Rannanooda vedu Peipsil, Kodavere Lahejärve rannal.
Kalapüidjad, kui näväd noota hakkasivad tegema või jamama, siis seal juures pidivad teadma, missugust juttu peavad kõnelema. Näituseks nagu mõned loomad nii kui jänes, kass (Koda-vere keeli kat't) ehk siga, hunt või rebane, kõik need loomad pidivad võõra nimega rahul olema. Katt, seda kutsusivad näväd ahjuperik; jänes - pitkakõrva-mees; siga, see oli neil luusaapa ehk pitkapalge-mees; hunt, see jälle võsukutsikas; rebane - vihtsaba-mees. Ja kui töö juures mõni juhtus ütlema "ära kisu", seda sõna näväd ka seal juures ei sallinud, vaid peavad ütlema "ära veda". Kui nüüd mõni jostos ütlemisega eksima, noh, siis pidi trahvi maksma, kas pool toopi karja-jaaku ehk kuda selts arvas.
Viimaks kui juba noot valmis õli saanud ja teda majast hakati välja viima selle nõuga, et järvele minna minema, rehetarest (kos noot õli valmistatud) välja minnes, siis esite pühiti tare pustas ja need prügid panti ukse või akna alla ühe poti sisse põlema ja kirves ka sinna juurde maha. Ning nüid võeti noot üle tule ja kirve tarest välja. Kui õli juba peale pantud, siis läksivad nooda peamehed (irsnikud) kõige ees tarre ja tõised mehed nende järele. Tarel võtsid mütsid kõik peast ära ja istusivad vagasest natukene aega ilma sõna lausumata. Kui tüki aega olid niimoodi istunud, siis tulivad jällegi tarest välja ning hakasivad tasakeste järve poole minema, muidugi teada - peamehed, irsnikud, pidivad kõige ees minema. Mõned püidjate seast peksid pääsukese pesad maha ning viisid kõige sule ja prügiga endaga ühes järve peale. Suvel, noota venne viies, ehk jälle talvel lasilt (august) järve laskes tehti jälle pesaprügist tuli nooda alla ja vedasivad üle tule nagu ennegi. Nüid kui püidma hakasivad, siis ei tohtinud tervel püidrnise ajal niisugust juttu rääkida, mis eespool ära keelatud sai. Kõik need kombed pidivad tähendama, et noot ei pidanud järvepõhjas kinni jääma ja kalad ei pidanud ka noota pelgama, et kõik kalad, mis nooda ees olid, kõik pidivad nooda sisse jäema.
Kalapüidjatel one see mooduks, et nämäd teavad (= teevad) veel neid vana usu pruukisid. Sest mõni noadaselts püiab hästi palju kalu oastad läbi ja köiski(=millagi) ei rebi oma noota ära, aga et alati heaste püida, sellepärast teavad kõiksugused kombed noada juures ära. Mõned noadamehed teavad kõlmeharulise lõssale, mis pera suu peal seesäb, haugud puuriga sisse ning lasevad elavat hõbedat nende haugude sisse ja siis lüäväd punnid sinna ette. Need haagud tähendada, et siis pidada kõik elavad kalad nii kui elavhõbe nääle noada sisse minema. One koa mõned viina noadale peale raputanud.
Kui mõni selts nakab kodust noadaga järvele minema, siis pandakse kaks ehk koa kolm hobust ette, ehk kuda noada suurus one. Nagu teada juba, lähvad irsnikud kõige eden. Need hobuseajajad one kõvaste ärä keälätud, et kuhugi ei tõstnud (=tohtinud) kinni ajada ja kui mõni kord koa jostob (= juhtub) kogemata, et noada koorem kuhugi mööda aeda vai vasta maja nukka kinni minema, siis silmapilk viidi noot kodo tagasi ja enam see päev ei läinud järvele. Nüid töine päev läksid jälle minema, aga ikka valitsetud päevad: teisipäev, neljapäev ja laupäev.
Kui nüid jostos nääle kõige edemalt vasta tulema üks meesterahvas, noh, siis küsiti selle mehe käest: "Kas sinul raha koasan one?" Kui ütles, et one, - noh, missugune, kas hõbe- või paberiraha ning kui palju? aga vaske, seda nämäd ei sallinud. Ehk kui jostos jälle jänes üle tee minema, siis üteldi: "Ennä, vana kedujalg või metsaloom lähab!" Aga jänesse perisnime ei tõstnud keski nimetada. Aga kui naesterahvas vasta tuli, siis oli noodameestel jälle üks tegemine, sest see õli koa nende meälest halb. Siis nämäd pöörsid hobused koormaga paremat kätt kõrra rattast ümber ning nakasid edesi minemä isekeskis rääkides: "Kas mine täna noadale ehk ei, ega täna kedagi kala ei soa, muku rebi aga noota ilmaaegu." Siis õli näil hüva meel, kui üks eksinud naesterahvas vastu tuli, sest see naesterahvas tähendada alati hüvä õnne: näil jäänud noot terveks ja kalu koa soanud palju sel päeval.
Peipsi järve peal, kus kalapüiki one, siis one ikka ühes kõhas rohkem, tõises kõhas vähem kalu; sellepärast koa noadaseltsisid one palju ühes troppis püidmas. Kui üks noadaselts kodust hiljem välja läheb kui tõine, siis ta jäeb teistest järve peal tükk moad edemale, katsub seal kõrra loamus vedada; ei trehvi kalu, siis lähab jälle natukene ligemale ning vedavad jälle loamus; senni kunni viimati noada peamees irsnik lähab tõise noada juure valatama, kuda nämäd koa puudavad. Tõise noada juure ei tõstnud irsnik palja käsi minna, pidi ikka ühe tüki töönõudust kätte võtma, kas irrehangu või koogu ehk mis tahtes, muidu sai tõiste käest sõimata. Ehk kui jostos loamus tõistel siden olema, siis ei tõstnud koa tõise noadaseltsi mees õigest üle loamuse tulla, vaid pidi ümber loamuse minema; sest kui võõras noadamees üle loamusse minna, siis peab noot järve põhja kinni jäemä.
Kalapüidjaid one mitmet seltsi - mõned kääväd hulga meestega ja hobustega, tõised aga ükshaaval jalgse. Üksinda käijad one õngemehed; nämäd kõa, kui õnge teavad, siis ikka öösite sulatavad tina ja meestertäväd õngesid. Ning nimelt siis one peris õngede valamine, kui kuud varjutakse, sest siis pidada kõige paremad õnged saama, mida käiad suure ahnusega peavad rabama. Nende kalapüidjate seas one koa niisugusid, kes püidmise juures teavad vanu ebausu pruukisid ja nimelt õngemeeste juures. Sest kui tämä one omale uude õnge valanud ning sellega siis püidma lähnud ehk jälle talvel esimest päeva püidnud (sest ega õngemees ei soa mujal püida kui jää paal), kui nüid jostos töötades uude õngega esimesel püidmise päeval käia soama, ükskõik missugune, suur või tilluke, siis tämä, see kalamees, võttis esimesel kalal, mis tämä õli püidnud, silmad peast ära ning õmbles sel silmapilgul kõhe enesele kaelaräti sisse tähenduseks, et siis kui täma oma õngega aagu juurel õngetseb ehk püiab, siis tulla kalad tõise kala silmi tämä kaela vastma (= vahtima) ja selle moaduga jäeda koa kõige paremast õnge otsa.
Üks kalapüidjate selts olnud talvel oma noota loamusse sisse loanud. Varsti peale loomise tulnud üks tõise noada mees ja läinud nende loamussest risti üle. Aga mis sündis nüid! Nende noot jäi järve põhja kinni, aga nämäd arvasivad, et see tõise nooda mees one nende noada kinni nõiunud. Ja nüid muud paremat nõu kui kutsunud ühe nõiamoori ning rääkinud sellele oma häda, et kuda noota võiks lahti avitada. See moor siis arvanud seda asja järele ja ütelnud: "Kaks inimest hoiavad noota jää all kinni ja kaks tükki ajavad noada sidest kalu välja." Aga kui tämäle hästi maksavad, siis täma tegevat, et neli inimest tõmbavad noada jää alt lahti ja tõised neli inimest ajada kalu noota. Nüid lasknud nõid jää sisse aagud raiuda, aga nimelt sinna kohta, kus arvanud noota kinni olevat, ja soanudki viimaks noada lasti. Pärast saanud kalamehed isegi aru, et keegi ei ole noota kinni hoidnud, vaid noot olla jää rampa otsa kinni jäenud, sest kui aagud sisse saanud raietud, siis ajanud noada nõud teda lasti.
H III 9, 369/84 < Kodavere khk., Kadrina v. - Rihard Daaniel Michels (1889).