Sjõnnak-kohe, kus suurialla (hülgeid) õhta nähtud, tahakohe tullõs, oli ega mehel puär poegi taga. Tuõmas tõi vana (hülge) - 15 n. (rasva). Päävä jõlm läks sulaks. Siis läksime jälle mere. Saemõ lõunaks juba läin, jõlm läks udusõs. Püersime tahakohe, aga kust sa laeva viel leväd. Käösime ning käösime. Juba läks pimedaks. Siis klaaris jõlma küll ää, aga minna tiä enam kohogilõ. Äkest mia näe: tuli näükse. Panimõ ( = läksime) otsõ sjõnnak-kohe. Saemõ laeva juurõ, aga Tungi Kustav oli kadun, ei tulõss valla kusagilt. Lassimõ puär pauku pussu - ei kedägi. Siis näütäsime viel tuld - ei kedägi. Jäigi selle õhta kadun. Teese umiku oli jõlm selgem ning tuul mualt ning kaonis vali. Suatsimõ puari mehi uatama. Mehed tulid värssi tahakohe ning riäksid, et õõrõ (kinnise ja ajujää piir, kus ju "õõrub") ollõ lahti. Ei ollõ küll liiga lai, aga jala ning iätükügä ollõ võemata üle suaja. Mia kässi vene valmis panna ning jälle uiõst otsma minna. Mehed olid kua otsõ valmis minemas, läksid. Olõski väga kaua kadun, juba tulid tahakohe ning Kustav kua puõl külmavõetud veness pitkäs. Tehti natukõ sooja viina, aeti sisse, õeruti ning vjõntsutati natukõ - akkaski toiboma jälle. Kustav riäkis: "Õhta tullõs jahvardas (vanem vorm, praegu tarvitusel "jahus", täh. segas) mio nda ää, et suass mia aru enam kedägi. Siiski tuli oma aru pärä siiak-kohe. Võis olla eha kustumise aani, (kahtlane keelend, p. o. "koivalgõ" eha asemel), siis lahkus udu ää, ning mia sai siis aru, et olõss õigõ kues ühti: mia oli paelu põhja puõlõ läin. Siis akkasi rohkõm siiap-puõlõ oidma. Siis nägi teite tulõ korra kua, aga oli õõrdõ lahti võtn, suass enam üle kusagilt. Otsi omalõ (jää-)tükke vahelõ varjuksõ koha ning oli ühe tükü aega siäl. Külm akkas kindi. Siis tegi juõstõs natukõ sooja ning langsi siis jälle pitkä. Käksä lei enne iätükü otsa pustu ning püssütupõ pani sjõnna otsa. Mõtlõsi: kui juhtu magama jäemä, ehk siis leüdväd üles. Sedasi ondki vist oln. Tiä mia kedägi, kuedas mia siia sai. Leüdsi aga, et laevas oli." Sedasi läks sie pae jahtis üle. Õhta sundus tuul kaonis valjuks ning iä pani minema. Teese umiku olimõ juba Ruhnust kaudu. Õhtapuõlõ akkasid juba Kurama metsad paistma. Teese umiku olimõ üsa Sõrvõ puagi ligi, olõks värssi Kurgult (Irbenist) valla viin, aga tuul jäi tasasõks ning akkas edälä puõlõ vadama. Siis jäi vagaseks ning võttis vesigarõ ning akkas meiti jälle tahakohe aama. Kolmanda umiku olimõ jälle Ruhnu ligi. Pani ikka tuult juurõ ning vadas luõdõ puõlõ. Sundus kieväks aaks (= tormiks). Iä akkas teese piäle juõsma. Lei meite laeva ligi toppama. Tegi silmapilk murru valmis. Meie panimõ tali valmis, et kui viel tulõb, siis laeva iest ää vadada. Aga tulõss ühti. Meie valvasimõ terve üe, et kui taris, siis valmis olõmõ. Sedaviisi sõitsimõ kaks päävä Riia puõlõ. Lõhkus iä nda ää, et enam suass minna kusagilõ. Kaks päävä ning kaks üed olimõ laevas nda paegal, et mitte kjõpma. Siis akkas jõlm jäemä. Näess meie enam muad ega metsa. Olimõ nda kesk Riia meres. Torm oli aga iä nda ää lõhkn ning puruks tein, et jala ädävaevaga ronidõs läbi sai. Käösime ühe päävä jälle meres. Leüdsime suurõd allid. Tapsimõ kahe päävägä laeva täüs. O, küll võin viel tappa, aga kus panõd! Sedasi oli juba neli nädalid kaudu läin. Tuul sundus jälle põhjast ning aas meiti ikka Riia puõlõ. Iä loppis silma nähtavas. Tuult vadas vesigarõ puõlõ ning aas meiti Läti randa rjõnnassõ (= kinnisjäässe). Sui aeg toppis piäle, ning meie jääsime oma laevaga pehme löga (= jääsupp) sisse ning mitte enam kjõpma. Viis päävä olimõ sedämuõdi, siis võttis tuulõ lõuna-edälä, aas rjõnna uagi (= kinnisjää ääres olev laintest purustatud jääsupp) piält ää ning meie saemõ siält purjutama.
ERA II 256, 36/40 (34) < Kihnu, Lemsi k. - Teodor Saar < M. Kurrul'i järelejäänd paberitest, vt. ERA II 133, 339/42 (4).