Tütarsaare soomlaste kalurid Mahu meestelt vilja ostmas.
1) Vanasti sai meie kaudu ikka liha ja kardulaid viidud Soome. Liha viisime sellepärast sinna, et Soomes makseti paremat inda. Pool rohkem sai. Siit sai ikke sigu kokku ostetud ja Soome viidud. Tihti ei jäänud kodu kalameestele muud kui pead ja jalad. Niiviisi sai talve läbi seapäid ja -jalgu süia. Mõnel oli neid nii pal'lu, et jähi omast tarvidusest üle; siis suitsetati need ära ja viidi Soome, aga seal sai pool inda niisuguse liha eest. Soomes oli sel ajal juba kilokaal, meil aga olid veel naelad; siis pidi olema nisuke margapuu, kus ühe poole peal olid kilod ja teisel naelad.
Mis need sead ka enni olid! Eks ükskord tõi üks mees sea - kolm aastat oli see vana ja ka kolm puuda raske. Ja kuidas see siga pidi kasvamagi suuremaks, ta jooksis talvet kui suid lahti. Talvel kallati künasse õue süia, söök läks nagu lumehange. Vahel siis raiuti mold jääst välja, siis ikka sead said midagi amba alla. Sellemoega olid sead ka nagu siilid; kui praegu nisuke loom vastu tuleks, siis arvaks selle küll metssea olevat.
ERA II 159, 254/5 (26) < Risti khk., Vihterpalu v., Ugla k., Mää t. - Enda Ennist < Hindrek Lindström, s. 1862 (1937).
2) Samati on tuntud kalade vahetamine vilja vastu. See on ka uuema aja nähtus ja kestab veel tänapäevani. Enamiste nõuti kaks täit rukkid ühe täie kalade vastu. Soomlaste silguriistad olid: täistünder, pooltünder ja veerandtünder. Igas riistas ei old mitte üheväärtusega või ühesuguse eadusega kraam. Kes tõi parema vilja, sai paremad silgud. Silku käidi rannast toomas soomemeestelt kaks korda aastas: mihkli- ja jaanipäeva ümber. Jaanipäeva silgud anti võlgu ja makseti välja sügisel, mil oli rohkem vilja. Igal talumehel oli soomlaste ulgas oma sõber - "sõpra". Talumehele andis "sõber" silguviimise korral kohvi juua ja napsi. Soomlased tõid salamahti oma sõpradele ka kohvi sigurid, tubakat ja tuletikkusid, kui aga said randrüütlitest. Vene randrüütlid [= rannavalvurid] olid siiski armulisemad kui meieaegsed. Nad elasid inimestega rohkem sõpruses ja ei old nii murdjad. Palk oli neil 15 kop. söömaraha, mis said kätte iga kuus. Nad elasid üldse vaest elu, ostsid söögiks vanu lehmi, mis said kätte odava innaga. - Soomest toodi salamahti peale muu keelatud kraami ka soola. Selja rannas oli suur tugev rannamees. Soola vedades sattund ta kord ühes oma kümne seltsimehega rändrüütlite küüsi, keda old neli meest. Tugev mees visand pealisriided koorma otsa ja võideld üksipäini nelja rändrüütliga niikaua, kui teised põgenema said. Ta löönd oma vastased uimaseks ja pistnud siis ise ka jooksma. Kui ta teistele järele jõudnud, old üsna igine. - Niisuguses võitluses löödud kord ühel rändrüütlil m-kotik suure naelaga kännu külge kinni ja mindud minema. Pärast on see mees kudagi ikka lahti saand. - Soola vedamiseks olid suured kindlad saanid, kus sool lahtiselt sees. Soome sool oli parem kui vene sool. Ühtlasi oli ta ka odav. Kolmetoobiline matt soola maksis kolm kop. Soolavedamisel kasutati julgeid valituid obuseid, kes üppasid üle jääpragude. Rannainimesed olid lahked ja sõbralikud, anti süia ja juua. Tänapäev on kõik teisiti. Enne äraandmist ei old nagu nüid. - Värsket kala enne ei toodud, vaid ikka soolatult. Soomlastelt saadi ainult silku, poodidest sai Ollandi kalu. Soome meestel oli ka kuivatatud kala kasetohtude peal, nn. "tohukala" - kokkukeeratud suuremad ja väiksemad tohud kaladega. Need olid ahjus poolküpseks kuivatud ja maitsesid ästi. "Meil on ka tohtukala, võtame napsu ja saguska". Neid kalu anti sõbradele ka koju kaasa ja saadeti tervikseid. - Mõisale makseti tolli (solli) ka silkudega. Mõisad käisid "so11isilku" rannast toomas. Niisugusel korral oli valitseja ehk opman kaasas. - Ka Peipsist toodi kala. Üksikud kalavedajad olid, kes siis kalu mööda külasid müütasid. Neil oli vahest ka Soome soola. Nüid peavad seda ametit Peipsi venelased, kes arilikult küsivad: "Kas kisku (s.t. kiisku) tarvis?'' Ka nemad vahetavad eameelega kalu vilja vastu.
ERA II 176, 269/76 (2) < Haljala khk., Aaspere v. - J. A. Reepärg - Jaan Muruväli (1937).
Kalakaubandusest Soomega vt. ka nr. 89.