Ungru krahvi postiluubi mudel Meremuuseumis (MM)
1) Stenbocki suguseltsi kätte jäänud Hiiu saar kauaks ajaks. Stenbockid elanud aga väga uhkeste; ehk neil küll palju maad olnud, mis suurt kasu sisse toonud, teinud nad ometegi palju võlgasid. Mis korra laenuks saadud, selle löönud nad linnades, nagu Tallinnas, kus nad elanud, varsti läbi. Korra saanud Stenbock rahapuuduse ajal ühe potissepa selli Gottsackiga tuttavaks, kel rohkeste nodi olnud. "Laena oma raha mulle", ütelnud Stenbock, "ma annan sulle selle eest Emastu mõisa pandiks. Sina võid seni mõisas elada ja kõik mõisa sissetuleku enesele saada, kuni ma võla ära tasun." Gottsack võtnud Stenbocki tingimise vastu, laenanud oma raha kõik krahvile ja saanud selle eest Emastu mõisa enesele. Seal olnud ta mõnda aega. Viimaks tulnud Stenbockile tahtmine Emastut Gottsacki käest ära võtta, aga nagu ikka pole tal kopikat olnud ja lükanud sellepärast nõu kordasaatmise ühest päevast teise. Emastu talupojad saanud lugu kuulda ja öelnud Gottsackile: "Stenbock tahab mõisat tagasi saada ja teid siit ära ajada". Uhkeste vastanud aga Gottsack, kes teadnud, et Stenbockil raha pole: "Enne ma siit ei riivita, kui rahavoorid Emastu mõisa õue tulevad." Sel ajal olnud üksi vaskraha ja rahatükid väga suured, nii et suuremat summa vooridega peetud vedama. Mis Stenbock jõuga pole saanud, katsunud ta nõuga. Ta kirjutanud Gottsackile Tallinnast, et Gottsackile mitme teisega võeraks tuleb oma mõisat vaatama; Gottsack muretsegu selle eest, et nad ausaste saavad vastu võetud. Varsti tulnudki Stenbock, temaga veel tema kasupoeg de la Gardie ja üks tohter. Nad söönud ja joonud Emastus, ja kui pead juba kihama hakanud, ütelnud korraga Stenbock: "Üks laev olla siia lähedale randa läinud". Sedamaid Gottsack tooli pealt püsti ja mere äärde vaatama, kas laevast head saaki saab. Veel pole ta kuigi kaugele jõudnud, kui kanget valu sees tunnud. Üks mõisa tüdruk olnud lähedal, ta saatnud tüdruku ruttu mõisa rõõska piima tooma, mis mürgi võimu võtaks. Ise heitnud valuga murule pikali. Tüdruk jooksnud mõisa ja kõnelenud võerastele, herra saanud äkiste kange seestvalu ja käskinud selle vasta rõõska piima tuua. Aga tohter ütelnud: "Ei piima või viia, vii parem äädikat!" ja annud äädikapudeli tüdrukule kätte. Tüdruk viinud äädika Gottsackile; Gottsack joonud ja surnud. Et Gottsack vana poissmees ja ilma sugulasteta olnud, võtnud Stenbock Emastu ära ja annud de 'la Gardiele, kelle suguseltsi kätte mõis sest saadik jäänud.
Stenbockid pillanud uhke elu kõrvas ka kaardimänguga hirmus palju raha ära. Kord hakanud üks Stenbock Ungruga kaarta mängima ja mänginud nii kaua, kuni oma Kõrgesaare mõisa ära mänginud. Hiljem vahetanud Ungur, kelle käes peale selle veel Uuemõisa olnud, Uuemõisa Suuremõisa vasta Stenbockiga ümber, aga petnud selle kaubaga Stenbocki koledal kombel. Sest saadik saanud Stenbock Ungru kangeks vihameheks. Ungur asunud nüüd Hiiumaale elama. Ungru peapüüdmine olnud rikkaks saada. Hiiu rahva käest pole ta ometi nii suurt rikkust rahva vaesuse pärast koguda jõudnud kui tahtnud. Sellepärast otsinud muud abi. Ta lasknud Kõrgesaarde valstuletorni ehitada, kelle valgus laeva hukka võiks saata, sest et seal lähedal mõnda kardetavat kohta on, kus laev varsti hukka saab. Peale selle tõstnud ta meremärgid õige koha pealt ära ja pannud vale koha peale, et laevad päevagi ilma paha aimamata kivide otsa purjutaksid ja kinni jäeksivad. Kõik, mis aga randa läinud, langenud Ungru omanduseks. Ungur ise käinud, hülgenahka riided seljas, ühtelugu mööda randa ja vaadanud lugu järele. Nii eksitanud ta väga palju laevu õigelt teelt, et laevad kivi otsa jooksnud ja kõige täiega tema saagiks sattunud.
Ungrul eneselgi olnud laevu, kelle kipred enamiste rootslased olnud. Sel ajal pole laevade kontorite poolest kirju ligi antud nagu nüüd, sellepärast käinud kipred tihti oma käe peal ühest kohast teise ja pistnud raha niisuguse teekonna eest oma tasku. Ungur olnud väga umbusklik ja kartnud, et tema kipred nõndasama teevad. Kui nüüd korra rootslane kipper Malv liig kauaks merele jäänud, arvanud Ungur varsti, et Malv oma käe peal kohegile purjutanud. Viimaks jõudnud Malv kesknädala enne taevaminemise päeva sadamasse ("Sügavsadamasse"). Sadama kubjas Sadama Mats kõnelenud Malvile varsti, mis Ungur arvata, ja lisanud juurde, et head lugu loota polla. Naerdes vastanud aga Malv: "No, mis Ungur mulle õige võib teha, ega ta mind ära või tappa". Teisel hommikul, taevaminemise päeva hommikul, läinud Malv Suurdemõisa Ungrule aru andma. Enne öelnud ta ometi: "Ei tea, mis lugu see on, mu süda on täna nii raske." Mõisa jõudes ruttanud ta varsti Ungru jutule. Teenrid näinud, kudas ta, kõrge torukübar peas, trepist ülesse läinud, ja rääkinud isekeskis: "Küll Malv nüüd uhkeste trepist Ungru juurde sammub, aga ei tea, mis moodi ta sealt tagasi tuleb". Malvi nähes kärgatanud Ungur kohe Malvi peale. Malv kostnud. Ungur saanud vihaseks, tõmmanud mõõga varnast ja tormanud Malvi kallale. Malv vasta, ta hakanud ometi nõnda õnnetumalt Ungru mõõgast kinni, et mõõk ta käed läbi lõiganud. Malv pole enam mõõka jõudnud hoida, Ungur saanud mõõga jälle kätte ja pistnud Malvile mõõgaga südamesse. Malv langenud maha. Ungur kohkunud väga ja saatnud Soonleppa tohtri järele. Tohter tulnud leidnud Malvi vere sees maas ujuvat, pöörnud ukse pealt ümber, lausunud: "Siin on juba aader ära lastud, siin ei aita minu asi enam midagi" ja läinud oma teed. Ungur pole siiski sest palju hoolinud, et ta Malvi ära tapnud. Ta lasknud Sadama Matsu ja Prii Pärdi enese juure kutsuda. Need olnud mõlemad tema kõige ustavamad mehed. Mats ja Pärt vedanud Malvi verise keha toast välja, viinud maneeži ja matnud sinna maha. Prii Pärt saanud selle teo eest oma koha sadama lähedal enesele päriseks ja ise pealegi priiks, mispärast rahvas hiljem temale Prii Pärdi nime annud. Prii Pärdi koht seisnud veel hiljuti ja olnud kõigist maksudest prii, kuni viimaks temast abitegu hakatud nõudma. Pärdi suguselts pole ometi tahtnud abitegu teha ja toetanud selle peale, et neil prii koht on. "Kus su kirjad on?" öeldud vastapanejale mehele. "Mis prii? Mõrtsuka prii." Ja sedamaid aetud mees majast välja, maja lõhutud maani maha ja maa võetud mõisa metsa maaks.
Teisel päeval pärast Malvi tapmist tulnud Malvi proua Suurdemõisa meest taga otsima. Ehk küll mõisa inimesed rääkida pole tohtinud, saanud ta nende nägudest ja moest siiski nõnda palju aru, et meest elus pole. Proua tahtnud Ungru jutule minna, aga Ungur pole teda ette lasknud. Nuttes langenud proua maha ja öelnud: "Nüüd ma tean küll, mis mu mehest saanud; ta on ära tapetud". Aega mööda saanud proua mehe tapmise poolest selgemaid sõnumid. Siin lähevad saadud sõnumed aga vähä lahku. Rätsepp Nigulas Under kõneles, Malvi proua kirjutanud oma õele, kes pealinnas elanud, mehe tapmise lugu. Õde saanud kirja kätte ja lugenud pärajalt nuttes akna ääres kirja, kui keiser sealt mööda sõitnud. Keiser pidanud tõlla kinni ja küsinud, mispärast naesterahvas nõnda nutab. Naesterahvas kõnelenud ja annud õe käest saadud kirja keisri kätte. Keiser lubanud abi anda, võtnud kirja kaasa ja käskinud Ungru mõrtsukatööd kohe üle kuulata. Pisut teisiti jutustas endine mõisa kubjas Laasi Juhan Voolmann, kelle isa tapmise ajal Ungru kutsar olnud. Tema jutu järele korjanud Malvi abikaasa esiotsa veel selgemaid teadusi ja põgenenud siis suure vaevaga sügise Tallinna, kus ta mõrtsukatöö kohtule üles annud.
Olgu nüüd kas ühel ehk teisel viisil, nii palju on ometi kõnelejail üks, et Malvi abikaasa mõrtsukatöö ülesandja olnud. Suurmõisa müüjal Unguri vihamehel Stenbockil ulatanud ka asi kõrvu ja tema aidanud omalt poolt selle eest hoolt kanda, et Ungur kinni pandud. Sest polla Ungur suuremat tähele pannud. Tema olnud väga kaval ja osanud asja käända ja väända. Peale selle aidanud ja kostnud tema eest veel ta sõber kindral Dankmann. Ungur mõistnud nii kaugele asja ajada, nagu oleks Malv nõrgameeleline olnud, mõõgaga Ungru kallale kippunud ja seal juures otsa leidnud. Kohus lõpenud sel põhjusel sellega, et Ungur vangist lahti lastud, nii väga kui Stenbock ka katsunud, et kohus Ungru süüdlaseks mõistaks. Vangitornist välja tulles hüüdnud Ungur valjult hulga inimeste ees: "Nüüd tulgu Stenbock ja lakkugu mu tagumist." Neid sõnu kuulnud ka üks endine Ungru sõber. See jutustanud Stenbockile ära, mis Ungur tema kohta ütelnud. Stenbockil pole muud olnud, lasknud hobused tõlla ette panna ja sõitnud sedamaid keisri juurde, kus ta uut ülekuulamist palunud ja ka valstuletorni ja laevade hukkasaatmise loo, kelle poolest ta vaheajal teadust saanud, üles annud. Keiser mõistnud kohe uut vangivõtmist ja Ungru mõrtsukatöö ülekuulamist.
Selle aja sees jõudnud Ungur Suurdemõisa ja elanud vana viisi priskeste edasi. Ühel päeval tulnud talle Tallinnast mõned kroonu ülemad võeraks. Ungur pole neid õieti usaldanud, lasknud hobused ette panna, sõitnud Putkastesse. Võerad järel. Ungur Kõrgesaarde. Võerad sinnagi. Ungur Emastesse. Võerad järel. Ungur Kõrgesaarde. Võerad sinnagi. Ungur Kärdle kaudu Suurdemõisa tagasi. Tee, mis tahad, võerad maha ei jää. Ungur lasknud jälle hobused saani ette panna ja sõitnud Haapsalusse. Rugisse (Rugi on väike rahu Ersholmi lähedal) jõudes käsknud Ungur kutsari hobused kinni pidada ja öelnud: "Puhkame siin hobusid, et meil Rohusadamas enam tarvis pole kinni pidada, vaid kohe Haapsalusse edasi võime sõita." Puhanud hobusid ja sõitnud edasi. Rohusadamasse saades tulnud korraga aga hallid (soldatid) kõrtsist välja, pidanud Ungru hobused kinni, kiskunud saanist välja ja viinud Haapsalu ja sealt Tallinna. Rohusadamast lahkudes hüüdnud Ungur oma kutsarile veel: "Vii hobused Suurdemõisa tagasi, tervita prouat minu poolt ja ütle, et ma varsti jälle tagasi koju tulen."
Seekord eksis mees ometi tagasituleku poolest. Kohtuasi läks koguni teiseks. Malvi tapmine võeti uuesti käsile ja peale selle veel valstuletorni lugu ja laevade hukkamine ning riisumine. Kui Ungur kuulnud, kuidas ta sõber talle auku aidanud kaevata, hüüdnud ta: „Jumal hoidku mind sõbrade eest, vaenlastega saan ma isegi valmis!" Seekord ei saanud mees aga vaenlastegagi valmis. Ikka rohkem süüsid tõusnud avalikuks. Kurjateud tehtud nii selgeks, et käänamine ega väänamine enam midagi pole aidanud. Kohus lõpenud sellega, et Ungur Siberisse mõistetud. Kui Ungur näinud, et kõik lootus otsas, hüüdnud ta: "Ülekohtu eest seisku igamees, õigus, kurat, õiendab ennast isegi!" Enne Siberisse minekut lasknud Ungur enesele veel saapaid teha, ta oma kingissepad valmistanud kõik; need pidanud tema käsu peale kaks nuga saapa taldade vahele panema, et sealt parajal ajal võtta oleksivad. Aga saapad otsitud enne kätteandmist läbi, leitud noad saapa taldade vahelt ja võetud ära. Peale selle tahtnud ta veel raha ja vara kaasa võtta, kuid midagi pole lubatud. Mees saadetud nagu iga muu kurjategija Siberisse, kuhu ta surnud. Sest saadik hüüab rahvas seda Ungurt "Siberi-Ungruks".
Pärast Siberi-Ungru äraviimist saanud Kõrgesaare tema poja Juuliuse kätte. See pole palju parem olnud kui isa. Kes teab, mis temaga viimaks oleks sündinud, kui ta ennast maha poleks lasknud. Tema elanud oma naabriga, Partsi mõisa rentnikuga, kes üks kroonuametnik olnud (sest Partsi mõis ise olnud sel ajal kroonu päralt), hakatuses kaunis hästi, aga pea tõusnud tüli. Sel ajal pole mõisade metsadel veel kindlaid piirisid olnud, vaid igamees raiunud suurest metsast, kust tahtnud. Korra saatnud Partsi härra oma mehed metsa puid raiuma. Kõrgesaare rajad ulatanud Partsi rajadega kokku. Kärdlat polla veel olnud. Partsi mehed raiunud niisugusest kohast, kus Juulius Ungur metsa tahtnud kasvada lasta, Ungur keelanud metsa raiumise ära. Partsi herra pole seda tähele pannud, vaid käskinud mehi oma tarvipuidki sealtsamast kohast metsast raiuda. Aga Juulius lasknud mehed ära kihutada. Partsi vallas elanud sel ajal palju rootslasi; need kaebanud lugu õpetaja Forsmanile. Reigi õpetaja Forsman annud rootslastele õiguse ja öelnud, puud võida igalt poolt raiuda, sest mets olla kõikide päralt. Varsti selle peale läkitanud Partsi härra jälle mehed metsa puid raiuma. Ungrule viidud sest teadust. Tema tulnud hulga meestega metsa Partsi mehi tagasi peksma. Partsi mehed kutsunud oma herra appi. Nüüd tõusnud tubli tüli. Ungur võtnud püssi ja löönud püssi laega kaks Partsi meest surnuks. Seda mõrtsukatööd ähvardanud Partsi herra ülesse anda ja Juuliust nõndasama Siberisse läkitada lasta, nagu see isaga sündinud. Koju jõudes öelnud Juulius: "Parem surra kui häbiga Siberisse minna!" ja lasknud enese ise püssiga maha. Jälle mõni jutustab, et Juulius püssiga maha lastud. Partsi mõis kingitud varsti selle järele kindral Dankmannile. Kindral Dankmanni tütre võtnud Siberi-Ungru poeg Suuremõisa Ungur enesele naeseks ja saanud Partsi kaasavaraks kaasa. Sest saadik Partsi Suuremõisa jagu.
Pärast Juuliuse surma saanud Kõrgesaar teise venna kätte, kuna kolmas Siberi-Ungru äraviimise järele juba Suuremõisa pärandanud. Mõlemad vennad olnud kaunis isa sarnased ja hirmus ahned. Nad katsunud, kuidas hästi rikkaks saada. Kõrgessaare Ungur kosinud enesele Inglismaalt määratu rikka proua. Suuremõisa Ungur aga hakanud kangeste kauplema. Tema muretsenud enesele mitmed laevad ja läkitanud nad siia-sinna kaupa vedama. Et ometi hästi selle asjaga pole toime saanud, annud ta peatallituse ühe Tallinna kontori hooleks. Esiotsa läinud asi hästi, aga kui aegamööda sissetulek juba õige suureks kasvanud, pistnud kontori peremees raha kõik oma tasku ja teinud enese pankrotiks. Nüüd langenud kõik kontori võlad Ungru kaela, kes ju kontori kaaskaupleja olnud. Võlgnikud kippunud Ungrule oksjoni tegema. Suures hädas palunud Ungur päeva kaks-kolm veel aega. Seda lubatud. Silmapilk läkitanud Ungur õhtu hilja ühe hiidlase Tallinnast kirjaga Kõrgessaarde ja annud kõva käsu, et mees nõnda ruttab, kudas iganes jaksab. Teise päeva pärast lõunat jõudnud mees just seks ajaks Haapsalu sadamasse, kui postipaat sadamast ära purjutanud. Jalgsi käinud mees pika tee nii lühikese ajaga ära. Hiiusse jõudes võtnud mees Heltermaast ratsahobuse ja ratsutanud kirjaga Kõrgessaarde Ungru venna juurde. Kõrgesaare Ungrul pole enesel aga raha olnud; sellepärast võtnud oma rikka proua raha ja läkitanud selle vennale, kes ühe jau võlgade tasumisega oksjoni käest peasenud. Ei olla kuigi kaua kestnud, kui Kõrgessaare herra oma prouaga tülisse sattunud. Proua nõudnud raha tagasi. Ei herral maksta. Herra kirjutanud vennale. Ei vennalgi raha. Vend arvanud maksmist ülepea ilmaasjata raha raiskamiseks. Temal pea nõu peetud, kudas raha kättetahtjast lahti saada. Kirjutanud vennale Kõrgessaarde tagasi: "Ära ilmaasjata proua pilli tantsi. Kutsu proua merele paadiga lusti sõitma, lükka meresse, asi sellega. Küll uue proua jälle saad. Siis oled sest tülitsejast ometi lahti." Õnneks pole aga Kõrgesaare Ungur sel silmapilgul, kui kiri sinna jõudnud, kodu olnud. Proua võtnud kirja vasta ja avanud. Ehmatades lugenud ta, mis kurja nõu tema pärast antud. Tal olnud kõik omad Inglismaa teenrid; silmapilk lasknud ta need kõik oma varanduse kokku panna, võtnud laeva, istunud sisse ja purjutanud Tallinna, Tallinnast aga Inglismaale. Proua andnud mõrtsukatöö nõu kohtus ülesse ja näidanud selle tunnistuseks kirja ette. Kõhus mõistnud, et Kõrgesaare Ungur prouale kõik kaasavara tagasi maksma peab ja peale selle veel iga aasta suure summa ülespidamise raha. Pole aidanud, Ungur pidanud maksma. Proua aga jäänud jäädavalt Inglismaale elama. Pärast proua surma läinud Kõrgessaare Ungur ise Inglismaale ja toonud sealt oma poja, kes proual Inglismaale põgenedes olnud, Hiiumaale. Poeg pidanud Kõrgessaare mõisa pärijaks saama ja olnud juba mõisa peaülevaatamise oma kätte võtnud, kui midagi juhtunud, mis selle nõu nurja ajanud. Poeg tõusnud hoolikana peremehena hommiku vara ülesse, joonud kohvi ja läinud siis välja majapidamist vaatama. Ühel hommikul, kui tuapoiss kohvi pidanud keetma, pole tuapoiss kohvi kätte saanud. Peremamsel, kes ühtlasi vana Ungru sohinaene olnud, maganud ega pole tuapoisi äratamise peale ülesse tõusnud. Kui nüüd noormees tuapoisi käest küsinud, miks tuapoiss kohvi ei tuua, vastanud see, tema ei saada kohvi kätte, peremamsel magada. Silmapilk käranud noormees tooli pealt püsti, jooksnud peremamsli voodi juurde, kiskunud peremamseli voodist välja, annud rusikatega pihta ja karjunud: "Oot, oot, sa mu isa lits, küll ma tahan sind õpetada ülesse tõusma." Peremamsel kaebanud vanale Ungrule, ja nüüd tulnud noore ja vana Ungru vahel tüli. Vanamees pole noort enam Kõrgessaares pidanud, vaid ostnud talle Nõva mõisa. Noor piinanud inimesi väga palju. Kui mehed ühel päeval kiva välja kangutanud, istunud noormees kangutamise palgi peale. Mehed lasknud äkiste hoova lahti; hoov visanud nooremehe nõnda rängaste maha, et see varsti surnud.
Korra tulnud uued seadused. Need olnud aga niisugused, et Kõpu mehed neid, nimelt neist määratud orjust, kudagi pole arvanud täita võivat. Nad läinud Tallinna kaebama. Tallinnas antud neile õigust. Rõõmuga ruttanud mehed koju. Aga kodu pole kergitustest juttugi olnud, vaid Kõrgessaare hopmann Simson sundinud mehi nagu ennegi ülearu kohusi täitma. Oma õiguse peale toetades pole mehed nõudmisi tähelegi pannud. Simson kutsunud mehed mõisa, aga mehed pole läinud. Siis kästud mehed Kärdlasse tulla, kus nende asja lubatud seletada. Mehed kartnud ometi peksu ja jäänud koju. Kõrgessaare olnud selle korra Suuremõisa Ungru päralt. Kui nüüd Ungur kuulnud, et Kõrgessaares Kõpu mehed tema nõudmisi ei täida, vandunud ta neile mehist nuhtlust. Siiski pole temagi mehi kätte saanud. Seal tulnud Suuremõisa Ungru vend, kes kroonuteenistuses olnud, Suuremõisa. Nüüd arvanud Ungur päraja olevat, kus vastahakkajaid võiks peksa. Ta läkitanud Kõrgessaarde sõnumi: "Mehed tulgu Suurdemõisa, kui nad kergitust soovivad, kuberner olla Suurdemõisa tulnud meeste asju seletama." Ilma paha aimamata ruttanud Kõpu poolt mehi hulga kaupa Suurdemõisa kuberneri juurde õigust saama. Keegi pole aimanud, missugune valekuberner neid seal ootas. Siiski võetud mehed Suuresmõisas nõnda vasta, nagu oleks kuberner tõeste seal. Üksikult kutsutud mehed ette, kus valekuberner väeriides neile peale põrkanud: "Teie kurjategijad ei taha enam oma kohusi täita, see peab teile kehast välja peksetama!" Ja sedamaid lasknud ta ettekutsutud mehe takkauksest välja viia, et teised ei näeks ja ära ei põgeneks, ja kutsunud teised ette. Nõnda võetud mehed hõlpsasti kinni ja viidud üks lauta, teine talli, üks kuuri alla, teine küüni, kuni kõik käes olnud. Siis alganud peks. Kes saanud viissada, kes kuussada hoopi, kes veel rohkem. Mitmel tulnud sooled pekstes seest välja. Pärast peksmist lasknud Kõrgessaare hopmann Simson õnnetuid inimesi nagu lihakoormaid Suuremõisast ära vedada. Valekuberner saanud varsti selle peale iseäraliku haiguse, jõudnud vaevaga veel Tallinna ja surnud sinna.
Korra läinud Suuremõisa maa kohal rasvalaev hukka. Kipper peasenud inimestega põgenema, aga kõik suure varanduse pidanud ta rasvaga tükis laeva jätma. Tuul lõhkunud pea laeva puruks ja veeretanud rasvatündrid kaldale. Rannaäärsed mehed käinud tuulest äärde aetud tündreid püüdma ja vedanud neid mitu maale. Seal tulnud Suuremõisa valitsus peale ja võtnud mehed kinni, et need mõisa vara röövida, sest kõik, mis meri maale heita, olla mõisa. Kui mõisa valitsus purustatud laevakerest peale rasva tündrete midagi varandust pole leidnud, lükanud ta meeste süüks, et need varanduse ära riisunud, ehk ta küll mehi ainult mere ääres rasvatündrisi korjamas näinud. Küll ajasivad mehed vastu, küll vabandanud endid õnnetud, - ei aidanud midagi, neile mõistetud kohus kätte ja läkitati nad oma suure kurjatöö pärast Siberisse. Hiljem tõusis rahva sees jutt, et kaks koguni teist meest ühel öösel laevas käinud ja sealt raha ja kalli varanduse ära nosinud. Mõisavalitsuse kõrvu ei ulatanud see sõnum mitte, kõige vähemalt ei mindud varandust nende käest otsima. Rasvatündrite korjajad pidivad aga rasvakorjamise pärast Siberi nuhtluse saama.
M. J. Eiseni järelejäänd pabereist < Pühalepa (1883).
2) Minu isa oli poisike olnud ja ukse pääle jooksnud, kui Unger-Sternberg Malvi ära oli tapnud. Ema saanud veel poisikese ära tõmmata, nii et teda keegi pole näinud. Surnukeha peidetud kangaposti sisse. Vereplekke pole saanud põranda seest välja ja olnud, kuni nüüd paarkümmend aastat tagasi põrandat uuendati.
E 55149 < Pühalepa - A. Lätti (1924).
3) Malmi matnud Unger-Sternberg maneeži liiva sisse (selle kohta oli rahval ka üks laul kokku saetud). Malmi proua tahtnud mannermaale põgeneda. Kuid mehed olid palgatud, et teda merde visata. Proua saanud aga aru. Mehed joonud ennast purju ja jäänd magama. Tuul ajand paadi ümber, madrused ja ema uppund ära, aga veikene laps pääsnud korgimadratsi pääl ära. Krahv Igelström võtnud lapse oma juurde. Laps seletanud oma isa tapmise ja ema uppumise loo ära. Krahv ühes von Gernd'iga kutsunud Unger-Sternbergi oma poole pidule. Kui Unger-Sternberg saanud Parali kõrtsi juure, kus seisab kivi, millele rajutud "anno 1504 Jürgen Unger-Sternberg" (esimene siiatulnud Unger-Sternbergi nimi), võetud teda kinni. Pärast võetud tema abiline Kuusepalu Jüri kinni.
E 55147 < Pühalepa - A. Lätti (1924).
4) Valemajak on olnud Tammistu põllul maal, kus praegu maa kõmiseb, sääl on vist keldrid all. Kõrgesaare mõisast vähem kui üks kilomeeter lõuna-lääne poole. Mõisast loode poole metsatuka sees, mida vanasti muidugi ei olnud, on suur kivi, mille sees on raiutud auk, kuhu on tule tarvis restid kinnitatud olnud, mille pääl tuli põles.
E 55146 < Pühalepa - A. Lätti (1924).
5) Va Siberi Unger eese laevaga Peterburgis sattund vaga sisse. Akand siis tantsima. Kapten kõige ees, siis tüürmann, siis pootsmann ja siis kõik poisid üksteise järel. Lasknud laevas ringi ja laulnd: "Tuul, tuul, tull-lutt-lutt, tuul, tuul, tull-lutt-lutt-lutt!"
ERA H 254, 390 (7) < Reigi, Kõrgessääre v., Kõpu k., Pihla t. - Enda Ennist < Paavel Pihel, s. 1855 (1939).
6) Eestis on üks raamat olemas "Hiio ranna tuletorn". Seal jutustatakse, et vanaste olnud ühel Hiiomaa mõisnikul tormisel öödel oma mõisa tornis tuli põlemas, mis tormi käes võitlevaid laevasi merel kaljude otsa juhatand ja sinna puruks läinud. Siis läinud mõisa herra kõige mõisa- ja vallameestega paatides merele, nagu läheks õnnetumatele appi, aga nad läinud röövima. Kes inimestest veel laeval elus olnud, see surmatud ja visatud merde, kuna varandus laevalt ära toodud ja herra ja talumeeste vahel ära jagatud. Viimaks tulnud asi avalikuks, võetud herra ja muist talumehi vangi ja mõistetud Siberisse, kuna suur jagu talumehi põgenema saanud. Üks nendest põgenema saanud hiidlastest tulnud Patika külasse, kus ta viimaks talukoha võtnud ja peremeheks hakanud. Rahvas hakanud talu sellepärast Hiio taluks hüüdma.
E 49053 (3) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk (1914).
Ajaloolise romaani legendaarseist Hiiu mereröövleist avaldand on M. Aitsam: "Hiiu lossist - Siberisse" (Tallinn, 1937).