Haapsalu sumplaevastik. Esiplaanil kalur N. Seeberg.
Eks kalu ikka on leida siin üsna rohkesti, kõige enam küll räimeid, ka kilu, kaameljaid (me üiame neid lestad), tursasi, vimmasi, isegi paar lõhe saab vahest. Igal ühel on püiksed, ikka siin ju püitakse. No, räimeid ikka kõige enam püitakse. Mõnikord leidub ka angerjaid, see on väga kallis kala. Augid tulevad kevadel lihavõte pühade ümber jõgesid kaudu ülesse. Augid võrgudega ei püia; ta suur libe kala, neid püitakse õngedega ja mõrradega. Siin pannakse kalad sumba sisse ja oodatakse, kuni rohkem saab. Sump on üks niisugune kast, kus augud sees; see seisab vees ja kalad elavad selle sees. Sumbaga veetakse kalu elusalt ühest kohast teise. Kaan käib ka veel peale, siis ei saa seest välja.
Kui kalapaadid randa tulevad, lähevad naised kaldale vastu. Sealjuures peeti veel kunsti ka, naised viskasid kuldkala paati, siis ei saanud kalaõnne ära viia. See kuldkala põlnd muud kui silk, mis iilgab nagu kuld. Veel usuti, et seda kala ei tohi müia, siis müib kalaõnne ära.
ERA II 159, 256/7 (29) < Risti khk., Vihterpalu v., Ugla k., Mää t - Enda Ennist < Hindrek Lindström, s. 1862 (1937).