Vähjapüüdjate suvila Seljajõel Virumaal
H II 16, 769 (26) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1889).
1) Kord otsinud vanakurat jõe ääres kirpe; olnud teisi õige palju. Vanapoiss võtnud visanud aga jõkke ja ütelnud: "Saage vähkadeks!" Niimoodi saadudki siis vähjad.
E, EstK 41, 114 (11) < Suure-Jaani khk., Sürgavere – V. Metsamärt < Jaak Ais, 82 a. (1927).
2) Ennemuiste olnud vähjad maa pääl ja mitte vee sees nagu nüüd. Nende elukoht olnud Emajõe kaldal metsas. Ka pole nad mitte mustad olnud, vaid punased nagu nüüd peräst keetmist. Ükskord olnud vanapagan väsinud ja heitnud Emajõe kaldale puhkama. Vähjad aga tulnud kõik vanapaganale külge ja näpistanud seda valusaste. Valuga karganud vanapagan üles ja karjunud ise "kärvagu kirpa, kärvagu kirpa!" ja karganud vähjadega jõkke ja sinna ka vähjad jäänudki.
E 17584 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895).
3) Vanasti andnud jumal loomadele süüa. Vähk jäänud alati hiljaks. Tulnud jumala juure ja venitanud ennast (ringutanud). Kord tulnud vähk ometi õigel ajal, jäänud aga jumalale kahe-silma-vahele. Jumal küsinud: "No, kus vähk on jäänud?" - "Vanamees, kas su silmad tagaotsas on, et sa ei näe?" küsinud vähk. Jumal vihastanud ja loonud vähjal silmad tagaotsa.
E 53148 (61) < Tallinn < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg (Ariste) < Liisa Berg (1923).
4) Ennevanast, kui kõik loomad rääkinud, tulnud vähk konna juure villu laenuks paluma. Konn kostnud: "Sul omal ometigi kaks karva pe-s, aga mul ei ole mitte villa kübetki, kust ma neid sulle laenata veel võtan?!" Nõnda pidanud vähk tühjalt konna juurest kodu minema.
H IV 7, 346 (6) < Viljandi khk. - H. Pihlap (1895). 5) Praeguse Peetruse ja Matu talude karjamaade vahel asub Umbjärv, kus vanasti palju kalu ja vähki elutsenud. Kui põllumehed rohkem linu hakkanud kasvatama ja juhtunud kangesti kuiv sui olema, et lina leotuseks kuskil mujal vett ei olnud, siis oli õieti palju linu järve likku pantud, nii et järve vesi kangesti hapuks muutunud. Palju kalu kärvanud ära ja vähjad roninud kõik järvest välja ja roomanud ikka ida pool, kus Õhnejõgi voolab. Nõnda leidnud Matu ja Kalamäe karjased ühel hommikul karjaga karjamaale minnes, et kõik karjamaa ja võsastik olnud rändavaid vähki täis. Sel ajal arvatud, et keegi tark või nõid on vähjad järvest ära saatnud. Nüüd sellest saati ei ole Umbjärves enam ühtki vähka, ja seda kohta hakkas rahvas pärast Vähjasaareks hüüdma.
ERA II 256, 156/7 (32) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Johannes Kala (1939).
6) Keegi juudipoiss ostnud maamehelt, kes vähki müünud, suure elusa vähja. Poiss pärima: "Aga ütleb mul, miks sinu vehk oleb must, mul koton söögimajast vehk oleb punane!" Maamees seletama: "Pane vähk omale pükstesse ja lase sääl tükk aega elab, küll ta siis ka punaseks muutub!" Juudipoiss panud ka vähja pükstesse, aga vähk haaranud oma "kaaridega" juudipoisi kõige õrnemast kohast kinni. Siis juudipoiss kohe kisama: "Oleb sul nüüd must või punane, nüüd pead sest püksast välla tulema!" Seni oli maamees juba oma teed läinud, naerdes juudipoisi lolli tembu üle.
ERA II 256, 158 (33) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Johannes Kala (1939).
7) Suil, kui vähke püüetakse, ei pea vähid siis hakkama, kui jões palju vett ehk kui müristab. Vähid armastavad keige enam konnaliha. Üks vähipüüdja teind meie maal seega koerust, kui tema ühe mõisa oli vähki püüdnud ja viinud. Mõisahärra küsin mehe käest: "Ei tea, kenega keige ennem vähi peaks jõest kätte saama?" Mees olnud tark ja ütelnud, et vähid armastavad keige enam soolast kuivatatud lambaliha. Mõisahärra annud mihele hea kintsu lambaliha ja öölnud et: "Pead. selle lihaga ikka mulle neid püüdma." Mees Söön liha ise ära ja konnadega püüdn vähkisid.
H II 16, 769 (26) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1889).