| Ilmas elu vaev ja valu, |
Kimpsud-kompsud kotti panna, |
| kõndima pean palja jalu. |
tõttan viimse mere randa, |
| Toiduained on kõik napid, |
et kergitust saaks räimepüügist, |
| seljas viimsed riidelapid. |
viljaks vahetes ehk müügist. |
| Kuidas teil see tüli tõusis, |
Siis sõitsin välja oma paadiga, |
| puudus meie maale jõudis? |
kus teised naabrid oma püüstega. |
| Mis teeb üks saare elanik, |
Nad heitsid, nõudsid, sõudsid ette, |
| mis mere sees kuus versta pikk! |
korralt ei saand räime kätte. |
| Enne olid meite rikkus laevad, |
Siiski kümne sülla vees |
| tehti tööd ja nähti vaeva. |
räim seal leiti õhtu eel. |
| Minevik kõik lõpetas, |
Lahutasin omad võrgud vette, |
| me taskud tühjaks koputas. |
sain sealt väikse jao kätte. |
| Heast elust oli himu siis rahval täis, |
Siis tõusis torm ja marutuul |
| suur sõda siis kohe ka lahti käis. |
sügisel septembri kuul |
| Oli leib ja riie, raha, rikkus, |
seal kaugel mere madalas, |
| aeg pea meitest eemal kippus. |
seal Kihnu otsas Tibrikas. |
| Suur sõda laevad põhja aas, |
Paat raske räimekoormaga, |
| mis järgi jäid, need põletas. |
torm tahab teda ümber vajuta. |
| Kes peasis paha hingega, |
Mets sealt paistab vaevalt ees |
| mis seljas nende hilpega. |
lainte tormi, saju sees. |
| Mis kihnlane peab tegema, |
Ka kihnlane on vahva mees |
| tema õppind vaeva nägema! |
kas maal ehk metsas, mere sees. |
| Mis parata või ära teed, |
Kui tuul ja torm läheb kõvemaks, |
| meil ümberringi mereveed! |
see teeb tema südant julgemaks. |
| Kes kardab tuule tuhinat |
ja ütleks: "Kalamehed elagu!" |
| ja kohkub lainte kohinat, |
Kõiki moodi luba on kaubelda: |
| see kaldalt lainte jooksu näeb, |
puud rukki, kaks tuleb otrega. |
| pooljookstes hirmul metsa läeb. |
Aga olgu vili, mis on vili, |
| Siis suurel maal on salved täis, |
kaertega tuleb puuda neli. |
| meil hakkab ülemere reis: |
Räimed vahetud said viljaks, |
| Täis täie vastu räimega, |
aeg meil jäigi õhtu hiljaks, |
| kes peremees toob mõõduga. |
ei saand enam kokku oma sõprega, |
| Kui maale läed, nad ütlevad |
öökorteriks jäi meil Lihula. |
| ja odavamaks kauplevad: |
Seega näete rikkad, kehvad, |
| "Sa püüad räime paadiga |
kuidas elavad saare rahvad: |
| ja saad neid kerge vaevaga!" |
peavad ööd ja päevad orjama, |
| Kui näeks seda metsa-maade Ants |
kõhu täitmiseks vilja korjama. |
| ja saaks üks mere lainte tants,- |
Sa ütleks: "Mereveel suur vägi, |
| sinu kisuks kohe paati pikali, |
|
| suu kisuks sul lahti kõrvuni! |
|
| jookstes tuleb lainte vägi, |
|
| tõstab paati üles, alla, |
|
| ei lase kuskil paigal olla." |
|
| Sina annaks siis vilja asemel jahu, |
|
| ei mõtleks, et sul sellest kahju, |
|
| tooks herni suure topsiga |
|