Nii nagu vanad eestlased ühes kui tõises tallituses osavad olivad, nii olivad nad ka kalapüüdmiste peale valusad. Kõik jõed, järved ja ojad olivad neile nii tuttavad, nagu oleks nad nendes elanud ja kõndinud. Neile olivad veel sügavad ja õhukesed kohad teada, nii ka juurikalised, kandlised ja kivilised kohad tuttavad. Ka jõe koltad, hauad, käärud, saared, neelukohad, seisvad veed, hallikad, madalad ja kõverad kohad olivad neile nii päha õpitud. Niisama teadsivad nad ette ära, mil aal vee tõus ja vajumine mõnes niisugustes kohtades ette tuli. Nõnda olivad siis eestlaste seas palju neid, kes päris kalapüüdmisest endid toitsivad ja neid kutsuti kalameesteks. Kes siis just kalamees oli, see elas ööd kui päevad jõgede ja järvede ääres, niisama ka suvel kui talvel.
Veesõidu riistad olivad neil ruhi - õõnistadud haava- ehk ka muust puust, millele kumbagile poole külge tiivad olid löödud, et see aga vee peal ei kalduks; ruhveid oli vana eestlastel kõige rohkem ja ennamiste mõistis iga kalamees seda isi valmistada. Sellejärel oli parv tubliste pruugitav. See oli nelja- kuni viietollilistest palgidest valmistadud sel moodil nagu põrant; eest ots oli väha teravam, nii et see vee peal käies seda paremalt edasi läks. Neil taludel, mis jõgede äärte asutadud olivad, neil olid ikka parved, mõnedel veel nii suured, et nendega karjaloomi üle jõe tõinepoole karjamaa peale veeti. Ka palgide ja muude puude parvitsemine oli vanadel eestlastel tuttav ja nendega käisivad nemad kaugel. Sellejärel oli lootsik tarvitusel. Et küll kõige tähtsam veesõiduriist, aga siiski tarvitadi teda vanal ajal vähem kui meie ajal, sest siis olivad rohkem kiidetud ruhi ja parv. Lootsiku tegijaid otsiti vahest kui tulega taga, sest neid ei mõistnud iga mees isi valmistada. Lootsikuks tarvitadi haavapuud, muust puust seda ei saanud. Lootsikupuud otsiti kui marjad kaugelt metsadest välja, veeti kodu. Lootsiku järel tarvitadi vene, see oli aga kõige vähem tarvitamise-vääriline sõiduriist vanadel eestlastel. Päeval käiti nende sõiduriistadega kas kalu püüdmas ehk kalapüügiriistu vetesse säädimas või muidu sõitmas ja jõgede elu ning olu õppimas ja tähele panemas. Öösel käiti jälle nõndanimetatud tulussel. Selle tarvis koguti pedaja tõrvasseid, kuivatadi neid heaste ära, siis tehti neist veikene tuli sõiduriista nina peale ja siis minti vete peale käiu püüdma. Tulussel käies tapeti aga västriga kalu maha ja saadi neid sel kombel kätte.
Kalapüügi riistad olid neil mitmet moodi ja mitmesuguseid, kõige tähtsam aga õng, sest õnge kohta liigub alati eesti jutt. Selle järel und, vedel ja mõned muud sellesarnased. Suuremad püügiriistad olivad aga mõrd, võrk, liiv, noot jne., jne. Need olivad aga kõik lõngadest valmistadud ja neid mõistis enamiste iga kalamees isi teha ja parantada. Vähjapüüdmiste tarvis tarvitadi veel vähja kahva, mille peale nüllitud konn seoti, ja siis saadi sel kombel küll vähju kätte. Ka võeti vähju lõhkiaetud lepa puust lõksuga vee seest küllalt välja. Peale lõngadest tehtud püügiriistade oli veel isiäranis tähtjas vitsmõrd. Seda säeti vee niisuguste kohtadele, kus mõni põesas ehk paksem koht oli, ja leiti alati, et see kõrrast kalu täis kiilutud oli. Vitsmõrdu panti kõige rohkem kraavidesse, kust vesi jõgedesse jooksis, sest seda mööda tullivad kalad ülesse.
Kalapüüdmine oli kalameeste käes nagu mäng. Kui kalamees mil aal tahes kalale läks, siis ei tulnud ta millaski nii tühjalt tagasi, nagu jahimees päevade kaupa käis. Kalapüüdjadel olivad vetes niisugused kohad teada, kus rohkem ja kus vähem kalu oli; nii läks ta siis ikka sinna, kus seda rohkem arvati. Isiäranis tähtjas oli kalameestel kala kudemise aeg. Sest sel ajal, kui kalad öelti kudevat, üteldi neid kõige rohkem kätte saavat. Aug, särg, ahven ütelti kohe pärast jää minekut kudevat. Mõnikord kudevat ka aug jää mineku ajal, ja seda võivat ainult üksi kalamehed aru saada; tõistele, kelledele vete elu tundmata, olla see raske ära arvata. Särg ja ahven olla väha ilisemad. Nõndasama olla ka kalameestele kõigi tõiste kalade kudemise aeg tääda. Viidik kudevat maikuu lõpul, vahest ka jaanikuu hakatusel. Siis olla neid kudemise kohad nii paksult täis, et tõsta ruhimuga jõest välja. Viidikuid olla mõnikord tema kudemise kohtadest ilma püügiriistadeta mitu vakka välja tõstetud — nii rohkeste olla neid.
Peale muude kalatallituse teaduse on kalameestel kõige tähtsam kalapüüdmise aeg. Et kala kudemise ajal neid kõige rohkem püüda saavad, siis on ka kalamehed püüdmise aja selle aja peale säädinud. Tõiseks oli neil teada, mil aal kalad sügavades vetes ja mil aal nad õhukestes veerevetes olla, nii et siis seda kergem kätte saada. Niisugused ilmad, kui müristamist kusagilt kuulta on ja kui õhk raske, ei ole kalapüüdmine kohane, sest et siis kalad endid sügavade vee kohtadesse ära on peitnud. Ka pilves ilmadega saada kalu vähem. Isiäranis hea kalapüüdmise aeg olla selge, vaga päevapaiste ilmaga. Ka õngitsemise ja vedamise juures olla ilmasid ja aegu tarvis tähele panna. Isiäranis söövad kalad õnge ja unda iga päev hommikul enne kella kaheksama aega, arvata kella kuue kuni seitsme ümber. Laenetava veega olla sellepärast kalapüüdmine halb, et siis kalu vee sisse näha ei olla.
Kalameeste kohta liigub vanasõna: "Kuiv kalamees ja märg jahimees on mõlemad õnnetumad." Ja see sõna on tõeste õige mõlemade kohta. Niisama on ka mõnesugust vanausku kalamehed vanal ajal tarvitanud: Nagu: kui kalamees kevadi mõrda jõkke pannes esimesel korral heasti kalu on saanud, siis saavat tal sellel suvel kalapüüdmine heaste minema. Kui kalamehel esimese püügi ajal mõni õnnetus on juhtunud, kas mõrd kätki läinud ehk sõiduriist vigastadud või mõnda muud sellesarnast, siis saavat sellel suvel alati õnnetusi juhtuma. Lähab kalamehel kevade esimese püügi ajal lootsik käest ära, siis tähendab see halba. Kui kalameestel püügi- nii kui ka sõiduriista valmistamise ajal sõrm ehk käsi veristadud on saanud, siis ei saada sellest riistast õige midagi head. Sellesarnased on kalameeste arvamised.
E 17678/82 (4) < Halliste khk., Kaarli - J. P. Sõggel (1895). Sama vt. ka H III 24, 707/14 (saadetud 1896).