Purjedemets Tallinna sadamas (MM)
Gotlandist sai käidud käiakivisid vädamas. Sääl sai ka riiet vahetud, küünar oli küünra vasta. Naisterahvad andsid siit takust riiet seltsi, sääl anti poomvillast vasta. Nõndasamuti tahtsid kaupmehed sääl ööpaelu, kindud ja sokisid. Kaks pisigest kala (vannipõhja suurused) saadi kahe kena kirjaga ööpaela eest. Kindude eest sai jälle suurema kala. Talupoegade kääst külast sai küll kalu odavam, aga me ostsime kaupmeeste kääst, sai rutem käde. Liibost võtsime Kuramaalt passi kalade pääle. Sääl sai kergest ametmeestega valmis, mindi tamoska juurde, kaupmehe kääst pidi kiri kaasas olema, et lähed temale kive tooma, siis tema tegi passi. Tagasi tulles sai tamoskale napsi antud või rubla raha, et ta laseks kivide passiga läbi. Passil olid kivid uulitsa jauks, [aga] laevad käiakivid, ainult mõni uulitsakivi, et oleks mõni ede näidata. Kui tuttav ametnik oli, siis sellele sai juba ööldud, et on teised kivid laevas, sai viina antud ja siis läks keik ästi, kui saksad ise tolli päält ei tulnud vaatma. Need palju ei tulnud ka, ikka käis tamoska ehk pisoker - need vaatasid üle ja panid pitsardi laevaluugist üle, ei ei saand kraami ära müüa vähemaks. Käiu ei tohitud vädada, olid innalised kivid. Riias esmalt vahet ei tehtud, ühed kivid keik, aga pärast akadi tegema uulitsa- ja käiakivi vahel vahet ja siis ei saand änam vädada nii kergesti. Riiga ikka sai siiski neid keige enam veetud ja maha müüdud.
Korra võtsime jälle Gotlandist kalad sisse, pidime minema Riiga kive müüma, endil kalad laevas. Öösel läks tormiks, olime väikeste laevadega, päält viskas vett sisse, laterna lõi puruks. Pime öö oli, midagi ei näind, lasksime tuulel ajada, kuhu ta ajas. Omiku nägime: Liibu tornid tulid üles. Tuli ametnik, vaatas passi ja tuli laeva: "Teitel on kalad sees!" - "Need ka kivid!" - "On küll kivid, ta'ate neid siin ära müüa?" - "Kui kaupa saab." Saand sääl kaupa ühtgit. Mõned kivid andsime juudile ära, teisi ei saand anda, pakkus odavat inda.
Säält tahtsime sõita Riiga, aga tuul ajas Vindavi. sääl jandasime tüki otsast ära, ei tahetud läbi lasta kaladega. Viimati anti pass käde, et katsuge, et minema saate. .Sõitsime siis Riiga ja sääl andsime kivid ära, polnd äda midagit. Vahel sai käiu seie toodud ja "tondide" nägemata maale veetud, siis polnd änam äda midagit; kes tahtis, ostis ära ja pidas oma tääda.
ERA II 157, 210/3 (2) < Jämaja khk., Torgu v., Karuste k. - Amanda Raadla < Jüri Tõnn, s. 1855 (1937).