Kord sõitnu üks siit peremiis kevade randa räimi ot'sma. Tõitava (see on üks Pati järgi kõrts, Pärnu tee ääres) kõrtsi hoovi seina ääres söönu mees ja joonu ka toobi õlut pääle; vahtu jäänu veel toobi põhja, selle viskanu siis üteldes: "Selle annan siule - siis annad jälle miule rannas räimi", ühte suurt halli kivi pääle nal'la pärast viskades. Viskades nännu mees küll, et kivi ollava nagu liiknu kunagi. Kui mees randa saanu, olnu temal nõnda pal'lu räimepakjad, et ei tää, kust võtta.
Teisel kevädel tennu mees jälle nõnda samadi, kui olnu ka jälle rohke saak, kuna mõned tühjalt tagasi tulnu. Kolmandamal aastal ei ole mehel seda kivi meelegi tulnu, aga ei ole ühte räimegi saanu. Nõnda jäänu mees neli aastat ilma räimedeta, aga teised saanu kik. Miis küsinu targa käest nõu, arvanud, et "ärä tehtud" ollava. Tark vastanu, et mis ollava hakanu kord kivile ohvrid andma. Siis tulnu mehele küll meele, ja tennu või annu jälle kivile õllevahtu, - ei ole igakord hobestki lahti võtta saanu, niipal'lu räimepakjad olnu temal vastu.
Ja sedasi olnu iga kord: kui kivile õllevahtu viskanu, saanu räimi; ei ole viskanu, põllava räimi üsigi saanu. Viimaks jäänu mees põdema. Põdenu kolm aastat hirmsas valus, kuni viimaks surnu, sest tema lasnu kivi Tõitava kõrtsi alla jõkke veeretada. Küll lasnu veel otsi, et oleks jõest väl'la toonu, aga kivi ei põllava kuskil olnu.
H II 22, 905/7 (2) < Saarde khk. - J. Jakobson < Mari Jakobson (1889).