Kalamehe ostva mustlasõ halva hobõsõ ilma kauplõmalda, Hobõnõ ostotas kolm päivä inne ohverdamist. Neil päi vii andas hobõsõlõ leiba ja kahepi terri süvvä. Perämätsel pääväl määritäs hobõsõ pää meega ja soolaga kokko. Sihi pääle pandas ilosit pailu, jala vassitasõ kaplu sisse ja kaala köidetäs kats vanna veskikivvi. Poolõ öö aigu saadõtas hopõn jõõ veerde. Ku iä ei olõ viil ärr lännü, siss hopõn uputõdas iä mulku ärr, aa ku iä um ärr lännü, siss kalamehe uputasõ hobõsõ ärr kest jõke. Tool aigu, ku hobost mindäs uputama, kullõs üts kalamees perve päält, kunas jummal tulõ, ja and siss tÕisilõ tiidä, et hobost võit ärr uputada. Ku hopõn ärr ei upu, siss ei võta vee jummal annõt vasta.
Jummal elas viih, sügüse koolõs ärr ja keväjä tulõ magamast üles; siss tulõ magamast üles ja suurõ pahandusõga murd iä katski, vaivas väikeis kallo, ja suurõ kala läävä ärr suuri jõki sisse. Ku jummal um andõ vasta võtnu, siss jummal hoit kallo ja ei lasõ suuri kallo suurdõ jõke ärr minna, päst kalamehi ärr tuulõ käest ja uputamise eest päst ärr, ei kisu võrkõ katski. Jummal oot hindäle ohvrit, et ku nemä ohvrit ei jovva saia, siss jummal häötäs kõik kala ärr ja lätt tõistõ paika elama.
Siss tulõva kalamehe kodo ja nakasõ pito pidämä.
E 44624/5 (26) < Võru khk. – Georg Sander (1904).