1) Vanast olid ju kanged karistused: kirgu ees pekseti neid, kes olid käinud soola toomas. Sool oli väga kallis ja siis toodi seda kunderbandina (salakaubana). Oli üks peksumees kohe, Kuressaare linnakohtunik laskis peksumehel anda peksa. Salakaup sai kangest trahvitud. Vene ajal rannavahid ("tongrid") ei lasknud rannas kala, kui merest kangesti puhus. Salamahti ikka käisid, aga kui vaht nägi, siis oli äda. Mäletan, ühel sügisel oli kange pime ja puhus kõvasti merest, mõni laud tuli veega randa. Läksin mere äärde, tahtsin mõnd lauda võtta. Kuulsin äkki nagu samme, pime oli, midagit ei näind. Kükitasin kivi taha. Sammude kõbin tuli kivist mööda, pimedas näe'p, ja andis kõmaga õhku. Olin kivi taga vait. Rannavaht kadus ära. Võtsin mõne laua kaasa ja tulin ära, irm oli kah tongri ees.
Nüüd meite valitsuse ajal ajas ka korra tuul laudu randa, - ilusad, valmis tehtud, muudkui pane majale peale. Igaüks tassis endale neid koju, aga rannavaht tuli päeval otsima ja kirjutas üles. Pidime kroonule andma. Viimate andsid need raha, kel ulga laudu oli, väga odavasti sai, paar krooni mõnekümne laua eest; kel aga paar lauda oli, jäid niisama. Kui väike kraam tuleb randa, siis leidja oma, kui suure pordsu viisi, siis peab sellele käde andma, kellelt tuul ajas ära, või ostab riik omale.
Kui kellegi maja kohta midagit tuleb, sellest pole midagit; kes leiab, selle oma; kut randvaht ei märka, pole äda. Selle taga nad vahel olid küll üksteisega ädas: mis sa sääl kaibad teise pääle, siis võttis valitsus keik käest ära ja on ilm kõik, - sääl ep tohi midagit riielda! Kes leidis midagit, suutis varjata, sai omale. Kui vahest mõne puukaika, laua leiad, seda'p saa kellegiga jagada, - kes leiab, saab. Kord leidsid mitme mehe pääle viinaankru, jagasid omavahel ära ja pidasid. Meremuda, see on igal prii. Siin mede külas jagasid mehed omavahel muda ära (mujal olevat prii) : rannaäär on jaotud igale väiksed tükid. Seukesed kohad, kus muda tuleb, iga kohale tule'p ta mette, jaotakse. Ühele antakse pitkem osa, teisele lühem, muda tuleku järge. Muda pärast on siin kõvast riieldud. Kui üks on unnigu kogu ajand ja teine veab ära või jälle teine on sinu kohalt ära vidand, siis on kaevatud kõhtu.
ERA II 157, 89/92 (4) < Anseküla, Salme v., Tiirimetsa k. - Amanda Raadla < Priidik Nuum, s. 1865 (1937).
2) Petrooleumi- ja bensiinivaate tuli kaldale. Kui rannavalvurid aru ei saanud, jäi leidjale. Meite poisid on koa saand. - Üks suur laev oli Riiga läind, vaikne ilm oli, ma läksin surnuaeda. Äkisti oli suur kärts ja laev keskelt pooleks, kaks meest olid laeva poole peele ronida saand, teised uppusid. Külamehed käisid säält rauda toomas.
Rannavalvet kutsuti "kardun" - vene poisid olid, eesti keelt ei mõistnud.
ERA II 158, 72 (6) < Anseküla, Salme v., Anseküla k., Laasi t. - Aino Ahurand < Liisa Err, s. 1868 (1937).
3) Vanasti, kui meri ajas asja randa, siis oli lubatud see endale võtta, mis altpoolt 5 rubla oli. Mis üle selle, see pidi üles andma. Änamasti oli ikka sedasi, et kui said randvahi silmi pettada ja mõne asja koju tuua, siis oli ta sinu oma. Kui leiti kahe mehe pääle lank või laud, mis vesi ajas randa, siis tuli see pooleks teha.
Oli korra torm purustand väljamaa laeva ja tuli seie mitmesugust kraami, öövlid jm. asju. Tuli randa ka suur võitünn, ja Kiidepää mehed leidsid selle. Soldatid tahtsid seda ära võtta. Rannarahvas ei ole tahtnud käde anda, läind oma majadesse. Soldatid pole muidu sisse saand kui lõhkund ukse maha. Siis vihastand rannamehed ja akand kividega peksma. Peksnud ühel soldatil pää lõhki. Käind siis kohut, aga karistust pole saand: mõisnikud olid kohtumehed, ja need randvahtidele õigust ei mõistnud.
ERA II 157, 417/8 (23) <Mustjala v., Kugalepa k., Läratsi pere - Amanda Raadla < Aadu Väärt, s. 1865 (1937).
4) Laev tuli plankidega siia randa, uduse ajaga eksisid ära. Mõisnik tuli sulastega peale, lõid põhjast puruks. Varandus võeti ära ning sai oksjonil ära müüdud. Siis olid purjulaevad, ankruse es või panna.
ERA II 158, 107/8 (4) < Anseküla, Salme v., Hindu k., Ansu t. - Aino Ahurand < Andres Vann, s. 1851 (1937).
5) Rannaõigus, see oli sedaviisi: kelle mõisniku randa laev tuli, selle oma oli. Mu isa rääkis, laev tulnd uduse ilmaga Pärnust linaseemnetega, sattund takistusse. Härra oma sulastega läind peele ja käsud kätte, et mastid maha. See oli ootus, et laev tuleks.
Iiumaal pidand meelitama laevu - suvemaja olnd, valged tuled ja peeglid, et laevu eksitusse viia. Laevu on läind ukka, on lastud laternaga kala.
ERA II 158, 113/4 (2) < Anseküla, Salme v., Anseküla k., Männiku t. - Aino Ahurand < Jaagup Preske, s. 1870 (1937).
6) Enni oli sedasi: kui meri midagi välja andis, mõisnik sai kõik omale. Kui laev kinni läks, siis madrused tulid kõik maale, mõis andis obused, et nad Eltermale said, põle nad enam vaadand tagasi. Mõis sai laeva ja laadungi omale. Ega enni masinaid põlnd, purjulaevad olid puhas. Ma olin siin majaka peal, 2-3 masinat juhtus mööda minema, aga purjusi oli üle saja. Kui oli udu, siis jooksis vahest 2-3 tükki kinni. Mõis oli nii kange, mastid pealt maha ja omale.
ERA II 189, 150/1 (81) < Reigi, Kõrgessääre v., Mägipää k. - Enda Ennist < Jakob Liiv, s. 1851 (1938).
Rannaõigusest, -leidudest ja -valvest vt. eelpool ka nr. 64, 65 : l, 77, 108 :1-3, 130 : 7, 133 : 2, 134, 136 jj.