Kalurite väljasõit Võrtsjärvele püügile
1) Kalur ja kaluri varustus - Praegu nooremad ümbruskonna inimesed nimetavad kalapüüdjat kaluriks, varem aga ja vanemad inimesed nimetasid "kalamees", "kalapüüdja", ka "noodamehed". Nimetatakse vahel praegu ka sellejärele, millisel püügil kalur parajasti on: kiisapüüdjat - "kiisamees", vahel naljatades ka "kiisaröövel", "kiisakuningas". Kalalkäijat nimetatakse "kalamees". Kiisakaupmeest vanemal ajal ja harva praegugi nimetatakse "pretsnik". Kes mõrraga püüdmas käivad, nimetatakse "mõrramehed".
Kohalikud kalurid pole püügihooaegadel võõrastes kalarandades püüdmas käinud, vahel õige harva on niisugune juht esinenud. Siis on mõned käinud Emajões püüdmas. Praegu väiksemate püüdjate juures ei esine seda nähtu peaaegu. Võrtsjärves on vanasti käinud püüdmas venelasi Peipsi äärest; tulid suurte noodameeskondadega, praegu tulevad ainult mõned üksikud. Umbes 64-5 aastat tagasi on tulnud Võrtsjärvele esimesed noodapüüdjad-venelased; enne nende tulekut siin suuremaid nootasid polnud, olid ainult väikesed rääbisevõrgud. Siin olla vanasti puudunud püüdjad. Kalu olnud niipalju, et kevadel uhtunud surnud kalad randa, pole olnud, kes matab. Rannu mõisahärra ajanud ühte venelast matma, see on pärast küsinud luba püüdma hakata. Sellest ajast vist venelased on hakanud püüdma. Rahvasuus on liikunud selline jutustus. Venelased omale maju ega ulualust pole ehitanud. Võrtsjärve põhjaosas on nad Jõesuu kõrtsmiku juures korteris olnud, maksnud kõrtsimehele korteri eest. Siis "kiisakodade" otsa (ühe katuse alla kiisakojaga) olid ehitatud võõraste kalameeste jaoks ka üks kuni kolm elutuba. Sellistes elutubades siis harilikult elasidki venelased.
Kohalikud kalurid on omavahel püüdjaskondi kujundanud, sarnast püüdjaskonda kutsuti seltskonnaks. Püüdjaskondade moodustamine tekkis nootade tulekuga, varem olid ainult mõned rannanoodakesed. Püüti harilikult kahe venega. Igas venes oli 3-4 meest. Alla kahe mehe väikese "vennega" ei saanud käia. Harilikult püüdjaskond koosnes kuuest mehest. Püüdjaskonna juhatajat on nimetatud "venne-peremees". Targemad mehed ikka juhtisid. Ühele anti juhatus, öeldi: "Sina olet venne peremees, sinu hoolde jääb kõik." Mees, kes keskvenet oli vedamas, nimetati "nava-pääl-vedäjä". Vahel oli neid kaks meest, kumbki sõudis ühe aeruga. "Tohu" ehk "pära" peal sõudja mees omas ühe pika aeru, nim. "tohusõudja". Ninas oli "ninasõudja". Nina- ja tohusõudja vahetasid kohad, küljesõudjad vahetasid vedamise korral vahel, küljed, aga jäid paigale.
Riistad ja vene olid ühes seltsi peale. Vahel oli nii, et pärisperemees oli järve rentnik, vahel kui kõik varustus oli seltsi oma, siis iga liige oli kaasosanik ja siis otsustati ka kõik ühiselt. Kui liikmed olid ka püünise kaasomanikeks, siis igaüks kudus oma osa võrku ja viis, õmmeldi kokku suureks noodaks. Talvepüügil oli kaks hobust ja 12 meest. Suure nooda puhul rohkem hobuseid. Talvel arvestati nädalapüük, kulud arvati maha ja raha jagati. Hobusemees sai samapalju kui jalamees, hobusele arvati sama osa nagu inimene sai. Venekondade moodustamine on venelaste toodud komme. Üksainus talv on Unikülas talvenoota püütud, liiga suured kulud on tulnud. Kevadel latika kudemiseajal olid Pikasillal vahid väljas. Kui oli parv näha, anti kohe märku. Noot oli venes valmis, mehed magasid. Erilist nimetust neile vahipostele ei teata. Talvepüügi hooajaks pole jääle ajutisi asumisonne ehitatud. Hiljuti erandjuhuna on ühel olnud ree pääl majake kohalevedamiseks, ahi sees, et hästi soe oleks. Oli laudadest ehitatud, nimetust ei teata, rahvas on naljatades ,,kasiinoks" hüüdnud.
Kaluri riietuse hulka kuuluvad venesaapad pika säärega sügisel ja talvel nahkkindad. Nahkpõll peab olema ja harilikult ka vihmamantel, libeda jää korral ka jäärauad. Saapad peavad olema hästi suured, et võimalikult palju õlgi sisse mahuks. Saapad ei tohi kunagi kaelast kitsad olla, ja selle väitmisega uute saabaste ostmisel vihastatakse teist. Saapaid, üldse kõiki nahkesemeid määritakse tökatiga, millele veel lisatakse kala- ehk loomarasva. Hülgerasva ostetakse. Hästi-määritud saabas on kalamehele suureks uhkuseks. Mitte igamees ei oskavat oma saabast nii määrida, et veest välja tulles vesi pole mitte saapa küljes, vaid on pärlitena küljes. Nahkpõllel on harilik tööpõlle lõige. Kõige paremaks loetakse loomanahast põlle, aga on tarvitatud ka "alpleinist" värnitsaga läbiimbutatud põlle. Nahkpõllel on nahksed rihmad, tagant rihm vöö juurest kuni kaela ümber oleva rihmani. Vahel pole sõlme tarvis, on pulk, mis teise rihma august läbi käib. Venelaste põll olnud nii, et kaelaauk oli sees, ulatas ka turjale nahkne lapp, et selg märjaks ei saaks. Vanasti ikka nahksed põlled olnud. Vihmamantlid on paljudel presendi-taolisest riidest, aga mõned teevad ka värnitsaga imbutatud alpleinist - olla liiga murduv. Nahkkindad ("tsääguski") peavad ka niivõrd avarad olema, et õlgi sisse panna saab. Jäärauad on tarvitusel. Harilikult sepp valmistab jäärauad. On kolme "aagiga", köidetakse jalaõõne kohale, nöörid peale ja ümber sääre kinni.
Rannakülas moodustatakse kiisapüügiks "mutiseltsid". Neid on siin kaks. Igasse kuulub 12 meest ja 2 hobust. Halbadel jääoludel, näiteks kui lumi paks ja raske käia, võib mehi kui ka hobuseid rohkem olla. Juhatajat ei ole, vanemad kalurid omavahel peavad nõu, kust loomus võtta. Kiisamutt kuulub 12-nele mehele ühiselt. Võrgud tellitakse ja valmistatakse ka kohal. Igaüks teeb oma osa tööd. Teevad koos, ka parandatakse ühiselt. Eesti mehi peale venelaste on kah mujalt püüdmas käinud. Ahja valla mehed tulnud jõge mööda täie varustusega. Enne nootade tulekut on niisamuti üksikult õngega ja muidu püüdmas käidud, paari peale oli vahel käänivõrk. Võrtsjärvel on ainult üks suur noot olemas praegu. Sellel on 150 s[ülda] harud pikad. Kuulub kahele mehele, üks neist elab Mulgimaal, teine Tartumaal. 12 meest üle kahe. Omanikud Rõbakov ja Lepp. R. võtnud vene mehed kuupalgaga, L. aga päivilised, päevapalk on siiski vahel olenenud, mitu loomust päevas saadi. Hooaeg on talvel, varem hakati alles peale jõulut püüdma.
2) Kalapüüniste valmistamisest ja säilitamisest. - Harki, millel võrku kujutakse, nimetatakse "ark". Kudumisnõela nimetatakse "piirits", õige harva olla nimetusena ka "käbi" esinenud. Tehakse puust. Lauakest, millel võrgusilmad kujundatakse, nimetatakse "lavvukene". Vajutist kujutava võrguääre sirguhoidmiseks nimetatakse "libinits", vahel "tirikut'sa". Vahel võrku õmmeldud mitte piiritsaga, vaid võrgunõelaga; vanasti võrgunõel tehti kas luust ehk vihast võetud sitkest oksast, otsad teravad, keskele lõhe. Võrgukudumisel on väikest nuga lõngade lõikamiseks tarvitatud, praegu võib selleks ükskõik missugune nuga olla, kas terav lauanuga või taskunuga. Võrgukudumisel tuntakse nii alt- kui ka päältpistetavat sõlme. Õppijad-algajad võrgukudumisel on harjunud päältpistetavat sõlme, aga vanemad kudujad tarvitavad altpistetavat sõlme, sest see on kiiremini edenev. Tihedat võrku koetakse "silm-sõlmega" - silm ja sõlm saab korraga ühe pistega valmis. Selle sõlmega aga hõredamat võrku kududa ei saa. Kudumisvigadest tuntakse jooksvat silma ("jooskva silm") - see on harilikult algajate juures esinev kudumisviga. Üldse esineb kolm viga võrgu kudumise juures: silm maha jäetud, jooksva silm ja võib ka juhtuda, et kaks silma on kokku võetud. Noodavõrku nimetatakse "noodalina" rohkem, ka "lina". Küsitakse: "Palju lina sälise pääle annid?" Nöörid, mis noodalina ääres, nimetatakse "sälised", muidu "nooda pööra köids". Võrgusilmad, kus sälised sees, kutsutakse "veeresilmad".
Moodustisi, mis kinnitatakse võrgu pealmise ääre külge selle veepinnal hoidmiseks, nimetatakse "1õstadeks". Lõstad olid puust, lõigati harilikult lauaotsast tükid. Paarkümmend aastat tagasi olid kõik puulõstad. Nüüd mõned tarvitavat korklõstasid. Lõsta hoiab kinni "1õstakammits". Võrgu allääre vajutiseks tarvitatakse umbes rusikasuuruseid kive. Vanasti on kividele tehtud kasetohust ümbrik, sellele nöör ümber ja siis sälise külge. Kivid ori sälise külge kinnitatud "kivikammitsa" abil. Kivile natuke sooned sisse raiutud, et kivikammits üle ei libiseks; püüti niisuguseid kive otsida, et kergem oleks sooni teha. Latikavõrke juures on tehtud suured raudrõngad, et kivi ei läheks läbi võrgu. Ahvenavõrgu juures on riiet kah lõstade ümber. Nööre, millega, lõstad ja kivid seotakse püünise külge, nimetatakse "kammitsaks" - lõstakammits ja kivikammits.
Võrku pole suurt venitatud. Põimipulgal pole pead otsas, on päris lihtne pulk tehtud, - [võrgud] korjatakse pulga peale; enne tarvitamist on leotatud ja lastud nõrguda. Võrkpüünise püügivalmis säädimist nimetatakse "rakendamiseks". Võrguosade üksteise külge õmblemist nimetatakse "jamamiseks". Jama esineb õmbluse või liitekoha äramärkimiseks. Lõste ja säliseid on vahel enne värvitud. Vanasti on võrkusid kujutud kodukedratud kanepisest lõngast, hiljem kodukedratud linasest lõngast. Nüüd ostetakse vabrikulõnga. Võrkpüünised kuivatatakse pikkade puude peal, nimetatakse "vabajad", "noodavabajad". On löödud vabad nii pikalt, et kaks korda üks võrk küündis, - kivid olid üleval, all "pullud". Kui palju võrke oli, siis tehti mitu rida. Võrke on ka saunas kuivatatud, kui väga ligunud olnud. Kalapüüniste säilitamiseks eriehitusi ei teata, neid on hoitud kodus.
3) Püügiviisid. - Nuiadega põrutamist tuleb ette selge jääga. Nuiadega pessetakse. Püüavad enamasti noored mehed ja poisikesed nii. Nimetatakse "kala põrutama". Öeldakse veel: "Lähme kalu tapma." Löögiriistana tarvitatakse puust "partsu". Parts on nagu puuhaamer, hästi tugev, umbes viie jala pikkune vars. 3-4 tolliline jää on paras põrutada. Õhemast jääst põrub auk läbi, paksemale lüüakse tuuraga auk. Kui paraja paksusega ja hää põrutaja jää, võib kuni 10 kala maha põrutada. Mitu "partsu" enne kui parv põgeneb, - siis alles hakatakse korjama. Kalu võetakse palja käega. Niiviisi püütakse säinaid, särgi, turbaid, lutse, hauge - viimane on kõige õrnem ja kõige kergem maha põrutada. - Praegu kätega kalu ei püüta. Vanasti karjapoisid on kätega kiviunikutest lutse püüdnud. Ka vähki on vanasti palja käega püütud. Vanasti oli niipalju vähki, et mõned elasid vähjapüügist. Ükskord olnud õige suur vihm, rahvas arvanud, et väävlivihm, - pärast seda jäänud vähjad väheks. - On kuuldud, et silmusega olla kalu püütud. Mustjärvel, kui havidel talvel olla õhupuudus, raiutavat jäässe auk, kust pooluimaseid kalu, kes augu juure tulevat, silmusega kätte saavat. Silmus olevat nöörist. - Kahvaga võetakse kalu noodapära seest välja: täit noodapära raske välja tõmmata. Auke ja renne jäässe ei raiuta, siin Võrtsjärves on alati pragusid, - sarnast viisi tarvitatavat umbjärvedes. - Liiviga kalapüüdmist siin pole, tarvitatakse rohkem jõgedes, Otepää pool.
Ahinga - ehk västrapüük. - Siinpool tarvitatakse sõna "väster". See püük on Võrtsjärvel praegu keelatud. Västrid teevad külasepad. On kunst, et västri harud ei tohtivat paaris olla, siis polevat hää õnn. Ahingiga on käidud püüdmas ka öösel tulevalgel. Kevadel havid tulevad madalasse vette kuduma, siis "käiakse tohusel". "Tõrvaseraua" sisse pandi tõrvased põlema; nüüd suured lambid, viimastel see paremus, et tuli seisab ühetaoline. Raudharki, millele tuli põlema pandi, kutsutakse "tohuserauaks". Venes tehakse muidu tuld; mättad on alla pandud, et vene põlema ei läheks. Seal keedeti süüa. See mood olnud rohkem venelastel. Nüüd purjepaatidel väikesed raudahjud.
Õnge-, resp. unnapüük. - Talveunn on omatehtud, ilma kisata. Ostetakse materjal ja tehakse ise. Õnged on ostetud. Õngitsemist kutsutakse ka "krutskitega püüdmiseks". Puu- või luuõngede tarvitamist ei teata. Õngedele pandi sööta, õngitseti ussidega, vibuga vanemal ajal. "Põhjaõngedele" pannakse otsa kiisad, lastakse sisse, mõne tunni pärast võetakse välja. Läbi jäääugu püütakse "mängimisõngega" - 3-4 sm. pikk, ise tehti, inglis- ja seatinast segi valatud, sest seatina läheb liiga tuhmiks. Külge on tehtud kaks ehk neli konksu ilma kisadeta. Sööta ei panda. On valamisvorm olemas ja kui valmis, siis silutakse noaga. Otsas on auguke, kuhu nöör ehk nn. "kõõlus" on kinnitatud, palja nööriga ei saa. Lastakse põhja ja tõmmatakse kiiresti üles. Enamasti ahvenaid saab. Kutsutakse "konkamiseks" ehk "koogutamiseks" ehk päris lihtsalt õngitsemiseks. On kõige rohkem juuni- ja juulikuu, ka augusti püük. Mingit värvi õnge küljes kala õnge avatlemiseks pole tarvitatud, ka ei veeta õngi nööri otsas paadi järele.
Püügiviis, kus terve rida õngi kinnitatakse pika selgnööri külge, on praegugi tarvitusel. Sarnast õngerivi nimetatakse "põhja-õngedeks". Õngerivi ei lasta otsekohe põhja, vaid tellitakse korkide abil. Pääniidil on suured korgid, umbes 25 sm. on korkide vahe. Kui tuhat õnge, siis umbes paar kilom. õngel pikk ring. Iga väikesel õngel oma kork. Kui välja võetakse, aetakse pööra peale. Kui keritakse, siis õnge ots väikese korgi sisse,- ei saa sassi minna. Suured korgid võetakse veest väljasoleku ajal hoopis, sisse lastes uuesti köidetakse külge. Suured korgid on tehtud natuke lõstakujuliselt. Keskvett on parem saak, suurte korkide lähidal on alati parem saak. Saab enamasti ahvenaid, vahel ka mõni haug. Neli jalga on vahe kahe õnge vahel peanööri küljes. Õnge rippuv nöör on umbes sama pikk ("õngenöör"). Õng ise on ainult natukene suurem kui särjeõng. Kiisad pannakse söödaks otsa.
Talveund on piiritsa peale üles seatud. Keritakse pikk niit sõrmi peal, pannakse õrnalt piiritsa peale, ja kui kala tõmbab, siis kohe jookseb järele. Igasse auku pannakse ise unn, neid on õige palju. Erilist lutsuõnge ei tunta ega ka lutsuhelinaid või lutsumängu. Õnged ja unnad on alles hoitud õletuusti sees. Undel on saba taga - sedamööda köidetakse kinni. Riide1appega mähitakse kah, et sabad hästi sirgu seisaks; õngejaod jäävad natuke välja riidest. Ots õngedel kaabitakse "väitseotsaga" teravamaks, sest tahm ja rooste muidu teevad õngeotsa nüridaks. Mõned teritavad ka peenikese viiliga. Õngitsejail on viil kaasas, vahel kive vastu läheb õngeots nüriks. Karpe sees hoitakse õngi siis, kui kõõlused võetakse; erinimetust nende kärpide kohta ei teata.
Piiramis- ehk noodapüük. - Võrtsjärvel pole tõmbpüüniseid hagudest tehtud, ei teata. Nooda asemele tarvitatakse ka lihtvõrku. Sarnane püünis koosneb ühekordsest tihedast võrgust, pära pole, kõik kalad võetakse lina peale välja. See on käänivõrk. Abaravõrk on kolmekordne ja võib ka ilma pärata olla. Nooda peaosad on nooda "harud" ja nooda "pära". Nooda tiivad on haruotsa juurest hõredad, pärale lähemal on "poolsagedad". Päris "sagedast" võrgust koosneb suure talvenooda üksik haru. Nooda tiiva otsa nimetusena esineb "kahl". Võrgupäral on osade järele mitmed nimed: alumine osa, mis vastu põhja käib, nimetatakse "alumine sutska", pääl on "päälmine sutska"; pära ots ("kaha"), venelased on kutsunud "lobutka"; pära küljed nim. "perä plahad"; pära suu, kust kala sisse läheb, kutsutakse "pera suudja". Nooda lina juures nööri nimetatakse sälis, muidu "nooda pööra köids". Jõenootadel olla üks haru pikem vahel, järvepüügil ei esine. Raga olla võrk, millel teine haru pikem. Varem mõni venelane olla püüdnud.
Venelased olid, kes sisse tõid noodapüügi, ja nendelt õpiti ka nooda ehitustehnikat. Niinest on vanasti tehtud "veoköidsi", on 3-7 päeva algul väga libe olnud, pärast parem kui kanepine. Kanepist kah tehtud. Noodaosi on toodud Venest Oudova poolt, seal olla käsitööstus olnud. Noot kuulus vahel kogu püüdjaskonnale. Vahest harva väikese luhanoodaga on madalas vees püütud. Nooda suistmine", seda nimetatakse rohkem talvel. Suuremad noodad kõik veetud "nooda pööradega". Suurel välisvee noodal ikka pidi olema 6 inimest, siis oli täis selts. Oli kaks venet, Püünisega piiratavat ala nimetatakse "loomus" või "noodaloomus". Kui kala käes, siis öeldakse, kas hää või halb saak oli. Noodaga püütakse ka talvel. "Nooda ring" või "tanum" oli kokkutõmbamisel pool kitsam kui pealt. "Edasiminek" on pool ja ligi kilomeeter pikk. "Irreaugud" on, kus irt aetakse: suur -”sisselaskmise auk", ja kust välja võetakse, on "suistmeauk" (nooda suiste).
Mutinoot, mutt. - Mutil pole nooda nime, ainult "mutt" või "kiisamutt". Talvemutil on pära kuni neli sülda pikk ja harud viis sülda. Siis tulevad köied, kuhu "võrgunirmad" on peale köidetud hirmutamiseks, need on 20-30 sülda pikad. Köied on ise 70. sülda pikad. Neid harusid vanemal ajal kutsuti "kuusid", veel "mutituut". Nööridel pole erinimetust. 70-80 a. tagasi on tulnud "muti" mood.
Kurdnoodad. - Ilma pärata käänivõrk olevat vanasti olnud, Jõesuu pool olevat praegugi. Ragaga olevat mõni venelane püüdnud. - Muid piiramispüüniseid: vanalajal olevat kalemõrd olnud, praegu ei tarvitata; olnud kotiküjuline.
Võrgupüük. - Harilikku võrku kutsutakse "nakkavusvõrk", "noodavõrk", "kale-", "ahune-", "säre-", või "latikuvõrk". Kahe- või kolmekordse linaga võrke nim. "abar". Nooda suistmisel lüüakse vene pealt vahel mütta ette, et kala välja ei tuleks. Talvel suurel noodal on kah kaitsevõrk ees. Rääbistele on võrk pandud vahel pika köidse otsa. Võrk oli põhjas kinni kas kiviga või ankruga.
4) Kalastuse abiriistad. - Püünise märgiks on toodud metsast vahel mõni kuusk või lepp, teise otsa pandud kivi. Mõni tarvitab märgiks lippu - varb ja selle küljes riidest lipp. Kuiv puu hoiab püsti üles. Nimetus oli sellejärele, mis riist sees oli: kas "õngemärk" ehk "võrgumärk". Talvepüügi abiriistadest on tuntud: tuurad, labidad, viglad, millega hirt aidatakse; "agur" -kõver koon, millega irs tõmmatakse augu alla, kui viltu läheb; "käänipuu", millega hirt jää all käänatakse; "irre käänipuu". Mütta tuntakse - on alt otsast õõnes; "mütmine" - mulgid kutsuvad "parkamine". Metallrõngastega kalapeletamiseriista ei tunta. Talvekalastusel tarvitati harilikke regesid, nüüd on regedel kastid peal. Kui püünised kas katkesid või langesid põhja, võeti abiks pikk puu, mis põhja puutub; suured naelad olid puuotsa küljes. Kui sarnast puud polnud, pidi teist haru pidi võrk korjama. Kui voog oli võrgud viinud, siis kärbis kiviga põhja ja venega otsitud.
5) Kalastusega seotud ebausu kombeid. -Venelased olla uut noota enne püüki suitsetanud. On prügi põrandalt kokku võetud ja sellega suitsetatud. Võrk viidi välja uksest. Venelased on esimese püügi algul mütsid maha võtnud ja siis jumalat palunud. Noota elavhõbeda, leiva või soolaterade panemist ei tea. Venelastele ei tohtinud püügi juures jänest ega rebast nimetada, muidu tulla püügi juures õnnetus. "Ega naisi üle võrkude küll käia ei lastud." Võrkpüüniste valmistamise juures on nuga tarvitatud lõngaotsade katkestamiseks. Halb püügiõnn pidi saama, kui tuli vastu vana naine paljaste kätega. Kui jänes jooksis üle tee, tuli õnnetus. Eesti mehed suurt ei "kunstinud"; kes usklik oli, tegi väikese palvekese. Tuult vilistati, kutsuti: "Viilip, viilip, viilip, uppadi, uppadi, uppadi!"
6) Kalade säilitamisest ja konservimisest. -Varem hoiti väga palju eluskala, praegu enam mitte. Vanasti olid eluskalade hoidmiseks "kummid" - hõredate liitekohtadega lauast kastid, kus kalad sees olid ja seisid järves. Võrgukott kalade elussäilitamiseks on olnud rohkem Mulgimaal, kutsutud "märsid". Jõesuus hoitud eluskala "pandorite" sees, need olla pikad, nagu vened, mulgud sees.
Kalad puhastati, pesti, siis soolati peale puhastamist tublisti, pärast kuivatati. Kuivadele pandi vähe soola, pandi laud ja kivi raskuseks peale tünni sees. Kutsuti "silgilatikad", "soolakala". Pärast kuivatamist soolati ehk "pandi silku" ükskõik kuhu. Soolati latikaid, haugisid, kiisku ja ka teisi kalu kuivatati. Kalad peale kiiskade on kuivatatud ja kuivatatakse vabas õhus päikese käes. Kuivatati orgi otsa aetult, rohkem kaela poolt oli orgi järele aetud. Uuemal ajal köidetakse kalad ka nööriga õrre külge kuivama. Vähemaid kalu on kuivatatud laotatud võrkudel. Postid olid maasse löödud, õrred peale ja nende peale laotati võrk. Pärast kuivatamist pandi silku. Kiisad kuivatati kiisakuivatamise ahjudes. Ennevanasti olid kiisakuivatamise ahjud mõisnikkudel, hiljem mõnedel eraisikutel kah. Mõisnikud rentisid kiisakuivatamise ahjud ühes järvega. Nendel oli siis ühe katuse all sellega ka elamise osa, kus kalurid korterit leidsid. Eraisikutel oli kuivatus eraldi. Sarnast hoonet nim. "kiisakoda". Kummaski seinas oli 2-3 ahju. Kiisad kuivatati ahjus krõbedaks, pikkade pinust kõrvega viidi. Veskis jahvatati peenikeseks. Olla viidud mujale, linnainimestele toiduks, siin olla loomadele antud. Kalu, mis väljas kuivatati, olla paar päeva kuivatatud.
Kalade suitsetamine on kombeks - suitsetatakse eriti selle jaoks ehitatud pealtäravõetava katusega suitsetamisahjus, saavad suitsu ja sooja paar tundi. Kalade määndamist enne tarvitamist ei teata. Kalast valmistatakse siin suppe, keedetakse nii värskest kui ka soolakalast, praetakse. Kiisapirukat on valmistatud ja veel praegugi valmistatakse.
7) Kombeõigusest kalastuse alal. - Võrtsjärves vanasti oli kalastamisõigus venelastel mõisnikude käest renditud. Kui oma rahvas püüda tahtis, siis rentnik võis keelata. Kalastamisluba eest pidi siis nendele kiisku viima. Kiisad viidi kiisakuivatamise ahjude juurde, võeti vastu vakaga. Vakaks oli pealt natuke äralõigatud räimevaat, oli vast poolteise-vakalise mahutavusega, sellelegi pidi veel kuhi peale panema. Vakal olid kõrvad küljes. - Vahel on ette tulnud üksteisel riistade vargust; süüdlane on vahel peksta saanud, pärast veel kohtu kätte kah antud.
ERM, EA 24, 177/219 < Rannu khk. - M. Putnis (1935). Käänipüügist Võrtsjärvel on kirjutand I. Manninen ", Eesti Rahva Muuseumi Aastamatus" VI (1931), lk. 41-46.