Minu vanaisa isa Kasper olnud mõisa kalapüüdja, millepärast härra nimetanud selle koha ka Kalamaaks, mis ajajooksul on kujunenud Kalamäeks. Esiisa Kasper olnud suur viinahimuline ja alati õhtul mõisast kodu tulles olnud nokastanud olekus ja hüüdnud eemalt juba: "Els, uss valla, vana Kasper om vintis!" Kui esiema Els ei johtunud kuulma, siis põrutanud jalaga tugevasti vasta ust. Kord sügise pimedal ööl oli vanamees õigelt teerajalt kõrvale kaldunud ja matkanud Õhnejõõ kaldale. Arvates koduukse ees olevat, hüüdnud oma tuttavat lauset: "Els, uss valla!" ja põrutanud jalaga, aga jalg ei tabanud ust, vaid tühja õhku, ja selle järele kukkunud kõhuli jõkke. Külm vesi kainestanud vanameest silmapilkselt, ja temal oli kohe selge, kus ta viibis, - ujunud teisele poole jõge, kus madalam kallas olnud välja ronimiseks, sest kukkumise kohas olnud kallas järsk ja murdunud. Nüüd matkanud kuni oma õue kohta. Siin olnud mõlemad kaldad madalad, siit ujunud jälle üle jõe, et kodu pääseda. Ehk küll külma ilma tõttu temal kasukas seljas olnud, mille villad vett täis tõmbudes mitu puuda kaalunud, siiski ei väsitanud see vanameest. Pärast seda külma sauna vana ei tulnud enam kunagi vintis kodu. - Seda jutustas tema poeg Tõnis (minu vanaisa) alati, kui mina veel veikene olin, ja ka minu isa Johan ja näitas muie seda kohta; nii on see mulegi eluksajaks meele jäänud.
ERA II 256, 155/6 (31) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Johannes Kala (1939).