Mõrdade paigutamine jää alla
Elasin Pärnus 1907. a., tegin ehitusetööd. Töö sai valmis. Juba sügis käes, keik töö lõpul. Keisin, vaatsin - ei ole moka järel tööd. Viimati trehvasin kahe Sõrve poisiga koku. Neil ka töö otsas - mes teha? Läheme Sõrve turski püüdma. Jah, kaks venda mõlemad selles nõus. Minul oli hea paat, nemad tegid omale õnged. Paari pääva pärast keik valmis. Tõmbame purjud lahti. Tuul on hea, sõit läks ruttu. Kolmandal pääval oleme tähendatud koha peal, Jämaja külas Saaremaal. Nemad keisid kord oma vanemid vaatamas, mina võtsi oma tuttava juure kortli niikauaks, kui sääl tahame püüda. Nemad tulid paari pääva pärast tagasi. Lähme omiku randa. Ostame räimi sööda tarvis õngedele otsa panna, õhtu merese minna, paneme otsa. Viisime siis. See omiku saime 200 turska, mõni lest ja mõni angerjas ka; teise ööse niisama, aga selle omiku oli vali südosti [s.t. kagu] tuul, ei saand Jämaja randa tulla. Läksime Türju, saime säält söödad. Meie paneme söötasid otsa, kaks meest tulevad meie juure, küsivad: "Kas saate kalu ka?" Meie vastu: "Ja, saab. Meie ei ole siin veel kaua püüdend, ei tea mere kohti, kus keige rohkem kalu on. Õpetage meid, teie olete siit Türju ranna mehed." Teine lausub: "No ägaks teie ei või keik meie kalu kinni püüda, meie tahme isi ka saada." Mina ütlen: "Paljuks meil tarvis on! kui selle paadi laadungi saame, siis sõidame ära." Teine mees ütleb: "No te saate omme omiku niigi palju, et paat ei kanna ära!" Meie täname veel hea soovi eest ja mihed lähevad minema, teine näitab veel kogu: "Minge natuke Jämaja poole, seal on suured tursad."
Õhtu laseme õnged sisse. Kena ilm. Omiku lähme ara tooma. Võtame ankru üles, märgi paati, nääme: lehmad otsas, terve jäda, suured ja kirjud, teine rida teinepool nööri! 1500 õnge sees - igaühel lehm otsas! Keik olim vakka ja vaatsime, üks ei ütlend teisele sõna. Viimati keik aksime naerma: "Viime selle karja keik maale, saadame Riiga, oleme keik rikkad mihed!" Keik lehmad olid vee peal. Ma käsutasi mehi sõudma akata - kaua meie neid vaatame? Ma tirin õnged sisse. Kaks sülda eemal lehm laseb õngest lahti ja kaub vee alla. Ja nii keik lehmad kadusid. Üks tursapea oli 1500 õnge otsas. Sõuame maale - mes nüüd teha? Sõrve vennad ütlevad: "Sellele saab abi. Nemad tegevad ike niisugusi vigurid siin." Teine vend läheb tarka otsima, tuleb omiku tagasi :"Asi kordas, lähme jälle täna õhtu merese!" Läksime ka. Omiku oli mitusada turska. Meie püüdsime niikaua, kui jäeolud lubasid, ei näind pärast enam lehmi. Minul oli see juhtumine esimene näha. Ma siiski ei uskund, et inimene võib midagi oma nõidusega teha, aga praegu ma usun küll, et neid Sõrvemaal on. Mina sõitsi oma paadiga Pärnu tagasi. Sõrve poisid jähid oma kodu talveks.
E 48608/9 (2) < Kuressaare - Juhan Allik.