Angerjate kepp- e. rannamõrra vaiad Sõrves.
Kord sõitsivad Sõrvemaa mehed Pärnust kodu poole, aga tuul tõusis väga suureks ja just vasta, - ei saand minna. Siis tulivad siia kaldale tuulpeusse. Siin seisivad nad mõne hea nädala. Mehed ei tahtnud muidugi ilma tööta seista, ja just mere kalda ligedal ehitadi üht uut hoonet, - mehed astusivad senna töösse. Korra, kui töömehed sööma olid läind, läks üks teise pere karjapoisike sealt töökohast mööda. Karjapoiss nägi ühe ilusa pisikse kirve palgi sees, ta tõmbas kirve kätte ja pani minema; keegi ei näind. Töömehed tulivad jälle töösse, aga ühe sõrvemehe kirves kadund! Küll otsis mees, aga ei leia. Sellesama päeva pööris ka tuul Sõrve poole, ja mehed haksid minema. - Sõrvemees, kes üks suur nõid oli, ütles veel enne äraminekut: "Põle viga - ega ma kirvest ilma ei jäe; küll see varas isi toob ta mul varssi käde!" Sõrvemehed purjetasid minema.
Mõni hea nädal peale selle oli korraga see karjapoiss kadund. Küll otsiti ja kuulati, aga poiss oli kui maa alla vaunud. Mõne mitme päeva pärast ilmus ta jälle koju. Kohe nõueti kangeste järele: kus sa aga käisid? Nüüd jutustas poiss: "Mina võtsin selle sõrve mehe kirve ära, kui ta siin töös oli. Aga nüüd häkitselt - mineva nädali - oli mul korraga hirmus valu, mõistus kadus mul peast ära, ma ei saand isegi aru, mis see oli ehk kus ma olin. Muudkui seda mäletan, et kirve võtsin kätte ja läksin välja, aga kuhu, seda ma ei tea! Korraga sain aru, et ma olin Sõrvemaal, astusin ühte peresse sisse. Pererahvas sõid õhtu parausi tangupudru. Kui ma sisse astusin, tuli see mees, kes siin töös oli, mulle vasta ja ütles: Võe-eh! võe sa oledki see mu kirvevaras! Võttis mu käest kirve ja pigistas korra kangeste kõrvast. Sellepeale aeti mind ka sööma. Kui ma kõhu tugevasti täis olin söönd, siis tuli see mees mu juure ja ütles: Kas sa poiss veel täna õhta kodu tahad minna võe? - Jumal teab, kus mu kodu võe kus ma paergu olen, ütlesin ma nuttes.- Ja, ära võta teise oma! ütles mees: sellepärast, et sa veel. noor oled ja rumalast peast seda oled teind, siis tahan ma ka su kodu saata, tule järele! Sellepeale võttis mees tuast ühe kolmejalaga vana istme (pingikse) kätte ja läks ees, mina takka järgi, kuni mere kaldale. Siis pani mu kaksite istme peale, pani vee sisse ja ütles: Sõida nüüd, aga ära sa tagasi vaata! Kui istme jalad esimest korda põhja löövad, siis sülita kolm korda, aga ära sa maha mine! Kui teist korda põhja löövad, ära siis ka veel mitte maha mine ega tagasi vaata! Aga kui kolmat korda põhja löövad, siis mine maha ja vaata tagasi, aga jäta iste meresse! Selle peale lükkas ta mind minema. Rohkem ma ei mäleta, mis peale selle sündis, seda ma ei tea. Korraga tundsin: istme jalad lõid esimest korda põhja, siis teist kord ja hulga aja pärast kolmat korda. Ma vaatasin tagasi ja nägin: suur vahutav meri oli mu taga. Nüüd vaatasin ettepoole ja nägin: ma seisin siinsamas oma mere kaldal jälle. Iste kadus mu alt ära, ja ma tulin ära kodu."
Vaat, mis Sõrvemaa nõiad võivad ära teha!
H II 19, 444/7 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - H. Anniko (1889).