Atlandi okeaanil, |
"Surm sulle, hollandlane, |
kus lained laksuvad, |
Atlandi mere pääl!" |
üks laev seal sõidab ruttu, |
Siis tormasivad üles |
kel purjud tumedad. |
need mehed tigedad |
Komandosillal kõrgel |
ja võtsid püssid, piigid |
ta kapten seisab sääl |
ning mõõgad välkuvad. |
ja alla käsku annab |
Küll oli hirmus näha |
ta käre käskiv hääl. |
siis röövlilaeva peal, |
See kapten on van Straaten, |
kus mehed võitlesivad |
Must-Kapten on ju ta! |
kui metsalised seal. |
Laev "Lendav Hollandlane" |
Ja laevatekki veri |
viib teda Ahvrika. |
pea kattis üleni; |
Küll mässule lõi meri |
ei jäetud võitlust seisma, |
ja pikne müristas - |
vaid peeti edasi. |
ei tarreta ta veri, |
Ja kui küll mõõgatera |
ei kohku süda sees. |
ju lükkas maha sääl |
Ta käseb valjul sõnal: |
Morgani, - siis ka jäävad |
"Kõik purjud ülesse! |
kõik rahu laeva pääl. |
Las möllab, mässab meri, |
Ja mehed valjult hüüdvad |
ei seda karda me!" |
kõik vaimustusega: |
- "Oi-oi, üks puri näha!" |
"Nüüd elagu van Straaten, |
nii hüüti vahi päält. |
ta elagu, hurraa!" |
"Oh, vennad, vaatke vahvalt, |
Kuid Straatenit ei jõua |
vist Morgan tuleb säält!" |
need hüüded rõõmusta, |
Must-Kapten sõjalippu |
Kap-Hornis tema mõtted |
sääl käskis tõmmata: |
vist näikse viibima. |
"Küll Morgan saab veel näha, |
Sest aasta on ju mööda, |
ei teda karda ma!" |
ja sellepärast ta |
Pea oli kaetud taevas |
peab trehvama Kap-Hornis |
ju paksu suitsuga - |
ju oma Marthaga. |
laev "Lendav Hollandlane" |
Ei hooli tema sellest, |
tuld juba andis ta. |
et meri möllab nii, - |
Pauk kõlas, sild läks puruks, |
Kap-Horni poole algab |
kuul lõhkus laeva ka. |
ta reisu ometi. |
"Trepp alla!" käis komando |
Et rutemalt võiks jõuda, |
siis musta laevalta. |
ta kalli kaenlasse, |
"Kus on mu tütre varas?" |
seepärast vahib tema |
nii hüüdis Morgan sääl: |
siis otse õige tee. |
Veesambast läbi sõita |
Ehk laev küll oli nii tugev, |
ta tahab laevaga! |
kuid siiski põhja ta |
Kuid loodus vägedele |
saab vete võimust maetud |
ei jõua vastu ta. |
sääl ühes meestega. |