Õngemehed Peipsi jääl. Foto E. Kääparin, 1927 (ERM).
Kalapüük oli algul vaba. Lohusuu valla Peipsiäärsed elanikud viisid oma ülemusele, Avinurme mõisa valitsejale Kimmeldanile kalu meeleheaks. Kuid ühel päeval anti teada, et iga talul tuleb tasuda mõisale 1 rubla 30 kopikat kalarenti ja 60 kopikat vabadikul (vabadik, see on äärmiselt väikese koha omanik, umbes 1/2 või vähem tiinu maad). Kogu Lohusuu vald pidi 100 rubla kalarenti tasuma aastas, mis siis majapidamistele jaotati vastavalt koha suurusele. Lekoleerimise järele pandud kalarent maamaksu külge. Kalasaagi vargust ega salamüüki ei olnud. Avinurme v. Pulsi külast käis kubjas Kalmaküla jõel püügiajal, s. o. kevadel Avitamme augu kohal iga hommikul vara kalapüüki kontrollimas, mis ajaks kalastajad tulid jõele rüsi katsuma. Kubjas nõudis suuri kalu Avinurme mõisa jaoks. Paljud kalastajad katsunud enne kupja tulekut sala rüsi ja pannud suurtele kaladele kivikesi sisse, et rohkem kaaluksid. Mõisaproua on ütelnud: "Hei Jeesse, suured kalad söövad isegi keik kivid äre!"
Maamõõtja alaline asukoht oli Lohusuu v, Ranna-Piilsi külas. Maamõõtja on tulnud talunikkudele mõõtmisi toimetama käiade, munade ja raha eest.
Jaagupipäeval mindi mutti, s.o. sügisene kalapüük Peipsil erilise nn. mutinoodaga. Saadud käiadega sõideti Mustvee, kus need vilja vastu vahetati ja õhtul siis vedati hobusega vili vennest (paadist) aita.
Avinurme mõisa valitsejale Kimmeldanile käiade viimisega altkäemaksuna vahetati mõisa poolt sunniviisil ühe peremehe koht teisele. - 1934. aastani oli Lohusuu v. Ninasi metsavahi ja vahtkonna nimetuseks Preveniku vahtkond sellepärast, et vanal ajal oli olemas Preveniku metsavahi koht, mis aga metsavahi poolt viidud altkäemaksu tõttu (kaladega) vahetati Kalmaküla küla maa-alale, mille nimeks oli Ninasi, millisele nimele mindi üle paari aasta eest. Tol ajal Preveniku metsavahiks olnud Vana Juhan.
Kingu Abram Kalmakülast ei suutnud korralikult tasuda oma koha eest makse, mida käsutas naaber sellega, et viis kalu Kimmeldanile, kes siis Abrami koha ära võttis ja andis Alt-Madisele, millest sai Alt-Jaani talu - nii siis talu läks Oja käest Pärnale kalade viimisega. Lohusuu Ivaskite koht võeti Josuatele, kus vist kalad olnud ka mängus.
Kalu jaotati püüdjate vahel: suured kalad tüki viisi, väikesed kaaluti puu-margapuuga või üks puukühvli täis (nn. loobi täis) ühele, teine teisele. Vahest tehti ka nii, et kalad jaotati silma järgi võrdseteks hunnikuteks, ja siis üks hoidis käed katteks peal ja küsis: "Kumma käe alt võtad?" Kalu mõõdeti ka kapaga, setverikuga, vakaga, kuid suuri kalu loeti sadade kaupa.
Kevadel haugide kudemise ajal viskasid sageli kaks västrameest korraga ühele suurele havile selga, siis selliselt püütud haug lõigati pooleks, peapool sellele, kelle väster oli pea pool.
Põldu hariti vähe, üldiselt kõik rannarahvas olid esijoones elukutseliselt kalastajad. Sool, raud jne. ained vahetati vaid kaladega.
ERA II 135, 214/21 (1-14) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutuska t. - Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937).