1) Nüid ma räägin veel paar lugu, kuidas ma tüürmannina merd sõitsin. Ükskord sõitsin buksiirlaevaga, "Neptun" nimi, kapten Hansen oli juht sel korral. Puksiirisime Peterburis ja Kroonstattis lauabraamisi ja muid laevu. Ja siis tuli üks suur sõalaev väl'la, buksiirisime seda Kroonstadist valla meresse. Siis tuli jää, jahime isi jää sisse, olime öösi jää sees. Teese omiku läksime Fredrikshammi, siis tulime Kotka linna. Seal olime kaks nädalat, buksiirisime jälle purjulaevu. Tuli üks hollandi kolmemastiline frigaat, buksiirisime selle väl'la meresse, sellel oli plangulaadung peal. Isi pöörasime Tallinna tagasi. Akkas kange torm ja lumetuisk. Tallinna lahes jooksime Mardu all gronni või karile ja laeval auk põhja, laev vaos ära. Siis olime teise päeva kella 12-ni laevas. Esimene ots jähi kuivale, seal olime. Mehed keisid vahete-vahel kuulbuksis ja tõid süsi. Teisel päeval tulid Mardu mehed väl'la ja tahtsid laeva röövida. Maksime neile 10 rupla, siis nad viisid meid maale Mardu Randvere külasse. Panid meite kraamid öösiks rehetuppa, isi magasime toas. Aga eks nad ullud varastasid ja viisid pimedas osa meie kraamist ära. Valisid muidugi paremad palad väl'la. Ega niisuguste ulludega põle ka midagi peale akata; mis läind, see läind. Omiku tulime Tallinna ja sellega lõpp.
Üks teine juhtumine oli jälle. Tulime laevaga, mille nimi oli "Ingo" ja kapten Feldhuhn, meremeeste kooli õpetaja Paldiskist. Laeval pärajasti söelaadung peal. Tulime õnnelikult ikka kuni Põhjameresse, aga siis akkas kange torm, et pidime laevaga tükkis ukka saama. Õnneks jahime ikka veel järele. Lõi küll eest purjed kõik puruks ja liiverpoom oli pooleks. Laev akkas juba lekkima. Mehed pumpasid vett öö läbi. Omikust ööd jahi vaikseks, olime siis Taani Sundis. Omiku saime Helsikööri sisse ja olimegi päästetud.
ERA II 159, 257/9 (30-31) < Risti, Vihterpalu v., Ugla k., Mää t. - Enda Ennist < Hindrek Lindström, s. 1862 (1937).
2) Kui merele mennä kalu püüdämä verkuega, siis vanemad inimesed kergitäväd mütsu, kui venet hakkavad meresse lükkama. Kui kaugemalle reisu mennä, siis vanemad inimesed ütlevad: "Ottaga Jeesuka kaasa!" Ühekerra olid menned kaks pisukast paati Suome, Maiusi säärest, sel ajal, kui Virust viina Suome vieti; Malusi saare pääl oli sel ajal Kolga mõisa korts ja sie kaupel kangest viinaga, Suomes oli viin kallis ja Virus halb. Lükkäned paadid rannast lahti ja toise paadi mihed üölled: "Tule Jesukka kaasa ka!" Toised üölled: "Tule pääle, kui tahud; kui eid taha tulla, siis jää siie kive otsa." Saaned onneliguld küll sinne mõlemad; vade kui tagasi hakkaned tulema, siis on oid tuul kange, ja toine paat kierdänd ühte hõlmasse sise, ja toine on tuld edesi ja üöld ise viel toistele: "Sina magad sunni Jaagu perse täga nii kavva, kui mina Virust tagasi tulen." Sie paat, kes holmasse sise kierdänd, on paar tundi old siel paigal. Tuul jäänd vähemaks, ja nämäd hakkaned ka tulema. Tie pääl tulles ei ole muud sest paadist enämb nähned, kui ühe lehkri ja leiväkodi vie pääld lillumast; siis oli sie paat old põhja vajund kaige miestegä tügüs, kes esteks reisu mennes Jesukase Malusi kive otsa jädid (paadis oli suolalast). Vade toine paat saand onneliguld Virusse ja käund viel monda kerda sidä vahet.
H IV 6, 264/6 (5) < Jamburi Simititsa as. < Kuusalu, Kolga rand - Joh. Esken (1894).
3) Aastat 25 tagasi läksid kord kaks Viinistu küla meest oma väikse aluksega (jaalaga) Käsmu (Kasperviiki) piirivahtide kardoni juurde alukse passi kirjutada laskma, et siis Soome rannale sõita. Sel ajal, kui üks mees sõupaadiga kaldale kardoni juurde läks, jäi teine aluksesse. Ilm oli ilus ja vaikne. Korraga kuuleb aluksel olija mees valju hüüdmist ja arvates, et seltsimees rannalt temale midagi hüüab, hakkab ta ringi vaatama, aga kusagil ei ole kedagi näha. Aga nüüd sünnib ime. Seal hakkab alus, mis ankru peal seisab, järsku ringi käima, nagu oleks ta kerilaudade peal, mida näkid või vete-vaimud ümber keeritavad, ja tegi nõnda kolm ringi. Mees imestab selle ennenägemata sündmuse üle ja jutustab sellest ka seltsimehele, kui see kaldalt tagasi jõuab. Nad aimavad ette, et neid hädaoht varitsemas on.
Suvine päev oli õhtus, kui nad ankru ülesse tõmbasid ja teele asusid, mis neid seekord mitte kaugele ei viinud. Tõusis häkiline tuule-hiil, mis nende alukse ümber lükkas ja neid ka meresse paiskas. Nendel läks veel õnneks merest välja paadikesesse ronida, aga sellel olid mitmesugused puudused. Ta oli nii väike, et selles kahele mehele napilt ruumi jätkus; pealegi oli aerusid ainult üks paar, ja meri oli vaheajal laenetama hakanud, ning nad olid kaldalt mõni verst kaugel. Et paadi põhjas paar lauatükikest juhtus olema, siis võtsid nad hädakorral need aerude asemel tarvitusele ja suure vaeva ja võitlemise järele sai nendele viimaks veel õnn osaks Käsmu küla ligidale kaldale peaseda. Ümberläinud alus aga jäi kõige asjadega merele saagiks ega saanud tema omanikud sellest enam midagi kuulda.
E 50267/9 (9) < Kuusalu khk., Viinistu - S. Lilhein (1917).
4) "Ülekohus ei jää kotti". Selle päälkirja all räägitakse järgmist tõestisündinud lugu rannalaevnikkude elust. Sündmus on juhtunud umbes 50 a. tagasi. - Häädemeeste Jaagupi küla Tatra talu peremees, "vana Tatra", oli ehitanud omale laeva. Rahalise kitsikuse tõttu oli ta poolnikke võtnud ja ehitusmaterjali püüdnud kergemalt saada. Veneusu köster Häädemeeste alevikus ehitanud ka samal ajal laeva ja lasknud endale linnast laeva jaoks rauda tuua. Vana Tatra oli säält hulga rauda ära varastanud. Tatral olnud maja kambripoolne ots vooderdatud, ta oli voodrilaudu lahti kiskunud ja raudlatid seina ja voodri vahele toppinud. Kahjukannataja arvanud kohe, et raud on Tatrale toodud. Käidud otsimas ja uurimas, aga pole osatud leida. Vana Tatra ise heitnud otsijate ette põlvili ja tõotanud: "Kui selle laeva sees midagi vargust on, siis mingu ta Riia ja Pärnu vahel kõige sügavama mere kohal ümber!" Rauda pole kätte leitud, Tatra ostnud ise moepärast natuke juurde ka ja rautanudki laeva varastatud rauaga. Laev tehtud valmis, taageldatud ära ja mindud esimest reisi tühja laevaga Riiga. Et ilusa ilma kord olnud, pole viitsitud laeva "parlasti" vedada, loodetud, et läheb niisama ära. "Riia vahes" tulnud aga iling pääle, ja kerge, tühi laev läinudki ümber just kõige sügavamal kohal teispool Salatsit üleval meres. Tatra ise ja teised poolnikud, kolm meest, uppunud ära, ellu jäi ainult üks, kõige noorem meeskonnast, kes pole vargusest midagi teadnud. Pääsemises nähakse veel suuremat imet kui laeva ümberminemises. Uppunud mehed olnud õnnetusmomendil kõik tekil, pääsenu maganud üksinda kaiutis. Kuidas teised laeva alla jäid ja uppusid ja kuidas veevool tema kajutist välja ja eemale laeva külje äärde tõi, seda ei osata muidu seletada kui piibli sõnadega: „Jumal ei tahtnud, et õige ühes õelatega hukka saab." Kuidagi imelikku moodi saanud mees enese taskunoa abil laevapõhja pääle aidata, löönud noa puusse ja hoidnud ennast selle abil kinni, kuni teisel või kolmandal päeval üks teine laev ta leidnud ja ära päästnud.
ERA II 256, 351/3 (54) < Häädemeeste khk. Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu < ümbruskonna rahva suust (1939).
5) Meri ei lase surnuid maale viia. - Vana Suislepi mees Johan Rõõm on vana laevaväe soldat ja laeva "Askolti" pääl teeninud. Selle laeva pääl olnud keegi Tallinna tiisler kipperile kappi tegemas, ja nemad sõitnud Taani- ja Rootsimaal. Teel surnud aga tiisler ära ja kipper tahtnud tema surnukeha Tallinnasse tuua. Teel olnud suured tormid ja mitmed äpardused. Juba olnud Tallinna tornid näha, kui ilm kangeste uduseks läinud, et enam kuhugile ei näinud sõita. Nõnda ilma eesmärgita sõitnud nad viis päeva ümber. Viimaks lasknud kipper surnu merde matta - ja varssi lahkunud udu ja laev olnudgi Tallinna sadama suus.
E 45636 (5) < Kovno, Vitse-Lovtšinski < Tarvastu - J. J. Kala < Johan Röömer (1905).
6) Tallinnast oli sõitnud laev Kronstati (vist oli hukkaläinud laev "Russalka"). Olnud sügisene aeg. Siis olnud palju teenijaid Tallinnas, kes talveks tahtnud Tallinnast teenistusest kodu minna.
Ka asunud sinna laeva peale palju suurtsugu inimesa ja kroonumehi. Laeva ära sõites oli jäetud teda õnne soovides jumalaga. Aga see ei ole midagi aidanud. Tee pääl oli tõusnud merel suur torm ja löönud laeva ümber. Laev vajunud põhja. Küll olnud teine laev ligidal, aga see ei ole saanud päästa. Laev olnud kerge. Kapten ei lasknud laevapõhja liiva panna, öelnud, et siis on kergem sõita. Ka joonud kõik laeva peal purju täis - pidanud pühasid. Ka ei ole kapten lasknud purjesidki maha võtta, et siis laev tulisemalt sõidab. Torm puhkunud laeva küliti. Madrused olivad karanud veel mastidesse nagu oravad ülesse, et purjusid lahti päästa. Aga laev vajunud juba. Siis kergitanud nad veel mütsisid jumalaga jätmiseks teise laeva meestele. Rasked suuredtükid olivad veerenud laevas teise külje pääle, ja ei ole enam laev ülesse tõusnudki - jäänudki küljeli. Olnud sääl veel veekeeramise koht. Siis vajunud laev põhja. Laevaga saanud hulka inimesa otsa.
Saaks laeva nime kätte, siis tehtaks sellesama nime all uue laeva, aga ka seda ei saa. Laeva nimi on küll teada, aga laeval on sees kuldrist selle laeva nimega. Kui selle kuldristi kätte saaks, siis võiks sellesama laeva nime all uue laeva ehitada, ja siis oleks see laev alles. Aga seda risti ei saa. Küll on tuukrud merepõhjas käinud, aga laeva sisse ei pääse: uksed on kinni ja soldatid on püssidega, mille tikud otsas, uste juures vahis. Laeva sees aga tantsitakse, lüüakse lõbu ja peetakse pulmi.
E 47216/8 (11) < Torma, Avinurme - Mihkel Sild (1909).
7) Paarisaja aasta eest läks laevakoos siit läbi (praegu on Noarootsi saar ja manner kindlas yhenduses). Rootslased sõitnud siit läbi. Sutlepa kyla all läks laev hukka. Madrused saanud hukka. Kapten pääsnud sinna yles. See rootsi kapten laskis ehitada kabeli.
E 60250 < Noarootsi, Kudani - Paul Ariste < Miina Vestersten 53 a. (1927).
8) Kastre mõisa kohal jões on venelaste poolt Vene-Rootsi sõja ajal põhjalastud rootsi laev. Kastre mõisa omanik Essen 1886-87. aastal tahtnud laeva üles tõsta lasta, kuid kuna laeva läbivaatamisel laevas midagi väärilist ei osutunud, jättis Essen om kavatsuse. Põhjaläinud rootsi laeva olevat vahest näha.
EKlA, AAS St.-ar. 38, 9 < Võnnu - Grigori Noppel, stud. hist. (1929).
9) Ükskord [Maailma-] sõa aal lasti siin lahes üks laev põhja. Küll oli aga kole see näha! Ranged paugud keisid ja meri mühas ja vahutas. Inimesi oli meres nii paksu, et vesi üsna kihas, see oli ju üks sõalaev.
ERA H 159, 256 (28) < Risti, Vihterpalu v., Ugla k., Mää t. - Enda Ennist < Hindrek Lindström, s. 1862 (1937).
10) Vee all on laev, kõik laevamehed sellel on tummad. Kui laevad lähvad rikki, siis see veealune laev veab nende varandused ära. Laevamehed ei saa iialgi laevast välja, peavad alati töötama vee all. Kust nad sinna said, seda ei tea.
ERA II 19, 99/100 (5) < Kose Triigi v., Paunküla as. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929).
Laevaõnnetustest ja merehädalistest vt. ka nr. 69, 70, 103-106, 119, 120, 130, 135, 136, 154 jj.