Kojusõit pärituulega.
1) Laeva esimesed laastud viis meister sauna kerisele ning soendas neid sääl, siis viis ta laastud laeva tagasi. Laastudega tuli siis laevavaim laeva. Laevalt lahkus vaim enne laevahukku. Kui vaim lahkus laevalt ja tal oli midagi käes, siis laevnikud pääsid kõige kraamiga. Kui vaim lahkus tühjalt, siis laevnikud hukkusid ehk pääsid vaevalt eluga.
Tihti leitud vaimu jutu järele ka laevas vigu, mida mehed ise polnud märganud. Nii jutustab järgmine lugu. - Kaks laeva seisnud kõrvuti. Üks mees, kes öösel tekil vahil olnud, näinud kummagi laeva vaimu jutlemas. Teine vaim öelnud teisele, et tal olla laevas halb elu, sest laeva mast olla mäda. Teisel hommikul mindud vaatama ja leitudki, et laeva mast olnud mäda. Laevavaimud näinud välja samuti kui hallid vanamehed.
E 85996/8 (14-16) < Kihnu - Pärnu Linna Poeglaste Gümnaasiumi õpilane B. Pärl (1934).
2) Sadamas oln korra kolm laeva kõruti. Üks madrus kuuln, kui laevavaemud oma elust riäkn. Selle laeva vaim, kelle madrus kuulan, ägän (= hädaldanud), et tagumine mast ollõ mädä, ei jõodõ kuedagi kindi oeda. Teese laeva vaim kaiban, et ollõ ette vilets elu: kaptõn ollõ uõlõtu, lae minne värssi randa. Luban maha minna. Kolmanda laeva vaim kiitn, et elu ollõ tämäl küll iä.
Meres tormaga madrus kuulan kõrvaga vasta tagumist masti. Üks ikka ägän "äh" ning "äh". Madrus riäkn kaptõnile. Mast võetud maha ning oln kas terven mäda.
ERA II 58, 369 < Kihnu - T. Saar < Reet Entsik, 56 a. v. (1932).
3) Potermanniks hüütakse laeva kaitsevaimu, mis sünnib kolmest kiilu küljest löödud laastust.
Kord seisnud Pärnu jõel kaks laeva, peaaegu külg külje vastas. Üks laev olnud saarlaste oma, teine aga Pärnu meeste. Ühel öösel kuulnud Pärnu laeva vahimees, et kaks meest ajavad ankrupillil juttu. Ta hiilinud ruffi seina juure ja näinud, et kaks meest sinistes vunkiriietes istuvad relingute peal ja jutustavad. Vaht kuulnud, et üks meestest öelnud: "Mede vana (kapten) on hea mees; hoiab laeva nii terve, et lust kohe, aga süüa annab ka vahvasti!" - "Kurat, meite jagu nii halb, et mette ei tahaks kasvõi laevas olla. Viimase tormi aeg hoidsin krootmasti (teine mast) nii kõvasti kinni, et ei saanud üle parda minna. Krootmast on mäda kui supp. Aga ma ütlen, kui ta uut masti asemele ei pane, lükkan masti viimase tormi aeg ümber!" Vahimees saanud kohe aru, et need olid potermannid. Hommikul teatanud kaptenile, mis ta öösel kuulnud. Vaadetud järele ja leitud, et krootmast tõesti mäda on. Parandatud ja pandud uus mast peale, ja sõit läinud uuesti lahti.
Ühel päeval läinud kokk messi (= kapteni söögiruum) ja näinud, kuidas üks väike mees hoidnud ühe käega nõusid laua peal ja teisega toppinud sööki suhu. Kui aga näinud, et kokk vaatab teda, kadunud ära. Kokk teadnud kohe, et see olnud potermann.
E 83180/1 (2) < Pärnu - Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi õpilane Robert Kurgo < Mihkel Kurgro, 63 a. v. (1933).
4) 1912. a. seisnud käijas "Palma" Hiiumaa ääres Luidja lõukas tuulpeos. Meeskond, peale käesoleva loo jutustaja, August Sanmeli, kes teenis "Palmal" kokana ja oli tol ajal umbes 14 a. vana, oli maale läinud. Et laev oli vana ja seetõttu kõvasti lekkis, siis oli kapten Samuelile kohuseks teinud laeva vähemast paari tunni tagant pumbata, kuna vastasel korral see oleks võinud põhja vajuda. Varsti peale meeskonna lahkumist algas tugev NW-torm, ja see vanale laevale veel enam peale katsus, nii et laeva tuli veel sagedamini pumbata. Kusti pumpas lühikeste vaheaegade tagant pea öö läbi laeva, samuti ka järgmise päeva, kuna torm oli tugev ja ükski hing laevale ei pääsenud. Õhtuks oli Kusti niivõrd väsinud, et ei suutnud enam pumpa lõntsiks tõmmata. Siis ta läinud ruhvi ja heitnud pisut puhkama. Mõne aja pärast ärgates kuulnud, et pump tugevasti töötab. Ruhviaknast piiludes näinud, et keegi halles riideis halli habemega vanamees, kel jalas olnud veesaapad, vöö vahel venekirves ja pääs südvester ning ise olnud umbes pütsi (püts = puldanist veeämber) kõrgune, tugevasti pumbaangliga töötanud, seni kui pump olnud päris lõnts. Kusti muidugi ei julgenud enam ruhvist välja minna. Mõne aja pärast tulnud see halli habemega vanamees jälle ning mõõtnud enne laeva kogunud vett, nagu see ikka tavaliselt enne pumpamist sünnib, ja tõmmanud jälle pumba lõntsiks, Nii kestnud see kaks päeva ja ööd. Kui kolmanda päeva õhtul torm niipalju raugend, et meeskond laevale pääses, siis olnud Kusti näost valge kui kasetoht ega rääkinud alguses sõnagi, kuna lõpuks teiste pärimise peale seletanud loo lõpulikult ära. Mehed alguses ei tahtnud lugu uskuda, kuid kui laeva looditi ja selgus, et laev tõesti veest tühi oli, mida Kusti poleks suutnudki kolm päeva vahetpidamata teha, siis seletas kapten, et tõepoolest mõnikord tulevat butermann niisugustel juhtudel laevameestele abiks. Kas teeb ta seda armastusest meeste vastu või laeva pärast, sest laeva põhjavajumisel lahkuvat butermann alati laevast. Butermann elavat laevas karneeringu vahel (karneering - laeva välise ja sisemise seinte vahel asuv tühi ruum).
ERA II 40, 463/6 < Reigi, Kõrgessaare, Metsiku - Artur Espenberg (Haavamäe) < A. Samuel (1930).
5) See oli 1922. a. sügisepoole, siis, kui ma Norra laeva "Hafnia" peal teenisin. Meie sõitsime hommikul Svansea linnast (Inglismaal) Gadesi (Prantsusmaal). Sama päeva õhtul saatis meister mu söepuukrisse süsi kühveldama. Puukri luuk oli lahti ja kuu paistis otse minu pääle. Meri tuiskas vähe. Olin juba natuke töötanud, kui tundsin kedagi enda läheduses viibivat. Pöörasin ringi - ja tõesti seisis mu selja taga suur mees, mustas maaniulatavas inglis-vihmakuues ja festkotiga pääs. Mees oli musta krantshabemega ja kirjeldamatult kõleda näoga. Viskasin hirmuga labida ahju ja tormasin esimese meistri juurde. Rääkisin, mis nägin, ja ütlesin, et enam tööle ei lähe. Meister ütles nähtu gotermani olevat ja saatis mu kapteni juurde. Kapten viis mu kajutisse, võttis õlleklaasitäie viina, lisas sinna veel mingit valget vedelikku, sundis mind jooma ja käskis pärast magama heita. Meestele anti kõva käsk kõik luugid sulgeda ja söepuukrisse saadeti kaks teist meest. - Hommikul ärgates möllas meeletu torm. Olime sunnitud laeva ja enda päästmiseks osa laadungist merde heitma.
ERA II 40, 165 < Tallinn - Ellen Espenberg < Boris Jeromin, s. 1904 (1927).
6) Sõitsin tookord madrusena raalaevas (= purjelaev, mille tüüp on kadumas). Olime Atlandil. Olin vahis kella 24-4 vahel. Pumpasime kahekesi suure rataspumbaga. Mina olin laeva paremal-poolsel pumbaratta pool, pumpasime nii, et aur turjalt tõusis. Äkki näen, et keegi läheb minust mööda. Vaatan hoolsamini, näen - lühike võõras mees, kel seljas lühike poolpalit, peas merimehe õlimüts, jalas pikasäärega veesaapad, omal aga habe ulatab ligi püksivärvlini. Jõudis kuni esimese mastini, kus ka meeskonna eluruum. Vaatas eluruumi uksest sisse ja sealt läks ta poorti (= parda) juure, heitis pilgu merre ja ronis paremalt poolt masti. Varsti pääle selle lõpetasime pumpamise. Minu kaaslane tuli siis minu juurde ja küsis, et kes see väike mees oli, kes masti ronis. Ütlesin, et mina ka teda ei tunnud. Ronisime masti talle järele, mina paremalt, seltsimees aga pahemalt poolt. Jõudsime masti esimese jätkuni - võõrast mehest ei jälgegi. Otsustasime edasi ronida. Jõudsime masti teisele jätkule - ka seal ja sealt ülevalpool ei olnud võõrast meest näha. Ronisime alla. All saime kokku tüürimehega. Jutustasime loost ka tüürimehele, kuid see aga ütles, et meie olla maganud ja und näinud, et muud ei midagi. Seletasime tüürimehele küll, et pumpasime nii, et turi auras, et sel ajal ikka magada ei saa. Lõpetasime peagi oma vahikorra. Tulid teised mehed. Varsti pääle meie äraminekut hakkasid nad ka pumpama. Kuid pääle vähese aja pumpamise järele läks pumbaratta võll kätki. Kuni tänase päevani ei ole ma selgusele jõudnud, kes oli see väike mees, keda nägin masti ronimas ja kes ka sinna kadus.
Kord kukkus purjeka mastist alla dekki ( = laevalaele) mees, kellel pääluu kukkudes purunes ja kes selle tagajärjel ka suri. Kapten tahtis võtta uut meest. Kuid kõik, kes seda lugu teadsid, et selle purjeka mastist alla oli kukkunud mees, ei läinud sellele laevale teenistusse. Viimaks leidis kapten ühe mehe, kes sellest asjast midagi ei teadnud. Kaup koos ja mees kolis laeva. Kompsud seljas, astub mees meeskonnaruumi, tahab visata kompsud koisse, näeb aga, et sääl lamab keegi verise paaga. Mees ehmatas sellest, tuli välja, kutsus teised laevamehed oma juure ja küsis, kes on see verise pääga mees, kes meeskonnaruumis kois ja miks teda ei viida haigemajja. Kõik läksid ruumi vaatama, jõudes aga uue madrusega eesotsas meeskonna-ruumi, - verise pääga meest aga ei kuskilgi. Uus mees lahkus laevast. Ta ei jäänud selle nägemuse pärast teenistusse. Kapten jällegi hädas: kust leida meest, kes tuleks ta laeva? Kuulab igaltpoolt. Kohata merimehi sadamas küll, aga keegi ei tule, sest kõigil teada, kuidas lugu selle purjekaga. Viimaks leiab kapten ühe mehe, kes ei hooli kuuldud juhtumisest, ega usu poltermani (täpselt originaali järele) olemasolu ja ta tähendust. Kuid esimesel reisil kukkus mees mastist alla ja sai-surma.
ERA II 40, 455/459 < Tallinn - Linda Espenberg (Haavamäe) < Kapten V. Dampf (1930).
7) Putermann on laeva või laevade vaim, ent teda ei pea ära vahetama mere vaimudega, näit. Neptuniga. Välimuselt ei erine millegiga harilikust inimesest: enamasti vana habemega mees, vahest ka habemeta, kuid kunagi mitte noor; habe enamalt jaolt hall, kuid esineb ka teisevärvilisena. Nähakse putermanni ainult laevas, eriti suurtel kaugesõidu purjekatel, aurikutel harvem (nähtavasti tehnika peletab meremehelt romantika); enamasti esineb lahtisel merel sõidu ajal, aga on nähtud ka sadamas seistes. Tuleb laeva või nähakse laevas võõrast meest, kes siin-seal laevalael ehk ruumides ringi tuhnib, vahest laevaruumi laskub, seal kolistab ja sarnast müra tekitab, nagu tehakse ruumis tööd; kannab laeva pallasti ruumis ühest kohast teise ja muud sellesarnast, kuid erilist pahandust ei tee. Korraga võib teda näha ainult üks laevamees, kuna teised juuresolijad midagi ei näe. Pole olnud kunagi juhust, et putermann teda nägija mehega rääkinud oleks. Kui mees, kes putermanni nägi, teda teistega koos otsima hakkab, on see putermann kui tina tuhka kadunud. Vahest tuleb puterman näit. laevas meeste ruhvi ja jääb nurka ehk ka keset ruhvi seisma (kusjuures muidugi ainult üks seesolejatest teda näeb), vaatab tükk aega ja kaob äkki ära. Putermani ärakadumine on vahest silmapilkne, nagu eelmises lauses jutt, vahest läheb ta aga kuhugile, kas nurga taha, ruumi, tühja kajutisse jne., kust teda otsima minnes ei leita. Et putermanni ilmumine laeval õnnetust vahest ka kaugema aja peale ette võib kuulutada, pelgavad vanad meremehed osalt veel praegugi, varemalt - aastat 20-30 tagasi - aga eranditult "putermani-laevadel" teenistust ("putermanni-laevadeks" nimetatakse laevu, kus putermanni palju kordi nähtud). Nooremad mehed aga ei näi sellest laevadevaimust ja tema saladuslikkusest enam hoolivat. Mulle jutustas kapt. Mänd (sa peaks teda tundma, saatis sulle terviseidki), et aastaid tagasi astudes teenistusesse Norra parklaeva "Ariola'le", pole tal aimu olnud, et sattunud "putermannilaeva", ennekui teised teda hoiatama hakanud. Siiski jäänud sinna edasi teenima ja kuulnud seal ka teiste käest, et nemadki teenistusse astudes selle laeva ja putermanni suhetest midagi pole teadnud. Igal ähvardaval hädaohul tuletas kogu meeskond aga putermani laevale ilmumisi meelde ning arvati, et viimne tunnike on käes. Ta mäletas veel selgesti ühte juhtumit sama laevaga Golfströmis, kus neid kange orkaan tabas ning mõnigi mees ennast noomis, et ta putermanni ennustusi tähele panemata jättis. Laev siiski ei hukkunud tol korral ja võib-olla sõidab praegugi.
ERA II 40, 469/72 < Tallinn < Hiiumaa - Eduard Oengo (1930).
8) Laevahaldjad. - Olnud tormine öö. Kapten jaganud meestele parajasti käske, kui korraga hüütud mastilt: "Me oleme väsinud ning tahame puhata ning ei oia enam maste püsti!" Kapten mõistnud, et mastid on mädad, ning olnud hirmus ja hüüdnud: "Ärge laske, pidage veel!" Sõidetud vähe edasi, jälle kostnud hüüd: "Nüüd laseme lahti, enam ei jõua!" Kapten hüüdnud: "Ärge veel laske, pidage veel nii kaua, kuni jõuame sadamasse!" Kui jõutud sadamasse, käinud hirmus ragin, ning mastid lendanud üle poordi.
ERA II 110, 96 (8) < Kuusalu khk. - Viinistu algkooli õpilane Oskar Silberberg (1935).
Potermanni kohta ligemalt vt. O. Loorits, Der norddeutsche Klabautermann im Ostbaltikum (Õpetatud Eesti Seltsi Aastäraamat 1929, lk. 76-125, Tartu, 1931).