Sensugused meistrid kui nee ka nüüd on, ken siin laevu tegevad nindagu P., L. ja muud, kas nämäd saavad ka laevu pidama! Tervagi panevad nindagu ingvääri ohtu vaha sinne pääle! Kus mina kui noor mees olin ja laeva ehidin, siis sai lastud panna terva, ninda et auru kävi aeva Juminda ja Pärispä neeme vahelt välja. Kes ige sinne viitsis venega tulla, ega se huolind valgest pääst (ilma tõrvamata) ärä mennä. Viimaks said oige tavale (moodiks): ken ige uue vene tegi, juba tuli ta sinne ja saigi tervatud. Siis tein niisugused ümmargused pigimunad ja panin sinne pelipagu pääle. Kui tulid mõisa preilnad sinne, küsüsid: "Migäs nee on?" Siis läksin ja pistsin pigimuna tõistele poue.
Saanud laev valmis, lastud meresse, siis on kiitnud: "Nok, tuleval jaanipäivä ajal olemme mei Antskatrammis (Amsterdam) nisuleivädes." Seal olnud üks katuliigi usku prantslane kapteniks peal, nimega Lamarka. Tulnud tulev jaanipäev, siis on olnud Rohuneeme salmes näljas, sest et kanged idatuuled ei ole lasknud Kolka tulla ega ole nad tahtnud Tallinna tagasi ka minna. Lamarka toonud oma jumalakuju kajutist välja, vaatanud ja öölnud: "Mis oleb see Jeesus Kristus? Ei ole süia, ei juua! kidas mere suur kurat!" ja - saatnud üle poordi meresse.
Kui olin noormees ja sai reisitud ühest kohast toise, siis olid ka kaik kohad tiietud ja tunnetud. Talinnas olid veel ühes kohas ühed suured preilnäd, kävin ige ühtepuhku seel veeraks. Ühel sugusel oli jo hilja mardipäivä ajal, hakkasin Tallinnast tulema, tulid toised sadamasse järel saatama. Küll palusid: "Kuule, meremees, ärä lähä enämb ninda hilja merele!" Muud ei saand sest huolida - ja midäs ka huolidki, kui nääd, et on tuul hüva ja laene kova - muud kui panin lükkama. Puolel lahel valadin tagasi, siis aeva veel plaguti rättiega järel. Nok, ei saand ka talve pikkues enämb linna. Läksin keväde tagasi, todin kohe valatama, kas on veel preilnäd elus. Sain maja juure, näin luugid puhas kinni. Küsüsin kuamihelt: "Kus teie saksad on menned?" Se rääkis: "Neil oli enne siin üks väägä armas meremies. Se läks mullu suguse hilja siit merele. Ei saaned tämäst enämb kuulla - küläb se vist on mere põhjas. Se kurvast neid ninda, et ei voined kange kurvastuse peräst enämb siin elada, kuid läksid ärä toise puole Mosku elama."
Mereäärsetes kirikutes ja kabelites on enamiste laevade mudelid sees. Niisugune mudel olnud ka Juminda kabelis. Kabel lahutatud ära. Laev viidud siis vana meremehe ja laevameistri juurde. Karjapoisid on käinud [1875. a. paigu] ikka seda seal vaatamas, kus vana meremees on nendele siis juttusi rääkinud. Poisid lükkanud laeva mudeli küljeli ja küsinud: "Kas suur laev ort ka vahest ninda pardal?" Vanamees säädinud veel pisut enam ja kostnud: "No no küll, se vahest on nindagi külillä!"
Ühekerra olimme Viinistu küla ees, kui tuli kange hiili tuul pääle. Ruhnu Tenu oli raa pääl, kui virut külillä kohe ja raad juoksid vees. Küll oli kole nähä, kuda Ruhnu Tenu oli rinnust saadik vee sees! Lamarka oli ruulis ja üüs minule: "Las louss pikkendus!" Mina katsusin, et sain vade üle reilinge väljäpuole parrast, ja ütlin: "Lase ise kliivri koud lohti, et laev luhvab, kui arvad veel saava!" Va Tõnükse Jürg oli pääl tuule raa pääl ja hüiab seelt mulle: "Vahtiga, kuda va Rasi Jevost on nüüd kaksite suure niidu lau kaduksel!" No seel oli ilmaline ime, et se veel üles kerkis. Ma arvin, et nüüd ige lähteb ümbär, ja katsusin kohe varuda pääle tuule. Kui olin noormees ja sai reisitud ühest kohast toise, siis olid ka kaik kohad tiietud ja tunnetud. Talinnas olid veel ühes kohas ühed suured preilnäd, kävin ige ühtepuhku seel veeraks. Ühel sügüsel oli jo hilja mardipäivä ajal, hakkasin Tallinnast tulema, tulid toised sadamasse järel saatama. Küll palusid: "Kuule, meremees, ärä lähä enämb ninda hilja merele!" Muud ei saand sest huolida - ja midäs ka huolidki, kui nääd, et on tuul hüva ja laene kova - muud kui panin lükkama. Puolel lahel valadin tagasi, siis aeva veel plaguti rättiega järel. Nok, ei saand ka talve pikkues enämb linna. Läksin keväde tagasi, todin kohe valatama, kas on veel preilnäd elus. Sain maja juure, näin luugid puhas kinni. Küsüsin kuamihelt: "Kus teie saksad on menned?" Se rääkis: "Neil oli enne siin üks väägä armas meremies. Se läks mullu sügüse hilja siit merele. Ei saaned tämäst enämb kuulla - küläb se vist on mere pohjas. Se kurvast neid ninda, et ei voined kange kurvastuse peräst enämb siin elada, kuid läksid ärä toise puole Mosku elama."
Mereäärsetes kirikutes ja kabelites on enamiste laevade mudelid sees. Niisugune mudel olnud ka Juminda kabelis. Kabel lahutatud ara. Laev viidud siis vana meremehe ja laevameistri juurde. Karjapoisid on käinud [1875. a. paigu] ikka seda seal vaatamas, kus vana meremees on nendele siis juttusi rääkinud. Poisid lükkanud laeva mudeli küljeli ja küsinud: "Kas suur laev ort ka vahest ninda pardal?" Vanamees säädinud veel pisut enam ja kostnud: "No no küll, se vahest on nindagi külillä!"
Ühekerra olimme Viinistu küla ees, kui tuli kange hiili tuul pääle. Ruhnu Tenu oli raa pääl, kui virut külillä kohe ja raad juoksid vees. Küll oli kole näha, kuda Ruhnu Tenu oli rinnust saadik vee sees! Lamarka oli ruulis ja üüs minule: "Las louss pikkendus!" Mina katsusin, et sain vade üle reilinge väljäpuole parrast, ja ütlin: "Lase ise kliivri koud lohti, et laev luhvab, kui arvad veel saava!" Va Tõnükse Jürg oli pääl tuule raa pääl ja hüiab seelt mulle: "Vahtiga, kuda va Rasi Jevost on nüüd kaksite suure niidu lau kaduksel!" No seel oli ilmaline ime, et se veel üles kerkis. Ma arvin, et nüüd ige lähteb ümbär, ja katsusin kohe varuda pääle tuule.
H III 28, 873/82 < Jamburi Simititsa asundus < Kuusalu khk. - Johannes Esken (1896).