutub vanaema selleks, kes sõnakuulmatute liha sööb ja verd joob. Tüüpilised jutulõpud on a või b.
Mustas klaveris kuuldakse kedagi (musta kätt/jalga, klaverit ennast) mängivat. Mõnikord mängitakse ainult mustadel klahvidel. Uudishimutseva vaatamamineja hukkab must käsi, kelle materialisatsiooniks on vanaema, õpetaja, nõiast tädi või klaver ise, mis ühes variandis hulgub inimesi neelates piki linna. Tegelaste arv on sarnane tüübiga Astu aknalauale. Klaveri-jutust on tuntud kaks versiooni. Esimene on taas kord ülesehituselt lähedane jutule Astu aknalauale. Teises versioonis toimub muistendeile tüüpiline imepärane vigastuse ülekanne kuriesemelt tegelikule kurja põhjustajale. Vanas pärimuses levinud kujutluse kohaselt kandus terava (raud)esemega tuulispasale, painajale või libaolendile antud hoop üle reaalsele isikule, tegelikule kahjustajale. Klaveri-jutu üsna tavaline lõpumotiiv võib juhuslikult esineda iga suurema jututüübi mõnes teisendis. Ühes Astu aknalauale tekstis lõikab naine uutel kardinatel õhtuti servast tükikesi, mispeale müüja käsi kahaneb iga päevaga. Teises loos viskab poiss noaga kuritegelikke kingi, mispeale nõid saab surma (RKM II 401, 566/7 (6) < Rapla (1987)), kolmandas lõikab ta kuritegelikul linal õhtuti servast tükikesi, mispeale vanaema jääb ilma ühest, siis teisest käest, seejärel jalast ning kaob neljanda lõikamise järel (RKM II 327, 120/1 (53) < Peetri khk. (1977)).
Lõpplahendustena esinevad Musta klaveri puhul a, b, c või a+d (imepärane abiline kahjutustab kurja isiku), b+d.
Elasid kord mees ja naine. Neil oli kaks last. Ükskord öösel kuulis mees, et keegi mängib suures toas klaverit. Mees läks vaatama, kes see mängib ja mustad käed kägistasid ta ära.
Järgmisel ööl kuulis naine, et keegi mängib suures toas klaverit. Naine läks vaatama. Mustad käed kägistasid naise ka ära.
Ülejärgmisel ööl kuulis poiss, et keegi mängib klaverit. Ta võttis kirve ja läks suurde tuppa. Kui ta nägi musta kätt, virutas kirvega käe pihta.
Järgmine päev läksid tüdruk ja poiss kooli. Nägid, et õpetajal pole ühte kätt.
Siis kuulis tüdruk, et keegi mängib klaverit. Ta läks vaatama ja võttis harja kaasa. Kui ta musta kätt nägi, virutas tema ka harjaga vastu kätt. Järgmine päev kooli minnes nägid tüdruk ja poiss, et õpetajal pole kahte kätt.
Siis kuulis poiss ühel ööl, et keegi kõnnib köögis. Ta võttis kirve ja läks kööki. Nägi köögis musta jalga ja virutas kirvega vasta musta jalga. Järgmine päev läksid tüdruk ja poiss jälle kooli ja siis nad nägid, et õpetajal pole enam kahte kätt ja jalga.
Siis kuulis tüdruk öösel, et keegi kõnnib köögis. Ta võttis harja ja läks kööki ja virutas ka musta jala pihta.
Kui nad kooli jõudsid, ei olnud õpetajat koolis. Ja siis selgus, et õpetaja vaim oli käinud nende majas klaverit mängimas. RKM, Mgn. II 4115 (10) < Tartu l. - Mare Kõiva < Kristina, 4. kl., Tartu V Keskkool (1988). Lit.: Mare Kõiva (1991).
Minu kooliajal populaarsed jutud roosidest (tulpidest), mis ostetakse keeluvastaselt; mille kingib perekonnale tige täiskasvanu või sugulane; mis lihtsalt seletamatuil põhjustel muutuvad mustadeks ja punasteks käteks või vanaks naiseks ja alustavad laastamistööd, on ülesehituselt kaunis labiilsed ning pole 1980.-1990. aastatel enam eriti tuntud. Perekonnaliikmete arv varieerub siingi kahest tegelasest ema-isa-kolme lapse-vanaemani. Paaril juhul keelatakse musti roose osta, enamasti algab kogu tegevustik ootamatult ja mingi motivatsioonita. Lõpplahendusena esinevad a, b ning b+e. Viimast, st. imepärast ellupöördumist pärast kurjategija paljastamist või surma, esineb taas peaaegu kõigi suuremate jututüüpide üksikutes teisendites.
Paljudes lugudes muutub ihaldatud ese nõiavärgiks, mis "sulatab" ihuliikmed või hukutab kandja. Nukud ja muud esemed elustuvad või osutuvad kuuluvat nõiale, kes nende kaudu saab lapse üle mõjuvõimu. Nii hääbuvad kollast nõiakampsunit kandvad lapsed, mustlaselt saadud sukkpüksid sulatavad tüdruku jalad, nukk kägistab pereliikmeid, pärlid poovad jne. Mõnelgi säärasel lool on kaudset sugulust kirjandusega (nt. H. C. Anderseni punaste tantsitavate kingadega).
Õudusjutud, pseudoõudusjutud ja ehmatamine
Päris paljud jututüübid kõiguvad õudusjutu ja ehmatamisjutu piirimail, neid kasutatakse mõlemal otstarbel: osa teisendeid on mugandatud ehmatamiseks, osa jäänud erineva lõpplahendusega õudusjuttudeks. On ka tüüpe, mis ongi mõeldud ehmatamiseks. (Ehmatamisjutte on avaldatud jutuvalimikes tondi-, hirmu- või antijuttude nimetuse all (Virtanen 1978, 76; Kvideland 1989, 236; Opie 1967, 55-56)). Tegelasi on ehmatusjuttudes märgatavalt vähem, pinget tõstab dialoog ja sündmuste kiire järgnevus. Sündmuste monotoonsele loetlemisele järgneb tavaliselt ootamatu sõnaline puänt ning kuulaja ehmatamine koleda häälega, temast ootamatult kinni haaramine jm. Pseudoõudusjutud on lähedased naljanditele ja anekdootidele - kuulaja identifitseerib õudusjutule tunnusliku struktuuri, motiivid, tegelased vms. Tal tekib n-ö. õudukavalmidus. Loole annab õige mõnu valmisolek hirmutamiseks, mis asendatakse ootamatult humoristliku lahendusega.
Tuntumas tüübis Laibasööja taksos (põhineb muinasjutul AT 363) võtab taksojuht auto peale naise, kes laseb ennast kolmel õhtul sõidutada kolmele erinevale surnuaiale. Viimasel korral hiilib taksojuht uudishimust naisele järele. Too pistab lahtikaevatud hauast isukalt laipa. Taksojuht põgeneb sündmuspaigalt, ent pärib naasnud naiselt, kas tema ongi see, kes surnuid sööb. Seepeale naine jaatab või pärib: Tahad ma söön ka sinu? ja kägistab juhi.
Jutust on levinud kaks versiooni: a) taksojuht surmatakse, b) kuulajat hirmutatakse mõne fraasi või/ja hirmsa häälega, samuti tal käest või kõrist haarates jm. Varianditi lõpplahendus puudub ja konflikt jääb ebamääraselt lõpetamata.
Osas teisendites tuleb naine iga korraga aina verisemalt takso peale, mis peaks tema suhtes varakult kahtlusi äratama, ei ärata aga mitte, sest see on jutu loogikale täiesti võõras. Tegelane ei lase ennast silmatorkavalt kahtlastest asjaoludest kõigutada, ta ei märkagi neid. Varianditi hoiatatakse juhti raadio teel, et liikvel on ohtlik naine, kuid seegi võte on määratud pinevust tõstma kuulajas, mitte jutu tegelases.
Õudusjutuna või pseudoõudusjutuna on kasutusel tüüp Raadio teatab:
Ükskord tegi üks mees raadio lahti. Raadiost öeldi;
/pidulikult, aeglaselt/: "Kuulutus, kuulutus, kuulutus, kuulutus! Punane
käsi, kollane käsi, tulitäpp ja luukere otsivad ühte tänavat."
Ja siis jälle: "Kuulutus, kuulutus, kuulutus, kuulutus!
Punane käsi, kollane käsi, luukere ja tulitäpp otsivad ühte maja."
Ja selle järel järgmist: "Kuulutus, kuulutus, kuulutus,
kuulutus, kuulutus! Punane käsi, kollane käsi, luukere ja tulitäpp
leidsid selle maja."
Ja jälle: "Kuulutus, kuulutus, kuulutus, kuulutus! Punane
käsi, kollane käsi, tulitäpp ja luukere otsivad ühte korterit."
Ja siis veel: "Kuulutus, kuulutus, kuulutus, kuulutus!
Punane käsi, kollane käsi, tulitäpp ja luukere leidsid selle korteri."
Mees kargas lapsevankrisse, aga siis öeldi raadiost: "See
oli saksa laste ergutus." RKM, Mgn. II 4073 (4) < Tartu l. -
M. Kõiva < Liisa Vesik, snd. 1979 (1987). Lit.: M. Kõiva (1989).
Tegelaseks on mehe kõrval naine, tüdruk, poiss, Brenev vm. ja saabujad võivad olla must/punane/kollane käsi; mustad kindad; must pea; must vari; kollane täpp; must kirst; valge daam; kollane naine; must mees; roosa tädi; verised jalajäljed; luukere; tulekera; kollane käsi, luukere ja tulitäpp; kurjategijad; vargad vm. Lõpplahendused: a) raadiokuulaja tapetakse; b) absurdne lõpplahendus: b1) raadio käsib kuulajal aknast alla hüpata ning kukkudes kuuleb see, et tegemist oli tavapärase raadiosaatega (Tänane keskööjutt on lõppenud. Head ööd! või Te kuulsite rootsi rahvajuttu jne.); b2) peitupugenu kargab tulijale, nt. mustale käele vastu, karjudes: Käed üles, püksid maha, tulistan!
Üksikutes teisendites kutsutakse siingi appi imepärane abiline või elustub tegelane imepäraselt. Põnevust hoitakse üleval tegevuse kiire vaheldumise ning kuritegelase vääramatu lähenemisega: kuulaja avab ja suleb raadiot või avab ja suleb vaheldumisi raadiot ja televiisorit, kust teatatakse järjekordsest otsimisest-leidmisest.
Eelmisele ning ühtlasi tüübile Astu aknalaulale on lähedane arhiiviandmeil 1980. aastaist levinud lugu Verenõudjast, s.o. punasest või mustast käest, kes käib kolmel ööl klaasitäit verd küsimas. Pooltes üleskirjutustes eelneb sellele keeld ja keelu rikkumine. Naine/laps tapab esmalt kassi, siis koera. Viimaks nõutakse inimese (nt. ema) verd. Seepeale hangib peategelane (või ta vanemad või politseinik) roboti, kes põrutab verenõudjale vastu: Kas sa kefiiri ei taha või? Verenõudja on süntees mitmest erinevast vanemast õudusjutust ja näiteks muinasjutust Hundi ulumine. Ilmselt paremad jutustajad liidavadki omavahel motiive ja lahendusi, et saada nõnda värskena mõjuvat lugu.
Vanemate ehmatamisjuttude hulka kuulub Must-must linn, mis põhineb monotoonsel esemete loetlemisel ja lõpeb üllatuslausega. Mustal-mustal maal, mustas-mustas linnas leidub must-must tänav, maja, tuba, kapp, riiul, laud, kirst vm., milles asub midagi süütut ja söödavat (vorstivõileib, kiluvõileib, juustuleib vm.), harvem mõni väike olend (väike roosa põrsas), mõnikord kirst ja surnukeha või luukere. Osa selle jutu teisendeidki lõpeb fataalselt, ent valdavalt on see ehmatamiseks mõeldud lugu.
Eespool sai viidatud, et ehmatamisjutte iseloomustab viimistletum esitus: räägitakse tahtlikult monotoonselt või ilmekalt, korduvad jutuosadki võivad uinutada kuulaja tähelepanu, häälestada teda tavalahendusele. Kuna ehmatamiseks on tarvis, et kuulaja poleks lugu varem kuulnud, siis vahetatakse tegelasi, improviseeritakse põhiliste jututüüpide aineil jne. Viimasel kümnendil on mugandatud mitmeid anekdoote või selle liigi piirimail asuvat pseudoõudusjuttudeks. Kuulaja häälestatakse korduste, esitusviisi ja teatavate stereotüüpidega õudusjutu-lainele ning alles puändist selgub, et tegu oli kelmustüki või naljaga. Säärastest lugudest on levinumad lugu tilkumishäälest kõrvaltoas, mida uudistama kaovad üksteise järel kõik perekonnaliikmed, ja teelisest, kes palub end öösel läbi surnuaia saata. Esimeses jutu lõpus selgub, et kõik on elus ning hoiavad tilkuvat kraani kinni, teises teatab saatja, et temagi kartis läbi surnuaia minna, kui elas. 1980. aastaist on meil levinud jutt keelu rikkumisest, mille järel saabub vihane ja verine naaber. Loo detailid varieeruvad üsna palju, kuid puänt on kõigil ühine - alumise korra elanikule langeb kaela lühter.
Elas kord tüdruk. Tema ema oli haige. Enne surma näitas ta tüdrukule mutrit, mis oli voodi all, ja ütles, et seda mutrit ei tohi lahti keerata, muidu juhtub õnnetus. Ükskord pesi tüdruk põrandat ja lapp jäi jälle mutri taha kinni. Tüdruk mõtles, et mis siis ikka tuleb, kui ta selle mutri lahti keerab, ja keeraski. Õhtul heitis tüdruk magama, kuid ei jõudnud veel uinudagi, kui uksele koputati. Tüdruk tegi ukse lahti. Ukse taga seisis verine mees ja küsis: "Kas tead, mis mutri sa lahti keerasid?" "Ei," vastas tüdruk. "Kroonlühtri mutri," ütles mees ja vajus kokku. RKM, KP 7, 161/2 (1) < Iisaku - Silver Tina, snd. 1981, Iisaku Keskkool, 5. kl. (1992).
Enamus pseudoõudusjuttudest on väikese variantide arvuga. Nende hulka kuulub lugu kapist kostvast häälest, mis nõuab leiba - sinna on ununenud ahv; musta-musta kirstuga saabub kuradike, kes lubab isale kaevata, et poiss rikkus kirvelöögiga tema liiklusvahendi; mustas kindas lendab ringi Karlsson katuselt jne. Enamasti kasutatakse uue jutu loomiseks või jutuainese laiendamiseks tuntud anekdoote ja tuntud tegelasi või vanemate juttude mugandusi.
Uskumusest linnamuistendi ja õudusjutuni
Linnamuistendite ja laste õudusjuttude piirialal paiknevad Teise maailmasõja järgsed lood hobuse- või /ja inimlihast vorsti valmistamisest ning verevõtjate mustadest autodest. Vormilt on need jutud eelmistest mitmekesisemad. Ühtaegu on erinevused täiskasvanute ja laste pärimuse vahel markantsemad, samuti on hõlpsam jälgida uskumuse (resp. uskumusjutu) liikumist lastepärimusse.
Väidetavasti on mängimine ja uskumine omavahel sedavõrd sarnased, et inimene ei suuda sageli eristada, kas ta mängib, et ta kardab, või kardab ta tegelikult. Arvan, et jutustused verevõtjatest ja inimvorstivabrikutest olid omal ajal vägagi reaalsed ja tõsiselt võetavad. Sellest, kuidas kuuldustest ajendatud hirm sundis kahtlusega igasuguseid võõraid ametmehi vaatama, esitasin näite artiklis Ja tegi ukse lahti (Kõiva 1995, 313 jj.). 1940.-1960. aastatel levis tõekspeetavaid jutte vägivallast ja kuritegudest. Sagedasti seostati juhtunut Kohtla-Järve ja teiste Põhja-Eestis paiknevate uute tööstuskeskustega, mis said kasvuhoo pärast viimast maailmasõda. Nende paikkondade asukate hulgas oli palju venekeelseid muulasi, kes olid sinna kolinud hiljuti. Enne Teist maailmasõda oli 90% Eesti elanikkonnast eestlased, praegu on meid 60% ümber ning Põhja-Eesti suuremates linnades, nagu ka Tallinnas, läks ülekaal muulaste kätte suhteliselt lühikese aja jooksul.
Täiskasvanute jutud kajastavad erinevaid sotsiaalseid pingeid, tulenegu need informatsiooni vaegusest või väärusest, võõra kultuuri kandjate rohkusest või muust. Teiselt poolt kajastuvad juttudes reaalsed kuritööd: inimeste kadumised, tapmised, röövimised, mida arvatavasti oligi sõja järel palju.
Arvan, et pärimus mustadest autodest tugineb osalt reaalsusele, mustadele autodele, millega inimesi käidi küüditamas, ning sai alguse 1930. aastatel. Arvatavasti juba siis segunes see luureagentuuri poolt levitatud kuulujuttudega juutidest ja teadlastest, kes inimkatseid tegevat, sh. selleks verd koguvat. Venemaal geneetikute ja meedikute vastu algatatud kohtuprotsessidki võisid jutte õhutada. Kuna igasugused suuremad epideemiad ja sõjad kihutavad muu hulgas üles lugusid inimeste söömisest, on jutud inimvorstivabrikutest seotud ka endise NL territooriumil levinud sõjapärimusega, pajatustega blokaadi ja nälja ajal inimliha söömisest.
Täiskasvanutelt üleskirjutatus on reaalses elus juhtunu ning fantaasia piirid segased ja üleminekud sujuvad. Mõnigi kord on juhtumit konkretiseeritud ja tõepärastatud stereotüüpsete uskumuste ja faktide lisamisega:
Räägiti, et peale sõda liikusid Tartus ringi verevõtjad, vereimejad. Need olid mustad mehed, kuid neil olid kambas mõned eestlased. Üks blondiin tantsis noore mehega ja hakkas proovima, kuidas tema sõrmus sobib poisi sõrme. Ja jättis selle lõpuks talle. Aga hiljem helistas talle ja palus sõrmuse tagasi tuua. Poiss läks sõrmust viima ja tagasi enam ei tulnud. Perekond hakkas teda otsima ja leidis ta, pooleldi verest tühjaks lastud ja minestanud. Aga ta jäi siiski elama. (Tallinn, naine, 74 a.)
Sündmuste käik ja ülesehitus on neis juttudes lihtne: juhuslikku teelist meelitatakse vorstivabrikusse või selle lähedusse, sealt õnnestub tal imekombel põgeneda või ta jääb kaotsi. Sageli nimetatakse vabriku asupaigana konkreetset linna või linnajagu, enamasti Tartut ja Tallinnat. Üsna sageli on esitus sugestiivne: juhtunut kirjeldatakse isikliku elamusena. Nii jutustas nt. ülikooliharidusega naine oma lastele, kuidas teda, roosapõskset ja tugevat noort neidu, Tartus lõksu meelitatud. Ta näinud koguni hirmsa paiga ära, kuid pääsenud imetabaselt põgenema. Esimeses isikus on esitatud järgnevgi jutt:
Tartun kah. Läksime odavat kraami ostma. Sibulatega
läksime Tartu. Üks tüdruk tuleb, noorukene. Me räägime, et
sahhariini tahaks osta. Ta ütleb: "Tulge kaasa."
Meie: "Kui kaugel on?" - "Ei ole, siin Emajõe ääres."
Läksime kaasa. Ühe uksest vaatasime. Jumal, kui palju
päid seal oli. See oli neil vorstivabrik. Seal latse oliva palju
kadunu ja. Tahtsid meid ka vorstiks viia. Hakkasime miilitsat
kutsuma. Miilits siis saigi selle vorstivabriku kätte. Maa all, nagu
kelder selline. Üks isa tundis oma tütre põlle järgi ära. See oli
pärast sõda, kui neid vorste tehti inimestest. Üks mees sai oma
tütre pea ainult kätte: roosa lint oli juustes.
RKM II 395, 131/2 (2) < Võnnu khk., Lootvina k. < pärit Võrtsjärve äärest - Kadri
Peebo < Aleksander Molodost, üle 70 a. vana (1986)
Teises jutus meelitab mees naist tundmatusse majja piima viima, sealgi pääseb petetu õnnekombel ning jutu lõppu on liitunud seletus:
/---/ Tädi rääkis veel niiviisi, et nendest kontidest tehti seepi, soolikast ja inimese lihast tehti vorsti. Ja siis rasvast oli mingisugune pasta tehtud. Pesupasta. Ja see pasta, kui temaga pesevad, siis hästi vahutavat ja. /---/ RKM, Mgn. II 3568 (13) < Otepää khk., Pühajärve k. - M. Kõiva < Harald Asor, snd. 1968 (1982). Lit.: M. Kõiva (1989)
Siiski ei kuulu seda laadi lood ainult linnapärimusse, vaid on tuntud ka kõrtside ja üksikute metsatalude kohta. Juhuslikud öömajalised teevad juhtumisi ööbimispaigas jubedaid avastusi: kapist või aidast leitakse hukatud inimesi. Vanemas folklooriski leidub võrreldavaid lugusid. Enamasti kõneldakse taluomanikest, kes röövivad teelisi. Mõnikord soolab kuritegelik peremees tapetu tünni, kust võetakse liha toiduks või sigade söötmiseks. Teeliste hukkamine on vanu motiive (rootsi paralleele vt. Ljungström 1995, 237; vt. AT 1536 jt.). Juhuslike majuliste öistel üleelamistel põhineb hulgaliselt traditsioonilisi muistendeid (kuradid surnu nahka proovimas, AaS 104 - abivajaja nõialt nõu küsimas jm.), pajatusi, naljandeid.
Egomorfistlikku esitusviisi on enim analüüsitud muinasjuttude puhul ning osutatud, et seda pruugitakse sagedamini teatavais tüüpides ning mõnede jutustajate poolt (Viidalepp 1985, 69-82). Muistendi puhul määrab jutustaja esitusviis, tema osadus üleloomulikus kogemuses teksti memoraatide hulka. Üldlevinud arvamuse kohaselt on muistendeid peetud narratiivideks, mille tõepäras rääkijad ei kahtle. Ometi leidub selleski liigis fiktsioone, naljatamisi esitatut ning süeid, mida usundilise pärimuse kandja ei pea võimalikuks ega tõeseks (vrd. iiri jutuvestja hinnangut haldjauskumuste tõesusele Lysaght 1995, 242). Verevõtjate-vorstivabriku-juttude puhul pruugitakse sagedasti egomorfismi:
Linakakmise ajal läksime öömajale ühte majja. Köögipõrandale pandi magama. Uksed olid kapil kinni. Kuuleme: kapis tilk-tilk-tilk. Peremees läksiva kõik magama. Poisid tuliva üles ja kuida nad urgitsesiva selle kapi lahti. Vaatame: inimene rippu pandud jalgupidi, kõri maha lõigatud. Valmis pandud vorstiks teha. See oli Metskülas. Tulime üles, panime ööse, mis saime, rõivaile. Pagesime kõik hirmust ära tollest majast. RKM II 397, 130/1 (1) < Võnnu khk., Lootvina k. < pärit Võrtsjärve äärest - Kadri Peebo < Aleksander Molodost, üle 70 a. (1986)
Lapsed kasutavad analoogilises repertuaaris üliharva egomorfismi, enamasti on jutud ajatud. Seevastu kogu pärimuskorpus on täiskasvanute omast mitmekülgsem. Osalt jutustatakse ja usutakse täiskasvanutelt kuuldud memoraate ja muistendeid - nende jaoks on kuuldu n-ö. ajalooline tõde, milles ei pruugi kahelda.
Suurem osa laste jutte põhineb samal motiivistikul, kuid on painutatud õudusjuttude struktuuri järgi. Ülesehitus meenutab taaskord algelisi muinasjutte. Lugu algab enamalt jaolt keelu rikkumisest (nt. laps astub keelatud laigule), kuid keeld võib puududa ning jutt alata lihtsalt initsiaalvormeliga Elasid kord..., mis fikseerib tegelased. Pahaaimamatu, ent mingi iseäraliku tunnusega (küüntele kirjutatud nimi, värvitud küüs, nimeline sõrmus) laps satub poodi minnes kokku kurja tegelasega, kelleks on mõni perekonda või last vihkav mees/naine/ema. Harvem on selles loos kurjaks mõni tüüpilistest õudusjutu-olenditest nagu valge või must käsi vms. Tegelasi on vähe: põhiliselt ema-laps-meelitaja, harva on lapsi kolm.Vorstivabriku-jutud erinevad teistest omasugustest selle poolest, et nad on üheepisoodilised - niisiis tavaõudusjuttudest lühemad. Laste jutustustes prevaleerivad hakkliha- või kotletivabrikud, piruka- või küpsisevabrikud, mille põhjal võiks eeldada, et need lood arenesid pigem kuuekümnendate lõpul või seitsmekümnendatel aastatel linnalaste keskel.
Ühel emal oli tütar. Sünnipäeval kinkis ta tütrele sõrmuse.
Järgmine päev saatis ema tütre poodi. Tüdruk läks mööda
tänavat. Äkki tekkis asfaldisse pragu ja tüdruk vajus maa alla.
Ema ootas ja ootas, aga tütart ei tulnud. Otsustas siis ise
minna. Läks poodi ja ostis hakkliha. Koju jõudes pani ta liha
pannile.
Äkki märkas ta, et hakklihas oli tema kingitud sõrmus. Siis
ta sai teada, kuhu tütar kadus. RKM II 324, 243/4 < Nõo
khk., Elva Keskkool - Merike Pille, snd. 1959 (1976)
Fantastilisi elemente (maa alla suunduvad käigud, äkitselt avanevad tugitoolid ja tänavad, küüntele kirjutatud nimed) on sedavõrd, et tõelisusega saaksid lugu samastada vaid päris väikesed lapsed. Katsetest 3-4-aastastega on järeldatud, et väikesedki lapsed on intuitiivselt varmad asju realistlikult seletama ning maagilised seletusviisid õpitakse alles pikapeale (Rosenberg et al. 1994, 69) Ühtaegu näib osa täiskasvanuid ebalevat paranormaalsete nähtuste ja maagia puhul oma seisukohtades ning pidavat võimalikuks argimõistes tavatut. See seletab ehk ka linnamuistendite ning selle liigi piirimail oleva pärimuse populaarsust. Laste juttudesse on sagedasti põimitud klassikalisi motiive. Nimede kirjapanek meenutab kuradi-, painaja- ja katkumuistendeid, mõne teisendi lõpulause on laenatud ehmatusjutust Laibasööja taksos.
Reeglina ei usu lapsed jutte, mida samastatakse õudukatega, mida igaüks võib omatahtsi välja mõtelda ja mis pole reaalse eluga seotud. Küll aga pakuvad need võimaluse hirmu otsimiseks ja kõheduseks. Igatahes on vorstivabrikujutud jäänud oma kujunemises otsekui poolele teele. Seosed muistendite, kuulujuttude ja ajakajalise kõmuga on kaudsemalt mõjustanud ka laste repertuaari, mille osa variante pole kujunenud täiesti õuduka-laadseteks. Vanad jutud võivad väga ootamatult elustuda. Näiteks levis 1990. aastatel Tallinna julgeolekuhoone ülevõtmise järel kuuldus, et sealsest ülekuulamiskeldrist leitud hiigelsuur hakkmasin. Teadagi tehtud sellega kinnipeetutest hakkliha.
Muutused pärimuses
Me ei tea, milliseid jutte rääkisid lapsed üksteisele saja aasta eest. Muistendid, mida nad olid kuulnud vanemate suust, olid kindlasti esitusviisilt lapselikumad, tõenäoliselt sarnased kaasaegsete laste esitatud muistenditega. 1930. aastate lastehirmutiste teemaline kogumisvõistlus tõi arhiivi nimetusi, käske ja keelde, mitte jutte. Vanas muistendipärimuses esineb paaril korral verine või must käsi, kuid see on pigemini juhuslik kokkulangemine.
Paari-kolmekümne levikuaasta jooksul on õudusjutud märgatavalt muutunud. Ainest iseloomustab aina suurem kirevus ja heterogeensus. 1980. aastatel sugenes juurde absurdseid detaile sisaldavaid ja absurdse lõpuga jutte. Laienes kurjade isikute ja olendite seltskond ning ühest ja samast jutust tekkis uusi, erineva lõpuga versioone. 1980.-1990. aastail lisandus tüüpe, mis põhinevad tähemaagial (uksele/lapse nahale kirjutab kuri olend tähti/märke, kuni neist moodustub sõna surm), rääkimiskeelul (lapse selg märgistatakse, keelu rikkumisel ta tapetakse), spiritismil (taldriku, kaartide või peegliga ennustamisel pääseb liikvele väljakutsutud kättemaksuhimuline vaim) jm. M. Muhlõnin täheldas vaimude esilemanamisel põhinevate juttude levikut Venemaal 1970. aastatel (Muhlõnin 1990, 66), meil on neist teateid alates 1980. aastatest. Struktuuri ja esituse poolest on need jutud lähedased memoraatidele ja osale linnajuttudest. Mõnigi kord esitab jutustaja täpsemad koha- ja isikuandmed, taas kasutatakse egomorfismi.
Uute lugude loomine on lastele hõlbus, kui tuntakse traditsiooni sisemist loogikat ja nõudeid. Komponeerimisel kasutatakse valmisdetaile ja kontamineerimist. Tihti luuakse uus lugu üksnes tegelaste ümbernimetamisega või minimaalse tegevuse kohendamisega. Traditsioonilähedane improviseerimine tundub olevat lihtsam kui naljandite puhul. Palusin 8-aastasel poisil mõtelda välja hirmujutte. Tulemus ei erine oluliselt rahvaluulearhiivis leiduvast. Tüüpilised tegelased satuvad nõuete kohaselt kolm korda silmitsi kurja olendiga, kelleks on üks tuntud abstraktsetest kuriolenditest, pereliikmeist või kaaslastest.
Pime maja.
Oli pime öö. Ühes pimedas majas lõi kell kaksteist. Terve
pere magas. Järsku keegi kolistas köögis. Isa tõusis üles ja läks
kööki, aga tagasi ei tulnud. Hommikul leiti isa surnult köögist.
Järgmisel ööl tõusis vend üles ja läks kööki. Hommikul oli vend
surnud. Järgmisel ööl kuulis õde kolinat. Aga ta ei läinud
kööki. Kolin läks veel kõvemaks. Õde pikutas aga ikkagi edasi.
Lõpuks jäi õde magama. Kohe, kui õde magama jäi, kadus kolin.
Hommikul leiti ema surnult köögist. Siis otsiti korter läbi ja
leiti ema sahtlist luid ja peasid. (Saamuel, 8 a.)
Ehkki ainukordne, ei torka uuslooming teiste lugude seast eriliselt silma. Toimib nn. omakultuuri muster ja lõhn, nad on peaaegu päris. Improviseerima ajendab eeskätt vanade juttude tuntus ja ammendumine - sama looga ei saa kuulajat enam üllatada, ehmatamisjuttude puhul on uudsus esmaseid nõudeid. Õudusjuttude meisterliku esitamisega võib kaaslaste tähelepanu pälvida, ennast asjatundlikuna maksma panna.
Õudusjutud levivad suuliselt, ehkki mõnikord kirjutatakse neid märkmikesse ja kaustikutesse, mis levivad käest-kätte sarnaselt salmialbumite ja muu kirjaliku folklooriga. Sellisest kirjapanekust võib saada omaette uskumusobjekt, mille olemasolu või kaotamisega seostatakse oma saatust. Nii jutustas näiteks ühe tüdruku ema, et haiglas kaotatud märkmiku seostas tütar oma haiguse ning mitmete õnnetustega, mis teda ja perekonda tabasid. Oli raske teda veenda, et need asjad pole omavahel seoses.
Jutustaja osa jutu kujundamisel
Ühte ja sama lugu saab jutustada pikemalt või lühemalt, kasutada kujundlikumaid väljendeid, korduvaid episoode detailselt välja arendada või libiseda neist kokkuvõtva lausega üle. Õudusjuttude puhul sõltub jutu pikkus ja arendatus otseselt esitajast. Jutustajast sõltub ilmselt tegelaste arv, mis võib olla vähendatud miinimumini (pere koosneb vaid emast ja lapsest) või paisutatud suureks, sest nii pikeneb esitus. Ühe paikkonna või ühe kooli jutustajatel võivad olla kujunenud teatavad eelistused kurjade tegelaste või nende värvi suhtes. Ehmatusjuttude esitamine nõuab meisterlikkust, oskuslikku hääle ning liikumise valitsemist - seda enamgi kui muude jutuliikide puhul. Neis kasutatakse erilist hääletooni, äkilisi kõnetooni muutusi, valjemat või vaiksemat häält, tahtlikku monotoonsust, kuulajate puudutamist jm. Tundub, et üldjuhul ei vaja laste rikas fantaasia käivitumiseks eriti palju materjali, mistõttu lugude skemaatilisus häirib kuulajat vähe. Et selliseid jutte on varem kuuldud, muudab see kuulaja jaoks häälestumise kergemaks. Nad pakuvad põnevust ja närvekõditavat vaheldust. Juba väikeste muudatustega suudetakse jutule anda uus ilme ning panna kuulajaid seda uuesti huviga jälgima. Nõnda on üks Nissi tütarlaps loonud Laibasööjast erinevaid lugusid, kõneldes ühes variandis mees-laibasööjast, teises naisest ja varieerides lõpplahendust.
Kuigi paljud jutud sisaldavad täiskasvanu jaoks õpetlikku iva, näiteks missuguse ränga nuhtluse toob kaasa keelu rikkumine, uudishimutsemine, võõrastega kaasa minemine jne., pole alaealistel jutuvestjatel endil didaktilisest tuumast enamasti aimugi ja nad on olnud väga üllatunud, kui neile on seda osutatud. Enamik lapsi ei analüüsi seda sorti jutte, ammugi ei tee neist järeldusi vanemate reetlikkuse, võõraste inimeste ega vaimolendite ohtlikkuse kohta. Ebareaalses ja umbisikulises jutumaailmas juhtunut ei laiendata tõelisele kodule ja vanematele. Jututõde eksisteerib enamasti lahus elutõest. Kahtlen väites, et eeskätt vanemate tööga hõivatus, laste omapead kodus olemine ning sotsialistlik süsteem mõjutasid selliste lugude teket ja levikut Ida-Euroopas. Osa lugude teket mõjutas kahtlemata reaalne igapäevaelu, veel enam aga täiskasvanute pärimus. Arvan, et spetsiaalsetel õudusjuttudel oli eeldusi tekkida keskkonnas, kus muinasjutulaadsed lood olid tuntud meediast (või otse traditsioonist) ning absurdi- ja sadismielementidega allhoovus oli olemas rahvapärimuses. Surma sagedast esinemist laste juttudes on peetud osaks nende sotsialiseerumisprotsessist (Kvideland 1989, 233).
Teatavasti on õudusjuttude eelistatud esitamispaikadeks laagrid, kokkutulekud ja kogunemised, kus lapsed on omapead, samuti tunnid, kus osa lapsi on õppetööst kõrvale jäänud ning kogunevad duiruumi või rõivistusse vestlema ja aega parajaks tegema. Sellised laste omavahelised segamatud kommunikeerumispaigad on nende endi hinnaguil parimad paigad närvekõditavaks jutlemiseks. See pole midagi Ida-Euroopa lastele ainuomast, vaid pigem üldtuntut, millele ameerika noortefolkloori puhul viitas S. J. Bronner (Bronner 1990, 21, 144 jj.). Õudusjutud eeldavad avatud kommunikatsiooni. Ainult ehmatusjutu puhul on oluline, et see, kellele lugu räägitakse, oleks edasise suhtes pahaaimamatu - vastasel juhul pole teda võimalik mõjusalt ehmatada.
Õudusjuttude vestmise kuldne iga on praegu 7.-10. eluaasta. Viimaste aastakümnete jooksul on vanusepiir alanenud, mis mõjutab omakorda jutustamise stiili - nooremate jutud on üsna kohmakad. Kuigi kõik lapsed teavad õuduslugusid, ei räägi kõik neid edasi. Osa pelgab selliseid jutte, osa peab neid vastikuiks ning osa peab end võimetuks neid korralikult jutustama. Ilmselt on olukord võrreldav anekdootidega, millest osa inimesi ei hooli, teine osa ei kipu neid vestma.
Lõpetuseks
Meie pärimusse on laste spetsiaalsed õudusjutud koos tegelaskonnaga suures osas vahendunud idast. Ses suhtes sarnanevad nad viimase viiekümne aasta anekdootidega. Marginaalsed välised adapteerimised maha arvatud (nt. kurja tegelasena on meil Haapsalu legendist laenatud valge daam, venelastel A. Pukini mõjul pada emand) on spetsiifiliste õudusjuttude tüübid, motiivid, ülesehitus, tegelased ja lõpplahendused ühtsed vene (ja ilmselt endise NL alal levinud) pärimusega.
Laste õudusjutud kajastavad iidseid motiive ja hirme: ärasöömine, äraröövimine, äraeksimine, tundmatusse kohta sattumine, hirm surma, eriti aga häbiväärse surma ees jne. Õudusjutte ei kasutata ainult närvekõditava elamuse saamiseks, vaid ka teiste ninapidi vedamiseks, kergendatult naermiseks, ebaviisakuste lausumiseks, nad on olulised sotsialiseerumisprotsessis. Algusest peale on need jutud mõjustatud konkreetsest reaalsusest ja seda peegeldavatest juttudest, vanemast suulisest pärimusest - muinasjuttudest ja muistenditest - , kust laenatakse motiive ja ülesehitusvõtteid. Nad aitavad noortel jutustajatel maha märkida piiri fanataasia ja reaalsuse vahel. Ürgvanade mütologeemide ning motiivide taaskordumise tõttu on nad väärt lähemat psühholoogilist vaatlust.
Tuntud õudusjuttudest levib paar-kolm erineva lõpplahendusega versiooni. Mitmeid neist kasutatakse paralleelselt õudusjutu või ehmatamisjutuna. Ühele tüübile tunnuslikku ja tavalist lõpumotiivi võib juhuslikult esineda iga suurema jututüübi mõnes teisendis.
Laste õudusjuttude vanuseks on pakutud möödunud sajandi keskpaika (Gretina & Osorina 1981, 104) või Teise maailmasõja järgset aega (Melnikov 1987, 84). Viimane tundub usutav ka meie ainese puhul.
P. Smith on pidanud linnamuistendeile loomuomaseks seika, et sama jutt võib realiseeruda lõpmata erinevates liikides (Smith 1989, 23). Sama tendents iseloomustab tervikuna laste räägitud usundilisi jutte, eriti aga õudusjutte. Viimased on muutunud oma eksistentsi jooksul tublisti: lisandunud on parasjagu moes olevaid võtteid, absurdi elemente, neist on arendatud omalaadseid pseudoõudusjutte ja paroodiaid, nendega seostub uskumusi. Sama jutu teisendid varieeruvad üheepisoodilisest jutust kolme-neljaepisoodilise detailsemalt väljaarendatud looni. Lihtsakoelist ülesehitust kompenseeritakse osalt esitusega, osalt vana ainestiku põhjal improviseerimisega. Õudusjutud kui folklooriliik on väljakujunenud, kirev ja end ammendamas.
Afanasjev, A. 1957. Narodnye russkie skazki. Moskva.
Bronner, S. J. 1990. Piled Higher and Deeper: the Folklore of Campus Life. Little Rock.
Gretina, O. & Osorina, M. 1981. Sovremennaja fol'klornaja proza detej. Russkij fol'klor. XX. Leningrad, lk. 96-106.
Hiiemäe, Mall. 1990. Kaasaegne folkloor. Suuline ettekanne Emakeele Seltsi rahvaluule sektsioonis.
Holbeck, Bengt 1989. The Language of Fairy Tales. R. Kvideland & H. K. Sehmsdorf (eds.). Nordic Folklore: recent Studies, lk. 40-63.
Kapitsa O. 1928. Detskij fol'klor. Leningrad.
Kvideland, Reimund 1989. Stories about Death and the Socialization of Children. R. Kvideland & H. K. Sehmsdorf (eds.). Nordic Folklore: recent Studies, lk. 40-63.
Kõiva, Mare 1995. Ja tegi ukse lahti. Kõiva, M. (toim.) Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist, lk. 306-324.
Ljungström, Å. 1995. Lambur muutub haihtuvaks hääletajaks. Kõiva, M. & Hiiemäe, M. (toim.) Rahvausund tänapäeval. Tartu, lk. 237-242.
Lysaght, P. 1995. Tänapäeva iiri pärimusekandja traditsioonilised uskumused ja jutud. Kõiva, M. & Hiiemäe, M. (toim.) Rahvausund tänapäeval. Tartu, lk. 242-258.
Melnikov, M. 1970. Russkij detskij fol'klor v Sibiri. Novosibirsk, lk. 115-122.
Melnikov, M. 1987. Russkij detskij fol'klor. Moskva.
Muhlõnin, M. 1990. Pikovaja dama v russkom detskom fol'klore. Mir detstva i tradicionnaja kul'tura. Moskva, lk. 65-68.
Opie, Iona & Opie, Peter 1967. The Lore and Language of Schoolchildren. Oxford.
Rosenberg, K. & Kalish, Ch. W. & Hickling, A. K. & Gelman, S. A. 1994. Exploring the relation between preschool children's magical beliefs and causal thinking. British Journal of Developmental Psychology. Vol.12, Part 1.
Smith, P. 1989. Contemporary Legend: A Legendary Genre? Benneth, G. & Smith, P. (eds.) The Questing Beast. Perspectives on Contemporary Legend. IV. Sheffield.
Zelenin, D. 1915. Velikorusskie skazki Vjatskoj gubernii. Vjatka.
Tihhomirov, S. 1990. "Vzroslye liki" detskoj strailki. Mir detstva i tradicionnaja kul'tura. Moskva, lk. 63-65.
Uspenski, E. & Usatev, A. 1991. Stranye istorii sovetskih detej. Riga.
Viidalepp, Richard 1985. Minavorm muinasjuttudes ja naljandites. Rahvasuust kirjapanekuni. Uurimusi rahvaluule proosaloomingust ja kogumistööst. Tallinn, lk. 69-82.
Virtanen, Leea 1978. Children's lore. Studia Fennica 22. Helsinki.
Virtanen, Leea 1992. Ujo piimä. Koululaishuumoria. Porvoo.