Troopika ristsed a/1 "Koldulal" 9. II 1938.
1) Eesti meremeestel on mitmed naljakad kombed ja moodud veel praeguste alles olemas, mis aga juba vanal ajal on pruugitavad olnud. Vanal ajal olivad need pruugid ja kombed küll vanausu pärast päevakorral, kuna nad nüüd aga veel naljakombedeks on jäenud. Meremees on kõige visam oma vana pruuki kinni pidama. - Siin tahan ma ühest meremeeste vanast kombest kirjutada, mida praegusel ajal madrused veel suure hoolega toimetavad, see on meremehe ristimine ehk õigemine noore, esimest korda suuremal merel sõitja madruse või laevapoisi ristimine meremeheks. Seda ristimist saab aga ainult ühe koha pääl toimetatud, see on Kulli saarest möödasõidul, mis Daanimaa kohal mere sees seisab, üks väikene kaljusaarekene. Niipea kui keegi laev, kelle pääl niisugusi noori meremehi on, kes esimest korda Kulli saarest mööda sõidavad, sellele saarele lähenenud on, nõnda et seda saart palja silmaga näha võib, hakkab laeva pääl iseäralik tegevus. Kõik laevamehed saavad laevalaele välja aetud, kus nad ridamesi seisma saetakse. Nüüd võtab tüürman mõne vana paberinäru kätte ja prauksub just nagu selle päält laeva säädust lugedes võeras keeles (enamiste inglis keeles) mõned arusaamata sõnad. Sellejärele võetakse uus meremees teiste seast välja, ning tema ette astub üks kõige vanem selle laeva madrus, tõrvaga segatud habemeajamise vahutops ja puust tehtud habemenuga (kellel teine külg sile, teine aga saemoodu hammiline on) käes, noore meremehe ette ja küsib tema käest: "Mitme eest soovid habet ajada, kas kolme või viie eest?" See tähendab, et noor meremees peab siis kolme ehk viie rubla eest madrustele viina ostma, habemeajamise palgaks ja liiguks, et ta meremeheks on saanud. Kolme ja viie vahel on aga ka oma iseäralik vahe: tahad kolme eest habet ajada, siis aetakse selle puunua küllega, mis hammiliseks nagu saag on lõigatud. Sellega kaabitakse pale pääle määritud tõrva, kas veri taga. Tahad aga viie eest laske ajada, siis aetakse sileda küllega ja kõõbitsedakse hästi tasa. Sarnast habemeajamist nimetavad meremehed hentselduseks. Ükski meremees ei ole ilma hentseldamata jäenud, sest hentseldamata meremeest ei peeta kellegi meremeheks. Hentselduse habemeajamise vaht on tõrvast ja mitmest muust pragist kokku segatud. Hentseldust toimetakse järgmisel viisil. Kui noor meremees ära on ütlenud, mitme eest ta soovib habet ajada (kui see aga kolme ja viie vahet teab, siis ei taha ta mitte iialgi kolme, vaid viie eest), siis tuuakse laevalaele suur veega täidetud vann, milles meremehed endid harilikult pesevad, millest risti üle üks hästi ümargune puu pannakse. Selle ümarguse puu pääle peab nüüd noor meremees istuma, nõnda et ta pikuti vanni vee kohal istub. Sellepääle tuleb vana madrus oma tõrvavahutopsi ja puunuaga tema juurde, määrib vanni pääl istujal pale tõrvavahuga üle, kas olgu habet või mitte, ja hakkab oma puunuaga kraapima. Õnn on, kellel habet ei ole, muidu on sellel, kellel habe ja veel suur juhtub olema, põhjatu raske oma habet tõrvasogast puhastada; sest habe jäeb tõrva ju täis, ega puunuga habet ja tõrva maha ei vii.
Kui nüüd habe on aetud, või õigem hentseltatud, siis hakkab meremeheks ristimine. Tuukase üks hästi nõgine laevaköögi plekine korsten, mis mitme mehe vahel üles aetakse ja vanni pääl istuja pää kohal lennus hoitakse. Nüüd kästakse noort meremeest pää korstna toru alla ajada ja kölni korda korstna sisse huigata: "Kull huu, kull huu, kull huu!" Niipea kui kolmas kord huigatud on, lööb üks madrus tugeva hoobi rusikaga korstna pihta, nii et säält seest kõik lahtine nõgi huikajale näkku langeb. Selsamal ajal lööb teine madrus jälle selle ümarguse puu pihta hää hoobi, mille pääl ristitav istub, ja päälistuja kukub üle pää veevanni, kust ta üleni märg nagu konnapoeg välja ronib. Nüüd on ta meremeheks ristitud, ja kõik laevamehed soovivad temale õnne, mille järele kõva ristse joomine tuleb, selle raha eest, mis ristitud meremees oma habemeajamise (hentselduse) eest maksnud oli. Ranna kalamehed teavad seda ristimist ka juba ammugi ja tulevad sellepärast endi paatidega Kulli saarest mööda sõitva laevade pääle viina müima, mis õige odav, aga ka õige kange on.
Vanal ajal on meremeeste ristimine kahe punkti poolest veel rikkam olnud, mis uuemal ajal on valitsuse poolt neile ära keelatud, sest et need väga hullud punktid on olnud, mida igaüks noor meremees ei ole välja kannatanud, ja selle läbi õnnetusi ette tulnud. Need kaks ärakeeldud kombet on järgmised olnud. – Kui noor meremees veevannist välja tuli, siis ei olnud ta veel mitte täieste ristitud, vaid ristimine pidi palju täielikumalt ja meremehele kohasemalt sündima. Laeva alt sai risti üks päratu pikk köis või tross läbi pantud, mille ühe otsa külge noor meremees sai kinni köidetud ja siis laeva alt läbi tõmmatud. Nõnda sai teda kolm korda laeva alt läbi tõmmatud. Kui aga juhtus sarnasel korral nööri ots ristitava küllest lahti pääsema, siis oli see inimene kadunud, kui ta mitte täieste osav ojuja ei olnud, sest et laev tulise kiirusega edasi purjutas, ja kui aru saadi, et nööri ots lahti tulnud, ning tagasi kääneti laev, et uppujat laenedest ehk veel kätte leida, siis võis vilets ojuja juba ammugi uppunud olla. - pääle seda, kui teda kolm korda oli laeva alt läbi veetud, sai teda ühe teise nööri (laevameeste keeles trossi) otsa seotud ja tiriti teda kolm korda ülesse laeva masti tippu, ploki abil. Oli see ka ära toimetatud, siis alles oli meremeheks ristimine täieste korrapäraliselt valmis. Laeva alt läbitõmbamist kartnud noored meremehed üle kõige, sest sarnane reis soolases merevees kestab laeva alt läbisaamiseks hää hulk aega ja ei või sugugi julge olla, kas eluga seda läbi teha suudab. Meremehel peab aga kõva tervis olema.
Kord on ühte noort madrust sääl Kulli saare juures meremeheks ristimisel nõndasammu tahetud oma kolm korda laeva alt läbi tõmmata. Ehk muude ristimise kombedega ta küll rahul olnud ja ära kannatanud, pole ta aga sellega sugugi rahul ja allaandja olnud, sest ta on sarnast reisi - laeva põhja alt läbi teha - veel palju rohkem kartnud kui surma. Et poiss vastu on hakkanud, tahetud teda, muidugi teada, vägisi selleks reisiks minema saata. Poiss aga jooksnud ülesse masti tippu ja ähvartanud ennast ära tappa, kui temale siia veel järele saab tuldud ja laeva alt läbitõmbamist mitte järgi ei jäeta. Sellest ähvardusest pole aga madrused midagi hoolinud, vaid roninud poissi mastist alla tooma. Kui poiss seda näinud, sidunud enesele ühe nööriotsa ümber kaela, lasknud soiku ja poonud ennast ära. Ehk madrused seda lugu nähes küll rutuste masti tippu tõttanud, olnud poiss seni aga ometi juba surnud, kui tema juurde saadud. Selle teo järele tulnud suur protsess, sest see poiss, kes ennast üles poonud, olnud ühe rikka mõisarentniku ainus poeg. Protsessi lõpp olnud ainult see, et meremeeste ristimise kombest kaks punkti ära kaotatud: esiteks kolm korda laeva alt läbitõmbamine ja teiseks mastitõmbamine. Trahvi pole aga laevameestele muud midagi mõistetud.
Ka Vahemerest läbisõitmisel esimest korda peab laevamehi ristitama. Ka olgu ta või kapten ise, aga kui esimest korda sõidab säält, peab meremeeste kombele au andes ka sarnase hentselduse läbi tegema, ehk teda küll ei tohi nõega, tõrvaga ja veevanni lükkamisega risti, vaid seebivahuga ainult möödu täitmiseks. Vanal ajal aga tehtud temalegi täielikult.
H I 9, 623/6 < Viljandi khk. - Anton Suurkask (1898).
2) Sõidab noor meremees esimest korda läbi Taani väina, Guldeni tuletornist mööda, siis entseldatakse teda. Entseldamine on isesugune meremeeste nali, millest võtavad osa ainult madrused. Kapten end asjasse ei sega, vaid vaatab päält. Saadakse laevaga Guldeni tuletorni kohta, siis juhivad vanemad meremehed noore, entseldamisele-tuleva laevuri tähelpanu tuletorni pääle, seletavad talle vilkuvat tuld Kullimammaks, kes lehvitab rätikut, või rätikutlehvitajaks lesknaiseks, kel mees Guldeni kohta merre uppunud. Räägitakse ka neiust, kelle peigmees Guldeni kohta uppunud, või tütarlapsest, kelle meremehed ära eksitanud. Neiu on sünnitanud lapse ning käib nüüd randapidi ning lehvitab igale möödaminevale laevale rätikut ja ootab petist peigu. Räägitakse veel tigedast paagisaksa naisest, Kullimammast, kes tõotanud meremeestele valmistada sedasama valu, mida on tema tütar korra pidanud kannatama. Nimelt on meremehed korra Guldeni paagisaksa tütre kinni võtnud ning temaga viis vana imet ära teinud, mille järeldusel tütarlaps surnud. Räägitakse veel, et nüüd tuleb merejumal laeva ning ristib noored madrused meremeesteks.
Selle aja sees ongi üks vanematest meremeestest merejumalaks seatud, muidugi laeva suuremaid naljahambaid. Merejumalale tehakse suur habe suhu, õlimantel pannakse selga, süidvester pähe, nägu määritakse ära ning valatakse merejumal lõpuks veega üle ja lastakse paki päält alla kettide pääle. Säält ronib ta siis ise laeva, habeme veest sorisedes, ning jätab nooresse meremehesse mulje, nagu oleks ta tõesti merest tõusnud. Merejumal kannab kaenla all suurt raamatut, kahest puukaanest moodustatut, millesse on kirjutatud meremehe jutlus ning millesse märgib noorte madruste nimed. Et häälekõla äraandjaks ei saaks, kannab merejumal keele all korki. Noore madruse jaoks (mõnikord on neid mitu) asetatakse laeva veetank, täidetakse veega, pannakse antspakk risti üle ning asetatakse nooruke sellele istuma. Mõnikord seotakse tal ka silmad kinni. Siis tuuakse ta ette kaks suurt puust habemenuga. Üks neist nugadest on sileda teraga, teine hambulise. Hambuline makkab üks naelsterling, sile viis naelsterlingut. Kästakse madrusel endal valida, kumba nuga ta endale habemeajamiseks soovib. Tahab madrus odavamat nuga, siis määritakse entseldataval nägu tõrvaga ning hakatakse hambulise noaga habet ajama. Soovib ta kallimat nuga, siis tehakse pits (laevapang) seebivahtu täis ning pintseldatakse švaabriga (kaabelkaanist nuustik laevalae pesemiseks) põsed seebivahuga ning aetakse siledama noaga. Üldiselt sünnib siis terve entseldamise toiming pisut kergemini. On habemeajamine lõpetatud, siis tõmmatakse salaja veetangi pääl olev antspakk ära ning madrus kukub ühes tangi pääl oleva purjeriidega tangi. Mõnikord valatakse talle sinna veel vett pääle, et hästi leotada. Tuleb madrus veest välja, siis lastakse tal kolm korda pilli alt läbi pugeda ja ankrul kolm korda suud anda. Vanal ajal on meremees veel trossi otsa seotud ning kolm korda laeva alt läbi tõmmatud. Korra on entseldatud üht kapteni poega ka niisuguse alt läbitõmbamisega. Noormees on aga noaga trossi katki lõiganud ning ära uppunud. Sellest saadik on koledast kombest loobutud. Nüüd tuleb merejumal ja küsib, kas muste, ristimata madruseid veel laevas on. Pootsman ütleb merejumalale kõik ristitud meremeeste nimed, mis suurde raamatusse tähendatakse. Nüüd loeb merejumal meremeeste jutluse. See seisab koos igasugustest vastuoksustest. Meremees peab kirikust mööda minema ja kõrtsi sisse astuma. Kui iial minnakse avalikust majast mööda ning nähakse naisterahvaid aknal, siis peab kõhe sisse astuma. Suguhaigus peab meremehel olema. Suguliige peab tal lõhki lõigatama. Kaptenil ei tohi meremees iial vastu hakata. Kui minnakse linna alla, siis peab meremehe esimene küsimus kaptenile olema: kus käib kurss naisterahvaste-maja pääle? Niisugusesse linna peab minema, kus kõige rohkem avalikke naisi. Nälga peab meremees kannatama ning nurisemata kõik kohustused täitma. Jutluse lõpetanud, annab merejumal igale oma-tehtud meremehe-tunnistuse ning kaob ise paki taha, läheb merre tagasi. Nüüd võtavad ristitud meremehed antspakud selga ja lähevad kapteni juure kajutisse ning küsivad: "Kus kurss?" Kapten annab siis laeva arvel igale pudeli viina (kiikri). Tullakse meeste juure tagasi ning hakatakse ühiselt kiikert vaatama (jooma). Viie naelsterlinguline jne. nuga aga lunastatakse linna all viina näol.
Entseldamine sünnib mitmes kohas: 1) Taani väinas, 2) Gibraltari merekitsuses, 3) ekvaatori all. Entseldamine on väga üldine komme. Ükski kaugeid meresid sõitja laevamees ei pääse sellest. Entseldatakse ka reisijaid, ka naisterahvaid, näit. isegi kapteni abikaasat, kui ta laeval kaasa sõidab. Naisterahvaste puhul loobutakse entseldamisest, kui lubatakse entseldajatele mõni suurem summa viinaraha. Raha nõutakse ka rikkamalt inimeselt, kes pooleliolevat laeva ehitusplatsis huvi pärast vaatama läheb. Tõmmatakse nöör ette ega lasta enne üle, kui on lubatud mõnesugune summa.
ERA II 29, 141/9 < Häädemeeste khk. - Leida Lepp (1930).
3) Väljavõte laevamehaaniku O. R. (pärit Paldiskist, sünd. 1903) kirjast Uriburu's 16. I. 1937., milles kirjeldatakse meremeeste ristimist ekvaatori all ("troopika ristseid") sõidul Inglismaalt Argentiinasse.
Ootasime põnevusega ekvaatorit ja Neptuni saabumist. See sattus kokku jõulutega. Kolmanda püha ööl ületasime ekvaatori. Mina igatahes läksin ekvaatori alt läbi, olin all masinas see aeg. Masinaruum aga asub sügaval vee all. Õhtul, päike oli juba veeremas silmapiiri taha, kui äkki oli kuulda ees paki peal ägedat kellahelistamist. Jooksime kõik endi kajutitest lagedale. Seal ta oli oma sekretäriga - kuldne kroon peas nagu päikese sära, lumivalge habe nagu vaht laine harjal, kandis mererohust kehakatet ja hoidis käes seadusekeppi. Põrutas kohe merekeeli, endal silmad sädelemas meresinast (ja viskist) : "What ship? Where can I find your master?" - Juhatasime mere jumaluse sillale, kus kapten esitles end ja ütles, et oleme kaugelt põhjast tulnud eestlased. Siis hakkas Neptun rääkima ka eesti keelt. Ta mõistab ju kõik maailma keeled. Käsutati kõik ristimata merekoerad ahtertekki, kus kiiresti toodi välja iste kõrgele külalisele, veevoolik ja teised ristimiseks vajalised tarberiistad. Sekretär luges ette seaduse:
"Koidula" mereristsete kirjasõna.
Ekvaatoril, 27. dets. 36. a.
Mina, kõikide merede isevalitseja, India-, Vaikse- ja Atlandiookeani tsaar, Balti-, Põhja- ja Vahemere kuningas, kõikide järvede ja jõgede suurvürst ja suvitusrandade priistav, olen tulnud teid, noori merekoeri, ristima.
Olete vanade merekarude võsud. Kes ei tunneks saarlasi ja hiidlasi, kes hävitasid Sigtuna? Mina, Neptun, tean, et nende hävitajate seas polnud ühtki lätlast. Kuid maailma loomisest saadik kehtivaid mereseadusi arvesse võttes ei pääse ekvaatori alt läbi ükski ristimata merekoer ilma karistamata, nii ka teie. Et karistust vältida, saab ristitud kõiki esimest korda siit läbisõitjaid ja meremeheseisusesse vastu võetud. See toiming olgu igale meremehele püha ja ristimisel loetud sõnad ja õpetused pidagu ta hästi meeles ja täitku neid täpselt.
Ristimine koosneb tervislikust järelvaatusest, habemeajamisest, seaduses ettenähtud hädaohtlikkude kohtade tõrva ja rasvaga määrimisest, kui seda leian tarviliku olevat, sest see hoiab noori inimesi pahadest haigustest ja ülearustest loomadest. Sellejärel tuleb ookeani veega loputamine.
Noored meremehed, kes kardavad veel merehaigust, peavad sööma ankru küljes leiduvat savi ja jooma peale hea lonksu karastavat ookeani vett, see teeb südame alt kõvaks ja hoiab eemale merehaiguse. Meremees peab olema alati külmavereline. Ta ei tohi ka siis verest välja minna, kui leiab oma kallima teise poordis, sest on veel teisi ja paremaid. Maale minnes ikka sammuda kirikust mööda ja kõrtsu sisse, punasest tulest mööda, kollase juurest sisse. Naise ja lapsed pead sa maha jätma. Laul, viin ja naised olgu igas sadamas uued. Kui te lubate neid seadusi täita, siis ütelge "jah".
Nüüd saab teid ristitud, ja vanade merekarude nõusolekul võtan austatud meremeesteseisusesse ja nimetan teid suurimate joomarite ühingu liikmeteks.
Ka naised, kes viimasel ajal tikuvad merele, ei pääse sellest ristimisest.
Merede ainuvalitseja
Neptun.
Seda pajatas meile Neptuni sekretär. Meie muidugi võtsime asja tõsiselt. Kes end vaikselt ristida laskis, sel polnud häda midagi, kes aga vastu hakkas või tõrkus, sellele tehti vähe karmimalt. Mehed jõid laginal merevett, iseäranis kes merehaiguse all kannatavad, ja olid hiljem kõvasti ametis tõrva eemaldamisega. Nüüd siis olime kõik vänged meremehed ja täidame eelpoolnimetatud "seadusi" täpselt! - Huvitav, et vanu mehi siin, 50-60-aastaseid, sai võetud alles meeste kilda ühes esimest reisi merel olijatega.
ERA II 179, 581/6 (103) - Marta Viidalepp (1938).
4) Merimeeste ristimine eesti aurik "Eliisel" 14. II 1938. - Vaat see oli sedaviisi. Meie läksime Gibraltarist läbi hommikust ööd kella 4-5 vahel, aga ristimine tehti hommikul kl. 8, vahi vahetuse ajal. Neptun oli üks vanem madrus ja tal oli kaks abilist või poissi, ka vanemad madrused. Neptunil pandi pikad kummisaapad jalga, õlimantel selga, 3-4 sm. jämedune trossiots seoti ümber, südvester pähe, suured habemetolakad ette (see takkudest habe oli nagu laeva raudvara juba), ja pika varrega neljaharuline ahingas oli käes. Enne ülestulemist kallati tublisti veega üle. Meil käis ruhvist uks vöörpiiki, säält sai nii minna, et pääsis vöörpiigi luugist välja, see luuk oli just vööris. Ette ankrukella juure oli mees säetud, see hakkas lööma üksikud aeglased löögid, kui Nepturi puges, märgiks, et nüüd tuleb. Ristitavad olid juba enne midšipis koos, olid säetud ühte viirgu kajuti seina ääre, teenistusvanuse järgi ritta. Boordi poole külge oli säetud suur vann, vett täis, laud risti üle. Üks Neptuni abiline seisis vanni juures, ämbritäis vahtu Ja suur luuasarnane pintsel kaasas. Tal olid ka habemenoad ligi, puust lõigatud, 6-pensilistest kuni 5-šillingulisteni, vahepääl olid 1, 2, 21/2 ja 3-šillingilised, 6-pensiline oli kõige pirakam, tubliste meeter pikk, suured hambad sisse lõigatud, 5-šillingune oli umbes 25 sm. pikk, ilma hammasteta, vahe-päälsetel olid kõigil veel hambad sees. Neptuni poisil oli vasakus käes veel lapp ,,möginaga" (vana läbitöötatud õlisega), millega nägusid mustaks määriti. Kel kallim nuga oli, sel määriti möginat õige vähe, ainult põskedele, aga odavamatele rohkem, sixpensilisel määriti terve nägu ja kael ka kokku. Shlang oli pandud valmis hakkama ja pumbale keskmine kena valu pääle. — Neptun tuli pikkamööda auväärilise astumisega midšippi, tema kannul käis teine poiss, kandis paberirulle. Neptun köhatas mõne korra auvääriliselt, võttis poisi käest tervituskõnerulli ja luges ette uhkelt kõik merimeeste seadused, need vanad traditsioonilised kombeseadused santsukottidest jm., ei mäleta neid kõiki. Säädused loetavat muidu igale eraldi ette, aga seekord oli ristitavaid palju, 14 inimest, meile loeti kõigile korraga. Siis läks ristimiseks lahti. Neptun võttis poisi käest nimekirjarulli, sinna oli laul luuletatud. Neptun luges salmid järgimööda ette, kelle nime ta nimetas, see pidi istuma vanni pääle lauale. Kõige päält küsiti, mis nuga ta tahab, siis poiss määris tal näo vahuga kokku ja sokutas osavasti möginat ka noa hinna järgi näo pääle. Sel ajal Neptun kinnitas ja manitses, et pidagu kõvasti neid meremeheseadusi, mis on ette loetud. Siis tõmbas abiline järsku laua ära, ristitav langes istuli vanni ja teine abiline juhtis shlangi talle näkku, pestes suurest vahust puhtaks ja kastes kogu keha soolase veega. Siis Neptun tunnistas selle merimeeste hulka vastu võetuks ja andis rahatempliga tunnistuse. Kui lärm liiga suureks läks, siis Neptun põrutas oma ahingavarrega vastu dekki. Iga ristitu läks ritta tagasi, kuni kõik olid läbi. Siis mindi koos kapteni juurde, kes Neptunile ja poistele pidi noa hinna eest ,,loputusvett" välja tegema. Osa ristimislaulu ma tean, luuletajaks oli Tallinna poiss Kuller, masinaõpilane.
| Ristilapsed, kuulake, ette kõik te astuge! |
| Kelle nime hõikan, selle habet lõikan. |
1. See on tõesti taeva kink, et kokaks teil on Mari Schenk.
Tal lonkab veidi kokakunts: võid kaalub vähem mõni unts.
Kuid see on tema suurim viga, et peeglisse ta vahib liiga:
siis supipoti unustab ja leiva ära kõrvetab.
2. Kui veeremas näed pruuni kera ja näol tal hiilgab päiksesära,
siis tead kohe kindlaste, et see on Malle Järviste.
3. Kolmandaks on Ruudi Õige - jõudu tal on üle kõige,
kui ta rusikaga äigab, 1200 seier näitab.
4. Ristin sind ka, Soosaar Eeri, sul merd küll ei kanna veri,
aga ükskord ikka harjud, egas kõht siis enam karju.
Kui on surmavaikus ligi, mõtted, kuulmine on segi,
siis sa tea, et selle teo tegi Mäesalu Leo.
Rohkem salme pole meeles. Merimehe santsukotis pidi olema seitse asja, mul küll rohkem meeles pole kui neli: 1) purjunõel, 2) purjuniit, 3) maalspikk (raudora), 4) ansu (purjusepa kinnas).
ERA II 206, 371/5 (54) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k., Mäe koolimaja - M. Mäesalu < 18-aastaselt laevapoisilt (1939).
Eesti ja liivi meremeeste hentseldamisest pikemalt vt. O. Loorits. About the Baptism of Novices as Practised by the Baltic Sailors (Tautosakos Darbai I, Raunas 1935, lk. 128-141).