Räimevedu Pärnu kalasillalt.
1) Kala-randas käimine oli vanemal ajal külaelanikkudel igakevadiseks tingimata tarvilikuks toiminguks: toodi ju suiseks tööajaks silku leivakõrvaseks, ilma silguta talurahvas ei mõistnud nagu elada. Juba talvel aegsaste hakati rannaraha korjama, ja heinu hoiti hoostele randamineku ajaks; kellel omal ei olnd, see käis teistelt laenamas; kellel heinu oli, see andis ikka teisele sületäie rannaleminekuks kaasa võtta. Rannas käisid külamehed mitmekesi seltsis, tee oli pikk ja üksi käimine igav ja kardetav. Siit ümbruse rahvas käis Pärnu rannas, mõnikord kui Pärnus polnd suurt saaki, käidi Paldiskis. Rannas käisid mehed ja naised segamine; kus peremehel polnd aega seemneteo pärast, sealt läks perenaine ehk peretütar. Ühe kamba rannalised abistasid üksteist teel ja kalakauplusel. Kalameeste jäuks võeti ka viina kaasa, kui selleks raha jätkus; kes kalameestele viina andis, see sai rutem kalakoorma kätte.
Räägiti ühest tugevast mehest, kes pole kalameestele viina viind ja sellepärast neil tüli tekkind; meremehed viind maamehe paadil merele ja lubanud seal paadi alt läbi tõmmata (see lubamine olla vanaste meremeestel olnud kombeks, kui viina ei antud). Kui nad juba tükk maad kaldast eemale jõudnud, öelnud üks kalamees: "Tõmmame ta siin paadi alt läbi!" Teine vastand: "Lähme veel edasi sügavamasse kohta." Kui nad arvand paraja koha olevat meest paadi alt läbi tõmmata, siis see tugev maamees hakand teise käega teise turjast kinni, kastnud vette ja patsutand neid vastamise, seda teind mitu korda järjest, niikaua kui mehed paluma hakkasid. Pärast, kui see suur tugev mees iganes randa läind, antud tale kiireste alakoorem kätte, et aga tast rutem lahti saaks; viina ta pole neile iial viind.
Kui rannalistel kalakoormad käes olid, siis oli kõigil suur rutt kojutulemisega, ei siis olnd aega hoost puhata: saaks aga koju enne, kui kalad halvaks lähevad. Iselugu oli joodikutega, need kippusid aega viitma; siis teised targemad sütitasid ka neid takka, et ühes koos koju külasse jõuda. Kui kalad koju toodud, siis oli kiire rappimisega; ei olnd vaadata, kas oli südaöö ehk pühapäev, see töö pidi kiires korras tehtud saama; kutsuti naabrid abiks, ja nad läksid ka healmeelel. Naabritele anti igakord ka värsket kala; see oli kindel kord: kes rannast tuli, kohe saatis naabritele omalt poolt värsket. Kellel polnd omal võimalik randa minna ja vaesed ilma hobuseta inimesed tellisid teisi endale ka tuua, andsid kotid kaasa, ja siis toodi neile ka, kui omal just väga suur koorem ei olnd ega vilets hobune.
Kui kalaranda mindi, siis ei tohitud minejatele head õnne soovida; kui keegi seda tegi, siis tale kästi head ja paremat lakkuda. Õnnesoov arvati õnne hoopis ära rikkuvat. - Kui kevadel selge ilmaga õhk virvendab, siis öeldakse merel hea kalasaak olevat.
Värske kala soolamisest oleks veel öelda. - Kalad puistatakse kotist välja toobrisse, valatakse külm vesi peale, et soomused ja mere kõnts kül'lest lahti läheks. Sealt võtavad rappijad kalad kätte, ja rapitud kalad pannakse sarja peale nõrguma. Kui kõik rapitud ja nõrgund, siis pannakse silgunõusse ja riputatakse tugevaste soola vahele. Paari päeva pärast on soolane silk valmis. Teistviisi tehakse nii, et kalad võetakse otsekohe kotist, rapitakse ja pestakse pärast rappimist; öeldakse, see teha kalad lahjaks; pannakse siis enne kergelt verisoola, teine päe võetakse sealt ja pannakse täissoola. Heaste soolatud kalad seisavad aasta läbi ja kauem söömiskõlvulised. Vanemal ajal oli see jõukas peremees, kel aasta läbi oli silgud lauale anda. Veel hilisemal ajal tarvitati jutujätku: "Mul on silku ja silgusoolvett, kahe-kolmesugust kartulikastet."
Vanal ajal läind teopoiss mõisa tööle, kuulnud käies - leivakotis öeldud iga sammu astumisel: "Kahekesi, kahekesi!" Poiss mõtelnd rõõmuga, et perenaine on silku karpi pand, võtnd karbid lahti, näind - sool kahiseb karbis. Sulase õhkamine töö juures oli teistsugune: "Kõht tühi, kirves nüri, haganas leib ja hapud silgud!" (~ "Ei silku leiba taha ma, ei liha tohi küsida!")
2) Lovise Paaksi jutustus rannaskäigust. - Minu ema käis ikka rändas kalu toomas, käis teiste külameestega seltsis. Randas käik oli ju suur asi, selle jäuks lasti hoost puhata paar päeva enne teeleminekut, heinu võeti mitu kotitäit kaasa, ega võind teada, kaua sai ära olla. Mõnikord sai kalu oodata paar päeva, ega tühjalt tahnd keegi tagasi tulla selle pika tee pealt. Kalameestele meelituseks võeti kaasa liha, võid ja viina, siis sai kohe ruttu kalad kätte. Oldi juba sellega õppind: kui kalapaat tuli, näidati kaldal viinapudelit, siis kalamehed tulid paadiga kalda ligemale. Kes viina ei näidand, see pidi hobusega kaugele merde minema, mõnikord sai nii sügavasse minna, et hobuse selgroog aga paistis veel veest väl'la.
Eks selle randaskäiguga sai mõndagi näha. Orgitas Kanalepa isa ükskord läks randa, saunikud ja vabadikud tellisid endale koa tuua, ta va heasüdamega mees võttis kõikide kotid vastu. Pani kalu kolmkümmend pangi peale, - hobune väsis tee peal nii ää, et ei saand änam edasi. Pidi siis kalakoorma tee ääre jätma ja tõi kottu teise hobuse, kellega koorma koju tõi. Ühel naisel oli hobusel rannateel varss; ega varssa maha võind jätta, - pandi vankri peale ja siis võeti maha, kui imetati. Naine pidi selle pika tee kõik jala ära käima: vankri peal änam istumise ruumi ei olnd. Naine oli peale seda kaua aega jalutu, jalad olid paistes all. Kui kalad juba kodu olid, siis viidi kõigile ümberkaudsetele värsket kala, kui nad jälle randas käisid, tõid nad vastu ka; sedasi sai mitu korda värsket kala. Värske kala oli ju nii hea ja maiustoit, et lapsed sõid mõnikord nii pal'lu, et pärast oksendasid, siis oli mitmeks ajaks kalahimu otsas.
Ükskord Orgita küla mehed läksid randa. Ei olnd head õnne, põlnd kala saada. Seal üks peremees läind ööse õue, vaadand taeva poole ja ütelnd: "Ah, tarvis koa randa minna, praegu on hea kalasaak!" Ta läind ja saand enne kalakoorma peale kui need, kes enne teda seal olid. Teised ütelnd: "Ta käis Sõrvesäärest tarkust toomas, ta nüüd nõid, ega ta muidu nii ruttu põleks kala saand." Kui randa minnes sigimata naine esimeseks vastu tuli, siis oli paha õnn, oli see siis tüdruk ehk lasteta naine. Mees ehk mitme lapse ema tähendas head õnne. Kass tähendas ka head õnne, kalamehed annavad ikka kassi jäuks kala "kauba peale".
3) Tallinnast toodi ka värsket kala — räimi ehk kilu, mõnikord oli räimi ja kilu segamine. Tallinna mindi kaubaga ehk kohamaksu maksma; kui siis kalasaak hea oli, siis toodi tagasi tulles neid kaasa. Pärnus käidi ainult kalu toomas. Mõnikord tuli meestel rannas oodata. Kui kalu oli vähe ja kalapaadid merelt tulemata, siis kodused ootasid pikisilmi rannalisi tulema, kardeti, ei tea mis õnnetus võiks olla juhtund. Kui siis kauaks viibinud koju jõudsid, käis kõigist rõõmukahin läbi. Siis sai värsket kala, ja väsind teekäijad said puhkama. Oli harilikuks sõnaks öelda lapsele, kui see söömalaua ääres istuda tahtis: "Kust rannast või linnast sa oled tulnd, et sa väsind oled?" Vanal ajal ei lubatud lapsel enne leeriskäimist söömalauas istuda; ta pidi püsti seistes sööma: siis sööb jalasääred tugevaks.
Kalamüügi mõõdud olid käpad ehk panged, kahjuks ei tea ma nende suurust nimetada. Hinnad olid kõikuvad kalasaagi järel, keskmine hind oli kaksteist-viisteist kopik käpatäis. Odaval ajal olnud kord kaheksa kopik mõõt, siis mehed panid nii suured koormad peale, et tee peal hobused väsisid ja vankrid katkesid. Mõnel, kes väga ahne oli koormat peale võtma, läks vankriäpardusega teel niipalju aega, et kalad läksid halvaks, enne kui koju jõudis. Ühel mehel olnud silgunõu kaasas (puutünn); ta pani kalad nõusse ja kivid vaotuseks peale, mõtles, et siis seisavad heaste kindlad. Aga vankri põrumisel kivid õõrusid kalad katki, kivid vajusid põhja ja peksid kõik segamine kördiks. Kui mees tee peal viimaks kalu vaatama hakkas, leidis vedela sodi veel nõu seest, mille ta siis maanteekraavi viskas ja ilma kaladeta koju läks.
Nüüdsel ajal tuuakse autodega kalad turule ja külasse; igaüks ostab, kuipalju soovib. Nooremad imestavad, kuidas enne niipikk tee ära käidi kalade pärast. Nüüd kaob ka ära see komme, et naabrile värsket viiakse. Teatust saadetakse teiste peredesse, kui kalaauto on külasse jõudnud.
4) Kalapüügist, eriti merelpüügist ei tea mina kui maainimene midagi. Siin ei ole ka suuri jõgesid lähedal. Väikesi oja ja kraavisid siin on, kus suure vee ajal lutsu- ja haugikalu tuleb ja siis poisid käivad neid püüdmas. Püütakse kala kudemise ajal vitsust tehtud mõrdadega. Kui vihmased ajad, siis on ka kalu, aga kuival ajal on vesi kadund, siis surevad ka kalad ära. Kui sügisel vesi üle oja kallaste tõuseb heinamaa peale ja külm veele jää peale tõmbab, siis käivad poisid jää peal kaigastega kalu põrutamas. Sügisene jää on läbipaistev selge. Kus kala jää all näha on, sinna antakse kaikaga tugev hoop - ja kohe on kala uimane, keerab kõhu ülespoole. Siis lööp raiub kirvega augu jää sisse, võtab kala, pistab kotti, mis tal kaelas ripub, ja otsib jälle uut kala.
Kõrvetaguse küla poisid olnd kord jõe ojakese peal kalu põrutamas. Üks suurem ja tugevam jultund poiss võtnud vähemate poiste kalad ära. Vähemad kättemaksuks piirand endid suurema ümber ringi ja tagund jääd, ise karjund: "Näe, siin üks kala!" Nii nad hüüdnud kõik ja löönd nii kõvaste, et jää suure poisi ümbert katki läks. Suur poiss kukkus lahtitaotud jäätükiga partsumm vette. Küll ta siis oli kärmas veest välja tulema ja sidis tuhattulist nel'la kojupoole, teised poisid itsitasid tagantjärele.
Kes mõrraga kalu püüdsid ehk jää pealt põrutasid, need said oma püütud saagi omale. Kui liiviga püüti, siis oli rohkem püüdjaid ja nad jagasid saagi oma vahel ära. Ei tea ka kalapüügi kohta uskumistest ja ennustustest. Ühte naljalori mõrrapanejad lugesid, mida lapsepõlvest mäletan:
| "Mõrra suu mõisa poole, |
| mõrra saba saksa poole, |
| mõrra külg küla poole ..." |
Rohkem sellest ei mäleta.
Kalade vargust on ka ette tulnud. Mu isal oli väike vesiveski. Selle veski allpool kraavis sigis ka kalu. Kudemise ajal nad tulid jõe poolt üles kraavi, siis meie sulane pani mõrrad kalu püüdma. Mitugi korda olid mõrrad öösel välja võetud, kaladest tühjaks tehtud ja kalda peale kuivale jäetud. Sulane pahandas siis õigusega ja ütles: "Kui ta tahab just kala saada, eks siis võtku, aga
pangu mõrra(d) jälle vette tagasi, siis tuleks ka minu jäuks sisse!" Veskitammi taga oli sügav kraav, sinna panid mu isa ja sulane väiksed kalad (haugid) sisse. Seal seisis vesi sui läbi, ja kalad kasvasid ilusaste. Meie, lapsed, käisime neid igapäe vaatamas, kui nad ilusaste sulpsu lõid. Teine aasta olid juba üsna ilusad suured kalad, ja meie kõik rõõmustasime neid vaadates. Üks pühapäe, kui vanemad inimesed olid kirikus, tuli üks lähedalt saunapoiss oma liiviga ja püüdis meie kalad kõik ära, sogane vesi jäi aga veel järele. Mu isa oli küll pahane, aga kohtusse ta ei läind. Kui edaspidi jälle sigis, saime ise ja käis teisigi salajasi püüdjaid. Vanasõna ütleb: kui kalamees läheb kalale, siis ta võib enne paja tulele panna, ta saab ikka nii palju, et patta panna, aga kui jahimees läheb metsa, ei või ta enne pada tulele panna, ta ei tea, kas midagi saab.
Liiviga kalal käisid rohkem kui üks mees: kaks hoidsid liivi vees, kolmas (see võis ka poisike ehk plika olla) käis kaldal kotiga. Kui mehed kalad liiviga veest üles tõstsid, viskasid nad kalad kaldale, ja kaldaloleja noppis sealt üles ja pani kotti. Kui oli veel rohkem mehi, siis need müttasid jalgega kalda ääre alt kalad välja, et nad liivi läheks.
5) Vähjapüüki ma pole ise näind, kirjutan seda, niis teistelt olen kuulnud. Vähka püütakse kaks kord aastas suuremal arvul: kevade vara, kui noor rohi kasvama hakkab, ja kaera looma ajal. Kevade tulevad vähid jõest välja kaldale noort rohtu sööma. Siis püüdja läheb peeru- ehk tõrvaksetulega neid otsima: vähid tulevalgust ei näe ega tea selle eest ära minna. Siis olla mõnikord jõekaldal vähke nagu lammakari, aga peab mõistma neid peosse võtta, et ta ei saaks püüdja sõrme oma sõrgade vahele võtta, - ta pigistab valusaste ega lase enam lahti. Püüdjal on kott kaelas, kus sisse ta vähid paneb. Kui palju vähke kotis, siis nad kägisevad seal. Öeldi enne piriseja hädaldaja lapsele: "Kägiseb nagu vähikott." - Kui vähid aru saavad, et neid püütakse, siis nad lähvad nii ruttu tagaspidi jõkke, kust neid enam palja käega kätte ei saa. Kaera looma ajal (see on heinaaja hakatusel) püütakse vähke nataga. Natt on kalavõrgu moodi tehtud, aga ümmargune võru (puust ehk plekist) pannakse ääre sisse. Põhjas on väike plekitükk, kus külge sööt kinni pannakse. Ritv seotakse paelaga nagu piits nata külge; sellega tõstetakse natt jõest välja, kui vähjad on sööda kallal. Selle tõstmisega peab ka osavust olema; kes harjumatta, tõstab nii, et vähjad lipsavad vette tagasi. Nattasi pannakse jõkke kümme kuni kakskümmend tükki. Jõe kalda ligi niidetakse rohu sisse nattade jäuks augud, siis rohi peab neid kinni, et vesi edasi ei saa viia. Kui juba viimane natt on sisse pandud, siis minnakse esimest vaatama; seal on siis mõnikord kümme, kaksteist vähki peal. Nii tõstetakse natad kõik kordamööda üles ja pannakse jälle tagasi; sedasi püütakse öö jooksul hulk vähke. Söödaks tarvitatakse konne, võib olla ka mistahes liha, aga värske see peab olema, vana liha peale vähid ei tule. Konnal tõmmatakse nahk pealt ära: nahk võetakse varvaste otsast lahti ja tõmmatakse üle pea, nii et konna silmad naha alla peitu jäävad; kui silmad paistavad, siis vähjad ei tule ligigi. Natast puistatakse vähjad kotti ehk korvi, mis püüdjal kaasas on. Kui rohkem vähke püütud turule viima jäuks, siis pannakse nad selleks tehtud puukasti, millel külgede peal augud sees. Kastidega, kus sisse neile toiduks pannakse nõgeseid ja hernevarsi, pannakse vähid jõkke seisma kuni müügile viimiseks. Kaua neid kastides pidada ei või: surevad ära, ja ostjad tunnevad ka kauem seisnud loomi.
Püütakse vähke ka madalas vees kivide alt: pööratakse kivi teise küljele; kui on vähk all, võetakse kiiresti ära, enne kui ta ära lippab. Ka see püüdmisviis tahab osavust ja harjumust. Öeldakse kaasavaraküttide kohta: "See mees teab, kus kivi all vähid seisavad!" Vähjapüüdjateks olid enamalt noored poisid ja tüdrukud, kes taludes teenisid. Kui heinamaal töö juures konna nägid, siis püüti kohe kinni, löödi surnuks, et õhtul vähjadele söödaks viia. Konnade surmamine olla paha töö; ta ei sure naljalt ära, mõni siputada jalgu veel siis, kui nahk pealt maha tõmmatud. Teenijad teenisid vähjapüügiga endale kasuraha palga kõrval. Vähki müüdi turul, suuri tükiviisi, vähemaid kümne- ja sajaviisi. Mõne suure vähi eest saadud vahest kümme kopik tükk.
ERA II 207, 473/91 (22, 26, 24, 23 ja 25) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Sõtke k. - Emilie Poom < Ann Neimann, üle 70 a. (1939).
Vähjapüügist vt. ka nr. 19, 21, 29: 3, 32:10, 51:10, 84.