1) Kalapüüdmise sõna. - Võta konna luune hark ja tõmba sellega ütskõrd kalapüüdmise riista (olgo väster, hõng ehk võrk) üle ja puhka kolm korda lausuden pääle: "Olgo vesi vai hain, oja vai jõgi, läte ehk soon, tiik vai järv - kala tule välla!"
H, Wiedemann 2, 103/4 (17) < Võrumaalt - V. Stein.
2) Kui esimene võrk saab merde lastud ja märki külge seutud, siis saab kolm kord sõlmi peale sülitud ja puhutud ning seal juures lausutud:
| "Veni vissiks, sõlmikene, |
| Seisa paigal, paelukene",- |
siis ei ajada teised võrkusi segamine.
E 30061 (40) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1897).
3) Kui esimesed kalad koju tuuakse, siis saab need sõela sisse pandud ning ahju ees sõelutud ja selle juures lausutud:
"Olge nii teravad võrku minema kui siin sõela sees kihama!" - siis saaja suve läbi häeste kalu.
E 28143/44 (24) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1896).
4) Kui turski püitakse, siis saab laultud:
| "Tule aga tule, tursukene, |
| merepöhja pörsukene, |
| oju aga oju, halli poissi, |
| hakka minu hõnge otsa!" |
E 25253/4 (138) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1896).
5) Kui turski püidma hakatakse, siis saab kolm kord tursaõnge peale sülitud, mütsiga ühest kohast teise uhjutud, kolm kord nuusutud ja siis lausutud:
| "Tule, tule, tursuke, |
| merepõhja põrsuke, |
| hakka otsa, halli poissi, |
| liiguta mu linast paela, |
| katsu mu koogu kõverat rauda!" - |
siis saab esimise tursa sohe kolm kord sülitud, - siis tulla tursad igalt poolt kokku.
E 30061/2 (42) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1897).
6) See aitas ka tublisti kalasaagile kaasa: süljati ja nuusutati tukki, tõmmati vasaku jala alt läbi ja kalade meelitamiseks lauldi:
| Tule, tule, tursakene, |
| hakka, halli kallikene! |
| Minu õnged hõbedad |
| ja kullakannu kastetud, |
| tinatassi tulbitud. |
E 84027/8 (180) < Mustjala khk., Mustjala v., Ninase k. - Karl Taev (1933).
7) Tuhkapäeval veedi vergud vihtlemise ajaks sauna ja siis ööldi viheldes: "Liha maha, kala selga!"
H II 9, 401 (53) < Haljala khk., Vihula v. - J. N. (1889).
8) Urvepäeval lüüakse magajaid paju okstega. Seletatakse, et niisugune löömine tervist toob. Muhus lüüakse magajaid ka suure-reede hommikul ja öeldakse lüües: "Häid kalu, palju kalu, palju siigu, palju säinaid, palju tursse, palju lesti!" Kes hästi peksa saab, sellele tuleb sel kevadel hea kalaõnn!
E II 7 (32) < Muhu khk. - M. J. Eisen.
9) Kahetsemise sõna: "Kaani mõrda, kala väl'lä!" ütelse, kui üits kalule lähäb. Sellepärast lähvä kalale sala järvele, ninda et üitski ei tää.
Weske 5, 62.
10) Kahitse sõna: "Konna kotti, vähja väl'lä!" üteldse, kui üits vähjule lääb. Kes vähjule lääb, see vihane. Kui tagasi tuleb, ütleb, et ärä kahetset.
Weske 5, 129.
11) Kalapüigi õnne võis tõine ära kahetse, kui ta manu tuleja ütles: "Lind mõtsa, karva kotti!"
H II 55, 494 (15) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896).
12) Kui kalamees mõrrast ehk võrgust kala välja võtab ("tukkab") ja kui möödamineja temale ütleb "tere", siis kalamees sülitab üle õla (pahema) ja ütleb vastu: "Laku perset!" Üldse kalamees ei salli, et möödamineja teda kõnetab: siis kaduvat kalasaagi õnn.
ERA II 119, 668 (1) < Võnnu khk., Mäksa v. - Jaan Moodis (1936).
13) Kui kalameste juure lähed, kes noota tõmbavad, siis ei tohi ütelda "tere jõudu!" Vastatakse sulle, et sittujal olla jõudu vaja. Ei tohi ka ütelda "tere, vedage!" Siis vastatakse, et "Hundil on karja vaja vedada". Peab aga ütlema: "Tere, kas Peetrus kodu?" Siis võetakse lahkesti vastu.
H, Mapp 447 (120) < Tartu-Maarja khk., Ropka - J. Kool (1900).
14) Kalurit nähes peab lausuma: "Kas Peeter kodus?" Siis on kaluril hää kalastamise õnn, sest Peetrus püüdis ka kalu.
E 84028 (182) < Mustjala khk., Mustjala v., Ninase k. - Karl Taev (1933).
15) Kui kala püidma lähäd ja mõni soovib, et "eäd õnne sulle kaasa", siis seda ei tohi ütelda, et siis kala ei saa.
ERA II 123, 443 (6) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Leie k., Lüüsi t. - Linda Köögardal < J. Moks, 78 a. (1936).
16) Vahest, kui merele minda, öelda: "Ega täna kala saa!" Teine ütleb: "Ega kala maale üüa!" - minda ikka.
ERA II 114, 285 (17) < Tallinn < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k. - Rudolf Põldmäe < Anna Matvei, 74 a. (1935).
17) Rannale minnes ei tohtind süüa: siis sõivad hülged võrku. Hülge söömist pidi arstima, et võta kerise päält kolm kivi ja pane võrkude alla. Ja kui nii oli, et keegi vaatas kalapaati ja ütles, et "küll teil palju kalu!" siis pidi vastu ütlema, et "meres on rohkem". Kui juhtus, et see sõna ei aitand, et järgmistel hommikutel ei old kalu, siis tähendas, et oli nõiutud. Arstimiseks võeti tuhka, puistati võrkude pääle ja paadi ääre all põletati puukäsna.
ERA II 110, 303 (1) < Kuusalu khk., Viinistu algkool - Sylvi Manitski (1935).
18) Kui mindi kalale ja kindlasti taheti, et merel läheks hästi ja oleks hea kalasaak, ja kui siis keegi niisugune vastu tuli, keda heameelega näha ei tahetud ja arvati, et see ehk võib rikkuda kogu kalaõnne, siis öeldi omaette: "Laku sa leivategija taguotsa!" Siis olevat merel kindlasti vedanud.
E 84531 (8) < Pärnu khk., Reiu v. - J. Seeman < Linda Raadik, 81 a. (1933).
19) Oldi kalu püüdmas, küsiti lapse käest: "Kust kalu luuakse - silmast vai kõrvast?" Ütles laps kõrvast, sai kõrvaga kuulda, et kalad vees on. Silmast üteldes saadi neid kätte ja näha.
H II 26, 167 (11) < Viljandi khk. - J. Sihver (1889).
20) Küsimusele "kas kala oli?" vastati: "Oli küll - üks oli suur ja väikseid mitu".
E 84531 (8) < Pärnu khk., Reiu v. - J. Seeman < Linda Raadik, 81 a. (1933).
21) Kui kalamees kalalt tuleb, siis annab ikka kassile kalakese: muidu ei olevat teenekord kalale minnes ühtegi õnne. Sellest on siis sõna rahvasuhu saanud, kui keegi kala kalamehe kääst ostab: "Anna kassijagu pääle!" Nii siis ka ikka täidetakse.
H II 43, 767 (116) < Äksi khk. - A. Mauer (1893).