Muhulaste "puuma ja" Seanina rannas, Pallasmaa k.
1) Kaks suurt laeva oli (sõutavad), 9-10 väikest laeva (paati), kuuskümmend püüdjat ja kuuskümmend noota. Kui räimi oli ästi, siis sai kuuskümmend tündrit räimi - igaüks sai tündri. Mõnikord sai iga mees 2-3 tündrit. See pruuk oli jälle sehoke, et muidu es sünni mette - iga mehel pidi noot olema ja kümne mehe peale üks paat.
"Täna minnakse noota aama." Noodad seoti kokku ja väeti laeva. Vaadati, kus räimepank seisis, ja väeti noodad ümber ja akati tarima. Kaks-kolm tükki olid räimetundajad, räimekiprid, kes mere peal ollid. Need käisid vuatamas, läksid omigu vara merele. Siis kihutati müts roika otsa. Ja siis teised tulid ja akkasid noota ümber eitma. Teine poolnoota visati sisse teisest laevast. Kummagis laevas olli umbes kolmkümmend inimest.
Igaühel oli oma noot (jutustaja nimetas noodaks nii suurt püüginoota kui ka üksikuid võrgulinasid, millest noot moodustatud) - kolm sülda pitk ja 2 1/2 sülda sügav. Tagumine ots, mis tuli kahe noodareie vahele, oli pära - oli ulga peale. See olli nõnnaviisi, kis nee räimekiprid ollid, nee muretsesid pära. Kiprid olid niisama muhulased. Mälast, Raegmast, Simmistest, Nautsest - kel noot oli, võis osaliseks tulla.
Kaks noodareit tõmmati koomale, inimesed vädasid, laevad läksid teineteise ligi. Pulludega (see oli üks puu) löödi pära ette, kui see lähemale tuli, et kalad es lähe laeva alt läbi. Pära veeti laeva juure ja akati pära suud ületsi tarima, niikaua kui räimed jäid viimaks taha pära otsa sisse. Uamiga tõsteti kalad paati ja veeti mäele (kaldale).
Mäel jagati niisamma ära. Kes osaline oli, tuli kottu obusega ja viis oma osa ära. Osad mõõdeti pangiga. Pandi iga osa peale 2-3 pangi. Osad viira peale (= ridamisi) maha, moa peale. Üheskohtas oli suur unnikas, sealt võeti ja tehti jaod. Mis jäi üle, et igaühele enam pangi es saa, nee müüdi ära raha eest. Siis see raha pandi kokku. Ja kui noodad said ära kistud (püük lõppes), siis jagati see raha ära (mõnikord saadi 20-30 kopikat). Raha seisis kiprite käe. Sellega nurelesid vahel küll, et ei tea, palju kiprite käes olli. Pädaste kõrtsi mindi raha jagama. Siis nad jõid ja pärast riidlesid tagajärele, et karvasuits oli taga.
Osad olid: a) nooda pealt; iga noodaosa pealt pidi mees või naine ka olema (naised enamasti tassisid noodad laeva ja olid aerude peal ka; igas poatis 4 meest, 3 poissi ja 1 kipper - pidasid nooda selisest kinni, et põhja ei läin) ; b) kelle poat, selle pealt ka osa; c) laeva pealt oli 2-3 osa; d) pära pealt; e) "püta pealt" oli sel, kel oli noot, aga es ole vaimu mitte rändas, ja tõi selle eest vuadi õlut noodaväele (vuat - 150 toopi, ei tea kindlasti) ; see käis selle püiaja kohta.
Vastulised - kes tulid vastu, kui kala randa toodi, vaesemad inimesed, vabadikud, et anna mulle ka mõned räimed; küsis neilt, kel oli osa. Mitme pealt korjus ulga. Kel ikka oli jõud, viis viina koa; kel polnud, küsitles muidu. Üsna vaesed käisid muidu küsitlemas, ja anti ikke kah. Kui kuulda oli, et kalu oli soadud, siis oli vastulisi koa neil küll. Mõni viis noodameestele saiu (odrajahust), viina (kes viina võttis, pidi räimi andma). Õlut oli noodameestel ennegi. Kel oli püta peal, see tegi. Mis sest vuadist juua sai! 60 inimest oli, igaüks sai 2 toopi.
Viis-kuus nädalat oldi ühtejooni rändas. Atjas ja Koeraninal ja Kõrgessaares. Mitu noodaväge oli: Atjas üks, Koeraninal kaks ja Kõrgessaares kaks - kokku viis noodaväge. Õlgedest majad (ma'ad) tehti, kaks katust kokku, seal all oldi, üks 10 inimest igas majas. Olid üksteise kaelas, said sooja koa. Naised ja mehed olid segamini.
Söögikeetmine: kipritel oli oma kokk, elasid omaette majas (samuti õlgedest), ead-paremad keedeti ja söödi; teistel ka jäi mõni moale, kes süüa tegi. Keeduriistad olid kaasas. Igale vaimule pandi toidutavaar kodunt juure: külimit tuhlid, terve leib, liha koa, kui olli. Piima toodi ka kottu järele. Kasukad ja ead tekid pidid kaasas olema. Kahed riided olid seltsis - kui ühed merel üll, teised moal kuivasid. Kevade käidi, kui meri lahti läks.
Õlut tehti katlas soojaks. Kel oli, panid võid sisse. Lihasuppi keedeti, tuhlid jne. Süüa sai paremini kui kodus. Võid ka pandi kaasa. Kui räimi väeti noodaga, siis kas öösi ka oldi tööl, aga kui kalavedu ei oln, ole räimi näha mette, siis magas noodamees mitu pääva vagusi. Õhtuti võis nalja küll teha. Mõnel pill kaa kaasas.
Kõrgessaares ehk Koeraninal - see oli mõisniku meri - sai mõisnik 1/10 püügist. Kui 60 osa tehti, sai mõis 6 osa omale. Kelle mõisa meri oli, see võttis kümnist. Külal es ole merd kedagi. Siit küla - Simmiste - mehed käisid Atjas püüdmas.
Võrkudega püüdis igaüks ise - mis püüs püüdis, see oli igaühe oma.
ERA II 191, 353/60 (1) < Muhu khk., Simiste k., Palgi t. - Richard Viidalepp < Tõnu Sonn, 83 a. (1938).
2) Ükskõik kus külast, kes kipriga kaupa sai, viis pool toopi, võeti sinna vastu, sinna noodaväkke. Ühes noodaväes oli 60-80 meest ja samapalju naisi. Ühest perest võis olla mitu inimest. Igaühel pidi oma noodatükk olema. Noodad õmmeldi kokku. Nooda sügavus oli 11/2 sülda. Sadasilm - see oli sügavam noot. Pärakott oli seal otsas, kus kalad sisse läksid. Räimi püiti.
Kõrgesaar oli kõige suurem püiukoht. Adjas oli koa ja Koeranenal (Pedaste mõisa ligidal). "Võlla vägi" oli ka Koeranena ligidal. Muhumoa peale oli 4-5 noodaväge. Saarlasi oli koa mõni seas. Kevade läks poolteist kuud aega kalapüügiga. Iga nädali toodi kottu järgi oma jagu (toitu). Niikaua püiti, kut külm aeg olli. Kui aeg soojaks läks, siis noot akkas mädanema. Siis mindi koju.
Igal külal oli oma noodamaa (= maja). Üks palgikord oli all (mõnel es olegi), ungad ja latid peal, roost tehti katus ja muda aeti ka (peale), et siis soem. Ukseauk oli, akent põle olngid. Ukseaugu ette pisteti ööseks õlevihk. Õled olid sees ja lumeang oli õlgede all. Seal magasid segamini mehed ja naised, poisid ja tüdrikud. Kasugad kaasas.
Tuld tehti ilusa ilmaga väljas. Kui vihma sadas, istuti seal sees ümber tule. Keskel kees kätel. Iga küla oli omas maas ja iga küla keetis ühe katlaga. Ühes keedeti ja ühes söödi. Kui tööd es ole, siis aeti juttu. Ärmoonikud mängisid. Mõni kipper ei luban (pillimängu), kartis pattu, et jumal ep anna siis kalu mette. Poisid magasid tüdrikute juures küll, seda es keelda mette. Lauldi küll. Mänga põle midagid tehtud. Naistel olid näputööd koa kaasas. Mehed tegid lusikumi (lusikaid).
Kel meest põln, võis tuua inimese eest ühe uadi õlut ehk 8 toopi viina. Siis sai oma osa niisama kui teised (kuid noot pidi siiski olema).
Mõnel kipril oli see mood, et kui kiisakala tuli võrku, ei tohtin ütelda "kiiss", - "rõkkamvõrkus" pidi ütlema.
ERA II 191, 309/12 (25-26) < Muhu khk., Nurme as., Lillevälja t. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938).
3) Iga külal oli oma õlest unikas - noodamaja. Kaks korda puid maha, sõnna külge ollid sarikud nakutet ja õlekatus peal. Otsas olid pissed augud, kust suits välja käis. Keskel oli kätel. Pael oli ülal, kook paela otsas, koogu otsas kätel. Kena ilmaga keedeti tuleaal. Tuleaed: kivid rinki.
Õlgedel magati. Noori inimesi oli palju koos, nagu pulm oli. Tüdrikud veeti poiste juure. Kes seal suurt magada sai - öö läbi kuterdati. Tansiti koa. Pillimees oli ikka koa. Kui kena ilmaga mere piale minti, siis laulti nii rõõmsast. Paljukest neid mehi olli, tüdrikud olid enamasti kõik, nemad nägid selle suure vaeva.
Kipritel olli suur maa (=maja). Kiprid tegid nooda pära. Nee olid kurjad, riidlesid tüdrikutega. Võisid peksa ka anda mõnele, kui tarvis.
Pindad - nendega oiti alumist äärt, pullud olid ülemise ääre küljes.
Üks olli jälle seoke kohtumaa (-maja), üks unikas. See oli naljategu. Seal anti peksa. Kui tüdrik aas ööse poisi juurest ää, es taha mette, siis pääva oli kohtumaja: pandi ää leppima. Üks valitseti kohtumeheks, kes kõige naljakam olli (mõni kipper).
Muidu näpistati ja õeruti kõhtu ja venitati siareluid - nagu üks naljamäng tehti.
Üks Vanamõisa koolmeister oo tein selle laulu, ta oo surn nüüd:
| Raudkivi siarel kohtumaas |
| läks minul aega palju, |
| kus Metsa Seiu pilli aas |
| nii ilusast ja valju. |
ERA II 191, 380/2 (4) < Muhu khk., Mäla k., Ansu pere < Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938).
4) Ühiskalastusest. - Randvere külas oli 16 talu. Kõik üheskoos püüdsid. Igaühel kolm noota ja üks pära jägu (üks noot 5 sülda sügav, teine 41/2, ja kolmas 4 sülda sügav), pärakangas (~ pärasiil) 5 sülda pikk ja 55 silma lai. Igaühel noodaköit 12 sülda.
Pärapaat. Noodakipper ja pärapoiss olid paadis, valvasid pära, kui kalad sees, et kuhugi kinni ei akkaks - siis tõmbasid lahti. Laev oli kompanii laev. Mis rahapärast müüdi, see raha anti noodakipri kätte. Kui püük lõppes, siis jagati ää. Kui summa ostjaid polnud, siis kalad jagati unnikutesse. Üks noodaliste seast võttis kindad oma õlma sisse ja viskas sealt iga unniku peale ühe kinda ja igaüks sai selle unniku, kuhu ta kinnas sattus, ja igaüks võis oma unniku müüa nagu soovis. Paremaid kalu kui olid - siiad, augid ja angerjad, lesti ka vahel - need müüdi summa peale ära ja raha läks kipri kätte.
Kipper oli püügimeeste käsutaja, millal, kuhu minna jne. Kalaparvi järeldati kalakajakatest. Kipperiamet oli kordamööda - teine aasta teine kipper. Kord oli talude järgi. Enamasti vanad peremehed. Arvestati, et see oli kergem amet, sellepärast kalade jagamisel kipper ei saand rohkeni kui teised.
Kui mõni mees jäi tulemata, jäi ta osast ilma, kuigi võrgud olid väljas (kui polnud nähtavat vabandavat põhjust). Toidud toodi kodust järele. Kelle noot katkes, see pidi ise parandama. See oli igamehe kohus juba oma riistade eest hoolitseda. Igaühel oli oma õuemärk või kohanumber peal. Võrgud olid ankru otsas, mitte ajus. Noodapüük oli meeste töö, naised sellest osa ei võtnud. Rõkata es tohi kalapüügil (laulda jne.), et kohutab kalad ära. Mõned pidasid silmas, et laupäeva õhtul pole hea merele minna - et "kui minule osa on antud, siis antakse seda igal ajal kätte". Esmakordselt reedesel päeval ei mindud merele.
Võrgud kooti kõdus kodusest lõngast ja püüdsid väga hästi. Turski püüti õngedega. Kus võrgud sisse lasti, seda määrati maamärkide järgi, mis olid juba teada. Kui kuu ja päike seltsis paistavad, siis pidi üles looma võrgu, siis pidi see kalarikas võrk olema. Võrgu rakendamine - talvel sel ajal, kui lopsakat lund sajab ja noor kuu pidi olema.
Paadi kiilu sisse pandi ka elavhõbedat - et siis saab õnnelikum paat. Anesule tüi sisse elavhõbedat - see võrgu korgi sisse, et siis teise nõidus ei pea midagi tegema. Paat, mis ei püüdnud hästi, see müüdi maha.
Muidusaajad. - Võrgu ülesvedamisel ja kaladest puhastamisel kehvad inimesed tulid appi - igaühel oma tuttavad. Võeti healmeelel appi - ja neid käis üsna kaugelt. Said selle eest kalu - külimit ja kuidas anti.
ERA II 191, 146/50 (10-20) < Muhu khk., Tusti k. < Pöide khk. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. v. (1938).
Muhu võrklaevast ja selle kommetest on avaldand hea ülevaate T. Grünthal, "Saarde kalu püüdema..." (Vaba Maa nr. 182 ja 184, 5. ja 7. VIII 1932).