Eks Tagamõisa mehed tulid jälle ühekorra soolalaadungiga maale, va Tönne-Jüri ka sääl seas. No mis sa teed, ei saa maale: vad tongrid passivad ja sihtivad aga pääle. Saadi kuidagi maal sest asjast aimu ja aidad kaasa sõpradele, mis vähegi võis. Toodi paar ülikondi naiste riideid külast, ja "mehed tegid ennast naisteks, panid rätikud üle pea ja sedasi" - ja hakkasid randrüütlitega natuke nõnda tiivariipsu tegema. Said viimaks ikka asja nii kaugele, et meelitasid randrüütlid põõsaste sekka, ja siis kohe rüütlid hulgakesi pandi pikali ja pikk roigas sinelikäistest läbi seljatagant. Selle aja sees juba saadi sool ära toimetada silma alt. Aga eks jälle rüütlid märkand, et ühel mehel olnud lühike sõrm (vigane sõrm) ja ühel olnud pikad juuksed, ja hakatud hiljem randvahtide poolt sarnaste märkidega mehi küladest otsima. No pole siis ka julgenud see lühikese sõrmega mees aastal lauakirikusse minna, ja pikajuukseline lõiganud omal juuksed maha ja ka ei julgenud end palju avalikkusele näidata. Ei olegi mehi kätte saadud. - Seda lugu jutustas Jaan Alas, Kooru külast, 71 a. vana.
Tongri sissekukkumine. - Kureverest Panga Hain oli Mustjalas tongriks, Küdema rannas. Küdema külamehi tegutses samuti nagu mujal randadeski konderbandivedamisega. Eks toodi siis laadung soola maale, ja Hain tabas mehed. Sunniti siis mehed seda soola paarihoostega Kuressääre viima. Küll mehed siis nuputasid ja nõutasid mitmet-setmet kanti seda asja, et kuidas pääseks karistusest ja kimbatusest. Proovisid siis ühe osava võttega riskeerida, ja asi õnnestuski järgmiselt. - Kui soolavoor ühes Hainiga liikus linna poole, liikus sama teed suuremas kauguses veel üks paarihooste koorem, aga jahvatamata viljaga. Kellamäe kõrtsi ees, umb. 2-3 km. enne linna, palusid soolavoorimehed Haini kõrtsi tulla külmarohtu võtma, mida mehed pakuvad heast ja lahkest südamest. Küll Hain puikles vastu, et voori juurest ei tohi lahkuda, aga mehed oskasid siiski nii mõjuda, et Hain astus hetkeks kõrtsi. Tuhat ja tulist kihutas nüüd ka viljavoor kõrtsi ette, ja osava võttega (ainult vehmripulga väljavõtmine ja sissepanek oligi see toiming) rakendati hobused soolavankri eest viljavankri ette ja viljavankri hobused soolavankri ette, ja ruttu ülepea-kaela pani soolavoor tagasi koju poole - Küdemasse. Eks soolavoori mehed kõrtsis arvasid või passisid nüüd paraja aja, ja pääle "külmarohu" võtmist arenes reis edasi linna poole. Linnas, tolli- või piirivalve-valitsuse ees, mehed hakavad avaldama, et ei tea, miks neid on linna aetud, neil pole midagi halba tehtud kellegile. Nemad läinud Küdemalt Pidula veskile vilja jahvatama, aga tonger sundinud neid viljakoormaga linna minema, - ei tea, miks ei tohi vilja jahvatada, nad pole kuulnud sarnast seadust. Vaadati siis meeste kotid järele ja leitigi soola asemel kottides vili. Nüüd leiti, et süü on hoopis randvahi üliagaruses ja pääliskaudsuses ja et ta oli "kohtusaksa asjata pahandanud". Siis anti talle selleaegse seaduse norm - 60 kepihoopi. Ei tea, kas Hain enne surma isegi aru sai, et teda nii peenikeselt sisse veeti?! Ka seda lugu jutustas Jaan Alas (vrd. eelpool nr. 139: 1).
Eks va Tõnne-Jüri tuli Saksamaalt suure viinalaadungiga randa ja leidis paraja aja oma 8 vaati toimetada koju rehe alla varjule. Kuhu sa hing ikka kalli märjukese viid. Märjuke küll kallis, aga sõbrad veel kallimad. Eks kipuvad vägisi ja käivad Jürile peale, et andku siis ka mekkida head asja. Aga ega randvahid ka alati ei maga. Liiguvad ka ja näevad ning kuulevad üht ja teist. Eks neilgi äkki hais ninas ja aru käes, et Jüri on märjukest toonud ja osalt juba joonud. Otsivad ja nuhivad ja satuvadki peale parajal ajal, kui Jüri sõpradega reheall mekkimas. Kassikiirusega sai Jüri redelilt pööningule ja pööningult otse mõisahärra Buksimi palvele, et "Tule nüüd ja aita, ei jõua enam vastu panna!" Härra aga linnas. Ei aita muu kui paljajalu ja paljapäi padavai linnapoole - härra juurde. Teised siin ei aita. Kui härra võib, siis aitab veel ehk? Härra tuleb Viki küla vahel vastu (umbes 20 klm. Jüri kodunt). Härra ütleb: "Jah, kulla Jüri, nüüd see asi on väga-väga paha. Aitab vaid ainus nõu veel: võta Viki külast hobu ja pane ratsa linna. Mine piirivalve-valitsusse ja räägi ära, et torm ajas randa viinakehasid (vaate), ja randvahtisid pole kuskil näha olnud, ja et mitte lasta lainetel neid tagasi uhtuda, siis sa tõid nad koju. Valitsus võib need ära ka võtta, et ega sina ei keela." Aga vaevatasuks ehk saksad lubavad talle (Jürile) neid mekkida...
Ja kohe sõitsid "saksad" linnast maale, ja tongrid said kõik karistada, et ei viitsi juurde minna (jaole) ja randa vaatama, kui torm uhub viinavaate maale, - kas see on ametikohuste täitmine?! (jutustas J. Alas).
Rantsuse sõja aega keidi soola toomas võõralt maalt. Teisi ma'p tea, aga va Kurevere Jürje olnd ka. Tulnd siis mehed soolaga niikaua peale, kuni Tinarahul nabitud teised kinni ja viidud hoopis ära mujale maale ja peetud mehed 2-3 aastat kinni. Jäänd siis meeste laev keige soolaga Tinarahule, aga teised (inimesed) tassind ikka selle soola säält ära. Mehed siis pärast rääkind kodus kuidas neil "vangis" läinud: keigepealt Rantsuse ohvitserid tulnd vaatama, kas meestel "loušnikkusid" ka on ("loušnik" olla prantsuse keeles täi). Seda muidugi sellepärast, et mehed niikaua ühtejärge soolalaadungiga teel olid, riietega magasid. Aetud siis mehed kohe palava vee tünni (vanni muidugi) ja meeste omad riided aetud kuuma auru sisse ja pestud ära. Pääle pesu antud meestele teised riided - sinised kuued. Muidu olnd sääl Rantsuse laevas hea elu, aga sunnitud ikka töhe. Nemad aga ei saanud mingi tööga hakkama. Pannakse puid lõhkuma, aga mehed löövad ikka kirvega puudest mööda, otse laeva deki sisse. Ära rikuvad laeva, täkivad uhke deki koguni. Pandud siis pumpama. No selle tööga siis nad ikka saand hakkama, aga seda tööd pole kuigi palju olnd - palju siis laevas ikka vett on! (jutustus Peeter Elk, Undva K., 75 a. v.).
ERA II 255, 440/8 < Kihelkonna khk. - Jakob Laul (1939).