Huvitavam ja selgem kuju metsatondist oli järvetont. Tema andis ennast näha, andis ennast kuulda ja tema poolt võis leida isegi füüsilise jõu avaldusi. Minu kasvukoha ligidal on ilus Karujärv. Seal asus ta päris kindlasti, seda uskusime me kõik, niihästi vanad kui noored: teda oli ometi nähtud väga autoriteetliste isikute poolt. Tema võis omale võtta väga mitmesugused kujud: loom, inimene, laev jne. Tema ilmumise aeg oli laupäeva õhtul, ja siis oli järv tema päralt. Ükski lootsik ei liikunud laupäeva õhtul järvel, kuna ta näituseks pühapäeva õhtul neist otse kubises, kuuldus laul ja hõiskamine. Ka äripäeva õhtul oli alati õngitsejaid, aga laupäeva õhtul oli järvepind puhtaks pühitud. Kui ma aasta kümne eest seal suvitasin ja laupäeva õhtul üksipäini järvele läksin, tundsin, et mul polnud hea olla: olin sattunud nagu kuhugile võõrasse riiki seda rahu segama. Ja ma ei saa ütelda, et ei vaadanud, kas ei kerki kusagil midagi silmapiirile. Oli neid, kes olid ka läinud laupäeva õhtul järvele, aga nad said selle eest karistada. Kõnelen ühe niisuguse loo.
Meie naabriperes elas peremehe isa, võib olla vana 65 või rohkem. Väga suur õngitseja. Olnud laupäeva õhtul ilus, tuuline ja soe ilm. Ta pole jõudnud kiusatusele vastu panna - kena õngitsemise ilm, ja kui öösel järvel oled, võid hommikul koiduajal välja minna, kus kalad kõige paremine hakkavad. Ta õngitsenud ligi verst maad kaldast eemal. Kalad võtnud hästi. Päike olnud juba loojas, aga jaaniaegne öö valge, nii et näinud silmata üle kogu järve. Seal näinud ta, kuidas eemalt tulnud ta poole paat, purjed peal. Kohe saanud mees aru, et see õige asi pole, sest järvel sellal üldse purjepaadiga ei sõidetudki. Ta tõmmanud ankrukivi üles ja hakkanud ääre poole sõudma. Aga ei jõudnud sülda paarigi edasi, kui otse suur laev pidanud ta peale sõitma. Ta kisendanud, vehklenud õngeridvaga- siis kadunud äkitselt. Veidi aja pärast näinud ta vee peal emist, kellel hulk põrsaid imenud. Laened toonud veepinnal küliti oleva looma kiiresti ta paadi külje alla. Ta peksnud teda õngeridvaga, lugenud issameiet - ja siis kadunud. Veidi aja pärast toonud laened surnud hundi ta paadi alla. Niisama selle vastu võideldes kadunud ka seegi. Ka ratsahobune kihutanud ta poole. Ka see kadunud. Selle aja vahel jõudnud ta ääre, ja ilma et paadi oleks lausikkaldale tõmmanud, hüppanud vette ja põgenenud ara, kalu paati jättes.
Järves on viis ilusat saart, ühel saarel peal paar heinaküüni. Minu lell Juhan maganud teise mehega ühes küünis. Nad saanud õhtul toredaid kalu. Öösel kuulsivad nad äkitselt, et küüni taga sealsamas nutab pisuke laps kibedasti. See oli järvetondi hääl, sest ükski laps ei võinud ometi järve saarele pääseda. Aga mehed kahekesi jäänud küüni edasi. Hommikul olnud nende kotist kadunud kaks kõige suuremat ahvenat.
Veel üks väikene lugu. - Kaks meest, mõlemad tuntud ausad vanad mehed, tulnud üks laupäva õhtu hilja järve ääre mööda. Seal näinud nad, et kümmekond sülda eemal leegitsenud järve pinnal lõke. Teine neist öölnud: "See on küll tondi tuli!" Seal jooksnud lõke mööda veepinda nende juure ja surnud alles ääres kivide vahel.
Pean siia juure tähendama, et järvetondi lood ei olnud kuidagi viisi mõjutatud rahvusvahelistest näkilugudest, sest need ei võinud avaldada kuigi palju mõju järve viirastuse nägemiseks. Näki nimi ehk oli vahest kirjandusest küll teatav, aga näkki ennast sellal seal ei tuntud. Kas järvetondi nägemine mingi õnnetusega ühes käis, see ei olnud küll üldiselt usutav, olgugi et üks lugu seda püüdis kinnitada. - Nähti kord ühel õhtul järve laenetel naisterahvast. Arvati esmalt, et keegi peseb, aga kui lähemale mindi, siis nähti teda laenetel istuvat. Inimeste juure minnes kadus. Pärast juhtus, et sealsamas kohas päise päeva ajal uppus hulga inimeste silma all ära Saatre metsavahilt tüdruk Liisu. Ta läks rätiku järele, mida laened edasi kandsid, sügavasse. Rätikut justkui oleks edasi veetud, mida ta praegu kinni püüdis.
ERA II 40, 352/3 < Tallinn < Kärla khk. - Jakob Mändmets (1927).