Mul oli vana meessulane, see rääkis selle jutu. - See oli sel ajal, kui veeti soola Rootsist. Üks peremees ehitas laeva, et sellega Rootsist soola tuua, aga tuul oli ikka vastu. Siis Sklapa Villem tuli sinna: miks te ei hakka minema? "Ma teen tuule hääks, anna oma päähari siia!" Andsime pääharja. Tüdruk tõi hobuse, tõime viimased asjad, veeasted ja viisime laeva. Tüdruk aga leidis metsast pihla vahelt pääharja üles. Olime natukene vihased, et ära tõi, kuid mis teha - ta ei teadnud. Tuul aga oli ikka vastu. Sklapa Villemi tuli sinna ja ütles: "Lähme toome surnuaiast haudade päält mulda ja teeme tuule hääks." Tõime kaelarätikutega, panime ümber masti. Tuul läks hääks. Saime Rootsi ja hakkasime juba tagasi tulema. Torm tuli häkki vastu ja viis meid jälle tagasi ja nii paar korda. Sool oli juba ära sulamas. Siis häkki nägime, et üks inimene käib vee pääl laeva järel. Siis ma kirjutasin tagaspidi käega: "Issand Jeesus aidaku sind maale ja meid ka" ja viskasin selle ta kätte. See vaatas, tuli parda pääle, rõhus terve parda vee alla. Me puistsime siis mulla rätikutest merde ja siis see jäi natukene kaugemale, kuid ikka oli veel laevaga ühes. Saaremaale ei saanud, siis hakkasime Riiga sõitma. Laev aga jäi jäätükkide vahele ja need muljusid laeva katki. Kole suur laev ja see viis meid Vänta (Vindavi).
E 56255/6 < Jämaja khk., Torgu v., Kaavi k. - Theodor Kaljo < Matsa Mart (1925). Tuuletegremisest vt. veel 130: 6, 146, 147 ja 165: 5.