Miu ema rääkis, et nemad käinu võrgudega meres ja rupakonn olnu neil võrgude juures paatis. Nemad tulnu ääre, ja see konn vahtinu neil ikki otsa kurja silmadega, plaksutanu lõuadega ikki, ambad plaukunu. Võrkus põle ühtegi räime olnu. Ema mõtlenu, et ma tahan vaadata, mis sul viga on. Võtnu siis konna tangide vahel ja löönu ta surnuks ja pannu tugiteiba alla.
Teise pääva tulnu omiku vara üks mees sinna ja tahtnu leiba lainata. Ema põle annu. Tema juba täädnu. Kolmanda pääva olnu siis mees meres sihis persest saadik ja palunu, et kallis on'itüdar, tule puuduta ometi sõrme otsaga." Tema ütlenu: "Kannata veel, pitsita veel." - "Ma ei või. Ma lähen lõhki." Vana Ruuga vana ja need sõuksed poost1ed ol'lid olnu. Vanaeit roninu ikki veel, läinu eemalt, oidnu ikki seda sõrme, viimati katsunu siis perse äärt natuke. Siis tulnu ku putkest. Kus kõik vesi olnu rohelene.
Teise pääva läinu võrgudega. Võrgud olnu ka tuutis räimi täis.
ERA II 21, 607/9 (3) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Leida Lepp < Ann Saar, 58 a. (1930).