1) Rannarahvas käis silkudega maal, terve maakond oli neil tuntud. Ma olen ka käind tagapool Simunad ja Koerud. Nüüd käiakse ka, aga vähe, maal tuuakse silku linnast ja süüakse üldse vähe. Mõisad ostsid enne silku palju. Mõisaga sai kindel kaup tehtud, sai aasta ringi veetud. Ma viisin kolme mõisa korraga, iga kuu viisin 3 tüntret mõisa. 4-5 päeva käisime teed. Taluperetes sai oldud ööd.
Enne osteti maalt mune, kaupmehed ostsid rannameestele kokku, vahetasid ka kauba vastu. Sellega teeniti Suomes hästi. Ka kartuleid viidi, ise müüdi "kappaga" sadama. Mune niisamaviisi. Eesti kartul oli kuulus kohe.
ERA II 161, 158 (12) ja 160 (18) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Laulumehe t. - Rudolf Põldmäe < Mart Manitski, 68 a. (1937).
2) Kalade vahetamine toiduainete vastu. Maamehed, kes tulid kalu saama, tõid kadsa õlut, saiakakud (kodused), soolaga keedetud ubad. Õlletoobi eest sai 30 räime, 5 toopi õlut maksis külemit (1/6 vakka) räimi, saiakaku eest sai külemit räimi. Toop ube sama kui toop õlut. Maamees vahetas selle eest omale kalu. Kalamehed müüsid, sõid-jõid kalad maha ja tulu ei jäänd sest midagi. Sellepärast kalapüügist ei tulnud majapidamisele (talule) rahalist tulu või tuge mitte kõigevähematki. Kalad müüdi sealsamas. Kõik läks toorelt, suitsetamise moodi ei olnud. Kui kala polnud, ostjad ootasid kaks-kolm päeva. Teinekord oli sellel eesõigus, kes ennem oli oodanud.
ERA II 191, 145/6 (9) < Muhu khk., Tusti k. < Pöide khk. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938).
3) Siin oli üks vana mees Mihkel, Ta keis ikka Talinas obusega kalu müitamas. See oli siis, kui esimesed tikud väl'la tulid. Mihkel ostnd eesele ka topsi tikke. Teised kuulnd öösi, et Mihkel tõmmab särts ja särts. Tulnd, küsind siis: "Mis sa seal särtsutad?" Mihkel ütelnd: "Jah, mul kadus üks tikk laua alla ära ja ma otsin nüid seda taga." Olnd juba terve toosi ära tõmmand selle ühe tiku pärast.
ERA II 254, 193/4 (12) < Käina khk., Käina v., Kaigutsi k. - Enda Ennist < Juhan Aksli, s. 1865, taluperemees (1939).
4) Kaks saarlast läind suurele maale kalu müima. Õhtu jäänd ühte kõrtsu öömaeale. Üks mees küsind teise kääst: "Kas jätsid ka vahi kalariista juure?" Teine ütelnd: "Ah, mis sest enam panna, seal on ennemgi." Saand kõik rahus magama jäänd, saarlased akand isekeskis rääkima, et keegi on riistade kallal. Läind siis vaatama, ja riistad olndki tühjad.
Vat see varas oli juba nii palju tark, et katsund mette kääga esimeseks, siis ta käsi oleks kinni jäänd, ta pannud puu riista sisse. Aga nii kange nõidus olnd ka, et kaks puud jäänd riista kinni, alles kolmas saand lahti. Eks siis peale seda võis kää sisse panna ja kalad välja võtta.
ERA II 254, 427 (36) < Reigi khk., Kõrgessaare v, Kalana k. - Enda Ennist < Mari Vajak, Juhan Vajak (1939).
5) Käina mehed läind kord suurele maale kalu müitama. Jäänud kusagile kõrtsu öömaeale. Kõrtsmik käskind mehi tuppa minna ja luband isi obust talitada. Meestele näind asi natuke kahtlasena. Üks mees piilund ukse vahelt, mis kõrtsmik teeb. Obu toimetatud küll kenasti ära, aga ta võtnud sõõlaga kalu riistast. Teise omiku mees lähäb oovi, ja obu irnatab oh-oh-oh. Mees ütleb, nagu oleks obuse keelest aru saand: „Ah, kalu varastasid?" Obu teeb uuesti oh-oh-oh. Mees ütleb jälle: "Või viisid sõõlaga loudile?" Kõrtsmik olnd isi ka seal oovis ja kuulis seda pealt. Tunnistand irmuga kohe ülesse, et tema on võtnd ja annud kalad tagasi.
ERA II 254, 379/80 (115) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k. - Enda Ennist < Gustav Laur, s. 1879 (1939).
6) Kord läinud rannaäärsed mehed, kellel õnn olnud kevadel rohkem räimi püüda kui ise tarvitanud, kaugemale maa sisse ehk mere äärest kaugel elavate inimestele räimi müüma. Kõrtsu ukse ette jõudes sidunud nad hobused posti kinni ja läinud ise napsi võtma. Vaheajal kiskunud kõrtsumehe siga räimekaupleja leivakoti puruks ja söönud leiva seest ara. Räimekaupleja kõrtsust välja astudes näeb paha tegu, võtab paha meelega teiva, mis just parajalt saadaval olnud, ja lööb sellega siga. Siga jäenud jalgu siputades pitkali. Et nüüd kõrtsumees tiada ei saaks, kes sia tapja on, astub räimekaupleja usinaste kärme sammudega kõrtsi oma seltsiliste hulka ja ütleb: "Teeme minekut, veljekesed, veljekesed, kuu kupitseb, päev sapitseb, maa pöörab käpad taiva poole!" Seltsilased pannud kribinal-krabinal kõik krimpsud ja kramsud kokku ja pühkinud minema.
H III 18, 835/6 (1) < Tõstamaa khk. - A. Niemann (1894).