Krimmi sõja ajal teenisid Pärnu lahe rannamehed hästi ja mitmed neist said jõukaks. Tiivustatuna majanduslikust edust asusid nad suurema hooga mereasjanduse alal tegutsema. Laevaruumi järele oli suur nõudmine, mis ajas veohinnad kõrgele. Ehitati väikesi purjelaevu - "pordinguid", millistel toimetati kaubavedu kodumaa rannikul. Palju veeti põletispuid ja kive Riiga.
Tähtsal kohal oli gipsivedu Riiast Peterburi. Need reisid sooritati harilikult väga omapärasel kombel. Laevad alustasid reisi ikka terve trobikond korraga. Merel sõideti hanereas. Kõige ees sõitis vanim ja meresõidus kogenuim kapten oma laevaga. Teel peatuti mitmes kindlakskujunenud peatuskohas, et muretseda varustust, vihelda saunas, teha reisiliiku ja oodata aeglasemalt purjetajaid kaaslasi. Esimene peatus oli harilikult Muhu saarel - Kuivastus. Siit osteti reisi jaoks lambaliha, kuna Muhus kasvatati väga palju lambaid ja need seepärast hinnalt olid odavamad kui kusagil mujal. Ühtlasi käsutati saunad küdema, sest vanad eestlased armastasid vihelda, ja nii tihti kui vähegi võimalik. Enne ja pärast sauna joodi Kuivastu kõrtsis reisiliiku. Sedagi tehti üsna põhjalikult, nii et edasisõidu ajaks meeste pead olid sageli niivõrd "kirjud", et Muhu väinast läbisõiduks ei olnud enam juhte. Saadi siiski hakkama, kuna mõnedel meestel olnud naised kaasas, kes, käsutades varemail sõitudel omandatud kogemusi, lootsisid laevastiku läbi Muhu väina. Järgmine peatus oli Hari saarel. Siis viheldi jälle ja võeti Hari Peetri kõrtsis reisinapsi. Kolmas peatus oli Naissaarel, kust siis juba peatuseta sõideti Peterburi. Mõnikord peatutud ka veel Käsmu lahes.
Heinaste laevadel sõitnud ikka vana Veide kõige ees. Kui aga Veidel Kuivastus liiku juues "silmad jäid kirjuks", siis asunud ta naine karavani juhtima. Laevad olnud ilma tekita. Ainult parda ääres olnud kitsas riba tekki käimiseks. Lahtine osa olnud kaetud suure presendiga. Enamasti olnud laevad ühe mastiga ja hiigla pika poomiga. Need ei olevat kuidagi läinud "pouti" (vastutuult ringi), seepärast tulnud alati haltsida (alla-tuult ringi). Enne haltsimist karjunud kapten kõvasti, mille peale kõik mehed heitnud kõhuli tekile, et end hoida tuulest suure hooga ja raginaga üle teki viskuva poomimüraka eest. Kahemastilisi laevu olnud näha väga harva. Juhtunud mõni sellane laev kusagil tulema vastu, siis öeldud: "Näe, kus tuleb kahemastiline kurat." Laevadel hoitud roolid hästi sügavasti vees, nii et madalikule sattudes esmalt rool jäi merepõhja kinni. Nii jäi laevapõhi vigastamata ja rooli kergitades pääseti hõlpsasti madalikult lahti. Peterburist tuldi tagasi enamasti tühjalt. Vahest toodi siiski poekaupa kaasa.
Kuna veoraha makseti gipsilaevadele laaditud kvantumi eest, siis on loomulik, et laevad laaditi täis viimse võimaluseni. Avamerele jõudes tuli siis aga vajalise julgeoleku saavutamiseks mõnikord osa laadungit loopida üle parda. Vanad meremehed naeravad, et kui Liivi lahe pumpaksime kuivaks, leiaksime suure gipsitee merepõhjas, mis viib Riiast Muhu väina. Reis venis muidugi pikale. Käidi harilikult ainult kord aastas. Teenistus oli siiski väga hea. Siit omandatigi majanduslikku jõukust ja meresõidu kogemusi, mille najal edaspidi siirdud suuremate laevade ehitusele ja laiematele veteväljadele. Seega on algamas Liivi lahe ranniku eestlaste seas suur mereasjanduse tõusuaeg, mis tõi endaga kaasa majanduslikku jõukust ja elevust kogu Taga-Pärnu rannärahvale. See Eesti ajaloos nägematu ja ka hiljem saavutamatu mereasjandusliku tegutsemise kõrgepinge avaldus kolmes suunas: laevaehituses, meresõidus ja merekaubanduses.
E. Past. Jooni eesti mereasjanduse minevikust (Tallinn, 1935), lk. 28-31. Peale selle kapten E. Past on avaldanu veel huvitavad ülevaated "Eesti meremees jutustab" (Tallinn, 1938.) ja «Meresõidu romantikat ja traagikat" (Tallinn, 1936).