Laev sõitis aastal 1790 sadamast välja suure maailmamere pääle ja oli nõuks võtnud nõnda kaua purjetada, kuni senna jõuab, kus mere äär taevaga kokku puudub. Seitsme aasta moon oli laeva peal. Nii liikus ta veepinnal edesi. Mitu kuud oli ta edasi sõitnud, ei puutnud neil muud silmi kui taevas ja vesi. Ühel päeval tõusis kange torm, mis laeva kui laastust pillutas. Kui torm vaikis, tundsivad laevamehed, et laev rõngast käis ja mitte edasi ei läinud. Kaptin märkas, et laev mere pööra kohal olevat ja muidu välja ei saavat, kui haikala ei aitavat. Ankrule tõmati punane kalev ümber, pandi kõvasti ketiga laeva külge ja visati meresse. Vähe ootamise järele võtnud haikala teda suhu, ja laev liikunud kiiresti edasi. Kett raiuti laeva kül'lest lahti ja purjutadi edasi.
Mitme päeva purjetamise järele nägime üht mäge paistvat. Paadid said meresse lastud, ja kuus meest sõudsid ligemale asja vaatama ja tullid pea tagasi ja ütlesid, et meri sügav küllalt olevat, et suure laevaga ligi saavat. Laev sõitis tähendatud koha ligi ja ankur lasti merde. Nüüd hakati kohta järele uurima. Teine pool mäge nägi müüri all sügavusi paistvat, kus valged inimesed all ollid. kohe võeti nõuks alla lasta kedagit. Madrus seuti köie otsa ja lasti alla. Valged inimesed päästsivad teda köie otsast lahti ja tühi nöör tõmmati üles. Nõnda sündis lugu tõise madrusega. Kolmas pandi lukustadud keti otsa ja lasti alla. Küll nad armastasid ja suudellesid ja kiskusid, aga ei saanud lahti. Madrus tõmati üles, aga oli tumm. Ankur vinnati ülesse, ja laev liikus edasi mitu kuud, ilma et maad silma oleks paistnud.
Viimaks kuuldi madruste suust: maa! maa! linn paistab! See oli ka tõesti tõsi, sest linn paistis ka tõesti. Mehed täis rõõmu lasksivad paadid vette ja sõitsid linna vaatama. Linn ilma katukseta, näeb imeline välja, inimestest tühjad, tuli põrmandal. Mehed jäävad tule juure sooja, sääl kuulevad nad imelikud häält: krüü-rüks-rüks. Mehed vaatavad ukse poole: suur ühe silmaga mees seisab ukse pääl, käed laiali. Mehed tahavad välja tulla, aga uksevaht ei lase. Vana madrus märkas, et aja viivitamine võib kahju tuua, tõmbas pajunuti ja vajutas kohe silma sisse. Uksevaht langes maha ja karjus mis hirmus. Madrused tormasid tast üle ja jooksid ikka mere poole. Nii kui nad paati jõudsid, kihises mere äär tagaajajatest. Mehed sõudsid, nii kui jõudsid. Siiski ajas üks neil järele ja võttis tugeva käega paadi äärest kinni. Madrus tõmbas mõõga ja raidus tal käe otsast ära. Käsi jäi paati. Mehed jõudsid laeva ligi. Paelast redel lasti alla. Kiireste ronisime laevale ja tõmbasime paadid jo redeli järele. Paarkümmend ühesilmalist olivad laeva ligi jõudnud ja tahtsid ankru nööri mööda üles ronida. Kaptin käskis nööri katki raiuda, ja laev liikus edasi ja nõnda saime meie lahti.
Laev lendas kiirest edasi ikka sinnapoole, kus taevas maaga kokku pidi puutuma. Mitu kuud ei näinud meie muud kui taevast ja vett. Päike hakkas lühemaks minema, ikka lühemaks ja lühemaks läks päev. Viimaks kadus valgus koguni ära. Südamed olid meil hirmuga täidetud, palusime taevalt abi. Toldumoon oli otsa lõppemas, kodumaad ei teadnud keegi. Pimedus läks ikka paksemaks. Kapten ei tulnud kajutist välja, madrused olid meeleäraheitmises. Nõnda läks mitu nädalit mööda. Madrus mastikorvist hüüdis: "Tuli, linn paistab!" Kõik vaatsid sinnapoole. Kaptin tuli laeva laele imet vaatama. Laev jõudis ikka ligemale, valgus läks suuremaks. Laev oli kaunis ligi jõudnud. Ankur heidete merese, paat lasti veepinnale, viis teist ja mina kuues astusime paati ja sõudsime valgustadud koha poole. Mida ligemale meie jõudsime, seda vähemaks läks valgus. Kui meie müüri ligi jõudsime, oli valgus koguni kadunud. Meie jõudsime edasi ja jõudsime värava ligidale, kus vana hall mees istus. Meie teretasime teda halandlikult. "Lapsed, kuida teie siia olete saanud? See on surnude riik". - "Armas hea vaim, oleme jo seitse aastat merel, nägime siin valgust ja arvasime siin linna olevat." - "Armsad lapsed, see on põrgu. Teie olete pimedusevürsti rajas. Nüüd on parajasti lõuneaeg ja töö seisab; nüüd võime ka sisse minna ja vaadata, mis sääl näha on," ütles vanamees.
Sisse astudes nägime palju tulpe maa sees püsti olevat. Tulbade külge olivad inimesed riputadud - üks kätt-, teine jalgu-, kolmas keeltpidi, neljas keha-, viies kaelapidi ja kuues nabapidi. Hall mees ütles: "See on kurja inimeste hirmus palk. Sõudke ja jõudke laeva ligi, käske ka vennad siia tulla seda hirmust lugu vaatama!" Kui meie laeva juure jõudsime, käsksin mina madrused ja kapteni paati astuda, ja läksime neil teejuhiks. Kui meie tagasi jõudsime, ütles hall mehike: "Jõudke, lapsed, ja vaatage, sest rahuaeg on lühike, pea hakkab linn töösse." Mehed ruttasid asjalugu vaatama ja tullid pea tagasi, silmad nutust punased. Ja kapten ütles: "Mind mäed kinni katke ja mätta alla matke!" Vana hall mees ütles: "Ruttage, lapsed, sest linn hakkab töösse; hoidke ikka, lapsed, paremat kätt - siis saate kolmandamal päeval pimedusevürsti rajast välja."
Enne kui me laevale jõudsime, siis sündis hirmus pragin ja kärin, kiunumine, ulgumine. Kolmandamal päeval olid nad ju pimedusevürsti rajast välja jõudnud, ja meie nägime valgust ja maad kaugelt paistvat. Aga maa oli võõras, tundnud mitte. Aga peagi jõudsime meie sadamasse, kust meie olime välja sõitnud.
E 35872/8 (13) < Saarde - H. Sepp (1898).