Ilmas elu vaev ja valu, |
Kimpsud-kompsud kotti panna, |
kõndima pean palja jalu. |
tõttan viimse mere randa, |
Toiduained on kõik napid, |
et kergitust saaks räimepüügist, |
seljas viimsed riidelapid. |
viljaks vahetes ehk müügist. |
Kuidas teil see tüli tõusis, |
Siis sõitsin välja oma paadiga, |
puudus meie maale jõudis? |
kus teised naabrid oma püüstega. |
Mis teeb üks saare elanik, |
Nad heitsid, nõudsid, sõudsid ette, |
mis mere sees kuus versta pikk! |
korralt ei saand räime kätte. |
Enne olid meite rikkus laevad, |
Siiski kümne sülla vees |
tehti tööd ja nähti vaeva. |
räim seal leiti õhtu eel. |
Minevik kõik lõpetas, |
Lahutasin omad võrgud vette, |
me taskud tühjaks koputas. |
sain sealt väikse jao kätte. |
Heast elust oli himu siis rahval täis, |
Siis tõusis torm ja marutuul |
suur sõda siis kohe ka lahti käis. |
sügisel septembri kuul |
Oli leib ja riie, raha, rikkus, |
seal kaugel mere madalas, |
aeg pea meitest eemal kippus. |
seal Kihnu otsas Tibrikas. |
Suur sõda laevad põhja aas, |
Paat raske räimekoormaga, |
mis järgi jäid, need põletas. |
torm tahab teda ümber vajuta. |
Kes peasis paha hingega, |
Mets sealt paistab vaevalt ees |
mis seljas nende hilpega. |
lainte tormi, saju sees. |
Mis kihnlane peab tegema, |
Ka kihnlane on vahva mees |
tema õppind vaeva nägema! |
kas maal ehk metsas, mere sees. |
Mis parata või ära teed, |
Kui tuul ja torm läheb kõvemaks, |
meil ümberringi mereveed! |
see teeb tema südant julgemaks. |
Kes kardab tuule tuhinat |
ja ütleks: "Kalamehed elagu!" |
ja kohkub lainte kohinat, |
Kõiki moodi luba on kaubelda: |
see kaldalt lainte jooksu näeb, |
puud rukki, kaks tuleb otrega. |
pooljookstes hirmul metsa läeb. |
Aga olgu vili, mis on vili, |
Siis suurel maal on salved täis, |
kaertega tuleb puuda neli. |
meil hakkab ülemere reis: |
Räimed vahetud said viljaks, |
Täis täie vastu räimega, |
aeg meil jäigi õhtu hiljaks, |
kes peremees toob mõõduga. |
ei saand enam kokku oma sõprega, |
Kui maale läed, nad ütlevad |
öökorteriks jäi meil Lihula. |
ja odavamaks kauplevad: |
Seega näete rikkad, kehvad, |
"Sa püüad räime paadiga |
kuidas elavad saare rahvad: |
ja saad neid kerge vaevaga!" |
peavad ööd ja päevad orjama, |
Kui näeks seda metsa-maade Ants |
kõhu täitmiseks vilja korjama. |
ja saaks üks mere lainte tants,- |
Sa ütleks: "Mereveel suur vägi, |
sinu kisuks kohe paati pikali, |
|
suu kisuks sul lahti kõrvuni! |
|
jookstes tuleb lainte vägi, |
|
tõstab paati üles, alla, |
|
ei lase kuskil paigal olla." |
|
Sina annaks siis vilja asemel jahu, |
|
ei mõtleks, et sul sellest kahju, |
|
tooks herni suure topsiga |
|