See lugu juhtunud siis, kui Hiiumaa ja Suuremaa vahel hakanud esimene aurulaev liikuma, "Progress" või mis ta olnud, kuid hiidlased nimetanud teda lihtsalt masinaks. Kus see masin olnud hiidlastele ikka suureks imeks küll, mida ligidalt ja kaugelt käidud Heltermaal oma silmaga kohe vaatamas. Eks siis ühekorra va Käina Juhan, kuulus naljahammas, võtnud koguni ka kitse Heltermaale kaasa, et kitselegi masinat näidata, - vaata, ega's loom halvem pole kui inimene, ja kits mökitab just niisama uudishimulikult oma haisva ninaga igal pool ringi nagu Tallinna või Tartu kohvitantad. Juhan jõudnud sadamasse parajasti just siis, kui masin hakanud sillalt lahkuma ja Haapsalu poole tossutama. Juhan joosnud kitsega tuhatnelja sadamasilla poole mis hirmus ja näidanud kitsele sõrmega ikka masinat. Laevakapten vaadanud seda ja mõtelnud, et mees tahab kitsega veel laevale pääseda. Noh, mis sa teed, sõitjaid vähe, ruumi palju, - eks kapten pööranud siis laeva uuesti ümber ja tossutanud sadama poole tagasi, et kitsemeest kah laevale võtta. Kuid vaata, mis sa vaatad, - mida ligemale laev sadamasillale taas jõudnud, seda aeglasemalt astunud ka mees oma kitsega. Ja kui laev jäänud seisma, siis jäänud mees kitsega kah seisma ja vaadanud rahuga masinat. Kapten käratanud mehele, et aega on vähe, tulgu ruttu-ruttu laevale, kuid Juhan pole käsust väljagi teinud, vaid hakanud kitsega nüüd hoopis tagasi minema. Kapten saanud vihaseks nagu mõisakoer ja kaevanud Juhani Käina valla kohtusse, et Juhan teda narrinud.
Tulnud siis Käina valla kohus kokku seda keerulist asja arutama. Kohtumehed pidanud nõu ja tahtnud Juhani juba süüdi mõista. Kuid Juhan ajanud vastu, et tema on süütu nagu leerilaps, et tema pole mõtelnudki kapteni-härrat narrida - hoidku taevas, suuri saksu ei tohtivat kunagi narrida! - vaid tema tahtnud ainult seda kaptenisaksa ja selle imeilusat masinat ka oma armsale, kallile kitsekesele näidata - vaat, isegi kitsed olevat Hiiumaal masinast vaimustatud. Ja kõrgeaulikud kohtusaksad võivat teda ainult siis süüdi mõista ning karistada, kui Käina valla kohtuseaduses on niisugune uus paragrahv, mis ei luba masinat kitsele näidata. Kohtumehed uurinud mis uurinud hoolega kohtuseadust, kuid mitte pole leidnud niisugust paragrahvi, tee mis tahad, ei kaante vahelt, ei kaante pealt kah mitte. Kohtumehed olnud lausa hädas ega ole teadnud, mis otsust Juhanile nüüd kuulutada. Teinud lõpuks niisuguse otsuse ühel meelel ja kõigi häältega: rääkigu naljahammas Juhan kohtule üks jutt, oma äranägemise järgi, ja sellega on see asi siis lõpetatud, kõik keeruline protsess lahendatud. Juhan kratsinud kukalt ja vastanud, et mis juttu nüüd tema, rumal inimene, oskab rääkida ja omast peast välja mõtelda või mis nalja siis temagi tohib tõsise asja juures teha - tema palub parem ausate kohtusakste käest luba lihtsalt sedasama unenägu ära jutustada, mis ta mineval ööl tõesti näinud ja läbi teinud. Noh, kohtunikud olnud siis sellega ka päri, ja Juhan jutustanud neile oma unenäo. - "Seda ma nägin, et olin surmasuus ja läksin parem maa pealt ära taevasse. Peetrus oli päris lahke mees ja laskis mu ilusasti sisse. Aga tore oli seal küll: kõik puhtast kullast ja hõbedast ja klaasist. Minul oli va pigine piip suhu jäänud ja kangesti tahtsin süljata, aga kõik oli nii ilus ja puhas, et mitte kuhugi ei söandanud oma röga ja lörtsi maha süljata. Läksin lõpuks Peetruse jutule ja palusin teda sellist sopa-auku juhatada, kuhu ka minul, maamatsil, kõlbaks oma auke ja augukesi tühendada, olgu päeval, olgu öösi. Peetrus, va lahke mees, viis mind kohe ühte paika, kus oli selleks just paras auk taeva põranda sees, ja käskis mind muudkui süljata ja ... Mina vaatasin enne veel august alla maa peale ja nägin, et otse selle augu all oli suur punase riidega laud ja selle ümber istusid väga tõsiste nägudega auväärsed mehed, aurahad ketiga kaelas. Mina ütlesin Peetrusele veel ettevaatuse pärast, et ju see ikka ei lähe, kui ma siit kohe neile auväärt meestele näkku sülgan, kuid Peetrus vastas rahulikult, et lase aga julgesti, et sellest pole midagi, et seal all istub ja ainult va Käina valla kohus."
O. Looits, Vanarahva pärimusi (2. trükk, 1936), lk. 71/3 < Tallinn - Marta Trepi jutustuse järgi (1936).
Kapten M. Mei andmeil pidand varem Hiiu ja mandri vahel sidet Ungern-Sternbergide postiluup (vt. pilt nr. 58), mida juhtind "Posti Laas" kuni 1868. aastani. Siis hakand sidet pidama aurujõuga tulelaev "Progress". Nii postiluup kui ka "Progress" kannud johanniitlaste ordu vimplit, sest Hiiu Ungrud olnud selle ordu liikmed.