Mitte väga ammu elanud Pärnu lahe ääres kaks naabert, ameti poolest kalamehed. Nagu nende ehukohad üksteise lähedal olnud, nenda juhtunud siis ka väga tihti, et nende kalapüüsed teineteise ligidal olnud. Ja sest veel mitte küll, et nad üksteise lähedal elasid ja naabrid olid ning seltsis merel käisid püüsid vaatamas, vaid nad olid ühe sõnaga ütelda, nagu kalamehed ise ütlevad, paarimehed. Aga kõigest sest hoolimata, et mehed küll naabrid ja paarimehed olivad, jäivad siiski teise mehe püüsed alati kaladest tühjaks, kuna täma paarimehel alati kalu täis olid. "Tõeste imelik ja arusaamata on see küll," mõtelnud mees, "et minu võrgud alati tühjad ja temal täis on. Kas minu püüsed ei seisa selle samma koha pial kus tämal ja kas mina ei tee niisamma hoolsate tööd kui tämagi?! Aga ei aita midagi kõik minu hool ja mure - vaesus janälg kipuvad jalgsi võeraks tulema, kuna täma aga üsna püstijalu rikkaks läheb. See ei või kellegi õige loomulik asi olla, seal piab midagi vale varpi või tühja tõrtsi juures olema. Noh, pole viga, ma tahan katsuda."
Häda ajab härja kausse, ütleb vanasõna. Häda ajas ka vaese mehe abi otsima. Ta läinud targa juure, kes teises külas elanud, ning jutustanud asjaloo ja oleku põhjast põhjani ära. Kui tark kõik oli kuulnud, ütelnud see: "Sinu asi on küll natuke halv, aga seda võib veel kõik heaks teha. Üks teine heamees on sulle seda tempu
teinud. Ma võiks küll selle koera tale tagasi koju saata, aga ma ei taha seda teha. Aga sa võid ometegi imet näha saada." Peale seda läinud tark mehega merele. Kui nad sinna kohta jõudnud, kus mehe püüsed olnud, lasknud ta augu jäe sisse raiuda. Kui mees seda täitnud, pannud ta oma kübara mehele pähe, ning käskind meest kummuli augu piale laska ning mere põhja vaadata ning tähele panna, mis ta seal näeb. Mees täitnud käsku, aga mis näinud mees ? Ta näinud, et üks väike must poiss, suur hagu seljas, ta ma püüste ees seisnud, ning tõrjunud koju tagasi, kis hulgana tema võrku tahtnud tulla. Poisike hüüdnud aga ise valju häälega: "Kõsch Soomest, kõsch Saarest, kõsch Pika Miku mõrda!" - "Noh, mis sa nägid nüüd?" küsind tark. "Kust sa vilets võisid kala saada, kui vaht väravas ees oli!" Tark posisenud arusaamata sõnu iseeneses ning ütelnud: "Pole sul nüid enam viga ühti, vana vend!" Sellepeale läinud mehed iga üks oma kodu.
Sestsaadik olnud must poiss kadunud kui tina tuhka, ja mehe püüsed olnud iga kord kalu täis kui teiselgi, nenda et omal süüa ja ka veel teistele müüa saanud ning veel märka jõukaks saanud.
| Mina läksin kõrtsi, | kalakott jäi võlgu, |
| kalamees tegi mõrtsi. | Kalamees sai kahju, |
| Kalamees läks merele, | pugesin kõrtsi ahju. |
| mina takka järele. | Kõrtsirahvas tegid kära, |
| Sain koti kalu, | minu kõrvad põlesid ära. |
H II 20, 419/22 (1) < Pärnu-Jaagupi khk. - J. Reinson (1889). Vrd. nr. 62.